See pole okei

Kohati on mul tõepoolest tunne, et ma enam ei mõista, mis on okei ja mis ei ole. Kohati on mul tunne, et ma olen lausa teiselt planeedilt, sest kui ma vaatan kui tavaliseks on igasugu asjade pärast inimeste sotsiaalmeedia häbiposti riputamine, siis ma lihtsalt ei mõista seda. Jätame kõrvale selle, et trendiks on saanud absoluutselt igast vestlusest screen´ide tegemine ja siis selle sobival hetkel “letti laotamine”, et kedagi häbistada. Muidugi on olukordi, kus ma mõistan, et oma tagalat on vaja nö kindlustada, kuid see pidev “keegi kirjutas, sul on koledad kunstripsmed, teen sellest kuvatõmmise ja panen oma kontole üles koos kommentaariga, et oska elu nautida ja ära ole kade” on minu jaoks lihtsalt nii piinlik. Ma ei mõista seda. Või ei, ma püüan mõista, et tänasel päeval on okei olla selline nagu sa oled, kõike peab tolereerima ja kõik on aktsepteeritud ning oma “kriitikaga” peab ettevaatlik olema, sest iga arvamus võib võrduda solvangu ja mainekahjuga, aga tegelikult ma ei mõista. Kius ja solvangud on minu jaoks midagi muud. Midagi sisulisemat. Kasvõi “lilleke, kust sa siia sattusid”, sest erudeeritud ja intelligentsed inimesed lihtsalt ei ütle nii. Kuigi ma natukene arvan, et ka see teema on nüüd üle võlli keeratud, aga las see olla, ma tean, et nii arvamine on juba väär, ma tea, ma tean, las ta jääb eksju. Kui ma veel siiski natuke selle häbiposti teema kohta midagi tahan öelda, siis ma arvan, et see mainekahju teema on midagi sellist, millega püütakse kas odavat kuulsust (vaadake, mind kiusatakse, see on paha!) või siis püütakse sellega teenida lihtsalt raha. Minu arvamus. On see nii või mitte ma ei tea, aga vägisi selline mulje jääb.

Nüüd aga siis selleni, millest ma rääkida tahtsin. Ma ausalt ei tea, miks ma kõigepealt räägin aiaaugust, kui tahan aiast rääkida. Andke mulle andeks see heietamine.

Nädalavahetusel jäi mulle silma ühe noore ema story, kus ta oli pahane Olerexi peale, et seal vaid naiste wc-s laste mähkimislaud oli, kasutades oma pahameele väljendamiseks muuhulgas teematrelle #seepoleokei (ja vist isegi linkis selle story @seepoleokei instagrami kontoga). Et kas siis aastal 2021 vahetavad mähkmeid vaid emad, et selline suhtumine ei ole okei. Mingil põhjusel see häbiposti panemine ärritas mind. Ma olen üsna kindel, et Olerex ei mõtle aastal 2021, et mähkmeid vahetavad vaid naised ja tahab süvendada stereotüüpe. Ma olen kindel, et Olerex pigem püüab teha lihtsamaks beebidega reisivate vanemate elu, pannes wc-sse üldsegi mähkimislaua. Olerex on tankla. See on esmajoones autole kütuse ostmiseks, mitte mähkmevahetusjaam. Seega sellise asja etteheitmine on minu arvates lihtsalt juba tobe norimine. Olgu, ma saan aru, et beebiga reisib üksinda vaid isa ja tal tekib kimbatus, et kuidas siis see mähe seal tanklas vahetada kui selleks peab minema naiste wc-sse. Võib olla ma eksin, aga minu arvates on üsna paljudes tanklates vaid üks naiste, meeste ja inva-wc, st et ei ole palju kabiine kõrvuti ehk siis mees saab oma beebiga vabalt minna ka sinna tualetti, kus uksel on “naistele”. Aastal 2021 peaks mees olema nii palju mees, et seda ju julgema? Või kui tõesti ei ole muud varianti, siis peaks aastal 2021 mees olema nii palju mees, et koputama naiste wc uksele, vaatama, kas seal on kari naisi ees ja küsima, kas tohib minna sinna lapse mähet vahetama. Kui oma beebiga reisivad koos ema ja isa, siis kas tõesti on see selline asi, mille pärast #seepoleokei teematrelle kasutada ja kütusejaam häbiposti tõmmata? Ma mäletan ise üldsegi, et tihti on mähkimislaud hoopiski invawc-sse pandud, sest seal on rohkem ruumi. Kas see tähendab siis, et lapsevanemaid peetakse invaliidideks või et mähkmeid vahetavad vaid invaliidid? Ei tasu ju iga asja proportsioonist välja tõmmata.

Või mida teie sellest konkreetsest teemast arvate? Kas #seepoleokei, et igas tanklas pole igas meeste, naiste ja inva wc-s mähkimislauda või #seepoleokei, et võrduse nõudmisega minnakse aegajalt üle piiri? Ma olen ka beebiema olnud, ma olen alati väga hinnanud neid kohti, kus on mõeldud väikelaste vanematele, kuid ausalt ei oleks ma kunagi tulnud selle peale, et heita ette Selverile, Olerexile jne, et neil pole olemas eraldi imetamistuba, mähkimistuba, mängutuba, söögitegemistuba, et beebide vanematel oleks mugavam. On tänuväärne kui selliste asjade peale mõeldakse, aga vihastada, et mis mõttes meeste wc-s ei ole mähkimislauda…ma ei tea.

Miks ma ei taha rohkem lapsi?

Teate kui palju kordi mulle on öeldud, et küll sa saad veel lapsi, et sa ju ütlesid enne Ida sündi ka, et sa ei taha lapsi, aga näed, nüüd räägid hoopis, et see on parim asi, mis su elus juhtuda on saanud. Jah, see osa vastab küll töele, et Ida sünd (st mitte otsene sünnitegevus, aga meie ellu saabumine) on üks parimaid asju, mis mu elus juhtunud on, hoolimata sellest, et kolme aastaga olen ma vähemalt 10 aastat vanemaks jäänud, aga ma vöin ka käsi Piiblil vanduda, et rohkem lapsi ma ei taha.

Pöhjused selleks on väga egoistlikud.

Kui ma vaatan tuttavate tittede pilte, siis te ei kujuta ette kui röömus ma olen, et meil on löpuks ometi kodus peaaegu adekvaatne väikene inimene, kellega saab suhelda ja kes teeb end arusaadavaks (no muidugi siis kui tal selleks tuju on. Kui tuju ei ole, siis ta lihtsalt hakkab kisendama ja meie asi on soovitavalt kiiresti ära arvata, mis ta probleemiks on. Ja probleemiks vöib olla nii taskust kadunud liiv, vale sink saial vöi kadunud sokid. Just need sokid, mida printsess parasjagu jalga soovib panna.)

Ma olen tänulik, et me oleme beebiea üle elanud. Ma vaatan beebisid ja mötlen öudusega magamatusele, pidevale söögijamale, mähkmemajandusele, körvetistele, gaasidele ja kogu sellele tegevusele, mis beebindusega kaasnes. Jah, oma beebi on töesti armas, kuid pagan, see on ikka maailma köige raskem aeg ühe inimese elus. Vöi ei ole mina lihtsalt beebiinimene. Ka see on vöimalik. Vaadates inimesi, kel on väikese vahega rohkem kui üks beebi, tunnen ma kuidas mul vaid paljast möttest käivad külmajudinad üle kere. Inimesed, kes mitme väikese lapsega ei muutu alkohoolikuteks voi ei ole rahustite möju all vöi ei oma vöimalust oma lapsi pidevalt kellelegi ära sokutada, on minu silmis kangelased. Mina end kahe vöi rohkema väikese lapsega ette ei kujutaks. Ma ei tahaks olla üks neist titemammadest, kelle käekotid on täis piimapudeleid, mähkmeid, köristeid vöi kes keset supermarketit peavad jooksma otsima mähkimistuba, et kakaseid mähkmeid vahetada. Süles beebi ja käe otsas 1+ veidike suuremat last. Mulle meeldib see, et minu “kullakoorem” on juba nii palju suur, et ma ei pea väga palju ette mötlema ja vaeva nägema kui temaga kuhugi minna.

Reisile minnes tirin mina oma kohvrit, tema oma kohvrit, kui ta tahab pissile, ütleb ta seda, kui ta tahab süüa, ütleb ta seda. Elu sellises vanuses lapsega on juba lill. Ja veelkord ma ei usu mönikord siiani, et me siiani jöudnud oleme. Mina, kes ma kartsin lapsi kui tuld ja olin kindel, et beebiga hakkama ei saa, olen tänaseks uhke ema. Paras kanaema kusjuures, kuid siiski nii palju range, et iga väikemagi pahandamise peale Ida suust hääleka kaebena “pappppppaaaaaaaaa!” kuuldavale tuleb. Väikese valevorstina lisandub sinna tihti ka “emme tegi ai-ai”. Vöib-olla ta on nii titest saati karjunud, lihtsalt siis ma ei saanud temast veel aru. Ja karjunud on see laps palju. Jummel, kui ma nüüd mötlema hakkan tulevad mulle meelde köik need kussutamised ja kiigutamised ja maailma köige kummalistemas asendites magamised. Pörgusse köik need mu lubadused, et laps magab oma toas, et me ei käi kikivarvul kui ta magab. Kui laps magas, siis me ei julenud ka hingata, magasime krönksus diivanil ja ei julenud liigutada, sest muidu äkki väike kisaköri ärkab.

112413_8263

Kolme aastaga lähevad paljud asjad meelest. Kolm päeva sünnitamine ja paistes jalad ning preeklampsia oht ei tundu täna üldse niiiiiiii hullud; kui ma loen oma meenutusi, mötlen ma, et ahh polnud ju nii hull ka, kuid önneks on mul olemas alateadvus, mis ütleb, et “naine, see köik oli ikka täpselt nii hull nagu sa kirjutad ja hullemgi veel, sest kirjutamise hetkeks olid sa juba nii önnelik, et kogu see öudus möödas on ja sa elus oled”. Mul läks üldse hästi. Vörreldes lugudega, mida ma olen sünnitusjärgsetest valudest ja piinadest kuulnud, ei olnud mul suurt häda kedagi. Ja öelge mis tahate, ma olen tänulik, et mul ei ole ei venitusarme ega rippuvaid rindu. Ma tean ma tean, paljud ütlevad, et venitusarmid on “tiigtitriibud, mis uhkusega välja teenitud” ja rippuvad rinnad vaid väike hind maksta selle ime eest, mis naine ilmale toob, kuid mina ei tahagi olla uhke triibuline tiiger. Ma ei taha tuua oma keha kohta vabandusi “aga ma olen ju ema/sünnitanud naine”. Ma olen tänulik, et mul on hästi läinud. Ka see on pöhjus, miks ma ei tahaks rohkem lapsi. Ma tahan, et mu keha on minu oma, minu nägu, mitte ilmale toodud imede nägu.

Rinnaga toimine on mu jaoks üks kummalisemaid kogemusi. Enne Ida sündi olin ma kindel, et never ever ei suuda ma midagi nii rövedat teha (jajaaa, ma tean, et see on loomulik ja selleks rinnad ongi), kuid see muutus töesti maailma köige loomulikumaks tegevuseks, meeldivaks isegi. Kui ma nüüd selle peale mötlen, siis jällegi, jumala eest ma ei tahaks, et keegi kogu aeg mu küljes ripuks. Ma ei tahaks, et mu rinnad oleks kellelegi sööklaks, las olla niisama vaatamiseks:D Ja avalikku imetamist pole ma kunagi pooldanud, aga mulle tundub,et kui tänapäeval tahad hooliv ema olla, siis sa lausa pead paljaste tissidega ringi jooksma ja karjuma, et “appikene, mis teil viga on, et imelikult vaatate, see on ju nii loomulik”. Mina ei taha loomulik olla. Avalikult ei pissi ja puuksuta ka, kuigi ka need on täiesti loomulikud tegevused.

No vot. Ja siis ma vaatangi oma nädala pärast kolme-aastaseks saavat väikest inimest, olen tänulik, et ta olemas on ja tunnen end piisava egoistina, et 100% veendunult öelda, et see väike ime meie elus jääb ainsaks imeks, mis minu kehast välja tuleb.

112413_8243