Kermo Murel päästab eesti keele

Ma saan aru, et näosaates saadeti lapsed Kermo laulu ajal välja, et ennetada seda, et mõni segane tuleks jälle välja eelnõuga, et üks telekanal likvideerida ning ilmselt on tõesti ka vanemaid, kes arvavad, et nende 9aastased ei tea neid sõnu, mis selles laulus kuulda on, või et nad üldse ei teaks Kermo laulude sõnu peast, mind aga pani see ikka muigama.

Totakas näitemäng ju lihtsalt. Sest igaks juhuks peab. Lapsed kuulevad, noored lähevad hukka. Igal pool niigi ropendavad, pole vaja seda näidata ka koguperesaates (mis sellest, et Kermo Murel on ilmselt selle koguperesaate kõige suurema sihtgruppi nr 1 lemmik). Ja kui keegi tuleb nüüd ütlema, et kuidas ma roppusi propageerin, siis tegelikult tuleks üldsegi uurida veidikene keeleajalugu. Kui võtta kasvõi sõna “t**a”, siis algselt tähendas see lihtsalt mehe suguelundit, ilma ropu varjundita. Nii nagu „sõrm”, „varvas”, „kõrv”, „munand” — lihtsalt anatoomiline kehaosa. Roppuseks muutus see alles palju hiljem kui linnakultuur sõnu tsenseerima hakkas.

Perekool straiks /əˈɡɛn,əˈɡeɪn/

Ei ole teema suunamudijatest. Ei saatnud sõbranna linki. Ei eksinud kogemata ära sinna. Läksin puhtast huvist vaatama, mida seal päevakajalistest teemadest kirjutatakse.

Noh Tõnis Niinemetsa “kohatu” 10 miljoni nali. Kaja Kallase otsus mitte presidendi vastuvõtule minna. Ja võib olla ka see pisiasi nagu õpetajate streik. Nende teemade kohta ei hakanud midagi silma, küll aga tõmbas mu tähelepanu teema nimega “reklaamilugejad ei oska elementaarset inglise keelt”.

Sorimaripuder, ahjuroop ja sõnnikuhark

Ma ei teagi, kust seda postitust alustada. Kas sellest kui telekas näitas Sibulatee kohvikuid, kus pakuti “surimuriputru” ja mulle jäi mustanditesse postitus “sorimaripudrust”? Või sellest, kui kuulasin Vikerraadiost saadet laste lugemis-ja kirjutamisoskusest ning sellest, et lapsed ei tea sõnu nagu ahjuroop. Või sellest kui lahendasime Idaga ristsõna ja ta ei teadnud sõna sõnnikuhark. Või sellest, et lapsevanemad ei poolda lugemist, sest raamatud on täis vanaaegseid sõnu ja lapsed ei saa ju aru. Või hoopis sellest, kui palusin Idal ukse poikvile jätta ja ta mind parandas, et uks on ju ikka praokil.

Ilmselt peab alustama sellest, et mind ikka ärritas suvelugemise teema juures väide, et lapsi peaks lugemisest säästma, sest paljud raamatud on vanaaegsete sõnadega ja on igavad. Millised on vanaaegsed ja igavad sõnad? Kas pealkirjas toodud sõnad on juba sellised, mis sinna alla liigituvad? Või on igavad ja vanaaegsed sõnad ka murdesõnad, mida näiteks ka mina kasutan. Nagu poikvil. Putsu. Trihvaa. Müre. Padjakott. Viimane pidi olema lausa õõvastav sõna, et õige on ju ikkagi padjapüür. Kas need pole hoopis sõnad, mis keelt rikastavad?