Me tahtsime laupäeval Tartus kinno minna, aga ma olin rahakoti autosse unustanud ja nii me kinno ei jõudnud. Et Ida ei oleks väga kurb, tõime rahakoti autost ära ja läksime kõrvalasuvasse Babybacki, sest seal oli lastenurk. Veel umbes aasta tagasi oli mu meelest BabyBacki toit enam-vähem, pigem isegi maitsev, kuid viimased kolm korda kui ma seal käinud olen (ikka lastenurga pärast) olena ma nii pettunud olnud. Burger on kuiv ja maitsetu, friikartulid ei kannata mitte miskit kriitikat ning kastmeks olid seekord vaid PUHAS majonees ning külmad oad tomatikastmes. Teate need samad konservoad, mida poest osta saab. Arve läks meil lastemenüü burgeri ja päris burgeri ning kahe joogiga 27 eurot. 27 eurot maitsetu ja ebameeldiva toidu eest? Ülehinnatud ja lausa röövimine. Ometi oli see Taskus asuv toidukoht rahvast täis. Miks inimesed seal käivad? Kas nagu mina lastenurga pärast? Või inimesed tõesti leiavad, et seal on hea söök? Nüüd, peale laupäevast käiku, otsustasin ma, et seekordne BabyBackis käimine jääb viimaseks. Ma ei ole enam nõus halva toidu eest nii palju maksma.

Järgmisel päeval käisime me sõbrannadega Sangaste lossis asuvas Vidriku restoranis. Ma sõin hirve carpacciot suitsutomatiõliga ja rebitud liha salatit.  Oivalised maitsed, parim carpaccio, mida mina olen eales maitsenud, värsked toorained. Lisaks mõnus atmosfäär ja hingega koht. Kui ma eksi, siis toimetavad Vidrikus Mr.Jakobist tuntud peakokad Jorma ja Maanu. Sellisel juhul ei ole maitsete kooslused, lihtne ja toimiv menüü absoluutselt mitte mingi üllatus. Need kaks meest teavad, mida nad teevad!

Minu toidu hinnaks koos klaasi veiniga läks 18 eurot. Üheksa eurot VÄHEM kui läks tavalist burksi süües ja ma sain 876589 korda parema elamuse. Maitsenaudingu! Terve meie seltskond oli toidust vaimustuses. Mina olin tänulik, et sõbranna meid just sinna hilist hommikusööki/varast õhtusööki nautima kutsus. Ma olen iga kell nõus sinna tagasi sõitma.

Täna käisime me Idaga CRU restoranis lõunatamas. Ma sõin paisutatud kartuli ja murulauguga kukeseenesuppi, Ida valikuks sai õunasorbee ja soe ploomikook mandlipiimaga. Cru peakokk Dmitri Haljukov esindas Eestit 2015.aasta alguses toimunud Bocuse d´Ori võistlusel Lyonis ja saavutas 14. koha.

Ilmselt on siinkohal lausa sõnade raiskamine, et teile püüda selgeks teha, et CRU on üle prahi. Kukeseene püreesupp ei olnud lihtsalt püreesupp vaid puhas paradiisimaitse lusikal. Tekstuur, värv, maitse – kaunis, kaunis, kaunis. Ma olen CRUd ka varem külastanud ning ka teeninduse poolest on see täielik tipprestoran.

Meie arve oli 13.50.

Ma ei suuda kuidagi aru saada, kuidas maksab suvaline maitsetu burger sama palju või rohkem kui toit tipprestoranides. Hind ja kvaliteet ei ole ju absoluutselt paigas. Ka pearoogade hinnad on neis kolmes toidukohas samas hinnaklassis. Selles ei ole ju mingit loogikat et lihakänakas kolme viilu tomatiga ja friikatega maksab sama palju kui kunst taldrikul, mis pakub naudingut ja mida ei pea klaasi koolaga alla loputama, sest muidu jääb kuivusest lihtsalt kurku kinni?