Lapsena elasin ma Annelinnas üheksakordses majas, majas oli neli trepikoda. Minu meelest sai (vähemalt) igal nädalavahetusel igas trepikojas, kui mitte öelda, et igal korrusel, keegi peksa. Lapsed, naised, emad, vanaemad. Politsei käis majas harva, sest kes see ikka oma inimese vastu süüdistust esitab ja pealegi järgmisel päeval said kõik kaineks ja armastasid oma lapsi, naisi, emasid, vanaemasid. Kuni järgmise reedeni. Kõige valusamalt on mulle hinge jäänud kõrvaltrepikojas koos oma joodikust pojaga elanud vana naine. Ei olnud harv juhus, et see vana naine klobida sai, sest pojal oli viinaraha vaja. Ei olnud harv juhus, et see vana naine kusagil naabrite juures redutas kuni poeg kaineks sai ja jälle ema armastama hakkas. Kurb oli aga see, et tihti olid naabrinaiste, kelle juures naine redutamas käis, pojad ka tolla naise joomakaaslased. Ma mäletan väga hästi ühte korda kui too poeg kirvega oma ema ähvardas. Ei läinud keegi vahele, sest joomakaaslaste jaoks oli see “ah, tavapärane” ja naised oleks ise peksa saanud. Kui mitte tolle mehe käest kirvega, siis oma meeste käest, et julgesid võõrastesse asjadesse oma nina pista.

Lugesin eile uudist, et midagi pole muutunud ja ikka klobivad mehed viinaraha pärast oma emasid ja vanaemasid ning ma tundsin jõuetut viha. Mulle tuli meelde see abitu tunne lapsena ja abitu tunne nüüd. Tahaks aidata, aga kuidas? Tookord saime me vähemalt tolle vana naise enda juurde varjule võtta kui vaja oli.

Esimesel korrusel elas joodik, kelle uksest ma kartsin mööduda kui ta purjus oli. Ma teadsin kui äkiline ja vägivaldne ta on ning ma lihtsalt kartsin sealt mööduda. Sealt tuli aegajalt ikka mööda minna, sest liftiga oli alatihti mingi jama. Väidetavalt oli mees ka vangis olnud, seda enam ma teda kartsin, kuid sundisin end iga kord talle viisakalt naeratama ja teda teretama, vahepeal kui ta akna peal suitsu tegi, isegi juttu puhuma. Igaks juhuks. Tal oli imeilus naine, aga oli igavene koperdis, pahatihti kukkus silma kapinupu otsa siniseks. Sealt korterist kostis aegajalt põrgulärmi, hirmunud naise hädakisa. Järgmistel päevadel naist väljas ei näinud väga, aga nende köögist tuli võrratut kotletilõhna. See naine teadis hästi oma kohta rusika ja pliidi vahel.

Kõik selle maja naised teadsid oma kohta. Said peksa, kasvatasid lapsi, käisid tööl ja praadisid kotlette. Naiste sõimamine litsideks ja lehmadeks oli tolles majas osa elust, argipäev, tavaline asi. Kui neilt küsiti, kas nende mehed on vägivaldsed, olid vastused nagu ühe vitsaga löödud – klassikaliselt kukuti kapinupu otsa, komistati tänaval, trepist alla, tundmatud mehed andsid rahakotti röövides pasunasse ja kui juhtus ka, et mees ikka lõi või lõhkus, siis oli naine ise ikka natuke süüdi. Keda see ei ärritaks kui kaks päeva järjest praeliha asemel ülessoojendatud seenekastet pead sööma. Ikka annad naisele sellise laiskuse eest vastu lõugu.

Mina ei ela tolles Annelinna majas juba pea 20 aastat, aga ma mäletan kõiki neid nädalavahetusi. Meie uus “traditsioonilisi pereväärtusi kaitsvast” erakonnast pärit minister ei mäleta, mis tema naisega juhtus.