Väikesed asjad

Minu eilne advendikalender ütles, et “aita nõrgemat”. Ida ja Marek nägid välja, nagu nemad küll abi ei vaja. Isegi Hugo ei vajanud pessa minemisel abi. Mulle tundus, et antud olukorras olin mina kõige nõrgem ning ma otsustasin iseennast veiniga aidata. Tehtud.

Hommikul läksin poodi pakke saatma ning rääkisin parklast poodi kõndides telefoniga. Keset parklat peatas mind üks vanem proua, küsis ega ma raudtee poole ei sõida. Vastasin, et ei sõida, aga kuidagi jäi kripeldama, et no mis mõttes ma teda siis sinna ära ei viska, et see ju vaid minuti kaugusel. Palusin tal autosse istuda ja oodata kuni pakid ära viin.  Proua rääkis, et tuli poodi leiba ostma, sest ilma leivata ju ei saa. Ma mõistsin teda. Mu vanaema on umbes sama vana ja elu ilma leivata ei ole miski elu. Sõitsime tolle risttee poole ja jäin mõtlema, et seal pole ju maju, et kuhu ta siis edasi läheb. Küsisin ja proua vastas, et sealt läheb edasi kohta X hääletades, et tal aega on ja hommikul tuli ka nii. Koht X asub tollest poest, kus me kohtusime 14-15 kilomeetri kaugusel.  Ütlesin, et viin ta vähemalt lähemale, et kuidas ma ta seal suvalises kohas maha panen. Proua seletas, et seal kiirteel on raskem auto peale saada, et kiirused liiga suured ja ma tundsin, et ma lihtsalt ei saa teda sinna keset maanteed ootama jätta, või veel hullem Keilasse. Ilm oli ilus, aga siiski piisavalt külm ja proua oli kahe kotiga. Mõtlesin oma vanaema peale. Ta oli ka veel aastaid tagasi selline “hull”, et kui bussi ei tulnud läks Vasulast jala Tartu poole minema. Alati oli hea kuulda kui ta ütles, et teda peale võeti või keegi lausa ära viis. See proua meenutas mulle vanaema. Ütlesin prouale, et viin ta ära, mille peale ta kõige pealt muidugi ütles, et pole vaja, et nii on see ju taksosõit, poole tee peal hakkas vaatama palju tal raha on, et tasuda ning etteruttavalt ütlen, et kui kohale jõudsime, hakkas oma kottidest otsima, et mulle ikka midagi vaevatasuks anda. Seletasin talle, et ei teinud seda tasu saamiseks ja igaks juhuks ütlen ka, et ei jaga seda lugu ka selle pärast, et näidata, et vaadake, ma olen tegelikult ka hea. See sürreaalne kohtumine pani mind hoopis mõtlema selle peale, millist elu paljud (vanemad) inimesed tegelikult elavad.

See proua oli krapsakas 81-aastane, harjunud metsast hääletades Keilasse poodi käima. Ei, ta ei olnud üldse mahajäetud selles mõttes, et keegi temast ei hooliks, aga ta tundus mulle täpselt selline tüüpiline tolleaegne inimene, kes ei taha kedagi segada ning on harjunud hakkama saama. Sõidul sain ma teada, et tal elavad lapsed Keilas, aga neil pole autot ja nad on teda enda juurde elama kutsunud, aga tüüpilise vanainimesena ütles ta, et no kuidas ma lähen noori segama, ja Saaremaal, aga see on piisavalt kaugel. Seletas mulle, et ta on ikka laste juures pidanud ööbima, aga “nad ju on poole ööni üleval ja kuidas mina neile ütlen, et kuulge, ma pean kell kuus rongi peale minema, et arstile saada, et ma väga tahaks magada.” Seda oli kurb kuulata selles mõttes kui raskeks on tehtud üksiku linnast eemal elava (vana)inimese elu. Aga ütleme, et tal ei oleks lapsi, kelle juures saaks vajadusel ööbida, kuidas saaks ta Tallinnast 40 kilomeetri kaugusele arstile varahommikul? “Ei no suvel ma saan bussiga ka, aga nüüd talvel ei julge, sest buss läheb hommikul vara pimedas ja tagasi jõuab ka pimedas, aga ma olen seal metsas näinud nii karu kui hunti. Hunt sõi mul koeragi ära ja karu lõhkus mesitared katki. Nüüd talvel ma panen end paksult riidesse ja lähen valges jalutan teeni, sealt ikka saab häälega. Eestis ei ole headus kadunud,” rääkis ta. Vahemärkusena ütlen ma, et ma millegi pärast arvan, et tal on seal lähemal ka pood, aga ma mõistan vanainimest – harjumuse jõud ja hinnad. Mina sain aru, et ta on harjunud Maximas käima, ei pane imestama, sealsed hinnad on tunduvalt madalamad kui kohalikes külapoodides.

Jõudsime lõpuks teeotsani, kust tal muidu bussi pealt või hääletades oli oma koduni kilomeetri jagu kõndida. “Siit ma lähen nüüd siis paremale, siit on üks kolmsada sammu veel minna,” ütles ta mulle ja näitas metsateed, mis oli ikka metsatee võrreldes meie metsaga. “Kui teil on aega, tulge ma näitan teile, kus ma elan,” kutsus ta. Noh, koduse inimesena, kuhu mul ikka kiiret oli ja näha oli, et proua tahtis suhelda. Aitasin tal kotid ukseni kanda. “Ei, kotte jaksan ma ise ka tassida, pole üldse hullu,” puikles ta alguses vastu, aga ausalt, kes laseks keset metsa 81-aastasel naisel oma kotte tassida. Isegi mugav ja nipsakas mina ei teeks seda. Jalutasime mööda metsateed ja proua näitas, kust loomad üle tee käivad, õnneks pidas ta silmas põtrasid ka kitsi, mitte karusid ja hunte. “Üks kord vaatas põder mulle otsa, ma muudkui plaksutasin, et mine ometi loom minema, jahimehed siin samas,” seletas ta. Ja veel enne kui ma jõudsin mõelda, et küll oleks hea kui ta teistest metsloomadest ei räägiks, näitas ta mulle, kus metssiga söömas käib, kus ta ilvest on näinud, kust hunt ta koera metsa viis ja kust karud mesitared ära rüüstasid. Nagu oleks dzunglisse sattunud. Vaikselt omaette mõtlesin, et püha issand jumal, ma pean ju veel tagasi ka minema, mitte ei tahaks ühegagi neist loomadest kohtuda. Õnneks oli veel valge ja tee oli otsetee, nii et tõenäosus oli olemas, et isegi mul ei õnnestu ära eksida.

Koht ise oli tegelikult ilus. Lagendik keset metsa, näha oli et suvel on seal lopsakad lillepeenrad  ja -põõsad. “Suvel on teil siin väga ilus vist?” küsisin. Proua vastas, et metsik. Seda ma uskusin. “Naabrinaine, näed sealt üle põllu paistab maja, kolis ka ära, ütles, et tema kardab siin elada,no mis siin karta kui pimedas välja ei lähe ja lapsed ütlevad mulle, et ma ei näitaks, kus ma elan, aga mida mul karta – kulda ja karda mul pole, raha ka rohkem ei hoia kodus kui leivaraha.” Vaatasin ringi ja mõtlesin, et no on ikka üks mahajäetud paik ja kuidas ometi inimesed niimoodi elavad. “Näed, seal on mul wc, ise ehitasin,” rääkis proua edasi. Mmm, milline mõnus mõte öösel huntide ja karude seltsis pissile minna.

Kogu selle aja, mis ma selle prouaga koos veetsin mõtlesin ma vaid sellele kui positiivne ta kõige selle juures oli, et vett ei ole, pliiti peab kütma, poes käima hääletades ja mida kõike veel, aga ta ei olnud hädine ega pettunud elus. Ütles, et liikuma peab, see näitab et olen elus, ja ei tahaks ju mitte naabrinaise kombel Õismäel üheksandal korrusel ühetoalises korteris elada. Ta oli korralikult riides, tema kodus oli lisaks vanale talumajale (“mis tead küll vana maja kombel kopitanud haisuga on”) korralik kasvuhoone ja aiamaja lapselaste jaoks, ometigi ütles ta, et jah, mugavusi tahaks küll, et ei peaks kaevust vett tooma. Ma olin veelkord veendunud, et ta lapsed on teda enda juurde elama kutsunud, ent mõistsin teda ja tema otsuseid. Ma mõtlesin lahkudes selle peale kui palju temasuguseid inimesi Eestis veel on. Kes on harjunud hakkama saama, ei kurda, ei taha tüli teha ja siis on minusugused, kes ütlevad, et taevas kukub alla kui ootamatu töötuks jäämine paneb põntsu ning oi kus tahaks, et keegi minu kohustused üle võtaks ja ära tasuks. Aga sellised prouad saavad ise hakkama. Annaksid kasvõi viimase euro ära, sest on tänulikud. Kas pole kummaline?  Natuke hakkab endal piinlik kui mugavaks me oleme muutunud. Kohe kui midagi juhtub, on meil nutulaul lahti, et aidake, nii raske on. Põrgutki. See kohtumine oli kuidagi silmiavav.

Kiiremal sammul liikusin ma tagasi läbi metsa auto poole tagasi. Jõudsin mõelda, et oleks see vast nali kui auto ei käivituks ja/või telefon tühjaks saaks ning peaksin seal dzunglis ise hääletama hakkama. Õnneks ei pidanud. Aga peast käis läbi mõte teinekordki läbi minna, et küsida, kas midagi poest oleks vaja. Alles siis ma oleks vist päriselt nõrgemat aidanud? Teinud midagi muud kui enesehaletsuses endale klaasi veini valanud.

Arstiabi ja vanadus (Hoiatus: sisaldab väga häirivaid fotosid!)

Ma olen ka varem rääkinud, et minu meelest on (üldistades) Eestis arstiabiga sellised lood, et mida vanem inimene, seda vähem sinu tervis kedagi kotib. Küll olen ma kuulnud lugusid sellest, et kiirabi ütleb, et pole mõtet kohale tulla kui 80+ inimesel süda “jukerdab”; küll ma olen kuulnud lugusid, et haige vanainimene läheb arstile, kus talle öeldakse, et aga mida te tahate, et me teie vanuses teeme ja nii edasi ja nii edasi. Teoreetiliselt saan ma aru, et ega tõesti, mingis vanuses ehk polegi paljude haigustega midagi ette võtta, aga mis mind häirib on suhtumine. Kui arst sisendab eakale inimesele, et te olete vana ja haige, siis teate, isegi elurõõmus ja optimistlik inimene hakkabki lõpuks uskuma, et on põhimõtteliselt minekul, et elu elatud ja nüüd polegi enam midagi teha. On väga inetu vanematesse inimestesse nii suhtuda. Ja sellise suhtumise pärast ei julge need eakamad inimesed ka midagi nõuda.

Kaks kuud tagasi läks me vanaemal jalg katki, tal on selline paberist nahk, et kui kuhugi vastu läheb, siis on kohe sinine ja katki. Seekord juhtus siis niimoodi, et jalg muutus selliseks nagu alloleval pildil. Hoiatan veelkord, et pildid on häirivad!

13819801_1247941285246198_661806652_n

Mis te arvate, kas perearst suhtus sellisesse jalga tõsiselt? Oh ei, sugugi mitte. Esimene kord puhatati seda lihtsalt antiseptikuga, teine kord ei viitsitud isegi siduda ja rohud on soovitatud sellised, mis on igas tavalises koduapteegis nö esmaabiravimid. Vanaema on selline vaiksekene ka, et ei julge tema midagi öelda ega uurida ega arstis kahelda.*

Minu meelest selline jalg ja haav, kus kooriku all on näha põletik ja mäda nõuaks ikka veidike tõsisemat sekkumist ja suhtumist. Kui vanaema jalale tekkisid mustad laigud ja me lärmi tõstsime, siis pakuti talle kirurgi juurde aeg oktoobriks. Oktoobriks! Päriselt? Vanaisal tekkisid jalale mustad laigud ja järgmisel päeval oli ta jalg amputeeritud. Tänaseks on VAID tänu perekonna pealekäimisele, lärmamisele ja ise uurimisele, mis rohte ja kust ja kuidas ja kuhu ja palju ja miks  vanaema jalg paranemisemärke näitamas. Uskuge või mitte, aga allolev pilt on vist/väidetavalt paranev jalg. Mitte et arst seda oleks öelnud. Tema võib-olla paneks ikka haavale antiseptikut peale.

13933380_1122207171151159_1731427180_n

Õnneks on tänu lärmamisele vanaemal homme ka kirurgi aeg. Ehk siis saame kõik päriselt ka targemaks, sest perearsti abile lootma jäädes võiks enne vist …ptüi ptüi ptüi…ära surra. Kas tõesti abi saamiseks peab lärmama ja nõudma? Kas aadekvaatne arstiabi ei peaks elementaarne olema? Hoolimata vanusest.

*Perekeskis ütleb vaid, et perearst on vist ikka totu, kes midagi oma erialast ei jaga.

 

Lasteaiad TERVE suve puhkusel???

Ma sain teada, et Eestis on suviti lasteaiad TÄIESTI SULETUD. Minu lapsepõlves oli ka, aga siis olid natuke teised ajad, vanaemad olid üldjuhul pensionil, elasid maal, lapselapsed olidki lasteaia ja kooli asemel nende juures ja elutempo oli hoopis teine. Praegu käivad vanaemad ja vanavanaemad (ja kui me pensioniea tõstmisega jätkame, siis varsti ka vanavanavanaemad) tööl ning kui nad ei ole tööl, siis nad tahavad ka puhata, käia reisil ja tegeleda oma asjadega.

Ma ei suuda mõista, mis moodi lasteaialaste vanemad peavad suvel tööl käima? Kõik ei ole nii õnnelikud “lillekesed” nagu mina, et töötan kodus. Minu teada on tavalisel tööinimesel puhkust aastas 28 päeva, lasteaiad on aga kinni terve suve, mis teoreetiliselt kestab ikka rohkem kui 28 päeva (kui me ilma järgi ei vaata, vaid kalendrisuve). Mul on miljon küsimust, aga no ma panen aja kokkuhoiu mõttes kirja vaid mõned. Ütleme, et olen üksikvanem ja mul ei ole sugulasi, kes saaksid/tahaksid abiks olla suvel lapse hoidmisel – kuidas ma siis hakkama saan? Võtan lapse tööle kaasa? Aga kui ma töötan kassapidaja, bussijuhina? Väikelaste vanematel on õigus puhkust saada suvel, ma tean ma tean, aga teate, kui väga paljud inimesed kaotavad peale emapuhkust üldse oma töö, siis ma ütlen teile ka seda, et kui see ema  alati eelisjärjekorras puhkuse saab ja laps kogu aeg nö ettekäändeks on, siis ühel või teisel põhjusel varem või hiljem saab see vanem lihtsalt kinga. Lihtsam on tööle võtta keegi, kes ei pea suvel lapsega kodus puhkama neli nädalat järjest või ei vea last tööle kaasa. Töökohti on vähe, soovijaid palju. Must ja valge maailm.

Mu meelest on ajuvaba, et lasteaed on terve suvi kinni. See lihtsalt ei “meigi senssi”. Ma olen kuulnud tuttavate lugusid, kuidas nad peavad hullult vaeva nägema, et klapitada puhkusi, uurida ja organiseerida, kuhu laps suvel panna. Jah, muidugi peab laps ka puhata saama, loomulikult peab, aga no mingi mõistlikkus peaks ikkagi säilima. Ida Norra lasteaias peavad lapsed suvel ka kolm  nädalat puhkama, nendest kaks nädalat järjest. Lasteias puhkavad õpetajad vaheldumisi. Suvel uuritakse vanematelt täpselt, kuna üks või teine laps puhkab ja mis kellast kellani laps lasteaias käib, vastavalt sellele pannakse paika ka puhkuste ja tööl olevate õpetajate graafik. Kõik on rahul. Kõik saavad puhata, kõik saavad tööl käia. Ei mingit kaost.

Ma kuulsin ka seda, et on olemas asenduslasteaiad. No päriselt? Ma ei saa sellest mõttest aru – viia lapsed võõra inimese ja võõraste laste juurde hoopis teise kohta kui ta harjunud on? Lisaks veel on mõnes maakohas asenduslasteaed 30 km  (!!!!) kaugusel.

Nüüd me jõuame sellesse punkti, et lasteaias ei saa õpetajad graafikuga töötada, sest neid on liiga vähe seal lihtsalt. Absoluutselt nõus. On naeruväärne, et 20 lapsega peab hakkama saama üks õpetaja ja üks assistent. Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, et Riigikogust lahkujad saavad hüvitiseks 10 000 eurot (LINK) ja kui nüüd lisada siia Taavi eralennuki sõidud ja proua Majanduse “tööreisid”, siis ma jõudsin järeldusele, et asjad on ikka jummalast kreenis. Selle raha võiks peaks hoopis suunama lasteaedadesse ja koolidesse. Et seal oleks piisavalt personali ja lasteaiad oleks avatud ka suvel. Mihkli lahkumishüvitise eest saaks juba päris mitu õpetajat või assistenti lasteaeda juurde. Minu postitusest ja vanemate omavahelisest nurinast pole muidugi mingit tolku, seda ei võta keegi kuulda, nii kaua kuni vanemad lepivad sellise süsteemiga ei muutu mitte midagi. Aga miks te me lepime?  Ärme lepi. See EI OLE OKEI, et lasteaed terve suvi kinni on. Kõik peavad puhata saama, aga mitte sellisel moel. Jällegi jõuan ma järeldusele, et Eestis on paljud asjad nii ja mitte teisiti, sest “nii on alati olnud”. Seda ahvide eksperimenti mäletate? No mu meelest sinna ahvide asemele võib eestlased ka panna. Ei mingeid uuendusi ega muutusi. Ja siis kekkame, et oleme õudselt innovaatilised.

 cropped-cropped-img_2387.jpg

PS: Mihkel Raud ei ole mingi õilis hing, kes Riigikogust moraalsetel kaalutlustel lahkus. Ta on täpselt samasugune jobukakk nagu need teised (Maire Aunaste, Heidy Purga, Reporteri saatejuht, Erkki Nool ja teised sportlase, lauljad, näitlejad), kes sinna ei kandideeri mitte “õiglust majja lööma”, vaid hüvede pärast.