Alustada tuleb sellest, et ma pean kahjuks ütlema, et minu arvates on Eesti üks rassistlikumaid riike, mida ma tean. Nendest riikidest, mille kohta mul on kogemused muidugi. Lööklause “Kui on must, näita ust!” võtab laias laastus selle kenasti ka kokku. Ja ärme hakka rääkima, et mina pole rassist ja tema pole ja minu vanaema sõbranna pole, et millest sa inimene räägid. Ei ole nii, et kui minul ei ole probleemi, siis probleemi ei ole üldse. Rassism on suur probleem. Nii Eestis kui USA-s. Selles mõttes on mul väga hea meel, et sellest teemast räägitakse, selle vastu protestitakse, kuid on ka mõned “agad”, millest ma aru ei saa. Andke mulle siis mu rumalus andeks.
Üldjuhul ma ei vaata teatud tüüpi videosid, aga protestide valguses, et aru saada täpsemalt, millest jutt, vaatasin Georg Floyd tapmise video ära. Mul ei hakanud kurb, küll aga hakkas mul vastik. Rõve on vaadata, kuidas keegi naudib teise inimese üle võimu ja on nii vihkamist täis, et teise inimese tapmine pealtvaatajate silma all ei ole probleem, pigem tundus politseinik seda nautivat, justkui teeks ühiskonnale teene. Äärmiselt rõve. Muid sõnu ei oska ma selle olukorra suhtes kasutada. Mulle endale tundub, et sellised episoodid peaksid jääma kuhugi ajaloosoppidesse, aga me teame ju kõik, et alles 1963. aastal tappis Ku Klux Klan pommiga neli mustanahalist koolitüdrukut ning mustanahalistel ei olnud valgetega võrreldes mingeid õigusi. Olete lugenud/vaadanud filmi “Koduabiline” (The Help), kus tegevus käib väikeses Jacksonis Mississippi osariigis 1960-aastatel, mil oli tavaline, et mustanahalised teenijad kasvatavad valgete lapsi, kuid ometi ei usaldata neid üksinda oma lauahõbedaga. Vähe veel sellest, haiguste kartuses ei julgeta mustanahalistega isegi ühte tualettruumi kasutada. Ja olgugi, et edasi on läinud 60 aastat ning USAl on olnud mustanahaline president ning kõik oleks justkui võrdne, näeme me veel aastal 2020, et rassism pole kuhugi kadnud.
Nagu öeldud on seepärast mul hea meel, et selle vastu protestitakse. Tuleme nüüd aga nende “agade” juurde. On inimesi, kes alati on näidanud üles huvi ühiskondlike teemade vastu, on inimesi, kes räägivad ühiskonna valupunktidest, on inimesi, kel on näiteks rassismi teemadega isiklik kokkupuude. On täiesti arusaadav, et need inimesed ka Georg Floydi juhtumi puhul sõna võtavad ja jagavad #blackouttuesday ja #blacklivesmatter teematrelle oma sotsiaalmeedias. Küll aga on mulle arusaamatu kui selliseid teematrelle ja nutupostitusi, kui kole see kõik on, teevad inimesed, kes on muul ajal öelnud, et neid ühiskondlikud teemad ei huvita. Nüüd korraga nii huvitab? Ma ei räägi kellestki konkreetsest, aga mulle tundub natuke nagu, et muidu valin EKREt, sest nad tahavad Eestimaa “puhtana” hoida, aga kui on sellised päevakajalised teemad, siis võtan sõna, et ka tähelepanu saada. Kuidagi kohati tundub see inimeste enda promo. Ja seda mitte vaid Eestis, aga ka välismaal. Mulle tundub see kohati nii võlts. Eriti kui postitada kolm musta kasti järjestikku, et mitte oma IG feed’i “ära rikkuda”. Aga nagu öeldud, võib olla olen mina rumal, ma ei vaidle vastu.
Teine teema, mis mulle korraga on täiesti arusaamatu, on kuulsuste vabandamised. Kes vabandab rastapatside pärast, kes vabandab, et on “SNKT” saates parodeerinud mustanahalisi. Päriselt? Kas see ei ole juba üle piiri minek? Kas nüüd hakkavad kõik vabandama, kes kunagi on mustanahalist mänginud, rastapatse kandnud või ehk isegi end suvel liiga pruuniks päevitanud? Mu mõttekäik on naiivne, nõustun, ja nõustun ka sellega, et rassismiteema on ameeriklastele nende ajaloolises kontekstis täielikult mõistetav ja mustanahalisi on tõepoolest aegade jooksul alandatud, kuid panna nüüd võrdusmärk blackface ja paroodia tegemise vahele tekitab minus küsimusi. Ka siin teemas lähevad arvamused lahku. Osa arvab, et mustanahalise laulja parodeerimiseks ei pea end pruuniks võõpama, teine osa arvab, et sellisel juhul ei peaks naislaulja meeslauljat parodeerides ka meesteriideid kandma ja vastupidi. Ma julgen öelda, et kohati läheb see teema üle igasuguse kaine mõistuse piiride. Me ei värvi ju oma nägusid mustaks, et teisi inimesi alandada! Kui Viinalass, Aaslaid ja kes see veel oli seda sellisel eesmärgil tegid, siis ma mõistan nende vabandust, muidu jääb see mulle natuke segase sõnumiga küll.
Tegeleme probleemiga, jaa, aga ärme vabanda rastapatside pärast või protesti selle vastu, et nii vähe mustanahalisi Oscareid on saanud (aga kui päriselt on parasiidid või reverandid paremad olnud?). Autode põlema panemine ja tampoonide varastamine ei muuda ka midagi.