Kaheksa suurt, kaks väikest ja sünnipäev

Nädalavahetus möödus meil täielikult sünnipäevade ja vanaemade tähe all. Ida on ikka õnnelik laps, tal on olemas kaks vanaema, vanavanaema ja teoreetiliselt ka kaks vanaisa. Minul ei ole vanaisa olnud, ma olen selle peale kade, aga noh need vanaisad on teoreetiliselt olemas. Mehed noh…Üks ütleb, et ei oska lastega tegeleda ja teine ei suhtle minuga, seega ka Idaga. Ida on õudne vanaemade fänn. Terve selle nädala valmistas ta vanaemadele kinke, ma ütleks, et vanavanaemal, kes “kootud” kinda sai, läks võrreldes vanaemadega, kellele Ida tahtis kaasa pakkida natuke keedetud spagette, ikka väga hästi. No ja see nädalavahetus oli Idale nagu tõeline pidupäev, kõik – onud, tädid, vanaemad, vanavanaema – olid platsis. Üle 1,5 aasta kohtus Ida ka oma vanaisaga.

Mis ma tahan öelda on see, et istun ma siin oma probleemide ja murede keskel, vingun ja virisen oma pere kallal, no ja nemad minu kallal ka (mu õde tahtis peale mu postitust kirjutada emale Facebooki sõnumitesse, et appike, Liisu on ikka täielik idikas, aga ajas kogemata vestlusakna sassi ja kirjutas selle mulle:D), kuid ma tunnen kui palju rikkam ma olen võrreldes nendega, kes perekonda ja perekondlikke väärtusi ei hinda. Ma ei pea siin silmas mingit mõttetut jura, et raha ei ole rikkus, vaid perekond, iga loll teab, et kui raha ikka üldse ei ole, siis on jube raske keskenduda muudele asjadele, ma pean silmas seda, et inimene, kellel on perekond, nad on hingelt rikkamad. Või midagi säärast. Diipi.

Marek küsis mult, et miks ma nii palju pilte klõpsin kogu aeg. Ma vastasin talle, et kunagi kui me 80aastaselt kiiktoolis istume ja vanu albumeid lappame, siis ta tänab mind.  See, kena noor poiss piltidel on mu onupoeg. Ta oli lapsena sama hull nagu Ida, nunnu aga hüperaktiivne ja suutis mind hulluks ajada oma jonniga, nüüd on ta megarahulik ja ultraviisakas. Me lohutame end sellega, et järelikult on lootust, et Ida rahuneb ka 20 aasta pärast maha:D

Laupäeval tähistasime me vanaema 85. sünnipäeva. Seda iganenud “kehvade geenide” nalja mäletate ju? Mina ütlen teile ausalt, et kui ma 85-aastaselt näeks nii äge välja nagu mu vanaema, siis ma oleksin uhke.

img_6898

IMG_6986.JPG

Minu laps. Vaatab selle õige ülikooli suunas;)

IMG_6992.JPG

Juuksed jäid jälle kammimata.

IMG_7018.JPGimg_7012IMG_7031.JPG

IMG_7040.JPG

Jaa, ma tean, et mu küüntelt mahakoorunud lakk on lausa kohutav, mul ei olnud aega käsi korda teha. Kodukontori miinused, et lased end käest ära. Olgu veel öeldud, et ma absoluutselt ei kannata maniküürimata käsi.

IMG_7048.JPGIMG_7037.JPGIMG_7064.JPG

IMG_7002.JPG

Ida kootud kingitus vanavanaemale

IMG_7068.JPGIMG_7072.JPGIMG_7082.JPGIMG_7093.JPGIMG_7098.JPG

Hotellist Antonius soovitan teil lugeda rohkem Hotelliveebi blogist SIIN. See on uskumatult ilus, luksuslik ja imelise teenindusega hotell, keset Tartu kesklinna.

IMG_6950.JPG

Nädalavahetusse mahtus ka teise vanaema – Tallinna vanaema – sünnipäev Mimosa restoranis. Sellest sai minu uus lemmikrestoran. Nii armas, hubane, suurepärase teeninduse ja väga hea toiduga restoran.

Ja vaadates vanaema, siis raske uskuda, et ta ei ole 50aastane, kui tal poleks 43-aastast poega, siis te ju ka ei oskaks arvata, et ta võiks vanem olla.

IMG_7291.JPGIMG_7285.JPGIMG_7308.JPGIMG_7317.JPGIMG_7343.JPGIMG_7329.JPGIMG_7305.JPG

Lõpuks ometi prii rukkilillepurusest rahvusromantikast! /New innovative Estonian brand

Alustame algusest. Mulle on Helen Sildna pigem meeldinud, see tähendab, et ta jätab küll ülbe ja upsaka mulje, aga me kõik teame, et muljed võivad olla petlikud, mu meelest on ta õiget asja ajanud. Tallinn Music Week on väga äge üritus.

Ma olen ka väga kunstilembene. Mulle meeldib kunst. Mulle meeldib moodne kunst. Mulle meeldivad tihti sellised teosed, mida teised kipuvad kritiseerima. Mu meelest on äge kui asjad on muutumises.

Samas olen ma väga suur traditsioonide austaja. Mulle meeldivad rukkililled ja suitsupääsukesed, rehetared ja mulle meeldib kui neid asju hoitakse au sees. On asju, mida minu arvates ei ole vaja muuta. Esimese näitena tuleb mulle meelde, kui kunagi Ott Leppland tegi mingi moodsa versiooni “Ärkamise aja” laulust – teised kiitsid, mulle ei meeldinud, minu meelest solkis ta lihtsalt ilusa laulu ära, aga see selleks. See on mu üks vaieldamatu lemmiklaul, sõnad, mis poevad hinge, toovad pisara silma ja annavad minu arvates edasi Eesti olemuse: tasane, kullane, kivine, mullane, pilvine, tuuline, ootust täis. Mu meelest võiks ja peaks Eestit nende märksõnadega reklaamima või brändima, lisada natukene kaasaega ja e-värki ning ongi olemas. Ei pea kinni hoidma vaid vanast, aga ei pea seda vana ka prügikasti viskama. Rukkililled ja it-lahendused saavad käsikäes edasi minna ja meie lugu rääkida. Mulle ei tule hetkel meelde, kes tootis neid ägedaid muhu mustrite ja pealuudega patju, aga see on äge uuenduslik lähenemine, kus vana ja uus on käsikäes.

Kui Helen Sildna üleolevalt oma Facebooki lehel kirjutas, et kohe kohe on Eestil nii vinge bränd, et rukkililled ja suitsupääsukesed häbenevad oma silmad peast, siis noh ütleme nii, et mu arvamus temast kahanes kolinal, sest see oli ikka to the max ülbe väljaütlemine. Umbes nii, et kõige olulisem eesmärk on iga hinna eest lahti saada rahvuskultuurile viitavast sümboolikast. Ka Nõukogude Liidus  pöörati sellele väga suurt rõhku ja asendati nõukogude sümboolikaga.  Just saying…

15977062_1463069120371065_3820571641497394766_n.jpg

Aga ma uskusin teda, et Eesti disainimeeskond on head tööd teinud,sest oleme ausad, Eestis on hullumeelselt palju ägedaid disainereid ja loomeinimesi. Pole ju kahtlustki, et nad millegi ägedaga välja tulevad. Ma usun, et te mõtlesite sama? Ja siis tuli see päev kui “bränd” avalikustati. Ma ausalt mõtlesin, et see on nali. See logo näeb ju välja nagu Muumitrollidest tuttaval Stinkyl oleks paha ja ta oksendaks! Oksendab rukkilillepuru välja? Sellisel juhul muidugi on eesmärk täidetud. Aga päriselt? See ongi see, mille kallal Eesti disainerid kaks aastat töötasid ja mille eest 200 000 eurot välja käidi? Päriselt? Ilma juhendit lugemata  ei saa kuidagi aru, et tegemist on rändrahnudega. Kui kogu maailmale rääkida, et meil on rändrahnud, siis ei saa nad sellest ilmselt aru. Nad näevad oksendavat siili, lammast, kurba looma, kellel on halb. Muigama paneb bränd neid küll, aga ma ei tea, kas see peaks olema eesmärk. Nali muidugi teatavasti pikendab eluiga. Eesti on hea naljaga hakkama saanud!

15941249_234961213619110_412108395166984549_n.jpg

Foto: Vello Nelikendkaks

Ma ei taha kõlada nagu üks neist, kes vaatab Picasso või Weidemanni töid ja ütleb, et “pähh, sellise asja oleks ma ka võinud valmis vorpida”, aga ausalt Ida lasteaiarühm oleks võinud sellise rändrahnu “välja töötada” ja siis see oleks isegi äge, sest selle oleks teinud KOLMEAASTASED. Mis mulje jätab see aga maailmale Eesti disainist, kui Stinky välja töötamiseks kulutas Eesti disainimeeskond aastaid? Kusjuures, okei, tegite brändi valmis, aga ausalt enne kui selle lärakaga meeneid hakkasite valmis vorpima, oleks võinud avalikku arvamust küsida. Või teadsid nad ise ka, et mitte keegi ei oleks sellise logoga nõus, aga rahast ei tahtnud ilma jääda? Nüüd on meened valmis ja Eesti rahvas peab vaid paratamatusega leppima.

Feil. Ja Helen Sildna võiks natuke nüüd häbeneda. Iga kell rukkilillepuru kui oksendav rändrahn.

Estonia is known for its political jokes. Now we have gone a step further and come up with an innovative new Estonian brand/logo. The head of the design team Helen Sildna posted to her Facebook page that soon soon they will come out with such a creative brand that the cornflowers and swallows will ashame their eyes off.  That it is finally time to get rid of them and go a step further with our image. 

This statement was to the max arrogant and felt like the most important thing is to get rid of everything that is traditional and reminds us where we come from, reminds us our roots. Soviet Union had the same agenda and replaced all national symbols with Soviet ones. Just saying…

Although I have never been a huge fan of Helen Sildna, I have liked her Tallinn Music Week, one of the coolest events, but these last statements of hers have been beyond belief. I mean what is wrong with cornflowers and swallows? I do not mean we have to worship only the old things, but we definately do not have to throw our traditions into rubbish bins. Corn flowers and it-solutions can exist side by side. 

And then back to this statement that  now pretty soon something so cool will be arriving. I believed her, because we do have so many talented designers and creative people in Estonia. Yesterday the new brand was published. Wow! I say wow and it is not a good wow. I am not usually one of these people who look at Picasso or Weidemann and will say that I could have done better, but this time it is hard to NOT say it. I COULD HAVE DONE BETTER. MY THREE YEARS OLD DAUGHTER COULD HAVE DONE BETTER. And if she had done it, it would have been cool, because it had been done by a three year old, not by  A TEAM OF DESIGNERS. Ladies and gentelmen, let me introduce you the new Estonia. This is how we want to be know in the world.  No more cornflowers, no more swallows, we are now a green stain that looks like a puking Stinky from Moomin. God, it is such a fail! I would 1000 times rather be a boring Estonian proud of our roots, not trying to be something…something…I have no words for this JOKE.

Without someone all the time explaining that this is a boulder, no one will understand it. It is a puking Stinky/sad sick sheep/puking hedgehog!

eesti.jpg

Pea ees tundmatusse vette!

Kui keegi oleks mulle veel kuu aega tagasi öelnud, et ma vabatahtlikult keset jaanuarikuu lõõtsuvat tuult ja lumetormi end vabatahtlikult riidest lahti koorin ja jäisesse merevette hüppan, oleksin ma öelnud, et see inimene on hull. Mu ämm on ka talisupleja ja ta on mulle kümme aastat püüdnud selgeks teha, et talisuplus on äge, ma olen siiani ka teda hulluks pidanud. Ometigi juhtus nii, et otsides, kellest võiks oma selle aasta esimese Hotelliveebi loo kirjutada, sattusin ma Tiiker kodumajutuse (LINK) talisupluse paketi otsa. See pidi olema mingi märk! Nii mõtlesin ma end kokku võtta ja selle omal nahal ära proovida.

Kui ma siis täna hommikul Tiikeris üles ärkasin ja oma toa romantilise pitskardina vahelt välja vaatasin, nägin ma, et väljas on metsik tuul ja lundki tuiskas. Kertu, kes Tiiker kodumajutust peab, oli mulle eelmisel õhtul pep talk´i teinud ja ma tundsin end nagu kange Eesti naine, kes muidugi saab hakkama, aga hommikune vaatepilt aknast pani mind mõtlema, et äkki  ikka oli õigus mu sõbrannadel ja tuttavatel, kes mind hulluks nimetasid ja olid mind püüdnud ümber veenda.

Igatahes alustasime me hommikut joogaga. See on veider, kuidas mõnikord asjad nagu iseenesest õiges suunas lähevad. Selgus, et on täiskuu ja enne joogat rääkisime me täiskuu mõjudest – järgnevad kaks nädalat on õige aeg lasta lahti vanast, alustada uuega, minna edasi 2017 aastasse kergema lastiga,  on õige aeg alustada dieediga ja usaldada oma organismi, täiskuu toob pinnale alateadvuses peituvad tunded, emotsioonid ja instinktid. On õige aeg alateadvuse puhastamiseks.Kuna ma joogast väga palju ei tea, siis mulle ei jäänud meelde selle mantra nimi, mida me lõpuks laulsime, kuid mulle jäi meelde, et selle tähendus oli ka, et “saad andeks isegi kui oled olnud alatu”. Ja küllust pidi ka tulema. Nüüd ma siis jään vaid kaks kätt laiali ootama andestust ja küllust.

IMG_6756.JPG

Peale joogat oli aeg ujumisriided selga panna ja mere äärde sõita. Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud ikka veel uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta.

IMG_6762.JPGimg_6761IMG_6763.JPG

Nii ma ühel hetkel seisingi seal – jaanuarikuu tormis nelja kraadi külma käes vaid ujumisriietes, valmis hüppama tundmatusse kohta. Ja ma hüppasin! Kui ma suvel ei suuda ujuma minna enne kui merevesi on korralik „supp”, siis nüüd ei tundnud ma mingit külma. Ma ei mõelnud üldse, vaid lihtsalt astusin mööda redelit jääauku. Võti selles seisneski. Mina piirdusin paari ujumistõmbega seal samas koha peal, aga profimad ujusid vees lausa minuti. Ulme. Teate aga, mis on kõige naljakam? Mulle meeldis see täiega! Mul oli isegi kahju, et ma natuke arg olin ja kaugemale ei ujunud.

IMG_6769.JPGIMG_6771.JPGIMG_6773.JPG

Kuid nüüd, olles selle omal nahal järele proovinud, saan ma neist aru, miks nad seda teevad. Peale suplust läksime me koos mõnusale hommikusöögile Müüriääre kohvikus. Ma olin kartnud, et ei saa peale suplust külma kontidest ära, kuid mu keha oli täiesti taastunud, vaid jalad surisesid veel natukene mõnusalt. Ma olin täis energiat ja positiivsust. Ja see seltskond inimesi! Nii ägedad ja ettevõtlikud naised. Haapsalu on minu lemmiklinn Eestis, mul oli korraks kahju, et ma seal ei ela. Mulle on alati tundunud, et Haapsalu on selline hoopis teistmoodi auraga linn. Minu moodi linn. Ma ei oska seda hästi seletada, kuid midagi kutsub mind sinna kogu aeg tagasi. Ja sealt lahkudes olen ma puhanud ja hoopis teine inimene.

Ma lahkusin Haapsalust täis uut energiat. Pühapäeval olen ma seal juba tagasi, sest mind kutsuti joogalaagrisse. Kes teab, võib olla lähme me ka talisuplema, tõenäosus selleks on täiesti olemas. Võib-olla saab minust lasua üks neist „hulludest”, kes regulaarselt talisuplema hakkab? Ja ma ei arva enam, et mu ämm on hull. Ta on hoopis täiesti normaalne. Võib olla peaks temaga koos hakkama talisuplema?

IMG_6765.JPG

Postitus valmis koostöös Hotelliveebi ja Tiiker kodumajutusega. Loe lisaks ka  Hotelliveebi blogist SIIT

When I was trying to find something cool to start my new year in Hotelliveeb blog I saw an offer from Tiiker Kodumajutus (LINK) which got my attention. Accomodation with ice swimming. That sounded totally insane. Who are these crazy people swimming in the middle of the winter? Nevertheless I got the urge to try it myself. When I woke up the morning of the ice swimming I regretted my decision. The wind was blowing, it was a real snow storm outside and the idea of going swimming in the icy sea didn´t sound too inviting. 

We started the morning with yoga class and probably this was a sign that I attended there also. I got to know that it is the time of full moon right now and right time to start with something new. I could not have found a better day day for this totally new thing for me! But still I was not sure whether I will manage to jump into the sea. It looked so cold. 

I almost cannot believe that the next moment I was standing there almost naked in the middle of a snow storm and volunteerily climbing down the ladder into the ice hole. I was sure I am going to die. The funny thing was that it didn´t feel cold at all, I didn´t think of the cold and just climbed into the water. The trick actually is to let your mind free and not think at all – this way you will not feel the cold, just the excitment. And I must tell you it is one of the coolest experiences. I totally liked it and enjoyed it.

When you are going to visit Haapsalu I suggest you to stay at Tiiker. Of course you don´t have to go ice swimming, but if you want a totally awsome and positive experience in addition to a cozy and friendly place where to stay. It is like you are not staying at B&B, but visiting old friends in Haapsalu. 

Kui kõik kiskus viltu /When all started wrong

Me käisime nädalavahetusel Pärnus Kurgo Villas (LINK) ja see on üks selline nädalavahetus, kus kõik kiskus viltu, kuid lõppkokkuvõttes lõppes siiski hästi. Esiteks oli mul oma juuksedraama pärast paha tuju ja nii ma hommikotsa mossitasin, teiseks olin ma Marekil palunud 867 korda, et nad hakkaksid end riidesse panema, aga alles kui me pidime 20 minuti pärast majast väljuma avastas ta, et tal ei ole midagi selga panna, et ta peab minema duši alla ja üleüldse olen mina kõik oma paha tujuga pahasse tujusse ajanud, et tema ei taha kuhugi minna.

Kusjuures see on iga kord nii, et kui me kuhugi minema peame, siis ta avastab viimasel minutil, et pole midagi selga panna. See ajab mind hulluks. Selle asemel, et hommikul kell kaheksa kraamima hakata, oleks ta võinud proovida, kas tal on midagi selga panna. Igatahes, kui meil oli plaan end õhtusöögi puhul üles lüüa, siis suure stressiga unustasin ma maha pluusi ja kingad, nii et see plaan tuli meil kohale jõudes maha matta.

Kui me kohale jõudsime ja meid suurima sõbralikkusega vastu võeti suutsime me aga oma mossitamise ja paha tuju autosse maha jätta ning otsustasime ühisest perepuhkusest võtta maksimumi. Kehvasti alanud päev muutus 180 kraadi.

Meielikult alustasime me oma jõulupuhkust väljas istumise ja glögi joomisega. Ilm meenutas muidugi veidike rohkem kevadet, kuid sellegi poolest oli mõnus ja pärast oli hea sooja tuppa minna.

Kurgo Villa 3.jpgIMG_6168.JPGKurgo Villa 6.jpg

Idale oli tädi Mariani nimeline jõuluvana saatnud ka kingituse, nii et Ida kippus võimalikult ruttu tuppa, et saaks teada, mida head ja paremat kingipakk endas sisaldas.

Plusspunktid hotellile pisikeste detailid eest. Ma olen seda pidevalt soovitanud, et võimalusel võiks hotellid panustada pisidetailidesse ja nii oli tehtud selles hotellis. Tuppa saabudes põles toas jõuluhõngulisel laual teeküünal ning selle kõrval personaalne tervitus väikese maiusega.  Sellised pisisasjad jäävad meelde!

img_6161Kurgo Villa 10.jpgKurgo Villa 14.jpgKurgo Villa 15.jpgKurgo Villa 16.jpg

Jõululõuna- ja õhtusöögi pidasime me Kurgo villa kohvik-restoranis Piparmünt.  Toit viib Piparmündis ilma liialdamata keele alla. Lõunaks sõime me põletatud krevettide tartari trühvli-munakollase ja vähimajoneesiga ning kuumsuitsuparti puravikukreemi, forellimarja ja hapukapsa vinegretiga. Mõlemat julgen ma siiralt soovitada. Vähimajoneesi ja krevettide tartari maitsekooslus oli jumalik. Läila kirjeldus, ma tean, kuid täpselt nii ma iga suutäiega tundsin.Lõunastades arvasin ma, et toit enam paremaks minna ei saa, kuid ma eksisin. Gratineeritud avokaado koorese maapähkli ja tomatiga on üks paremaid roogasid, mida ma söönud olen. Kui te Piparmünti külastate, siis proovige seda kindlasti, see on midagi nii ootamatut ja head, et ainult mõte sellest toidust paneb mu süljenäärmed jälle tööle.

Ida supp pidi samuti väga hea olema, sest enne õhtusööki kommikoti kallal korralikku tööd teinud laps, suutis väga isukalt üle poole supist ära süüa.

Kurgo Villa 17.jpgKurgo Villa 21.jpgIMG_6180.JPGIMG_6238.JPGIMG_6229.JPGIMG_6242.JPGIMG_6223.JPG

Õhtul käisime me veel natukene Pärnu peal kondamas ja kui me naiivselt lootsime, et Ida jääb magama, nii et me saame natuke veel ka omavahel rahulikult juttu ajada ja telekat vaadata, siis lõppes õhtu nii, et meie magasime mõlemad enne Idat.

PS: Alumisel pildil olevad puitu meenutavad (vahtkummist?) mänguklotsid on parim ost üle pika aja. Ida on nendega mitu päeva maju ja torne ehitanud.

IMG_6196.JPGIMG_6214.JPGIMG_6212.JPGIMG_6207.JPG

Selline meie jõulupuhkus, mis valesti algas, saigi. Kurgo Villasse läheme me kindlasti tagasi.  Uskumatult toredad on sellised perekondlikud minipuhkused.SUUR TÄNU KURGO VILLA HOTELLILE meid võõrustamast!

IMG_6233.JPG

This year we thought that we will celebrate Christmas a bit differently and so we decided to drive to Pärnu to have a Christmas vacation at Kurgo Villa Hotel & Restaurant. The morning started all wrong. I was disappointed with my new hairdo and was in a bad mood, when we were supposed to leave the house my husband realized he has nothing to wear and had to shower. I got angry, because he had all morning to do that, but decided to clean the house instead, Ida got angry, my husband got angry and we all felt that it is better to stay at home in separate rooms and not talk to each other. 

Leaving in hurry and stressed I forgot to take with me fancy clothes, or do be more spesific I had with me the skirt, but had forgotten the shoes and shirt, so planned fancy dinner was replaced with “normal” cozy yet romantic dinner. In jeans and sneakers. 

Luckily the saying “all well that ends well” is true and our day turned 180 degrees when we arrived to Kurgo Villa. It was such a romantic and cozy  little hotel and we felt most welcomed. Hot drinks were waiting for us outside, the candles were lit in our room, there was a personal greeting waiting for us plus Christmas lunch and dinner which both were divine. I know it is a cliché to use words like this to describe food, but really the food was absolutely fabulous. 

There was no sign of morning stress and quarells. It was a perfect little getaway to celebrate Christmas. 

ORU hotell kingiloos

IMG_0022-3-1024x713.jpg

Oru hotell (LINK) on mulle kui teine kodu. Siiski mitte selles mõttes, et veedan seal tööalaselt palju aega – seda muidugi ka; pean silmas just seda tunnet, mis kaasneb kodus olekuga. Oru hotell on pisike, kuid hubane. Teate ju küll seda lastelaulu – „mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule”? No vot. Just selline tunne.

IMG_9740-2.jpg

Kui ma esimest korda hotellis tutvumisringkäigul olin, möödusime koridoris raamaturiiulist. Mulle jäi silma Nabokovi „Lolita” ja naeratus tuli suule. Kui ma olin veel päris laps, tundus kodus raamaturiiulis seisev „Lolita” nii põnev, kuid samas justkui keelatud raamat. Vaevalt mu vanemad selle lugemist mulle tegelikult keelanud oleksid, siiski lugesin romaani salaja. See oli minu väike saladus. Ja nüüd, nähes raamatut siin hotellis raamaturiiulis, võtsin selle esimest korda kätte täiskasvanuna ja mitte salaja. „Oi, seda tahan ma küll pärast tööpäeva oma toas lugeda,” ütlesin ma julgelt ja jalutasin mööda maja edasi raamat kõigile nähtavalt näpus.

IMG_0257-1024x546.jpg

Taaskohtumine „Lolitaga” oligi see hetk, mil Oru hotell muutus minu jaoks kohaks, kus tunnen end alati koduselt. Ma loodan, et seda teete ka teie. Kui te ei ole meid veel külastanud, lubage mul meie maja teile põgusalt tutvustada.

img_9896-1024x563

Hotellis on 50 mugavat numbrituba, nende hulgas sviit saunaga, apartment-tuba, tuba mullivanniga, toad peredele. Eraldi toad allergikutele ja invaliididele. Ja teate mis veel? Meie juures on ka teie neljajalgsed sõbrad oodatud. Kas seda pole mitte hea teada? Hotellis töötab ka kaks ilusalongi, mis alati naiste näole naeratuse toob – mis võiks olla veel meeldivam, kui juuksur ja kosmeetik, kes nö. koju kätte tulevad.

Mina ise julgeksin väga soovitada meie hotelli ka perepuhkuseks. Esiteks on peretoas mõnusalt ruumi lausa viieliikmelisele perele; teiseks pakub meie asukoht Kadrioru pargi ja Lauluväljaku vahetus läheduses nii palju uudistamist ja tegevusi kõigile pereliikmetele.

Kui otsite kohta, kus pidada sünnipäeva, pulmi, muid koosviibimisi ja loomulikult koolitusi, ärge unustage ka meie restorani ja banketisaali. Me oleme piisavalt väikesed kuid parajalt suured, et tunneksite end hubaselt ja mõnusalt ning kõik sõbrad-tuttavad ära mahuksid.

Nagu lubatud, siis uuel kuul uus hotellipaketti loosimine. Seekord kutsun ma teid oma teise koju ehk kõigi kommenteerijate vahel läheb loosi ööbimine kahele Oru hotellis. Kirjuta palun kommentaaridesse, mis on/oleks Sinu jaoks hotellis ööbimiseks oluline. Õnnelik võitja selgub uuel reedel – 11.11. Head loosiõnne!

//

Oru Hotel truly is my second home. Yet not because I spend a lot of time there due to work – well, that too, naturally; what I mean is the special feeling you have when at home. Oru Hotel is small, yet cozy. You know the Estonian children’s song – “my home is teeny-tiny, yet so dear to my heart”? That’s it. That’s the feeling.

On my first tour of the hotel we walked past a bookshelf in the hallway. Nabokov’s Lolita caught my eye and I couldn’t help but smile. When I was still a small child, Lolita, standing on a bookshelf at our house, seemed such an exciting, yet somehow forbidden book. I don’t think my parents really would have forbidden me from reading it; nevertheless, I read the novel on the QT. It was my little secret. Now, seeing the book on a bookshelf here at the hotel, I picked it up for the first time as an adult and not in secret at all. “Oh, I do want to read this in my room after work,” I said, all brave, and continued the walk through the building, holding the book in my hand for everyone to see.

My reunion with Lolita marked the moment at which Oru Hotel became a place where I always feel at home. So will you, I hope. If you have yet to visit us, allow me to tell you a little bit about our building.

The hotel features 50 comfortable rooms, among them a suite with sauna, an apartment room, a room with a Jacuzzi, and family rooms. We have special rooms for people with allergies and those with disabilities. And you know what else? We are always happy to welcome your four legged friends. Isn’t that good to know? There are two beauty salons at the hotel, a feature which never fails to make the ladies smile – what could be more pleasant than a hair stylist and beautician right at your fingertips, so to speak.

I for one heartily recommend our hotel for a family vacation as well. First, there is ample space in our family rooms for up to five people; second, our convenient location right in the immediate vicinity of Kadriorg Park and the Song Festival Grounds provides the whole family with a boatload of fun and sightseeing opportunities. 

Looking for a venue for a birthday party, wedding, another type of a gathering, or a training seminar/lecture, look no further than our restaurant and banquet hall. We are small enough, yet just the right size to make sure you have a cozy and comfortable time, while conveniently accommodating all your friends and acquaintances.

A cordial hello from me indeed! Welcome to my second home!

 

 

Every girl deserves to be treated like a princess

Kui teil on Instagramis ja Facebookis juba nähtud Ida sünnipäevast ning Kõue mõisast (LINK) tüdimus peal, siis ma soovitan teil mõnda aega siia blogisse (ja Hotelliveebi blogisse) mitte kiigata, sest ma pole pikka aega millestki nii vaimustuses olnud ning ma kavatesen blogi(d) piltidest üle külvata nii kaua kuni internet katki läheb.

Muidugi ei ole selle postituse mõte näidata, kuidas me oma kolme-aastast tütart ära hellitame ja peast lolliks oleme läinud, aga ma olen kuulnud, et on  teatud tava sünnipäevaks midagi kinkida. Ma ei tea, mis on minuga juhtunud, kuid asjade asemel hindan ma juba pikemat aega mälestusi ning nii otsustasime me ka Idale sünnipäevaks kinkida “Mõisapreili paketi”. Mulle tundub üleüldse, et me pöörame asjadele liiga palju tähelepanu, eriti kui tegu on väikelapse sünnipäevaga, kes niikuinii (minu arvates) ei oska kinke veel hinnata, vaid hindab üle kõige turvatunnet ja oma vanematega koos olemist. Siin kohal tahaksin ma ausalt tänada Hotelliveebi, et mul maailma kõige ägedam töö on, tänu kellele ma selle mälestuse luua sain.

Aga alustame algusest. Kunagi kui ma veel noor ja ilus olin, käisin ma ühel turundusüritusel, kuhu ühed vanemad olid oma 3-4-aastased lapsed kaasa võtnud ja need lapsed sõid gourmet-õhtusööki nii nagu täiskasvanud, nad tundusid toitu nautivat. Kui ma kunagi lapse peaksin saama, siis ma tahaksin ka, et ta niimoodi õpiks toitu nautima, mõtlesin ma tookord, üle kümne aasta tagasi. Ja kui ma nägin videot sellest, kuidas Maaemos korraldati lastele õhtusöök, lootsin ma, et ma saan oma lapsega samamoodi restoranis süüa. Minu suureks rõõmuks armastab Ida toitu (kuigi ta sööb vähem kui lind), ta tahab alati ninapidi köögis toidutegemise juures olla ning lauakatmisest on saanud tema hobi. Ja pole vist üllatus, et selles vanuses jumaldab ta printsesse, muinasjutte ning losse.

Ma julgen öelda, et tavaliselt seostub mõisapuhkus ikka romantikaga, kuid mina ütlen teile, et selline “perepakett” on hoopis erilisema väärtusega. Ega minagi saa salata, et ma ikka siiani loodan, et ma olen printsess ning kusagil ootab mind oma mõis või loss, aga seniks kuni ma selle hea uudise minuni jõudmist ootan, tuleb meil mängult printsessid olla. Ma soovitakski Kõue mõisal lisaks romantikapakettidele keskenduda lastele, sest 1) väikesi printsesse on kindlasti palju 2) ma ei ole nii lastesõbralikku teenindust kusagil mujal kohanud ning 3) iga tüdruk (hoolimata vanusest) väärib printsessina kohtlemist kasvõi kord elus. Ja Kõue mõis on nagu natukene salapärane, müstiline koht, peidetud pärl, kusagil, kus sa ei oskagi seda oodata. Just nagu muinasjutus.

See on selline koht, mis poeb hinge ja uskuge mind, ära seda enam sealt ei saa. Ma tean, ka kus me Marekiga oma kümnendat abieluaastat järgmisel aastal tähistame;) Tahate põhjust teada, miks just see mõis? Öeldakse, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Palun. Siin on teile kolm tuhat sõna.

IMG_4855.JPG

img_4856img_4857

Kui vähegi võimalik, siis mulle meeldiks kui selles mõisas sünnipäevade tähistamisest saaks meie pere traditsioon. Unistama peab.

Aga nüüd sünnipäevast. Sünnipäeva idee oli selline, et sünnipäevalaps saab ise laua katta, meile istekohad kätte näidata, toidu valida, köögiga tutvuda. Kui me sellest talle rääkisime, ajas ta meid tund aega varem toast välja, et “laud korda teha” ja “vaadata, kust Ida söök tuleb”, tegelikkus oli loomulikult tiba teistsugune. Köögis muutus Ida häbelikuks ja ei julgenud seal olla, veinikeldrit hakkas kartma, süüa väga ei tahtnud ning kolmveerand peost veetsime me laua taga söömise asemel põrandal. Sest printsess ütles nii. Ometigi oli see kõik kokku IMELINE. Perepuhkus ja sünnipäev. Klišeelikult kõlades maksimaalne kvaliteetaeg.

IMG_4819.JPG

IMG_4828.JPGimg_4836img_4842IMG_4872.JPGimg_4917img_4939img_4964img_4984img_4995img_5013img_5015img_5017img_5025img_5026img_5046img_5050img_5062img_5074img_5085img_5094img_5105img_5107img_5116img_5118

Kas ma juba ütlesin, et me Idaga tahtsime sisse kolida? Või juba tagasi minna? Tagasi lähme me üsna pea. See pidi küll Marekile olema üllatus, aga ma mõtlesin, et võib olla on veel peresid, kes ei tea, mida isale isadepäevaks kinkida. Kõue mõisas toimub 13.11 isadepäeva brunch (LINK). Olgem ausad, puust kikilipsud ja t-särgid “parim issi” on nats iganenud, kinkige isale parem üks tore mälestus. Ma luban teile, et lisaks mälestustele saate te ka eepilise toiduelamuse.

Idale spetsiaalselt valmistatud Elsa menüü ja šokolaadikook tahtsid mulle pisarad silma tuua. Fois gras oli jumalik, sea kõhuäär reaalselt sulas suus (palun õpetage mulle seda tegema!) ja veinvalik imehea. Varsti on neil vist ka üsna põnev šampuse-menüü tulemas. Ma tean, kuhu ma Satu tahan tuua kui ta Eestisse tuleb.

Ma tean- ma tean, et lapse sünnipäevaga ei käi alkohol kokku, aga kamoon, ma olen “meeleheitel koduperenaine”.

IMG_5043.JPG

 In case you have missed it, our daughter turned 3 this week and I have understood it is a custom to give the birthday child a present, I am in a state where I think we (people in general) have way too many things and do not appriciate enough memories and quality time together, this is why I knew Ida will not have a thing for her birthday, but we will make memories, something to remember and cherish. A day as a princess. 

Of course I am not trying to show (off) how we are raising a princess and spoil her, but I want to thank my job at Hotelliveeb (LINK) and the wonderful people at Kau manor (LINK) for this day and show my readers how time spent together as a family has a worth hard to describe in words. 

I also know where I want to celebrate our 10th marriage anniversary next year. You want to know why I want it to be in this manor? Well, they say a photo describes more than thousand words. Here is 2000 words;)  

IMG_4858.JPGimg_4855

I LOVE the atmosphere in this manor. It is filled with history and stories. Do you know there is actually a map from signing Tartu peace treaty hanging on the wall here? 

But about the birthday. When I was young and pretty, more than ten years ago, I went to a PR-dinner, and saw to 3-4 year old kids eating a gourmet dinner like adults. I said to myself that when I will have children I will hope they will be like that. Enjoying and trying different tastes. When I some years later saw a video where they had a gourmet dinner for kids at Maaemo, I wished Ida would love restaurants. And lucky for me Ida loves to be in the kitchen, taste things and set tables. That is why I also thought she would love to have her own birthday party where she will be the host. 

I am pretty sure most of us associates couples romance with manors, but I would definately suggest Kau manor to concentrate on family vacations as well. For several reasons – 1) there are so many princesses growing up in Estonia 2) the staff IS SO CHILDFRIENDLY  and 3) every girl (no matter the age) wants to be treated as a princess. I (at the age of 35) still hope I am a lost princess and there is a castle or manor waiting for me somewhere. 

But while I am waiting for my own manor, Kau manor will be in my heart. It is the place you will not forget, a bit mysterious, a hidden gem where you will not expect anything but forest. A bit like in a fairy tale. 

Our dinner party of course was a bit different in reality than I had visioned in my head, because the birthday girl got shy in the kitchen, scared in the wine celler and did not want  to eat, so we spent most of the birthday dinner on the floor – me playing with her and my husband feeding her meatballs, but still it was (I know it sounds like a cliché) family qualitytime to the max. In the morning my husband went to work and me and Ida had time to enjoy breakfast and get to know all the corners in the manor. PS: The walls in the manor are exactly like I want to have in our bedroom. And I seriously got so many ideas that I think we need a bigger house. I now only need to win on the lottery. 

img_5074

I want to move in to Kau manor. Or go back. As soon as possible. Oh, but we are going back soon – to Fathers Day Brunch, you should come too! Let´s be honest wooden ties and t-shirts with “best daddy” are getting old, memories are a much nicer gift. And you are gonna LOVE the food in the restaurant. I can promise you that. I will write about our food experience a  bit later. 

Käime katuseid mööda…

Kui me abiellusime, siis meie pulmavalsiks oli Smilersi “Käime katuseid mööda”. Enne Marekiga tutvumist ei arvanud ma Smilersist midagi, aga kas te olete näiteks selle laulu sõnu kuulanud? Mina hakkasin siin kuulama ja ajal, mil paljude laulude sõnad on “boom-boom”, “oopa-oopa”, “pencil-apple”, pole ime, et selle laulu sõnad meile hinge on pugenud.

Käime katuseid mööda
Lähme kolame pööningute peal
Nad ei tea mida mõelda
Need kes pole iial käinud seal
Näitad meile suunda
Vana tuulelipp
Siia ülesse kuulda ei ole midagi
Käime katuseid mööda
Tule lähme turnime tornides
Lähme katsume pilvi
Lähme värvime taeva siniseks
Ühed tahavad palju, teised rohkem veel
Mõned tahavad kõike
Nad ei kõnni katustel

Eile olime me Marekiga kutsutud Barons hotelli (LINK) vanalinnas ja see meie jaoks tähendusega laul sai hoopis teise tähenduse. Kui ma meie sviidi aknal kardinad eest tõmbasin, siis mulle tunduski korraks, et me käime katuste peal ja kolame pööningute peal. Viiendalt korruselt avanes fantastiline vaade vanalinna katustele, kaugemal eemal paistmas suursugused kirikute tornid ja “vana tuulelipp”. Meil oli aga aega vaid teineteise jaoks.  Kui te olete väikelapse vanemad, siis te saate aru kui väärtuslik selline väikene luksulik põgenemine argipäevast tegelikult on.

IMG_4397.JPGIMG_4394.JPGIMG_4335.JPG

Mis puutub hotelli, siis hotell on tõeliselt väärikas. Suursugune ja pika ajalooga. Te ju teate, et mulle meeldivad vanad asjad ja ajalugu? Nii et pole ime, et see hotell võitis mu südame. Siiani oli mu vaieldamatu lemmik CRU, kuid peale eilset minipuhkust olen ma kahevahel.  Mulle vist meeldis Barons grammike rohkem.

Kinnistul, kus asub praegu Barons Hotell, oli algselt kaks ristuvas asendis keskaegset hoonet – üks neist ait. Üle-eelmisel sajandil paiknes siin tuntud ajaloouurija Heino Gustavsoni andmetel  Revalia- nimeline õllevabrik.

12. mail 1911. aastal tegi Riia – Vene Kommertspank ettepaneku  ehitada  4-korruseline kivimaja mansardiga Suure- ja Väikese Mihhailovskaja nurgale. Projekti autoriks oli poola päritolu vene arhitekt Aleksander Jaron. Tema lahendus oli historitsismi ja juugendi piirimail nn. uusklassitsism. Esialgselt asusid esimesel korrusel kauplused, teisel pangaruumid, ülemistel korrustel olid suured elukorterid. Poolkaarne tammepuust käsipuudega trepp ning seda kaunistav puidust palja ülakehaga naisefiguur valmisid baltisaksa arhitekti Ernst Kühnerti ning inglase Paul Meyeri jooniste alusel 1922. aasta ümberehituse käigus, mil majas asus Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse pank. Samal ajal rajati keldrisse suur soomusuksega varahoidla ning paigaldati ka messingvõrgust piirdekonstruktsioonidega lift, mis esialgu sõitis esimeselt korruselt kolmandale.

Pöördukse sai maja 1932. aastal, mil hoones tegutses Tallinna Linnapank. Kokku on hoones aastate jooksul tegutsenud 13 erinevat panka.

70-ndatel aastatel leidis majas aset ka üks väike „häving“ – nimelt tassisid poisikesed 4. ja 5. korruse elanikele mõeldud väikese lifti maast laeni pappkaste täis ning süütasid need põlema, lift sõitis keldrisse. Kuna suits tõusis liftišahti kaudu pööningule, ronisid tuletõrjujad kogu oma varustusega esmalt sinna. Nende askelduste tõttu kaotatud aja tulemusena hävis väike lift. Praegu on vana väikse lifti asemel kaasaegne klaasist lift mis sõidab esimeselt korruselt viiendale. Et edaspidi huligaanid sisehoovi pahandust tegema ei pääseks, paigaldati kangialuse ette metallist värav, mis tol ajal maksis väikeauto Zaporozhetsi hinna.

Huvi korral saate maja ajaloost lähemalt lugeda SIIT

img_4356img_4364img_4372img_4373IMG_4430.JPG

Meie ööbisime Barons sviidis, mille esimeseks suureks plussiks oli nagu te aru saite imeline vaade. Teiseks suureks eeliseks saun. Kuna Marek oli tööl, kasutasin mina linna saamiseks ühistransporti, kõige pealt jalutasin ma Ussipesast Tuula bussipeatusse ja sealt liikusin ma edasi rongiga, aga ilm oli isegi minu jaoks jäiselt tuuline. Nii oli mul veel õhtulgi külm kontides ja ei olnud midagi paremat soojast saunast.

img_4424

IMG_4403.JPGimg_4427

Hommikul ärkasime me enda kohta hilja – pool kaheksa- väljapuhanud ja värsked, kaks lapsevaba hommikut inimestele, kes on harjunud kell seitse ärkama üsna intensiivse “äratuskella” peale, kes “älka üles, älka üles” hüüab, oli see väikene minipuhkus nagu puhkus paradiisis. Luksuslik ja vaid meile kahele.

IMG_4346.JPG

IMG_4409.JPG

//This Friday me and my husband were invited to a hotel in old town of Tallinn – Barons hotel (LINK). When I moved to Tallinn in 2004 I worked in Old Town and every day I walked by this hotel, dreaming of staying there. But it looked so fancy. Yesterday, 12 years later I finally got to stay there. With my husband. And the hotel was fancy, like from old movies, the moment I walked in the doors I felt like I went back in time – everything was so elegant, so charming. so stylish. I love history and old buidlings, so no wonder Barons hotel got to my heart.

The lot of the present Barons hotel was initially occupied by two medieval buildings, one of which was a warehouse. According to the renowned historian Heino Gustavson here was a brewery called “Revalia”. Gustavson wrote in 1995: “A brewery of the Pfaff family, later known as “Revalia” brewery was started in 1832 on the corner of Suur-Karja and Väike-Karja streets. Now it is a bank. The owner of the brewery G. W. Pfaff was a local merchant. In 1858 the production was moved across the street to a former small brewery which was rebuilt and extended. A design plan from the beginning of the 19th century, which is drawn on a tracing cloth containing fine cotton threads, has on the upper left corner a text in Russian (rough translation): “We ask for the permission to build on the basis of this design plan a 4-storey stone building with a mansard roof into the plot of land belonging to the Riga Commercial Bank, portals No 2/7 and plot No 476 on the corner of Suur-Mihhailovskaja and Väike-Mihhailovskaja streets in the 4th part of the city of Revel”.” Thus, on 12 May 1911 the Russian Commercial Bank commissioned the construction of a 4-storey stone building with a mansard roof on the corner of Suur-Mihhailovskaja and Väike-Mihhailovskaja streets. The building was designed by a Russian architect of Polish origin Aleksander Jaron. The building was designed in the neoclassical style – in between the historical and Jugend styles. A. Jaron won the first prize in the 1912 competition of the design of the city hall. Unfortunately the project was never materialised. His other works of the beginning of the 20th century include the buildings at 15 Estonia Avenue and 50 Narva Road. The ground floor of the building was occupied by shops; the bank’s premises were on the first floor and large flats on the upper floors. A semi-spiral staircase with an oak rail decorated by a wooden sculpture of a woman were designed by a Baltic German architect Ernst Kühnert and an Englishman Paul Meyer and built during the renovation works of 1922. At that time, the building belonged to the Estonian Bank of Industry and Commerce. At the same time a large vault with armoured door was built in the basement and a lift with brass net boarding was installed. The lift took passengers from the ground floor to the second floor. A revolving door was installed in 1932 when the building was occupied by Tallinn City Bank. A total of 13 banks have operated in the building over years. The building suffered a slight damage in the 1970ies – some boys filled the lift with cardboard boxes, lit the boxes and sent the lift to the basement. Smoke from burning boxes rose through the lift shaft to the attic and the fire fighters who had hurried to the scene climbed first upstairs, losing a lot of valuable time. Luckily, only the lift was destroyed. To prevent delinquents from getting in the inner yard the gateway was closed with a metal gate that cost the price of the smallest Russian car of the time – Zaporozhets. In the mid-1970ies there was a tobacco shop in the Väike-Karja Street side of the building. In 1977-78 the renovating works started in the buildings. The residents of the 4th and 5th floors were forced to move out with strong backing of the government. The moving out revealed many odd facts – a former bank employee had painted the oak parquet with red ship paint. One of the residents, a son of the then first deputy chairman of the council of ministers tried to dismantle two Art Nouveau style fireplaces and “deposit” them in his home. Sometime after the 2nd World War the oak rail of the staircase was covered with black oven varnish. In order to avoid such things, the building and most of its interior details are today protected under heritage conservation.In the course of roof repair works in 1982 interesting documents were found under the wind shelter. Fortunately the workers did not throw them away and delivered the documents to the author. These were banking records from the period from 1897 to 1910. Rumour has it that secret documents were hidden in the walls and that the safe in the wall between the restaurant and the office of the last bank manager also contains secret documents. The key to the safe has not been found by today. The last owner of the building before Barons Hotel was Eesti Ühispank and the building was unoccupied for more than four years. In 2001 the building was bought by the operator of Barons Hotel. The owner company is of Estonian and British origin. After a year, the renovation of the building commenced. Barons Hotel was opened for customers in May 2003 and the official opening festivities were held on 1 October 2003.

We got to stay in the Barons suite on 5th floor. The view that we had from our apartments windows was something to die for. The romantic old roofs of Old Town of Tallinn. majestetic towers of churches…I think I spent half of the time sitting on the window admiring the view. When you visit Tallinn and want to experience the old town from a different angle (and if you like old buildings) Barons hotel is definately the place to stay. I loved it and would like to move in.

The suite also has a sauna, which was a big plus yesterday. It was freezing cold outside and I was freezing as hell when I got to the hotel, so sauna was the perfect way to get some warmth in me. And me and my husband both are crazy about sauna, but don´t have one in our house.

I would like to thank Barons hotel from the bottom of my heart for this wonderful minivacation. Some time for only me and my husband was exactly what we needed. I feel fresh and ready for a new work week.

IMG_4344.JPG

 

Ühistranspordiga hotelli

Vanasti sõitsin ma alati ja igale poole autoga. Tundus mugavam. Kui ma aga avastasin KUI palju aega ma tegelikult veedan ummikutes seistes, tundus rongiga liikumine palju loogilisem ja nii ma juba mõnda aega kasutan Keilast Tallinnasse sõitmiseks rongi. Muidugi sõltun ma ühistranspordist nii palju, et Ussipesast Keilasse liigun ma autoga, aga edasi liigun ma rongiga. Jube mugav on. Eriti kui tööasjad viivad kesklinna.

Nii ka eile. Ma pidin külastama PK Ilmarine Hotelli (LINK), mis asub Põhja puiesteel, praktiliselt ju Balti jaama lähedal. Naljakas on see, et ma olen Ilmarise kvartalist mingi periood pea iga päev mööda sõitnud, kuid mul polnud õrna aimugi, et seal võiks hotell asuda. Juba aastast 1999. Pole vist isegi vaja öelda, et hotelli asukoht on suurepärane.

IMG_4206.JPG

IMG_4186.JPG

No vot ja nii me siis Idaga eilse õhtu hotellis veetsimegi. Mina tegin tööd ja vaatasin ühe silmaga ERM avapidu, Ida tegeles oma asjadega. On täiesti uskumatu, et ta on juba nii palju adekvaatne, et teda saab vabalt igale poole kaasa võtta, ilma et ta mu närvid ära sööks.

IMG_4182.JPGIMG_4167.JPG

Hotellist pikemalt võite huvi korral lugeda Hotelliveebi blogist (LINK).

img_4200

Yesterday I stayed in hotel called PK Ilmarine Hotel (LINK). The hotel is located near Old Town, railway station, ferry terminal and city center, just a walk away from shopping, sightseeing, enterntainment – really a perfect place for both tourists and bussiness travellers. I always enjoy hotels with history and this is also what you find in PK Ilmarine. The hotel locates in the building of Friedrich Wiegand’s Machine Works, dating back to 1881 and once renowned throughout the Russian Empire.

The hotel has 105 rooms – classic, bussiness class and executive rooms. We stayed in the classic room which was equipped with double bed, windows facing the court yard. Free WIFI comes as a standard.

The prices start from 55 eur/night.

IMG_4198.JPG

Pranglisse tagasi. Kuues kord.

IMG_3317Kuus aastat oleme me peaaegu järjest igal suvel Prangli saarel puhkamas käinud. Eelmine aasta jäi minul vahele. Ega enne kui sel aastal uuesti saarele sain, eu saanudki aru, et eelmine aasta midagi nagu puudu jäi. Palju jäi puudu. Prangli on selline isemoodi paik, kus elu käib hoopis teisiti, see on paik, kus tuleb lahti lasta oma tavarutiinist ja harjumustest, koht, kus tuleb osata “kastist väljapoole vaadata”. Isegi minu megapedantne Härra Abikaasa, kes mu meelest ei oskagi õigesti lõõgastuda, on sel saarel hoopis teine inimene. Kohe selline, et ei tunne äragi.

Ööbimiskohaks on meil alati saanud üks ja sama koht. Praaga talu (LINK). Aastatega on see nii koduseks muutunud, et mujal ei oskakski olla. Ega tahaks ka. Pererahvas on imeline ja asukoht meile mokkamööda. Julgen soojalt soovitada. Nt seekord oli puhkemaja täis (kui tahate suvel puhkama minna, siis broneerida tuleks juba veebr-märts), kuid pererahvas leidis meile ikka koha. Ühes ajahamba poolt puretud talus. See oli nagu reis ajas tagasi. Väga chill.

//For six years we have once every summer had a small vacation on Prangli island. It is a strange place, things are totally different there, time stays still, everyday problems disappear (for the time being on the island). It is a place where you need to forget your everyday “luxury” and think outside the box a bit, open your eyes and mind to something different. Island life. Chill.  Even my husband who in my mind doesn`t know how to chill, is kind of chill there. Nothing bothers him. Only me complaining about missing some luxury:D

We have always stayed at one place – Praaga puhkemaja(LINK). It has become like a sommerhouse in a way. I truly recommend this place. Warm people will welcome you and even if everything is fully booked, they will find a place for you to stay. Like with us this time. We got to stay at an old house, which is only partly renovated. It was like travelling back in time. Fantastic experience!

IMG_3131.JPGIMG_3133IMG_3136.JPGIMG_3145IMG_3148IMG_3155IMG_3158.JPGIMG_3161.JPGIMG_3170IMG_3186IMG_3210IMG_3215.JPGIMG_3220IMG_3218IMG_3192IMG_3252IMG_3277IMG_3341IMG_3351

Our first experience as airbnb hosts

As you know I decided to put our house on airbnb hosts list. I must honestly say I had no idea what this actually means and how it works or whether someone would like to stay at our “Villa Villekulla” (LINK), but as I understood from others the site was totally trustworthy and there was nothing to be afraid and so I decided to try. My husband was sceptical.

To my surprise we got quite soon four inquiries and one of these turned into accepted booking. When I saw the green check in the calender I was a bit worried. How will it go? Will the guests be satisfied? Will they like it? Is it up to their expectations? I mean our house is really like a Pippi’s house, things not entirely finished, some things needing renovation and away from the city, not easily accessed by public transportation. The train stops in Keila 5 km away and you need to take a taxi if you don’t have own car. So…there were so many questions and frights as well.  I can find our house romantic and shabby and chic or artistic with personality, but will it be what the guests wish to see.

IMG_2466

Anyway…last week our first guests arrived. I was sitting like on needles thinking if they will send me an sms, saying that this is not what they saw on photos. And I got an sms. Probably the house was not what they saw on photos. It was much better. “Wonderful house” they said to me, the children were happy to have the cats in the house and playground for playing football. I was relieved. The nature and surroundings are truly wonderful in “Villa villekulla” and perhaps one of the main reasons why to stay at us. So calm and relaxing.

IMG_1784.JPG

Although the first messages were very positive, I still was a bit afraid all of the time. Perhaps something is not working, perhaps they will get bored, perhaps… I wanted our guests to have a nice vacation without regrets so I was all the time thinking did we do enough. When I yesterday got a new sms from them saying that they had a wonderful time and perhaps will come back again, I was satisfied. We did it! I was happy!

I am in Norway but my husband said these guests had been amazing because the house looked even cleaner now, they had even washed the floors. So even my sceptical husband said new airbnb guests are more than welcome. All the communication and payments went also smoothly. Nothing to be worried.

IMG_1593.JPG

And I think perhaps we will take a small trip to Berlin next year. I now know nice hosts in Germany and I would love to go to Berlin again. To my surprise I also found out that I can communicate in German. I understood everything, but had problems in answering in German, I don’t think I have ever used this language activly.

//

Meie esimene airbnb võõrustaja kogemus on nüüd selja taga. Kui ma suvel meie kodu sinna lehele kirja panin, ei osanud ma tegelikult arvata,. mida see täpselt tähendab ja endaga kaasa toob ja kas keegi peaks üldse tahtma meie juures ööbida. Minu suureks üllatuseks tuli üsna pea neli päringut, millest üks ka broneeringuks muutus. Kui ma nüüd nägin kalendri juures rohelist linnukest, mis aksepteeris külalised, olin ma tõeliselt hirmul.

Kas külalised jäävad rahule? Kas see vastab nende ootustele? Ega see pole linnast liiga kaugel? jne jne. Mulle õudselt meeldib külalisi võõrustada, kuid ikka tahad ju parimat ja ei oska täpselt kindel olla, kas tegid kõik. Toad said korda, puhtad linad vooditesse, käterätikud, lilled, toit külmkappi, aga ikkagi…Ma kartsin saada sõnumit, et võib olla tegelikkus ei vasta piltidele. Sõnumi ma ka sain.

Tundus, et tegelikkus meeldis külalistele veelgi rohkem. Milline kergendus! Ja kui nad lahkudes saatsid sõnumi, et nende puhkus oli oivaline ning nad tulevad ehk tagasigi, tundsin ma täielikku kergendust. Me saime hakkama! Isegi Marek, kes skeptiline oli olnud, ütles, et selliste külaliste jaoks on “Villa Villekülla” alati avatud. Maja läikis peale nende lahkumist nagu prillikivi.

Uute külalisteni, ega’s muud!

IMG_1775.JPG