hipster

Ratas, millel on lugu rääkida

/ Eveliis / 4 Comments

Iga kord kui ma ütlen, et mu auto on jälle katki, ütleb mu ema mulle, et olgu see viimane kord kui me selle auto parandamisse raha paneme. Ma enam isegi ei vaidle temaga, noogutan lihtsalt kaasa. Ei ole mõtet mulle öelda, et kas lihtsam ei oleks uus auto soetada. Ma ei tee seda niikuinii, sest 1) ma ei taha enam vana ja kasutatud autot 2) ma ei saa vähemalt kaks aastat lubada endale liisingut 3) tihti on “auto katki” pisivead, mille kuldsete kätega abikaasa ise remonditud saab – seekord piduriklotsid ja pidurisadul (?) 4) sellel vanal auto on oma sarm. Pikki sõite temaga enam ette ei julge võtta, mitte et ma isegi kardaks temaga teele jääda, aga ma ei taha teda rohkem kulutada kui vaja. Niisiis, niikaua kui ma ootamatult kusagilt rahapatakaga pihta ei saa, jään ma oma traktoriga liikuma. Kuni see liigub.

Ja tegelikult ei tahtnud ma üldse autost rääkida, vaid rattast. Ma olen ammu tahtnud ratast, aga mu rahapaigutuse prioriteedid on mujal olnud, nii on see ratas soetamata jätnud. Ema on mulle 7649328409879 korda maininud, et toogu ma Tartust tema vana ratas ära, kuid erinevatel põhjustel on seegi toomata jäänud. Kuni siis eelmisel nädalal üks blogilugeja oli nii armas ja toimetas ratta läbi raskuste minuni. Te ei kujuta ette kui õnnelikuks üks vana ratas võib inimese teha.

img_0670

Tahate ma räägin teile miks? (Ja isegi kui ei taha, siis ma ikka räägin)

2000.aasta suvel tulid emme, onu ja Marian mulle Norrasse järgi. Me sõitsime autoga Stockholmi ja saime kokku onu Oskari ja tädi Lolaga. Neil oli kaasas see ratas. See pidi minema vanaemale. Mina pidin sellega laeva sõitma, autodekile. Ma mäletan, et mul oli natuke piinlik, sest tol ajal ei olnud retro kindlasti mitte moes ja ma ise olin ka…paras tibi. Mul on sellest laevale sõidust ka üks video, ma peaks seda lausa näitama, sest püha jeesus kus ma aastal 2000 olin ikka stiiliguru – üleni Nike´is – lühikesed spordipüksid, valged froteesokid poole põlveni ja üks kummaline karvane kampsun kõige selle peal. Ma olin nats pettunud, et mina pean selle ratta laevale viima, samal ajal kui teised said BMW-s laevale sõita. Noh, et miks mina pean mingi hipster olema. Aga siiski sõnakuuleliku lapsena sõitsin ma rattaga laeva ja ratas sai Eestisse toodud.

Ega selle rattaga keegi suurt sõitnud küll ei ole. Vähemalt vanaema küll mitte. Ma isegi tegelikult ei teadnud, et see alles on enne kui emme mulle pinda hakkas käima, et toogu ma ratas ära. Alles siis tuli mulle meelde, et issake, see on ju see sama 18 aastat vana ratas. (Lisaks tuli mulle detailselt meelde see meeleolukas reis Norrast Eestisse, mõni reis on kohe selline, et jätab kustumatu mulje, sest niiiiii lõbus on.) Ja muidugi tahtsin ma seda ratast endale.

Sest retro ja (wannabe) hipsterlus on minu teema. Täiega. Ma sõidaks jumalast hea meelega mingi vana Ereliukasega ka. Vat, kuidas inimene aastatega muutub. Nüüd on mul sada aastat vana (sest no ilmselgelt ei olnud see ratas enam esimeses nooruses ka 2000. aastal)  Pollux, millega ringi kihutada. Mulle nii meeldivad asjad, millel on lugu rääkida. Ja sellel rattal on minu jaoks päris mitu lugu rääkida.

Täiuslikust õnnest on puudu veel vaid korv ja rattalukk.

 

 

“Fashion is about dressing according to what’s fashionable.” Style is more about being yourself. (Oscar de la Renta)

/ Eveliis / 6 Comments

“Huvitav, kas mul sobiks sellistega käia?” küsis ema mult eile ise samal ajal mu karvase tutiga Kriss Soonikuid jalga. “Miks ei peaks sobima?” küsisin ma vastu, sest need tõesti sobisid ta jalga, tema stiili ja tema olekuga. “Ei no ma ei tea, minu vanuses…” vastas ema. Ma puhkesin naerma. Mitte et tema vastus oleks naljakas olnud, aga viimasel ajal on blogides olnud juttu just eakohasest riietumisest, stiilist ja kuuluvustundest läbi riietuse, et see oli lihtsalt nii naljakas kokkusattumus. Ja pani mind mõtlema.

Mu ema on varsti 60 (täpselt sama palju “varsti” kui mina “varsti 40”), ometi on ta kaugel mutist. Tema jalas võiksid vabalt olla karvase tutiga roosad kingad. Minu ema kannaks need välja. Nii et oleks cool. Mitte nagu mõni meeleheitel koduperenaine. Samas mõne teise 50-60-aastase jalas võiksid need tõepoolest mõjuda naeruväärselt. Ja asi ei olegi isegi mitte vanuses ega moeteadlikuses – asi on inimese olekus ja tema stiilis. Näiteks olen ma ise netist küllalt vaadanud neid Irregular Choice “klounikingi” – jumalast vahvad kingad ju tegelikult, mulle pigem meeldivad kui ei meeldi, aga enda jalas ma neid ette ei kujutaks. Ma lihtsalt ei kannaks neid välja. Ma mõjuksin koomiliselt. Aga mõne teise jalas vaataks, et vau kui ägedad.

Sama on inimeste stiilide ja nö stiilsusega. Kui mina ütlen, et olen kampsun-tennis-stiili- kaltsakas ja peangi end keskmisest nabapluus-teksad-ülepõlvesaabas-tibist ausalt stiilsemaks (stiiliteadlikumaks?), siis ma ei arva, et ainult kamspun-tennised-kaltsakad on stiilsed ja kõik muu on nõme. On asju ja stiile, mida ma tõesti pean maitselagedaks, kuid on stiile, mis pole minu stiil, ent on ikka stiilsed. Appikene, kas veel keerulisemalt annaks seletada?

Näiteks meeldivad mulle naiselikud naised. Ja naiselik ei ole minu jaoks liibvuv minikleit ja dekoltee, sest keha on nii paganama kaunis, et lausa vajab näitamist. Mulle meeldib naiselik salapära või lihtsalt ülim naiselikkus oma väljapeetuses. Merle Palmiste. Mad Men´i Joan.  Cambridge´i hertsoginna Catherine. Mulle võiks nende riided selga panna ja juuksedki kenasti ära kammida, aga lillelises kostüümis või figuuri rõhutavas kleidis oleksin mina mitte stiilne, vaid mammi.

Liiga palju dekolteed ja kintsu ei ole mu meelest kunagi seksikas. Kuigi ma pean ühe erandi tegema. Ma jälgin Jana Hallase instakontot. Tema fotod on teinekord sellised hea maitse piiripealsed mu jaoks, ent ometi pean ma tunnistama, et ta on kaunis, kuradima seksikas ja igal juhul mitte labane.

Isver, ma vist kaldusin oma point´ist täiega eemale. Vist. Sest ega ma enam ei teagi, mida ma täpselt öelda tahtsin.

Mulle meeldib täiega “hipsterville-kaltsakas” stiil. Laiad, kõrge pihaga, robustse rihmaga kinni tõmmatud vanakooli Levi´sed, tennised/tossud/krõpsuga Soome tossud/Kommunaari kotad, kootud kampsun, oversized mantel… Vaatan neid inimesi ja mõtlen, et nii cool´id. Riietuvad nad siis kuuluvustunde, piirkonna või jumal teab mille järgi, aga nad on vabad ja lahedad. Kui ma paneks endale sellised riided selga, näeks ma tõenäoliselt välja kõike muud kui vaba ja lahe. Pigem mõtteu wannabe, kes ei tea, kes ta on.

Ja “hipsterville-kaltsakas” ei tähenda vaid suvalist väljaveninud ja putsude ning aukudega kampsunit ja suvalist särki. “Hipsterville-kaltsakas” miksib vana ja uut, kallist disaini ja second hand´i. Kui tal oleks seljas vaid suvaline Humanast skooritud üheeurone väljaveninud trikotaažkleit, siis see ei oleks lahe, vaid lihtsalt maitsetu. Saate vahest aru?

Kuigi ma saan aru, et maailmas ei muutu sellest, kas keegi on stiilne või maitselage, mitte midagi, võiksin ma sellel teemal heietama jäädagi. Ei, mu maailm ei keerle ümber riiete ja ei ole kõige olulisem teema mu jaoks. Mulle lihtsalt meeldib mood. Võib olla keskmisest rohkem. Ma ei ütle selle viimase lausega jällegi, et mina olen sellepärast moodne, vaid lihtsalt et mulle meeldib mood. Minu viimaste aastate täielik lemmik on näiteks Studio August. Ma ostaks võimalusel kõik tema kollektsioonid ära. Kõik. See on nii minu teetassike. Ja tehke või tina, mina pean neid riideid stiilseteks. Ergo…?

32939025_2145301842154469_3023016609645068288_n

Mulle meeldib ka suur osa Bastioni viimasest kollektsioonist, aga ma ei kujutaks suurt osa sealt enda seljas ette. Ometi peaks ma ka punaseid slim fit pükse kandvat naist stiilseks. Mari-Liis Helviku seljas on stiilne. Naabri- Lea seljas võib olla ka mutilik. Täna nägin üht “Bastion-kostüümi-tüüpi” naist. Pikad siredad jalad, tikk-kontsad, lühike must kleit, valge pitsak. Ilus oli. Isegi must Michael Korsi kott sobis ta käevangu. Komplekt oli kena.

Tommy Cashi “post soviet rapper ” stiil on ka äge. Aga tema seljas. Mitte suvalisel Lasnamäe tüübil, kes vabal ajal bussipeatuses õlut kulistab koos sõpradega. Te ju ei kujutaks ette, et lasekite oma mehel panna selga kolm triipu vaid sellepärast, et tahate, et ta oleks ka äge. Aga sisimas on polosärk-slim-teksad-mokassiinid-vend. Ka tavaline mainstream võib olla stiilne. Kui see just ei ole midagi sellist, mida pakuvad kümned, kui mitte sajad, “butiigid” internetis. Või need sigrimigrimustritega trikotaažist suvekleidid, millega iga endast lugupidav keskealine Eesti naine soojamaareisile läheb.

Pikk ja tõenäoliselt segane jutt kokkuvõtvalt? Stiil ei ole vaid riided. Stiil on inimene kogu oma hoiakuga. 50-aastane Pipi vs Jana Hallas.

//

“I wonder if these were suitable for me to wear” my mum asked while trying my fluffy Kriss Soonik shoes on. “Why shouldn’t they” I replied, because they really suited her, with her style and her being. “Oh well … I don’t know … in my age” was her answer. I burst into laughter. Not that her reply was funny, but recently I have read quite a few blog posts about how to dress according to your age, people’s style and the sense of belonging through clothing, and the coincidence itself was funny. Which made me think.

My mum will turn 60 soon, as soon as I turn 40 and she is anything but a crone. She could easily put on fluffy pink shoes and they would suit her perfectly. And of course she would look cool and not like a desperate housewife. And then somebody else in her age would put the same shoes on and look ridiculous. It is not about your appearance or fashion awareness – it is about your style your nature. For example, I have peeked couple of times those so called Irregular Choice “clown shoes” from the internet – they look cool and I rather like them not dislike, but I cannot imagine myself wearing them. It would just be too weird and I would look too awkward. But if somebody else was wearing them, I would be amazed.

The same goes with people’s style and stylishness. If I say I am a sweater-sneaker-style-tatterdemalion and think to be a bit more stylish (have more sense of style?) than your average shorttop-jeans-frenchheels-babe, I am not saying that ONLY sweater-sneaker-tatterdemalion is stylish and everyone else is not. There are things and styles I don’t understand at all, but there are also styles that are not for me, but still stylish. OMG, can it be explained harder?  

For example, I like ladylike women. Ladylike for me is not about wearing skin tight miniskirt and deep décolleté, because your body is so beautiful and needs showing off. I like feminine mystery or the ultimate femininity in its glory. Joan from Mad Men or The Duchess of Cambridge. I could put on their outfit and do my hair properly, but wearing a flowery costume or tight dress would make me look like a fatty and not stylish at all.

Showing too much skin has never been sexy in my eyes. Though, I must make one exception. I follow Jana Hallas (local celebrity) in Instagram. Sometimes her photos are just about crossing the borderline between good taste and looking sloppy, but I must admit, that she is beautiful, so sexy and not cheap at all.

Oh dear, I have gone totally of topic here. I think. I don’t even know anymore what I wanted to say.

I really really like the “hipsterville- tatterdemalion” style. Extensive, high waste, old-school Levi jeans that are tighten robustly up, sneakers/velcro shoes from Finland/clogs, knitted sweater, oversized coat … I look at these people and admire how cool they are. Doesn’t matter if they dress like this because of sense of belonging or because of the area they are or god knows why, but they look happy and free. If I was wearing something like that, I would most likely look anything but happy and free. More like “yet another wannabe” looking for her identity.

Hipsterville- tatterdemalion in this content does not mean a randomly stretched out and holey sweater or shirt. Hipsterville- tatterdemalion is mixing old with new, expensive designer clothes with second hand items. If she was wearing a cheap, 1-euro dress from second hand, this would not be cool, but just bland. Do you see the difference?

Though I understand, that nothing in this world would change just because somebody is stylish or not, I could talk abut this for hours. No, my world does not revolve around clothing and that is not the most important subject of conversation for me. I just like fashion. Maybe more than an average person. I am not saying that I am more fashionable, but I like fashion. My absolute favorite over the past couple of years has been Studio August. If I had the chance, I would buy all collections available. EVERYTHING. That is so my cup of tea. And I don’t care what you think, for me this is an example of very stylish clothing.

I like the vast majority of Bastion’s last collection, but I cannot see myself wearing it. And I would think that a woman wearing red slim fit pants is stylish. Mari-Liis Helvik would look stylish. The girl next door might not. Today I saw your typical “Bastion-type” woman – long lithe legs, French heels, short black dress, white jacket. It was pretty. Even wearing the black Michael Kors’ handbag suited her. It was beautiful match to watch.

The “post-soviet-rapper” style by Tommy Cash is also cool. But it wouldn’t be cool on your average John when he is drinking beer at a bus stop with his friends. You would not imagine letting your husband put on three stripes just because you want him to look cool when deep inside he is more of a poloshirt-slimjeans-espadrilles guy. Everyday mainstream can also look stylish. If it’s not something that hundreds of “boutiques” in the Internet sell. Or those multi-coloured and multi-pattern summer dresses, that every respectable woman would take with her on a beach holiday.

Long and messy story short? Style is not only about clothes. Style is the person in whole with his/her nature. 50-years old Pipi Longstocking vs. Jana Hallas.

 

 

 

 

Taaskasutus, tarbimine ja lastemood

/ Eveliis / 5 Comments

Nagu te teate olen ma suur taaskasutuse austaja ja second hand´ide sõber, mulle meeldib lihtsalt see mõte, et ühe vana on teise uus ning lootus leida ägedaid vintage või retro asju nagu allolev Adidas müts. Ent samas käin ma second handides ka lasteriiete pärast ning kuigi ma tahan olla teadlik tarbija ja mitte aidata kaasa lapstööjõu kasutamisele ja muule, mis masstootmisega kaasas käib, on Idal siiski väga palju riideid, mis pärit (järelturu) H&Mist, KappAhlist ja teistest kiirmoe poodidest. Uuena ostan ma neid harva lihtsalt sel põhjusel, et järelturg on (eriti Skandinaavias) väga korralik ja soodne olemas.

21432905_1950540478496483_3550089576666274932_n

Minu õnneks on Idal ka väga moodsa silmaga tädid, kes second handidest täielikke pärle toovad. Burberryst kuni lihtsalt omanäoliste ja coolide esemeteni, mis lihtsalt kohe karjuvad Ida järgi. See lilla mantlike näiteks ei ole vaid minu, aga ka Ida enda lemmik. Ptüi,ptüi,ptüi, aga hetkel on tal mulle sobiv “kaltsaka” maitse kui meenutada blogija Printsessi kuldseid sõnu minu kohta.

17

Triin kirjutas hiljuti taaskasutusest väga hea postituse (link). Väga hea point – miks on okei osta H&M/Reserved riideid järelturult, aga mitte otse poest. Ühtmoodi toodetud on need igal juhul ning second handis osteldes tarbime me tegelikult veelgi rohkem. Looduse säästmise asemel käitume hoopis vastupidiselt. Või no ma ei tea, miks ma meietan. Mina käin second hand´is otsimas ikkagi teistsuguseid riideid. H&M hilbud, mis mõnel puhul on sama hinnaga või kallimad kui pärispoes uuena, mind ei kõneta. Neid ma taga ei aja ja õnn ei tähenda minu jaoks kotitäies odavalt skooritud riietes.

Kui me täna Idaga linnas aega parajaks tegime, käisime me Sarapuu kirbukast läbi. Ma ajasin küll taga endale jalatseid, kuid sain endale 100% siidist kollase pintsaku.Ühe  kuulsuse oma ja kindlasti ka äratuntav, kuid ma ei jätnud seda sellepärast ostmata ka, sellel oli liiga palju omadusi (lotakad taskud muuhulgas!), mis mind kõnetasid. Sama kuulsuse boksist ostsin ma pika Marimekko seeliku (imeline sama komplekti nabapluus jäi kahjuks sinna, sest mul ei ole nabapluusiga midagi teha, aga dämn see oli äge!). Ma ajan taga selliseid leide. St mitte kuulsuste omasid, ma eelistaks kui ma ei teaks, kelle asju ma parasjagu vaatan, aga see on juba puhtalt vaid minu kiiks, et mind reaalselt ei huvita selline asi. Saan aru, et paljusid huvitab, ega seal muidu suurelt mingid nimed, millest pooled mulle midagi ei öelnud, bokside peal ei ilutseks. Abielusaate-Helenist kuni…

Ma ei tea, kuidas kaltsuka kontseptsiooniga läheb tegelikult kokku see, et seal ka täiesti tutikaid asju müüakse, ses mõttes, et nägin üht-kaht boksi, kus oli peal mingi ettevõtja nimi ja boks täis uusi asju ning samasse kategooriasse kuulub ehk/äkki/võibolla ka Ida uus mantel, kuid mul on lihtsalt mantli üle liiga hea meel, et hakata analüüsima mingit taaskasutuspoe eetikat.

Ehk siis. Ida (ja minu!) lemmikmantel on talle kahjuks väikseks jäänud ja kuigi ma lasteaias ning kodus olen lihtsate lasteriiete ning kombede usku, siis mul on nõrkus igasugu mantlikeste ja jopede suhtes ning ma olin Idale uue sügismantli otsingul. Korralike lastemantlite hinnad ei ole just kõige soodsamad, eriti kui tegu on mõne brändi toote ja/või käsitööga. Saate siis isegi aru, miks ma olin täielikus vaimustuses allolevast kollasest mantlikesest, mille hind oli 20 eurot. Natuke tekivad minu jaoks siinkohal käärid, sest 20 eurot tundub mulle second handis palju, aga kui ma valesti aru ei saanud, siis see mantel oli sinna toodud eesmärgil silma jääda*. Uuena.Vbla eelmise hooaja mudelina. Teiste kasutatud asjade kõrval. Disaner Merle Lõhmuse toode.  Väga hea mõte. Mina armusin ära. Leidsin TÄPSELT selle, mida olin otsimas ja sain teada (minu jaoks) uuest brändist.

Saapad ja kleit on samuti Sarapuu kirbukast. Kleit oli mõnusast villasest materjalist, maksis kolm eurot ja saapad…Leiaks ma endale ka sellised!

8116

* eksisin. Tegu oli disaneri kappi seisma jäänud lastekollektsiooni viimaste mudelitega. Hekel keskendub ta teistele projektidele, kuid eritellimusel teeb ka väikestele šikkidele tüdrukutele ja poistele riideid.

 

 

Hipsterville getaway

/ Eveliis / Leave a comment

Karmavärk või kokkusattumus, aga igatahes täpselt peale nohuteemalist postitust tundsin ma ninast sügelust ja see ei tähendanud muud kui seda, et olin endale kusagilt suutnud nohu hankida. Igal muul hetkel oleksin ma end sellise kohutava haigusega voodisse kerra tõmmanud ja elu ning surma vahel vaaginud, aga selle segas ära üks pisike tõsiasi. Emadus. Kui sa oled ikkagi lapsele lubanud kohtumist oma lemmiktädiga, siis tuleb lubadust hoida. Isegi kui oled surmhaige. Sest kui nii mina kui Ida ja isegi Marek tunneme puudust kellegagi suhtlemisest, siis just minu õega.  Nüüd aga oli õde linnas ja nii me end Idaga ka linna vedasime. Ida hakkas juba kell seitse ärgates mulle pinda käima, et kas juba lähme, kell kümme andsin ma alla. Klopsisin oma riismed kokku ja läksime!

1.jpg

Check in Go Shnelli Hotelli oli alles kell kaks, aga meil läks õnneks, tuba oli valmis ning juba kell 12 olime me end mugavalt tuppa sisse seadnud. Go Shnelli on asukoha tõttu minu nö koduhotell, st et kui mul on vaja linnas kellegagi kohtuda, siis väga tihti teen ma need kohtumised just selle hotelli kohvikus. Mul hea rongiga kohale tulla ja teistel hea autoga parkida.

Hotelli enda kohta olen ma kuulnud vastakaid arvamusi, mis siis muud üle jäi kui oma silmaga järgi kaeda. Ütlen käsi südamel, et see hotell on minu viimase aja üks positiivsemaid üllatusi. Ma ei oodanud palju, kuid hotellituba ületas kõik mu ootused. Väga hea hinna ja kvaliteedi suhe, suurepärane asukoht ehk siis absoluutselt kindlasti saab sellest meie uus lemmikööbimiskoht casual ööbimisteks. Otsite piisavalt suurt peretuba? Samuti soovitan soojalt!

Ka õhtul meile külla tulnud õde ja ta sõbrannad olid positiivselt üllatunud ning väitsid, et hotellituba ei jäänud sugugi alla Stockholmi Radissonile, kus me kevadel ööbisime. Ma olin nendega nõus.  Hotellist pikemalt Hotelliveebi blogis.

2.jpg

Kui juba soovitusteks läks, siis õhtusöögiks otsusatsime me lõpuks ära katsetada Fabriku Kalamajas. Selgus, et see oli vahepeal oma uksed kinni pannud, kuid sellest polnud midagi. Gustav Gastro Cafe´s, mis selle asemel oli, pakkus meile täiesti uskumatu teeninduskogemuse. Toit ise oli pigem keskmine, aga teenindus…Ainult teeninduse pärast tasub seda kohvikut uuesti külastada. Nii head teenindust ei olnud me õega kumbki pikka aega kogenud.  Kui me lahkusime, küsis Ida ettekandjalt: “Mis sinu nimi on?”, tubli tüdruk, et ta seda tegi, sest nii saame me oma kiidusõnad ettekandja Alinale edasi anda. Kniks ja kummardus sellise kogemuse eest! See ei olnud midagi ülepingutatud, vaid siiras ja soe ning äärmiselt abivalmis.

16.jpg

Ma olen sada korda öelnud, et juhul kui me ei elaks imelises Ussipesas, siis elaks me kahtlemata Kalamajas. Siin on olemas kõik, mis mulle meeldib. Vintage ja retro poed, coolid söögikohad, üritused, see mõnus hipster-boheemlaslik vibe, raudteejaam – ma ei tea, miks, aga mulle täiega meeldivad raudteejaamad, isegi Oslo oma, kus ma end tibake ebakindlalt tunnen kui pimedaks hakkab minema-  ja uus Balti jaama turg.

Juba vana turg meeldis mulle täiega, aga uus…See on ebareaalselt äge! Ma ei mäleta, kust ma lugesin, et kellelegi üldse ei meeldinud see uuenenud välimus ja konseptsioon, kuid mina olen täielik fänn. Ja just eile sattusime me linna Ööturu ajal. Äge. Rohkem ei olegi mul sõnu. Või siiski. Ma oleks pooled retro-vintage poed hea meelega tühjaks ostnud, aga noh…vahendeid õnneks/kahjuks napib. Siiski soetasin ma endale ühe Evita Peroni juukseklambri. Naljakas, et neid täna leiab juba retropoodidest. Kas see on mingi vihje sellele, kui “vanakool” ma ise juba olen? Kui ma keskkoolis käisin, siis Evita Peron oli eriliselt kuum kaubamärk, mis maksis väikese varanduse, ja kui selle nimega klamber endale juba soetatud oli, siis tuli seda uhkusega kanda. Kallis kraam ikkagi. Samuti panin ma täna oma uues lemmikpes MS Vintage´s kinni ühe Adidas mütsi, sest no vaadake ise… Ma isegi ei tea, miks me selle kohe ostmata jätsime.

21432905_1950540478496483_3550089576666274932_n.jpg

Selles poes tuli selline nostalgia peale. Kõik oli olemas – “lumepesu” teksad, nahktagid, isegi “Lux” seep oli olemas. Täielik luks- värk, mäletate ju küll?

21475942_1502195353152337_374953291_n21552940_1502195349819004_1242514853_n

Üleüldse on turg täis oivalist kaupa. Nii uut kui vana. Igaühele midagi. Minu uuest “Jürgen Ligi” kotist Marek just eriliselt vaimustunud ei olnud, kuid mu meelest on see üks absurdsemalt ägedamaid kotte, mis ma viimasel ajal näinud olen. Kui võib-olla välja arvata üks Jenkki kirja ja pildiga kott, mis siiski ühte retro-poodi minust maha jäi. PS: Kui keegi otsib kunagi mingil põhjusel mulle kingitust, siis palun see “let´s share wine and opinion” kirjaga serveerimisalus mulle.

2120

Lõpetuseks tuli loomulikult läbi käia ka linna ühest parimast second handist – Telliskivi kirbukast. Fashionista sai endale mõned uued rõivad ja mina ei jäänud ka ilma;) Kahju oli ühest heledast tolmumantlist, mis mulle siiski liiga suur oli. Tundsin korraks, et polegi veel sinivaala mõõtmetes.

14

// Me and Ida had a small getaway from cozy and quiet Ussipesa to modern and cool Hipsterville area in Tallinn. If you like vintage and retro shops the new Balti jaama turg and Telliskivi creative hub is definately a place for you. Full of wonderful restaurants, cafés, coffeeshops, wine bars, shops and so much happening all the time, it almost makes me “I wish I win a lotto” because I would for sure love to own a small apartment here. 

But I am not really counting on the winning on lottos (not playing it either actually), I was happy enough to have the possibility to stay at Go Schnelli Hotel, which gave us a perfect oppetunity to explore the surroundings to the max. If you need a hotel in Tallinn with wonderful location and fare price this is the hotel I recommend. It is situated in the railway station which makes it so easy to take an early train to wherever in Estonia, or why not even Russia. When we stayed there the train to Moscow was departing and I really got the wish to just climb onboard and take a little adventure. Perhaps we should do that soon?