Lugesin artikleid selle kohta, kuidas Ronn Mossi kontsert jättis inimesed külmaks ja esineja pidi laulma pooltühjale saalile ning ma pean tunnistama, et MIND (vana küünikut) häiris nende artiklite alatoon.

“Ronn Moss viibis laval kaks tundi ja 20 minutit. Kõrva järgi hinnates kulus sellest ligikaudu pool publikule enda elust, põhimõtetest ja karjäärist rääkides. Vähemalt paarkümmend minutit kogunes kitarride häälestamisele ja umbes 50 minutit igihaljatele klassikutele ehk Simon and Garfunkeli, ZZ Topi, The Everley Brothersi, Badfingeri ja Robbie Williamsi kaveritele. Üks neiu viis lavale raamatulaadse toote, teine neiu viis SUURE lillekimbu. Lillekimbu viinud neiu oli jõuliselt meigitud, kandis väga kõrgeid kontsi ja kandis silmapaistvate embleemidega Armani teksasid. Laulja ja fänn vahetasid õhusuudlusi.” (Õhtuleht)

Ma saan aru, et ajakirjanik teeb oma tööd ja kui aus olla, siis ma ei saa üldse aru, miks Ridge Forrester peaks Nordea kontserdimaja täis müüma, aga mulle tundus, et kohe mõnuga treiti üks halvustav artikkel teise otsa. Vaadake, kui pekki see kontsert läks! Vaadake pilte! Vaadake videosid! Mulle jäi see arusaamatuks, kuni ma hakkasin mõtlema oma blogisse tulnud kommentaaride peale. Meile meeldib tegelikult kui teistel halvasti läheb.

Mõnda aega tagasi rääkisin ma ühe tuttavaga, kes tunnistas, et ta ei oska teiste õnne üle siirast rõõmu tunda. “Mind jätab täiesti külmaks kui kellelgi hästi läheb,” ütles ta, “ma ei oska inimestega koos rõõmustada.” Ma hakkasin mõtlema, kas mina oskan Nii ja naa. Muidugi tunnen ma kerget kadedust kui keegi teostab mõne minu salajase unistuse, aga samas tunnen ma tõepoolest rõõmu kui inimestel hästi läheb. On erandeid, aga suures pildis rõõmustan ma küll ka teiste rõõmude üle. See sama tuttav nentis, et teda teeb palju rõõmsamaks see, kui mõnel inimesel, kes talle ei meeldi, halvasti läheb.

Mingil määral tundus mulle, et ta esindas selle väljaütlemisega päris suurt osa inimestest. Tegin ma selle Diibiga valesid otsuseid, mis ma tegin, neid muuta ei saa, aga inimesed ei elanud kaasa Moepühapäevadele või teistele õnnestumistele, rõõmsaks muutusid inimesed siis kui asi pekki läks. Lugesin kommentaare, kuidas see oligi paras minusugusele inimesele ja ma olin selle ära teeninud. Isegi mu tookord veel sõbranna (oh, mind passiiv-agressiivset värdjat jälle, eksju) ütles, et ahh nüüd ma võingi sulle öelda, et ma ei tahtnud sinna tulla, sest mul ei olnud seal midagi süüa. Ma nägin paljude silmis kahjurõõmu, seda suurimat rõõmu, mis saab olla.

Ka hiljem on nii Perekoolis kui siin samas jäänud mulle silma kommentaarid stiilis “kui millegi ilusaga ei saa lugejad võita, siis tuleb kellestki sitasti kirjutada”. Seda olen ma juba rääkinud, et ma ei planeeri oma blogi ette, ma ei mõtle ette, millest täna või homme kirjutada, küll aga pean ma nõustuma nende kommenteerijatega, kes on öelnud, et aga vaadake, kedagi ei huvita kui ta lilledest ja liblikatest kirjutab, keegi ei kommenteeri nö ilusaid postitusi. Asi ei ole tegelikult minus. Asi ongi selles, et inimesi ei huvita ilusad asjad, inimesi ei huvita kui kellelgi hästi läheb, inimesed kommenteerivad siis kui midagi neid ärritab. Inimestele meeldib lugeda uudiseid ja lugusid sellest, kuidas kellelgi kehvasti läheb. Ja kui see on inimene, kes on ka ebasümpaatne (nagu mina), siis on see eriline rõõm. Meile meeldib teiste ebaedu.

Seepärast ka Ronn Mossi kontserdist nii palju artikleid kirjutati.