Võib olla te olite minuga Wild Woman kontol kui ma seal oma pere naisi tutvustasin, aga loodan, et te ei pahanda, et emadepäeva eel kordan ma seda natukene veel ka siin. Meie pere naiste ja emade sõnadega.
Kahtlustan, et sõna “emalõvi” kehtib suurema osa emade kohta, nii ka meie, aga mulle tundus nii huvitav,et oleme kõik olnud erineval ajahetkel (esimest korda) emad, erinevate võimaluste ja oskustega, kuid oma võimaluste ja oskuste piires on lapsed alati esikohal olnud. Me oleme tundunud ebakindlust, et ei oska ja ei suuda oma lapsele parimat pakkuda, kuid jõudnud siiski (mõnikord ka läbi pisarate) järeldusele, et seda, mida oleme ise oma emadelt saanud ja edasi andnud, ei ole sugugi vähe. “Tegelikult olen Sulle andnud kõik, mis minu võimuses – viis erksat meelt ja maailma Su ümber ja seda ei olegi nii vähe. Siiski – oma võitlused pead Sa ise pidama, aga pea meeles, et ringinurgas (rätiku ja švammiga) olen alati olemas.” See on lause, mis saadab mind ja minu õde ning saadab edasi ka meie lapsi.
Meie pere naised moodustavad tõelise lõvipere. Tugevad ja töökad naised. Mina mitte nii palju. Mind on siiski üsna palju ära hellitatud ja kui ema ütles, et meie peres ei ole kunagi printsesse kasvatatud, siis ma pidin natuke vastu vaidlema. Ma ei pidanud lapsena midagi suurt tegema, vanaema ja tädi ütlesid alati, et lapse töö on mäng, las ta olla, ja nii on see siiani. Ma olen meie pere ainuke printsess (lugesite ju eelmist postitust, kuidas ma tünni kütsin?). Pole siis ime, et minu pere naised on mulle oma töökusega alati eeskujuks olnud. Ja see töökus on mulle selles mõttes külge hakanud, et ma ei anna kunagi esimese hooga alla. Pühin püksipõlved puhtaks, tõusen püsti ja lähen uuele katsele. Sest ma mõtlen alati, et mis raskustest saan rääkida mina kui ma tean, milliseid raskusi on läbi elanud teised meie perest. Teadmine, et igast raskusest on välja tuldud, on mindki teinud tugevaks.
Tädi Heljul ei olnud endal lapsi, kuid ta oli ema meile kõikidele. Kui ma hakkasin arvutist otsima pilte tädist, leidsin ma ühe vana postituse, mis ma olen temast kirjutaud: “Tädi oli mu elus üks tähtsamaid inimesi, ta oli mind hoidnud ja kasvatanud, aidanud ja õpetanud, toetanud ja hellitanud, mida kiiremaks läks elu, seda vähem oli aega tädi jaoks. Ei olnud enam aega tunde tädi diivaninurgal istuda ja maailma asju arutada. Muidugi viimasel ajal ei olnud temast ka erilist arutlejat, vana ja haige,kõhn ja kahvatu, kuid ometi oli tema väsinud silmis siiras rõõm, igakord kui me kasvõi hetkeks tema juurest läbi jooksime, lõid tema silmad särama. Ja niiviisi ma tahangi teda mäletada – säraga silmis. See on see sama sära, mis on mind saatnud terve lapsepõlve, täis tahtejõudu ja visadust ja kange naise jonni.”
Ma olen kunagi kirjutaud kirjandi, millest ma samuti tahan lõigu siin ära tuua: ” Ometigi ei andnud ei nemad ega teised Siberisse sattunud alla, vaid leidsid endas jõudu ehitada tagasihoidlik, kuid ikkagi oma kodu, hoida kokku, toetada üksteist ja rõõmustada elu väikeste pisasjade üle. Mind paneb imestama, et nad ei räägi külmal maal veedetud ajast negatiivselt, kuigi nad pidid paljust loobuma, palju kannatama ja ränka vaeva nägema, et ära elada. Ja võib olla on neil õigus, sest kui nad ei oleks raskusi trotsinud ja leidnud endas elurõõmu ja tahtmise jõudu, et nautida argielu nii palju kui see üldse võimalik oli, ei oleks nad kunagi tagasi tulnud. Nad ei kaotanud kunagi lootust jõuda tagasi koju.” (kogu kirjand on siin)
Kui mina kolisin kodust ära ülikooli ajal, siis vanaema ja emme on peaaegu terve elu koos elanud. Isegi siis kui emme elas Rootsis, elas vanaema mõnda aega tema juures. Mina ei tea, mis imelik side neil omavahel on. Ma ei kujutaks ette kui peaksin koos emmega elama. Kaks-kolm päeva on tore, aga siis ta hakkan õpetama ja me lähme ikka tülli. Mitte tülli-tülli, aga meil on eriarvamused osades asjades ja kumbki meist ei taha alla jääda, sest meil mõlemal on alati õigus ja meile peab jääma viimane sõna. Ja sellega ei taha ma kuidagi öelda, et mul ei oleks hea meel emaga koos aega veeta – autoreisid temaga on legendaarsed ja pole ühtegi korda kui meil ei oleks saanud nalja terve raamatu jagu, aga elada koos…Ma ei julgeks duši allgi käia, sest ta ei kannata kui vesi läheb maha, rääkimata nõudepesust, sest vesi läheb kraanikausi ümber ja nii edasi ja nii edasi. Vanaemaga koos elada oli ilmselt tunduvalt lihtsam, sest ta on alati lihtsalt olemas olnud ja toetanud, isegi kui ta pole ühe või teise asjaga võib-olla nõus olnud. Võimalik, et see tugi ja kogu aeg olemas olek ongi põhjuseks, miks nende vahel selline side on?
Minu tilluke 31-aastane õde on alati meie pere hea laps olnud. Psühholoog. Kui mina olen tunnete avaldamises alati pigem kidakeelne olnud ja enne Ida sündi ei saa öelda, et ma oleksin väga palju kedagi kiitnud, siis Marian on teistsugune. Temal on alati kõikide kohta midagi head öelda, tema oskab ja tahab tundeid väljendada. Kunagi olin ma selle peale isegi kade, et miks mina olen selline jääkuninganna, aga tema selline soe ja avatud. Enam ma kade ei ole, aga see on üks omadus, mida ma tema juures väga hindan.
Milline olen ma ise emana? Nii nagu emadele kombeks, olen ka mina end teistega võrrelnud, tundnud end läbikukkuja ja halva emana. Ma teen ikka vigu ja käitun mõnikord liiga rangelt (emalt saadud geenid?) ja ootan liiga palju (emalt saadud geenid?), kuid tänu sellele eneseanalüüsile läbi väikese intervjuu oma pere naistega ja WildWoman konto “ülevõtmisega” jõudsin ma tõdemuseni,et minagi – nii nagu oskan ja saan – panen oma lapse kõigest ettepoole. Need magamata ööd ja väsimus ning tüdimus, oskamatus hakkama saada kõikide tunnetega, on asendunud piiriti armastusega, sellise armastusega, mida ei saa isegi sõnadesse panna. Jääb vaid öelda, et kaheksa-üheksa aastat tagasi, kui ma rääkisin, et ei taha lapsi, ei teadnud ma millest ma räägin. Nüüd ma tean. Pole mitte midagi olulisemat ja ilusamat kui olla ema.
Mu õde arvas näiteks nii:
“Minu arvates on teil Idaga lihtsalt täiuslik sümbioos, te täiendate teineteist… aga mitte ainult – te moodustate kadestamisväärse terviku.
Jah, teil läks pikka aega teineteisega harjumisega, teineteise tundma õppimisega ja seejärel nurkade lihvimisega. Aga tänaseks on need lihvitud nurgad moodustanud särava teemanti.
Kunagi, kui Ida sündis, siis mõtlesin isegi, et nooooniii what now? Aga kui nägin sind korduvalt olukordades, kus laps nuttis või tuge vajas, siis lendasid nagu emalõvi peale ja päästsid päeva. Alles nüüd mõistan, mis sinu sees võis toimuda – päästsid ju terve oma maailma!
Jah, lapsed ajavad hulluks – ja sina said Idas mõnusa kombo ema, tädi Helju ja iseenda iseloomust aga arvan, et kergem variant oleks sinu jaoks pettumus olnud. Siis oleksid ilmselt elu põnevamaks mänginud ja teise lapse veel saanud 🙈 Aga Idas on kõik ja rohkem veel, mida justnimelt sina vajad, mida justnimelt sina oskad taltsutada – sinu oma pisike rebane!”
See rebase taltsutamise osa on üks minu lemmikpeatükke “Väikesest printsist”.
“Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse,” ütles rebane. “Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!”
“Mis tuleb selleks teha?” küsis väike prints.
“Tuleb olla väga kannatlik,” kostis rebane. “Kõigepealt istud minust veidi eemale, vaat nii, rohu peale. Ma vaatan sind silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuste allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale…”
Milline on minu ema?
Ta on maailma suurim kriitik, aga ka kõige suurem toetaja. Ta läheb närvi kui ma kirjutan valesti “duši all” ja tunneb piinlikust kui ma ei tea, et “karmiinpunane” kirjutatakse k-ga. Blogi lugedes elab ta ilmselt üle sada väikest minisüdarit, sest see kubiseb kirjavigadest (“kas sa üldse üle ei loe, mis sa kirjutad?”). Ta teab kõike (“ma tean küll, see on, see on, ahh vaata sõnaraamatust järgi”). Ta on perfektsionist (98 punkti 100 oli kehv eksamitulemus;). Ta ei kannata maha tilkunud vett (ka duši all käies) ja armastab puhtaid pôrandaid (siiani on ta lemmiktantsuks “tants mopiga”, mida ta vôib iga kell uuesti esitada).Ta on jonnakas. Tal on alati õigus. Ta teab alati kôige paremini, kuidas ja mis on ôige. Ta suudab mind minuti jooksul närvi ajada. Nutma ajada. Mõnikord suudan mina ka teda nutma ajada. Naerma ajada. Ta suudab lapsesuuga kôiki tahtmatult solvata. Lapsesuu on üldse tema leivanumber. Aga ta suudab ka lohutada. Olemas olla just siis kui on vaja. Õigel hetkel. Ôiges kohas. A-L-A-T-I. Nii nagu ta lubas “ringinurgas (rätiku ja švammiga) ” alati olemas olla. Ei ole ühtegi takistust, kui lastel teda vaja on. Istub kasvõi keset ööd autosse ja sõidab Tartust Tallinnasse, sest ta tunneb, et lapsel on tuge vaja.
Minust on saanud kass, kes kukub alati käppadele just seepärast, et minusse on alati sisendatud, et ma saan hakkama, ükskõik kui raske ka ei ole, ükskõik kui lootusetu olukord ei tundu. Nii kaua kui on olemas kasvõi üks inimene, kes minusse usub, kukun ma käppadele, lasen end ringinurgas üles turgutada ja liigun edasi. Emme on maailma parim ja äge maffiapealikust emme. Eeskuju suure E-tähega.
PS: Emme, võta telefon vastu, mul oleks vaja raha laenata!
Tolle WW “take overi” üks mõtteid oli ka rääkida sellest, kas emadus muudab naiseks olemist ja kuidas on minu mõtted selles suunas muutunud. Sinnani ma ei jõudnud, sest küll segas mu mõttelõnga Dexter, küll Ida, aga täna mõtlen ma, et see polegi absoluutselt oluline. Iga ema on oma olemuselt juba naiselik. Muidugi ei tohi ära unustada ka aega iseendale ja võtta üle vaid üht rolli ning unustada kõik muu, aga ma ise tunnen küll, et hoopis just emadus on mind tunduvalt naiselikumaks muutnud. Just selles mõttes, et ma tunnen end enesekindlamana (ka lisakilodest ja kortsudest jms hoolimata) kui kunagi varem. Ida on pannud mind särama! Nüüd. Beebieas pani ta mind end vaid väsinuna tundma:D
