Minu veider muusikamaitse

Ma panin kunagi kokku nimekirja oma 101 lemmiklaulust. Päris õiglane ei tulnud. Oleks pidanud tegema eraldi listid – 1980 lemmiklaulud, 1990 lemmiklaulud, veel varasemad, klassika, soundtrackid, armastuslaulud, hip-hop, Eesti muusika…. Tookord said listi pigem need laulud, mis mul hoobist pähe tulid. Palju jäi välja. Aga selline ta sai. Suvalises järjekorras.

1. Jason Donovan – Any Dream Will Do

2. Joe Cocker – N’oubliez Jamais

3. Mike And The Mechanics – Over My Shoulder

4. Edvard Greig – In the Hall Of The Mountain King

5. Carl Orff – O Fortuna

6. Joe Cocker – Tonight

7. Shania Twain – Man! I Feel Like A Woman

8. Shania Twain – That Don’t Impress Much

9. New Kids On The Block – Tonight

10. Johnny Cash – Ring Of Fire

11. Elvis Presly – Hound Dog

12. Elvis Presly – Jailhouse Rock

13. Aretha Franklin – I Say A Little Prayer

14. U2 – With or Without You

15. Tõnis Mägi – Jäljed

16. Tõnis Mägi – Siirius

17. Urmas Alender – Kui mind enam ei ole

18. Urmas Alender – Hüvasti, kollane koer

19. Ruja – Läbi jäätunud klaasi

20. 2QS . Ühega miljoneist

21. Chalice – Minu inimesed

22. Metro Luminal – Isa tuli koju

23. Fatboy Slim – What the f

24. Norah Jones – Don’t Know Why

25. Metallica – Whisky In The Jar

26. Metallica – Nothing Else Matters

27. Nirvana – Smells Like A teen Spirit

28. Aerosmith – Crazy

29. Rembrandts – I’ll Be There For You

30. Undercover – Baker Street

31. Nana Mouskouri – Cherbourgh’i vihmavarjud

32. Lendab mesipuu poole

33. Beethoven 9, sümfoonia

34. Simply Red – Remembering The First Time

35. Bryan Adams – Everything I Do I Do It For You

36. Culture Beat – Mr Vain

37. East 17- Thunder

38. Dr. Alban – It’s My Life

39. A-Ha – Take On Me

40. Sabrina – Boys

41. Nick Kershaw – I promised Myself

42. Depeche Mode – Precious

43. Prodigy – Fire Starter

44. Prodigy – Voodoo People

45. ABBA – Money, Money, Money

46. Queen – The Show Must Go On

47. Queen – Another One Bites The Dust

48. Barry White – My First, My Last, My Everything

49. Police – Every Breath I Take

50. Kings Of Leon – Use Somebody

51. Emilia – Big Big World

52. Meredith Brooks – Bitch

53. Alainis Morissette – Ironic

54. Roxette – How Do You Do

55. The Beatles – Let It Be

56. John Lennon – Imagine

57. Bruce Springsteen – Streets Of Philadelphia

58. The Contours – Do You Love Me

59. Michael Jackson – Black And White

60. Michael Jackson – Billie Jean

61. Smilers – Käime katuseid mööda

62. Madonna – Like A Virgin

63. Rammstein – Du hasst

64. Kraftwerk – Vitamin

65. Valeri Meladze – Salut Vera

66. Bob Dylan – Like A Rolling Stone

67. Virmalised – Naer

68. W.A Mozart – Piano Sonata No. 11

69. Elvis Presly – I Can’t Help Falling In Love With You
70. R.E.M – Loosing my Religion

71. ZZ Top – Viva Las Vegas
72. Moby – Natural Blues
73. Røyksopp – Poor Leno

74. Jaak Jürisson – Veskimees

75. Henry Laks – Tule kui leebe tuul

76. Gunnar Graps – Valgus

77. Londonbeat – I’ve Been Thinking About You

78. Depeche Mode – Personal Jesus

79. Fatboy Slim – Weapon of Choice

80. Bloodhound Gang – The Bad Touch

81. Dusty Springfield – Son Of A Preacher Man

82. Urge Overkill – Girl, You’ll Be A Woman Soon

83. Ricky Nelson – Lonesome Town

84. The Statler Brothers – Flowers On The Wall

85. Snap – Rhythm Is A Dancer

86. Bon Jovi – It’s My Life

87. Amy Winehouse – Rehab

88. Duffy – Mercy

89. Shakira – Waka Waka

90. Pet Shop Boys – Suburbia

91. Captain Hollywood Project – More And More

92. Madonna – Like A Prayer

93. Madonna – Rain

94. Roxette – Sleeping In My Car

95. Wham! – Wake Me Up Before You Go-Go

96. Rick Astley – Never Gonna Give You Up

97. Culture Club – Karma Chameleon

98. MC Hammer – U Can’t Touch This

99. Vanilla Ice – Ice Ice Baby

100. Bob Dylan- Mr. Tambourine Man

101. Andrea Bocelli & Sarah Brightman – Time To Say Goodbye

Nagu ise aru saate mu muusikamaitse on seinast seina. Selle taustal võib olla ei olegi mu praegused lemmikud kõige kummalisem valik?

  1. Ma olen täielik Tommy Cashi fänn. Mulle meeldivad isegi ta laulude videod – viimane, Little Molly on fantastiliselt hea (kui ma ei eksi siis neid videosid teeb keegi, kes “tavaelus” on koolis füüsika õetaja. Oli vist nii?) ja oma koleduses ning “Lasnamäe venkus” stiilis tundub mulle, et Tommy Cash ise on ka täitsa seksikas. Põnev igal juhul. Mul on niii kahju, et mul just eelmisel reedel kui Tommy Cashi kontsert oli Tallinnas, suvepäevad olid. Ma oleks Mareki kaasa vedanud, ta on suur Tommy fänn…not. Aga küll ta tulnud oleks. Muidugi oleks ma võinud suvepäevad ka vahele jätta, aga uue tüdruku uudishimu ei lasknud. Lisaks andis see mulle võimaluse oma Nipernaadi ja väikese murjamiga saarel natuke koos ka suve nautida väljaspool koduaeda.

2. Aropi “Kikimiki”. Midagi ei ole teha, minu selle aasta vaieldamatu lemmiklaul. Ida oma ka. Laulame kõvasti (ja mina valesti) kaasa – mul ei ole rohkem vaja, olen metsamees, jah jah, metsamees.

3. Tigran – Pärnumaaranda. Kellele see laul ei meeldi? Plätud ja sokid ja Pärnumaa rand. Klassika muusikasse pandud.

4. Getter Jaani “Chasing trouble”. Mulle ei ole Getteri muusika kunagi väga meeldinud, ma ei teagi täpselt miks, aga kuidagi ei ole kõnetanud üldse. Kui aus olla, siis ma isegi ei tea praegu ühtegi Getteri laulu peast peale Rockefeller Streeti ja Koit Toomega lauldud “Valgete ööde”.  Ühesõnaga, ma ei ole Getter Jaanit kuulanud kunagi. Aga nüüd kuulsin mingi aeg tagasi Power Hit Radiost seda “Chasing Trouble” laulu ja see on mu täielik lemmik. Üks väheseid laule, mis mul jala tatsuma paneb ja kui ma tantsida oskaks, siis ka tantsima.

5. Karl-Erik Taukar “Salaja”. Sama lugu, mis Getter Jaaniga. Ei ole meeldinud ja ei ole kuulanud. Marek ja Marian ütlesid, et Taukari uus lugu on täiega hea. Ma ei uskunud neid. Kuulnud ka ei olnud. Nüüd ootan hommikuti tööle sõites, et raadiost tuleks. Keeran kõvemini ja naudin.

Kui sind armastab kaks mõjuvõimsat meest

Kui te mind natukenegi tunnete, kasvõi läbi blogi, siis te teate, et teater on üks neist sõnadest, mis mind elevusse ajab. Nii vähe või palju kui võimalik, käin ma suurima hea meelega teatris. Mulle ei tule hetkel pähe teatritükki, mis mulle ei oleks meeldinud. Loomulikult on lemmikumaid (viimane lemmik, mida raske on peast saada, on kindlasti “Isa”) ja vähem lemmikumaid, aga ma ei tea, kas ma valin vaatamiseks tükid, mis on nö kindlalt minu teetassike või olen ma kõigesööja. Seda viimast ma ei tahaks siiski uskuda, aga jumal teab.

Täna Kaari Sillamaa muusikateatri muusikali “Desirée ehk Napoleoni kihlatust Rootsi kuningannaks” vaatama suundudes olin ma natuke kahevahel. Esiteks polnud ma ammu muusikale vaatamas käinud, teiseks olin ma kuulnud, et see on võrrrratu ja kolmandaks, et see on kõige igavam etendus, mida üldse nähtud. Võib vist lausa öelda, et ma olin kolmevahel. Kuna ma olin piisavalt laisk, et hakata organiseerima logistikat, kuidas Ida saaks peale oma laulu-ja näiteringi koju ja mina üksinda etendust vaatama, otsustasin ma Ida endaga kaasa võtta, riskides sellega, et peame poole pealt lahkuma, sest me räägime siiski nelja-aastasest (kes jumalakeeli lubas mulle, et oskab teatris käituda) ja kaks tundi ja 20 minutit kestvast muusikalist. Aga sõna “muusikal” ning peaosalisena Getter Jaani pani mind lootma, et sellest saab üks õnnestunud üritus.

Etteruttavalt ütlen ma, et saigi. Minu suureks rõõmuks pidas Ida tõepoolest oma sõna ja alles viimased 20 minutit (sest kellaaeg oli tõepoolest hiline) muutus ta uniseks ja kärsituks, samas on see kuningannade ja printsesside teema tal ikkagi nii hinges, et see pani ta ka need viimased minutid vaatama. Ja teate kui armas on vaadata, kuidas üks nelja-aastane päris etendusele kaasa elab, energiliselt plaksutab ja aeg-ajalt küsib, miks see onu kurjaks sai või miks see tädi nutab. Mitte et ma soovitaks nüüd kõikidel vanematel oma pisikeste lastega teatrisse ronida, aga see on kogemus omaette.

Aga muusikalist endast.

Ma pean ausalt tunnistama, et Getter Jaani ei ole minu lemmikartiste, ent selles rollis mõjus ta nii veenvalt, nii siiralt ja armsalt. Halloo, kes veel sobiks printsessi (ja isegi kuningannat) paremini mängima, onju? Napoleon (Artur Rassmann) tegi suurepärase rolli ja kuigi ajaloolise isikuna eelistaks ma iga kell Jean-Babtiste Bernadotte´i, siis Bert Pringi selles rollis jäi Napoleonile alla. Ma ei teagi, miks, sest tegelikult on Bert Pringi ja ta hääl mulle alati meeldinud. Josephine Janika Sillamaa kehas meeldis mulle täiega. Vanem ja elukogenud naine, kelle saatus muidugi just eriti hiilgav ei olnud, mis tuli ka rollis kenasti välja.

Muusikali suurim pluss kui rääkida näitlejatest, olid kindlasti aga lapsed.  Massistseenide ajal ma lihtsalt jälgisin, kui siiralt ja energiliselt lapsed mängisid, nii rollis sees ja endast parimat andes. Ei tule vist üllatusena kui ma ütlen, et need osad olid ka Ida lemmikud. “Kuna mina seal niimoodi mängin?” sosistas ta mulle kõrva.  Eraldi tahaksin ma aga rõhutada Hille Savi, kes Napoleoni vennanaist mängis. “Vaata, minu õpetaja!” hüüatas Ida kui mingil hetkel aru sai, et laval ka tema õpetaja on. Hille Savi laval nägemine pani mind  mõistma KUI väärt on see 100 kilomeetrit sõitu, et Ida saaks seal koolis käia.

Muusikal ise oli täpselt nagu muusikal ikka. Lihtne meelelahutus, aga kaasahaarav. Mu sõbrannad naeravad mu üle, et mulle meeldivad “vanaaegsed kostüümidraamad”, nii et te saate ju isegi aru, et muusikal printsesside ja kuningannadega on ikka päris minu teetassike. Ma kasutasin muusikali kirjeldamiseks sõna “lihtne”, aga samas pean ma tunnistama, et see oli ka paganama hariv. Nagu laulev ajalootund. Muidugi ma tean ju, kes on Napoleon ja  Desiree ja Josephine ja Bernadotte, aga etendus oli väga hea meeldetuletus ja kokkuvõte sellest, kuidas Napoleoni kihlatust sai Rootsi kuninganna. Kui ma Idaga päeval laulutundi läksin, siis ma nägin, kuidas kooliõpilased bussidega päevast etendust vaatama tulid. Ma ei tea, kas pileteid etendustele veel on, aga kui ma oleks ajalooõpetaja, siis ma veaks kõik oma õpilased seda muusikali vaatama. Nad saavad aru, et ajalugu on hullult põnev. Parem “seebiooper” kui need popid TV-s jooksvad väljamõeldud sarjad. Samas ei ole see muusikal kindlasti vaid kooliõpilastele, minusugustele “vanamuttidele”, kel ajalootunnist üsna pikk aeg möödas, mõnus mäluvärskendus.

Kui autor Kaari Sillamaa ja lavastaja Katre Jaani näitlejate poolt lavale kutsuti, sain ma veelkord aru, miks see kool (ja muusikateater) armastatud on. Mul on siiralt hea meel ja natuke uhke tunne, et Idast (vabatahtlikult ja rõõmuga mitte ema soovil) on saanud väike osake sellest koolist. Kaari Sillamaa on selle kooliga midagi väga suurt korda saatnud. Ma loodan, et ta ise teab seda.

Autoga kodu poole sõites ütles Ida korraga nukral häälel, et ta tahab, et tema õpetaja sealt etendusest ära tuleks. “Miks?” küsisin mina.

“Sellepärast, et ma tahan, et ta mind aitaks. Seal laulutunnis,” vastas Ida. Mu süda sulas. Paar minutit hiljem jäi ta magama, ärkas siis ootamatult üles ja küsis, et miks seda “telefon, telefon” laulu ei tulnud teatris. Ma vastasin talle, et see tuleb siis kui nemad ise oma lauluringi ja õpetajaga lavale esinema lähevad. “Kas see on varsti?” küsis Ida ja jäi uuesti magama. Mõnus emotsioon, mille saatel uinuda, kas pole?

Teie aga minge etendust vaatama. Kui pileteid on. Vaadake Piletilevist järgi.