Teate kui palju kordi mulle on öeldud, et küll sa saad veel lapsi, et sa ju ütlesid enne Ida sündi ka, et sa ei taha lapsi, aga näed, nüüd räägid hoopis, et see on parim asi, mis su elus juhtuda on saanud. Jah, see osa vastab küll töele, et Ida sünd (st mitte otsene sünnitegevus, aga meie ellu saabumine) on üks parimaid asju, mis mu elus juhtunud on, hoolimata sellest, et kolme aastaga olen ma vähemalt 10 aastat vanemaks jäänud, aga ma vöin ka käsi Piiblil vanduda, et rohkem lapsi ma ei taha.

Pöhjused selleks on väga egoistlikud.

Kui ma vaatan tuttavate tittede pilte, siis te ei kujuta ette kui röömus ma olen, et meil on löpuks ometi kodus peaaegu adekvaatne väikene inimene, kellega saab suhelda ja kes teeb end arusaadavaks (no muidugi siis kui tal selleks tuju on. Kui tuju ei ole, siis ta lihtsalt hakkab kisendama ja meie asi on soovitavalt kiiresti ära arvata, mis ta probleemiks on. Ja probleemiks vöib olla nii taskust kadunud liiv, vale sink saial vöi kadunud sokid. Just need sokid, mida printsess parasjagu jalga soovib panna.)

Ma olen tänulik, et me oleme beebiea üle elanud. Ma vaatan beebisid ja mötlen öudusega magamatusele, pidevale söögijamale, mähkmemajandusele, körvetistele, gaasidele ja kogu sellele tegevusele, mis beebindusega kaasnes. Jah, oma beebi on töesti armas, kuid pagan, see on ikka maailma köige raskem aeg ühe inimese elus. Vöi ei ole mina lihtsalt beebiinimene. Ka see on vöimalik. Vaadates inimesi, kel on väikese vahega rohkem kui üks beebi, tunnen ma kuidas mul vaid paljast möttest käivad külmajudinad üle kere. Inimesed, kes mitme väikese lapsega ei muutu alkohoolikuteks voi ei ole rahustite möju all vöi ei oma vöimalust oma lapsi pidevalt kellelegi ära sokutada, on minu silmis kangelased. Mina end kahe vöi rohkema väikese lapsega ette ei kujutaks. Ma ei tahaks olla üks neist titemammadest, kelle käekotid on täis piimapudeleid, mähkmeid, köristeid vöi kes keset supermarketit peavad jooksma otsima mähkimistuba, et kakaseid mähkmeid vahetada. Süles beebi ja käe otsas 1+ veidike suuremat last. Mulle meeldib see, et minu “kullakoorem” on juba nii palju suur, et ma ei pea väga palju ette mötlema ja vaeva nägema kui temaga kuhugi minna.

Reisile minnes tirin mina oma kohvrit, tema oma kohvrit, kui ta tahab pissile, ütleb ta seda, kui ta tahab süüa, ütleb ta seda. Elu sellises vanuses lapsega on juba lill. Ja veelkord ma ei usu mönikord siiani, et me siiani jöudnud oleme. Mina, kes ma kartsin lapsi kui tuld ja olin kindel, et beebiga hakkama ei saa, olen tänaseks uhke ema. Paras kanaema kusjuures, kuid siiski nii palju range, et iga väikemagi pahandamise peale Ida suust hääleka kaebena “pappppppaaaaaaaaa!” kuuldavale tuleb. Väikese valevorstina lisandub sinna tihti ka “emme tegi ai-ai”. Vöib-olla ta on nii titest saati karjunud, lihtsalt siis ma ei saanud temast veel aru. Ja karjunud on see laps palju. Jummel, kui ma nüüd mötlema hakkan tulevad mulle meelde köik need kussutamised ja kiigutamised ja maailma köige kummalistemas asendites magamised. Pörgusse köik need mu lubadused, et laps magab oma toas, et me ei käi kikivarvul kui ta magab. Kui laps magas, siis me ei julenud ka hingata, magasime krönksus diivanil ja ei julenud liigutada, sest muidu äkki väike kisaköri ärkab.

Kolme aastaga lähevad paljud asjad meelest. Kolm päeva sünnitamine ja paistes jalad ning preeklampsia oht ei tundu täna üldse niiiiiiii hullud; kui ma loen oma meenutusi, mötlen ma, et ahh polnud ju nii hull ka, kuid önneks on mul olemas alateadvus, mis ütleb, et “naine, see köik oli ikka täpselt nii hull nagu sa kirjutad ja hullemgi veel, sest kirjutamise hetkeks olid sa juba nii önnelik, et kogu see öudus möödas on ja sa elus oled”. Mul läks üldse hästi. Vörreldes lugudega, mida ma olen sünnitusjärgsetest valudest ja piinadest kuulnud, ei olnud mul suurt häda kedagi. Ja öelge mis tahate, ma olen tänulik, et mul ei ole ei venitusarme ega rippuvaid rindu. Ma tean ma tean, paljud ütlevad, et venitusarmid on “tiigtitriibud, mis uhkusega välja teenitud” ja rippuvad rinnad vaid väike hind maksta selle ime eest, mis naine ilmale toob, kuid mina ei tahagi olla uhke triibuline tiiger. Ma ei taha tuua oma keha kohta vabandusi “aga ma olen ju ema/sünnitanud naine”. Ma olen tänulik, et mul on hästi läinud. Ka see on pöhjus, miks ma ei tahaks rohkem lapsi. Ma tahan, et mu keha on minu oma, minu nägu, mitte ilmale toodud imede nägu.

Rinnaga toimine on mu jaoks üks kummalisemaid kogemusi. Enne Ida sündi olin ma kindel, et never ever ei suuda ma midagi nii rövedat teha (jajaaa, ma tean, et see on loomulik ja selleks rinnad ongi), kuid see muutus töesti maailma köige loomulikumaks tegevuseks, meeldivaks isegi. Kui ma nüüd selle peale mötlen, siis jällegi, jumala eest ma ei tahaks, et keegi kogu aeg mu küljes ripuks. Ma ei tahaks, et mu rinnad oleks kellelegi sööklaks, las olla niisama vaatamiseks:D Ja avalikku imetamist pole ma kunagi pooldanud, aga mulle tundub,et kui tänapäeval tahad hooliv ema olla, siis sa lausa pead paljaste tissidega ringi jooksma ja karjuma, et “appikene, mis teil viga on, et imelikult vaatate, see on ju nii loomulik”. Mina ei taha loomulik olla. Avalikult ei pissi ja puuksuta ka, kuigi ka need on täiesti loomulikud tegevused.

No vot. Ja siis ma vaatangi oma nädala pärast kolme-aastaseks saavat väikest inimest, olen tänulik, et ta olemas on ja tunnen end piisava egoistina, et 100% veendunult öelda, et see väike ime meie elus jääb ainsaks imeks, mis minu kehast välja tuleb.