Kui ma kusagil olen kokku puutunud Murphy seadusega, siis on see töökoha ja tööpakkumistega seoses. On olnud perioode, kus ma OTSIN tööd ja saan n+1 vastust, mis lõppevad lausega “sellest hoolimata soovin teile edu töökoha otsingutel”. Jumalast närvi ajab eksju. Mis mõttes te ei kutsu mind kohale, ei oota mind punane vaip lahti rullitult, kas te ei tea kui hea töötaja ma olen? Enesehinnang hakkas kõikuma ja hakkasin mõtlema, et mis – kas ma olengi ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga nagu üks vana hea klassik on öelnud.

Ühtäkki täiesti kogemata ILMA OTSIMATA satub vaatevälja üks töökoht, mis kõnetab. Kandideerin, saan tööle. Ja SIIS hakkavad tööpakkumised. Kutsed vestlustele. Üks neist pakkumistst oli üsna ahvatlev. Vastasin, et teate, hetkel paneks mind töökoha vahetuse peale mõtlema vaid väga korralik motivatsioonipakett ja usun, et on teisi kandidaate, kes on väiksemate nõudmistega. Sain vastuse ka. Küsimusega, et mis need nõudmised siis on. Kuigi ma teadsin, et ma ei kavatse töökohta vahetada vastasin. Ja sain jälle vastuse. Kõik on läbiräägitav.

Tundsin end ühelt poolt kehvasti, et kohe ei vastanud, et ei ole tegelikult pakkumisest huvitatud, teiselt poolt aga paitas see vestlus ego. Aegajalt on seda ka vaja. Siiski sain ma selle meeldiva vestluse lõpetada lausega “sellest hoolimata soovin teile edu õige kandidaadi leidmisel.”