Ühel päeval potsatas mu töölauale teema “ligipääsetavus”. Mõtlesin, et mida mina sellest teemast tegelikult siis tean ja kuidas ma oskan midagi kaasa öelda, sest tõepoolest ei ole mul selle teemaga (õnneks) isiklikku kokkupuudet. Aastaid tagasi ehitusvaldkonnas töötades puutusin küll põgusalt kokku universell utformingu ehk universaalne disainiga, mis tähendab, et keskkond ja teenused luuakse algusest peale kõigile sobivaks, mitte ei kohandata neid hiljem ainult teatud kasutajarühmade jaoks, aga siiski ei saa öelda, et mul oleks liiga palju teadmisi sellest.
Küsi ja sulle antakse. Ma küll muidugi ei küsinud, kuid juhtus ikkagi nii, et kuu aega tagasi oli Idal vaja teha jõu ja ilunumbreid, sõprade ees esineda ning oma sääreluu seeläbi murda. Nii et saime omal nahal kogeda, mida tähendab ratastooli ja karkudega ligipääsetavus. “Kas mul jääb nüüd kontsert ära?” oli ta esimene küsimus ning kuigi ma vastasin, et ei jää, lähme kasvõi ratastoolis, ei olnud ma tol hetkel ka ise kindel, kas ja kui võimalik see tegelikult on. Emana olen ma õppinud ära sellistes olukordades, kus last vaja rahustada, kasutama väikeid valgeid valesid samas kui enda sees on stress. Paljud võib-olla mõtlevad, et mida mina stressan, ise kukkus oma jala katki, ise on süüdi, ongi karistuseks, et ei saa kontserdile, kuid mina nii jäik olla ei oska. Ma ei fänna kedagi ega midagi, seepärast mulle meeldib tegelikult vaadata, kuidas noored oma lemmikuid jumaldavad ning emana tahtsin ma anda parima, et laps saaks võimalikult hea kontserdielamuse kipsist/ratastoolist hoolimata. See tundus esimese hooga raskem kui ma arvasin.