EV101

Midagi jäi puudu

/ Eveliis / 12 Comments

Lugesin Delfist üht lugejakirja, kus “nördinud lugeja” kirjutas, et kurb oli vaadata teiste pidutsemist kui ise pidi järgmisel hommikul tööle minema, et võiks ju olla vaba päev kui langeb pidupäev pühapäevale. Nii polnud päris õiget peotuju. Kommentaarides käis läbi kaks vastust. Üks neist, et kas siis ka nutad ja hädaldad kui vabariigi aastapäev nädala sees on ja teine, et veeda päev perega ja ära kaani end õhtul täis, et vaba päeva oleks vaja.

Mina tunnistan, et minul jäi ka midagi puudu. Peaotuju oli küll olemas, aga ma tean küll, mis puudu jäi. Üks vaba päev jäigi puudu! Meil on näiteks Norraga võrreldes üsna vähe pühasid ja vabu päevi, mõnikord on tööalaselt lausa ahastamaajav kui palju neil võib ühes kuus olla vabu päevi – munapühade ajal tundub mulle, et mitu nädalat lind ka ei lenda, rääkimata siis 17.maist (nende 24.veebruarist). Ma võin pea anda, et kui pidupäev satub neljapäevale, siis kolmapäevast esmaspäevani on töökohad tühjad. Inimesed naudivad võimalust tähistada. Eks see Skandinaavia hygge sellest alguse saabki, et inimesed oskavad ja tahavad elu nautida. Ma ei arva, et 24.veebruari eelnev ja järgnev peaks olema vaba päev, et saaksime pikemalt tähistada ja nö elu nautida, küll aga olen ma seda meelt, et kui punane püha satub nädalavahetusele võiks eelnev või järgnev päev olla vaikimisi vaba päev. Miks? Kuidas see erineb sellest kui püha on nädala sees? Vaba päev on nagu omamoodi kingitus, mõnus boonus töölkäivale inimesele. Kui püha (jaanipäev, jõulud, vabariigi aastapäev) langeb pühapäevale, siis see on natuke nagu petukaup, nagu oleks kingitusest ja oodatud boonusest ilma jäänud. See on nagu pidu millegi arvelt.

Aga need, kes niikuinii 24.veebruar tööl peavad olema, küsivad nüüd küünikud. On ameteid, kus tõepoolest ei ole vahet, kas on püha või mitte, aga seda, et ostukeskused võiksid pühade ajal kinni olla, no selle kohta olen ma korduvalt siin blogis arvamust avaldanud. Ei pea kilu ja leib ja või meile 24/7 kättesaadaval olema. Suudame pool aastat kuni aasta ette planeerida oma puhkusegraafikud ja suvised muusikalide, kontsertide külastused, suudame ka paar päeva toidu- ja esmatarbekaupu ette planeerida.

Kuulasin täna hommikul raadiost üht intervjuud, kus kohe paariks kuuks Taisse puhkama minev fotograaf edastas mõtte tööandjatele  – laske töötajatel rohkem puhata ja nad on palju motiveeritumad ja teevad oma tööd palju mõnusama meelega. Ma olen sellega absoluutselt nõus, meil on näiteks ettevõttes kollektiivne jõulupuhkus. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks peab pühade vahel tööle minema päevaks või paariks, kui nendel päevadel niikuinii midagi olulist ei tehta ja lisaks hakib see jällegi ära ühe võimaluse perega rohkem koos olla. Ei taha ette võtta pikemat sõitu teise Eesti otsa kui tead, et kohe on vaja tagasi sõitma hakata.

Tegelikult on ikka natuke kurb küll, et üks (või kaks) lisavabapäeva aastas tundub olevat midagi ulmelist. Ei ole ju suur soov?

Sünnipäeva puhul villid jalgadele

/ Eveliis / 5 Comments

Ma ei tea, kui palju te mind läbi blogi päriselt päriselt tunnete, aga ilmselt olete te aru saanud, et väga suur spordiinimene ma ei ole. Täna näiteks saab täpselt pool aastat sellest kui ma lubasin homsest hommikuti jooksma hakata. Küll aga meeldib mulle kõndida ja jalutada, matkamiseks ma oma liikumist ei nimetaks, aga samas… kui ma olen nüüd avastanud HIKINGestonia grupi ja käin nendega nädalavahetuseti koos matkadel, siis suure tõenäosusega olen ma oma kõndimise ikka järgmisele tasemele viinud ja saan neid jalutuskäike nimetada matkamiseks.

Tänasel EV101 matkal osalemises ma väga kindel ei olnud. 19 kilomeetrit ümber Ülemiste järve tundus natuke liiga palju, kuid natuke ikka kibelesin. Mõtlesin, et kui on suurem grupp, siis on ka võimalus endale sobivam tempo valida, sest ei ole mõeldav, et 60+ inimest kõik jooksuga minema panevad. Mul on hea meel, et ma otsustasin end ikkagi proovile panna, tegelikult oli 19 kilomeetrit suhteliselt lihtne ning kui meeleolukas, pidupäevale paslikult, tänane matk oli. Ja vaadake kui palju meid oli! Sinimustvalges ka, nagu tänane dresscode ette nägi. Mina olin korraks ka sinimustvalge, parklas – auto oli sobivalt sinine ja mina mustas ja valges.

DSC03583DSC03587DSC0359252592617_2255085924708602_6217590503903330304_n52738315_2255085898041938_6862999452836167680_n

Metsas kõndimine oli kohati muidugi üsna ekstreemne, mitte jää pärast (kuigi ka seda, sest proua unustas ju oma naelikud koju), aga sulavee pärast. Kui ühes kohas oli vaja üle kraavi hüpata, siis ega ma kindel ei olnud kas ära hüppan. Hüppasin. Aga stiilinäiteid kraaviületamisest oli igasuguseid. Kõige tublim oli siiski matkade veterankoer Musti, kes kraavi lõpuks veest läbi sumbates ületas. Jumal tänatud, sest me olime juba talle inimsilda tegemas:)

DSC03594DSC03604DSC03595DSC03607DSC03596DSC03597DSC03598

Matka tempo eesotsas üsna korralik, jää ja lumi tegid liikumise raskemaks, aga kindlasti ei saa öelda, et matk ületamatult raske oli, sest iga kord kui näiteks mina tundisin kerget väsimust oli pausi aeg. Esimene tee ja klassikalise Komeedi kommi peatus oli 4,5 kilomeetri pealt, kiluvõileiva ja hümni aeg kümne kilomeetri pealt. Noh ja mis see viimased seitse kilomeetrit siis enam oli.

Saate aru, ma olen peaaegu 40-aastane ja igasugusest ühislaulmisest siiani ära vingerdanud, aga seekord ei mänginud välja. Nii ma siis seal Ülemiste taga metsas koos 65 teise matkalisega “mu isamaa, mu õnn ja rõõm” kõõritasin. Mina (mitte nii) kõvasti ja valesti, aga ikka uhkusega rinnas.

DSC03608DSC03626DSC03638

Villid sain ka, päris korralikud. Ma panin valed sokid jalga ja nii need villid sinna jalgadele tulidki. Ise olin loll, teadsin juba kodus, et valesti läks, aga enam ei viitsinud õigeid sokke otsima hakata ja nii tuli oma lollust kannatada umbes pool maad. Viimased kolm kilomeetrit kui me jälle kergliiklusteele jõudsime kõndisin ma sellise tempoga nagu jaksasin. Mitte selle pärast, et kodus oli vahuvein ootamas või et mul oleks liiga palju jaksu olnud, aga ma teadsin, et kui seisma jään, siis läheb villidega kõndimine veel hullemaks. Seega soe soovitus kõikidele – kui lähete matkama, siis vaadake, et ei pane jalga midagi sellist, mis hõõruma võiks hakata.

Järgmisel nädalavahetusel on ees ootamas väike kuuekilomeetrine matk, mida ma julgeks isegi nüüd nimetada juba aktiivseks jalutuskäiguks, ja Käsmu matk. Soovitan Hikingestonia lehele laik panna ja ka kaasa matkata. Garanteeritult lõbus on, matkasid on iga pikkusega ja kartma ei pea, et hakkama ei saa. Siiani pole kedagi veel rajale ära kaotatud ja maha jäetud.

Matkamisteni!