JOIK lõõgastav näohooldus massaažiga

Aasta algusest saati olen ma püüdnud leida võimalust kingitus.ee poolt saadetud kinkekaardi kasutamist. Kõige pealt püüdsin ma leida midagi aktiivsete elamuste valikust ja tahtsin minna kelgukoertega sõitma, aga mu meilboks tegi nalja ja nii jõudis pakkumine minuni siis kui lumi juba läinud oli. Edasi valisin välja veinikoolituse, aga toimumiste ajad ei sobinud mulle ja uued koolitused olid tulemas alles sügisel. Nii jäi ka see kingitus sinna paika. Öeldakse, et kolm on kohtuseadus ja kolmandal korral valisin ma JOIK lõõgastava näohoolduse Eesti ainukeses looduskosmeetika ilusalongis Siluett.

Sain oma kinkekaardi kätte just enne puhkuse algust ja täpselt kaks tundi enne Riia bussile minekut seadsin ma oma sammud Roosikrantsi tänaval asuva salongi poole, et oma näonahka veidike turgutada. Ütleme nii, et ma olen väga kehv kosmeetikus käia, mitte et see mulle ei meeldiks, ma jumaldan igasugu keha- ja näohoolitsusi ning massaaže, aga iga kord kui end selliselt mõttelt taban lükkan ma seda edasi, sest ah küll jõuab ja midagi olulisemat on ees. Ja iga jumala kord kui ma hoolitsuses käin, luban ma endale, et võtan selle aja ja raha, et kuus korra kosmeetikus käia, aga iga jumala kord toimub see “kord kuus” vähemalt poole aasta pärast.

Nüüd oligi raudselt jälle üks pooleaastane paus olnud. Klassika.

Miks just see hoolitsus? Kingitus.ee pakub Silueti tootevalikust teisigi põnevaid hoolitsusi, aga ma tahtsin seekord katsetada just Joiki. Jällegi, mitte sellepärast, et ma ei oleks Joiki toodetega varem kokku puutunud, palun näidake mulle üht naist, kes ei ole ühtegi selle märgi toodet kasutanud, vaid sellepärast, et 1) värskendav  (suvel vajab mu nahk tohutult värskendust, et jume tunduks suviselt särav, mitte vana ja väsinud) 2) näohooldus ja 3) massaaž. Kui ma ei oleks kodus alles lõpetanud Turblissi 24K kullaga maski kuuri, siis oleks ma 100% selle valinud, teine variant oleks olnud Domina Elegans hooldus (isegi kui selle toote kohta olen ka kriitikat kuulnud, siis mina ütlen oma kogemusest, et nende 5D Golden Beauty Mask näomask on imeline), aga ma tahtsin Joiki näohooldust.

Ma ei hakka teile ajama mingit suurte sõnadega vahtu, sest ma lihtsalt ei oska. Ma ei ole ekspert, ma oskan vaid öelda, et ma nautisin iga sekundit sellest kuuekümnest minutist, mil kosmeetik minuga tegeles. Mind ei häirinud isegi see, et Ida teises ruumis samal ajal mu telefonist järjest inimestele helistas. Ma lihtsalt nautisin ja lõõgastusin. See on muide selles salongis äärmiselt lihtne, sest salong on nii hubane ja armas ning kosmeetik (ma ei tea, kas neid on seal üks või mitu, aga see naisterahvas, kes minuga tegeles, on vaid kiidusõnu väärt) nii vahetu ja meeldiv. Selline tunne oli nagu oleksin ma seal juba aastaid käinud ja tunneksin teda ammusest ajast. Ei – “vahetu ja meeldiv” ei tähenda, et tegu oleks olnud lobamokaga (appike, kus mulle ei meeldi kui ma pean võõra inimesega massaazi või mõne muu hoolitsuse ajal rääkima lastest ja telesaadetest), vaid see tähendaski seda, et ta justkui teadis kui palju ma suhelda tahtsin. Naersime natuke koos Ida tegevuste üle ja arutasime selle üle, kuidas lapsega koos oma aega nautida, aga mitte mõtteult padrates. Mulle meeldis. Niiiiiii meeldis. Salong, suhtlus ja hoolitsus.

Ilmselt on liialdus öelda, et ma tahaks tagasi. Juba täna. Eriti täna. Ma sain eile (vist mesilaselt) sutsata ja kuigi mu otsaesine muhk, mis sinna selle tagajärjel tekkis on kadunud, siis mu silmaalused on sellised nagu oleks ma tsüklis olnud terve puhkuse. Igatahes. Ma ei tea kui palju mu blogilugejate seas on mehi, aga mul on teile üks saladus. Mitte see, et vaid südamega näete hästi, vaid see, et kui tahate oma naist rõõmustada/üllatada, siis minu sõna selle peale, et Siluett kosmeetikasalongi kinkekaart teeb ta tuju heaks.

Ma saan kallitest firmamärkidest orgasmi

Sõbranna saatis mulle selle artikli lingi ja te ei kujuta ette, mitu erinevat mõtet mul seda lugedes peast läbi käis. Et lõpuni aus olla, siis ka mina armastan firmamärke, aga sinnani ma veel jõuan. Ma lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et 1) pole ime, et blogijaid peetakse idiootideks 2) ma hakkan nõustuma Perekooli kägudega, kes väidavad, et blogivad vaid need inimesed, kel millestki (kasvõi mõistusest) puudu on 3)kas kõik müügiks, selles mõttes, et kas inimene ongi nii pinnapealne ja loll või vaid provotseerib, et uuesti kuulsaks (?) saada 4) kas see ongi see kuulsus, mille poole me (?), blogijad, püüdleme 5) kas nii lihtsalt toodetaksegi uusi staare – varsti hakkame nägema lugusid staar-blogija Madisest. Vist said kõik mõtted kirja, mis mind seda artiklit lugedes valdasid, nii et liigume edasi sinna kallite firmamärkide ja orgasmide poole.

Ka mina külastasin Pariisis Louis Vuittoni poodi. Jäi tee peale ette, olime ämmaga kahekesi, aega oli, mõtlesime, et miks mitte uudistada, mille pärast sabas seistakse. Nats tuli isegi nostalgia peale. Kohe kui kusagil saba oli, pidi kenasti ritta mindma, sest äkki on midagi head. Aga see selleks.?Seisime sabas ära nagu teised ja ausalt mõtlesin ka, et mis tunne oleks istuda sinna laua taha, juua šampust ja kohvi samal ajal kui teenindaja mulle hinnalist 3800eurost kotti näitaks (kindad käes, et seda kaitsta), öelda siis, et jah see sobib ja jalutada välja suure oranži LV logoga kandekotiga. Ma pean ka ausalt tunnistama, et pooled LV asjad mulle ei meeldiks kui seal poleks peal maailmakuulsat logo. Sama ka paljude teiste luksusbrändidega. Ma ihalen endale Gucci kotti, kuid ma ei ole kindel, et kott mulle meeldiks kui seal poleks tuntud logo peal. Fun fact – sain kunagi endale Versace käekoti, väga ilusa kujuga kott oli, vaid kuldne logo oli mu meelest liiast. Kangutasin selle sealt küljest ära. Kui hiljem sain teada, et tegu oli Versace logoga, õmblesin selle niidiga tagasi koti külge. Nii et ma selles mõttes ei saa staarblogija Madise üle irvitada, sest mulle meeldivad ka teatud brändid ja logod ja isegi nende kinkekotid.

melanie-pongratz-694890-unsplash.jpg

Aga. Logode hullus – kui isegi teksapükstele pidi rihma panema peale nii, et pükste firmamärk näha jääks ja “kogemata” särgiäär üles unustada, et kõik ikka kindlasti seda näeksid, jäid minu puhul 1990-aastate lõppu/2000-aastate algusesse. Nui neljaks pidin ma jalga saama Iceberg teksad ja Versace pluusi, sest püha issand jumal kui keegi peaks arvama, et ma ei saa neid endale lubada. Tegelikult ei saanudki, minu tollane poiss-sõber pidi tegema kõik selleks, et saaks mulle soovitud riideesemed osta. Just selline 1000% harakas ma olin. Nagu ka 97% teistest väikestest linnadest pärit tüdrukuid, kel oli vaja midagi tõestada.

Normaalsed inimesed kasvavad sellisest näitamisest välja ja kuigi ka mind on Norras juba ootamas pakk uute Marimekko papudega, ja ma ei jõua ära oodata, kuna need kätte saan, siis ausalt – mul oleks piinlik mu elu tipphetk oleks postkontorisse pakile jätele minek, et saaksin sealt tuntud nimega kotikesega välja jalutada. Kuulutaksin tervele maailmale, et nüüd on mu maailm palju täiuslikum, sest mul on Instagramis näitamiseks uued jalavarjud. Või et ma teeks endast pilti DKNY kotiga, tunneksin elevust Michael Korsi saadetise üle nagu oleks taevast mannat sadama hakanud. Mul on elu jooksul olnud n+1 DKNY ja MK riideeset, on ka praegu, aga need ei ole ju luksusbrändid, millega eputada? Ma pigem varjan oma MK asjade logosid, sest ma ei tea…kuidagi piinlik on näidata, et mul ka.

Mulle meeldivad tuntud ja kvaliteetsete firmade riided ja kotid ning jalanõud, aga ma ei taha, et need kaugelt karjuksid firma nime. Ma ei taha seda näidata. Kallimad ja kvaliteetsemad märgid annavad mulle lihtsalthea enesetunde ja – enesekindluse (nagu hea pesu, mida me ju ei välguta, aga mis annab hoopis parema enesetunde). Mu meelest on firmamärkidega eputamine kuidagi nii eilne päev. Aasta 2000 kui võitis see, kel oli kõige suurema Armani kirjaga valge t-särk. Praegu tundub mulle, et võimalikult nähtavaid firmamärke kannavad just inimesed, kes tegelikult seda endale lubada ei saa. Kes tahavad tõestada, et nemad ka. Või inimesed, kes ongi nii lollid, et tekitavad tänu firmalogodega kottidele sotsiaalmeedias oma võltsmaailma – vaadake mind, ma olen parem ja elan paremini kui sina.

Random top asjadest reisil. Suvalises järjekorras.

  1. Hea seltskond. Ma ei saaks minna reisile inimestega, keda ma ei tunne kes minu eripärasid ei tunne ja kellega ma ei saaks olla mina ise. Kui reisile lähevad erinevad inimesed, kel on erinevad arusaamad, soovid ja huvid, kui võrrandisse lisada viieaastased lapsed, alfaisased ja kuumalaine, järjekorrad ning väsimus, siis on selge, et ette tuleb suuremaid ja väiksemaid plahvatusi, rohkem naeruväärsetest (moi loomulikult!) väiksemateni (mehed kaarti lugemas), aga oluline on see, et hoolimata kõigest sellest sobib  seltskond kokku. Lepib ja arvestab teineteise kiiksude ja tujudega.                          IMG_2159.JPG
  2. Hea toit ja hea vein. Minu jaoks on väga oluline reisil olles süüa kohalikku toitu. Kasvõi Norras. Kuigi ma võiksin Norras iga kuu süüa vahvleid, jäätist ja jogurtit, oli see hoopis teise maitsega kui me sõime seda nüüd koos vahetusõpilastega, kes pole neid söönud 20 aastat. Hoopis teine maitse oli. Sama oli Prantsusmaal. Ma ei taha toituda burgeritest ja friikatest, ma tahan maitseid. See on ka põhjus, miks ma valisin Airbnb majutuse. Võimalus seda kõike tsiviliseeritud kombel nautida, ilma end vigaseks maksmata. Ostsime koju artišokke, sparglit, värskeid kartuleid, juustu, saussicon sec´i, croissante, hanemaksapasteeti, kalamarja ja muud, mida hing ihkas ning nautisime Eesti sugemetega Prantsuse kööki. Meie linnake ei hiilanud just toidukohtadega, kus oleks saanud nautida kohalikku toorainet, nii aga saime lihtsa vaevaga oma “gurmee” vajaduse kätte. Ja kuigi peale esimest nädalat Norras oleksin ma tahtnud öelda, et vein polegi üldse oluline, sest meil lihtsalt polnud selle joomiseks aega, siis Prantsusmaal oli vein osake puhkusest. IMG_1795.JPG
  3. Õigesti valitud garderoob. Kuumalaine, kaks nädalat kodust eemal olekut, erinevad sihtkohad, palju liikumist ja käsipagas paneb ehk natuke mõtlema, mis kaasa võtta, aga mina läksin lihtsama vastupanu teed – võtsin kaasa kindlad lemmikud. Pluss skoorisin emme käest maailma kõige mugavamad Sand´i lühikesed teksapüksid (second hand muidugi) ja soetasin Lindexist allahindlusega ülimugava pluusi, mis sobis  nii seeliku, pükste, lühikeste pükste kui tenniste ja kingadega.  Kaasa tulid veel Kriss Soonik x Toku ergonoomilised sandaalid (maitse maitseks, aga kümnete kilomeetrite kõndimiseks kui ei taha panna jalga tossusid, parim ja mugavaim valik!) Massimo Dutti t-särk (mille ma kinkisin Marekile, aga omistasin salaja, sest see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mugav), üks Kivisaare särk nagu ikka, Studio August kleit ja Fjällräveni seljakott. Viimasest võiks lausa eraldi postituse teha, et välja tuua kõik selle seljakoti plussid, aga laiskusest ütlen ma, et isegi kui te arvate, et see on mingi (wannabe) hipsterite must have, siis see lihtsalt on maailma kõige mugavam seljakott ja sellest ka selle populaarsus. Simple.  Aluspesu fännina pean ma rääkima ka aluspesust. Kuumalainega parim valik on  BBL Nude Sunshine bralette. Kogu see kollektsioon võib tunduda vanamutilikult beez ja igav, aga käsi südamel üks mugavamaid rinnahoidjaid üldse. Lisaks tänasin ma jumalat, et haarasin kaasa selle komplekti, sest ujumisriided unustasin ma maha ja kuna teised arvasidki, et tegu on ujumisriietega, käisin ma (natuke siiski häbenedes) aluspesu väel ujumas. BTW, Glorious ON kõige seksikam pesukompekt viimasel ajal. Ahjaa, kui juba pesust rääkida, siis ma kahjuks pidin pettuma kahes pesukomplektis, mis pildilt tunduvad uskumatult kaunid (Freya pükste kumm läks kohe katki ja L. A Girls stringide äär tõmbas krussi) . Muidu poleks midagi, aga kui pükste eest käia välja 39 eurot ja olles harjunud BBL väga hea kvaliteediga, siis see oli lihtsalt pettumus. Võimalik, et mulle sattusid kogemata kehvad eksemplarid…IMG_1994IMG_1894IMG_1812
  4. Vesi. Kas ma juba ütlesin, et kuumalaine? Nii hea, et Euroopas, eriti Norras, on kraanivesi joodav ja igal pool sai oma pudelid külma kraaniveega täita. Ma ei kujutaks ette kümme+ kilomeetrit jalutamist 30-35kraadises kuumuses ilma külma veeta.
  5. Turbliss rabatoonik jm. Sama loomulik kui see, et reisil on kaasas hambahari ja hambapasta, on minu jaoks ka see, et kaasas on Turblissi rabatoonik (suvel). See oli täielik elupäästja. Lisaks sellele, et see värskendas nahka, sobis see ka väsinud lapse jonni elimineerimiseks;) Btw, kas te teate, et blogiauhindade arvamusblogide kategooria esimese koha auhinnaks oli kingikott just Turblissilt ja mul ei saaks rohkem hea meel selle üle olla. Nii õige asi, just täpselt mulle.  Peale Turblissi tooniku avastasin ma, et täiesti asendamatu on Alexiselt saadud kortsude eemaldaja (eemaldab kortsud siiski VAID riietelt!). Kas keegi teab, kust Eestis samasugust toodet soetada saaks? See on täiesti asendamatu reisil ja toimib 100%. Ma ei oska enam elada kui mul see pudel otsa saab. Aidake mind palun!  Kolmas asendamatu asi on loomulikult parfüüm. Minu üks lemmikutest on ikka veel Guerlaini musta kleidi lõhn, aga Fragonardi parfüümimuuseumi külastades armusin ma sellesse lõhna. Naistelõhn, aga sobib ka meestele. Kas te teadsite, et vanasti olidki kõik lõhnad unisex? Nii et kui teile meeldib mõni vastassoole mõeldud lõhn, siis kandke seda julgelt;)  IMG_2161.JPG
  6. Vaatamisväärsused. Mina ei oska nii, et olen mõnes suurlinnas ja ei tutvu linnaga. Loomulikult oli meie Prantsusmaa eesmärk number üks lapsed ja Disneyland, aga ma ei saaks olla nii, et ei liiguks ka linnaga tutvuma. Kuigi ühe päevaga ei näe tegelikult mitte midagi. Ahmid sisse natuke siit ja natuke sealt, aga tunned, et tahaks juba tagasi, sest nii palju jäi nägemata. Pariis on otsast lõpuni täis kultuuri, elamusi, arhitektuuripärle, ajalugu. Vapustav linn. Ega muidu poleks Honorè  de Balzac kunagi öelnud, et see, kes ei külasta Pariisi regulaarselt ei saa kunagi tõeliselt elegantseks.                                                                                  IMG_2157IMG_2153IMG_2120IMG_2119IMG_2117IMG_1909IMG_1914IMG_1974IMG_1968IMG_2002

  7. Hea ööbimispaik. Ma olen oma elus nii palju hotellides olnud, et kui vähegi võimalik valin ma mõne veidike omamoodi ööbimiskoha. Vastavalt rahakotile. Loomulikult elaks ma suuuuuuurima hea meelega Dante Alighieri järglastele kuuluvas villas, luksuslikus mõisas või lossis, aga õnneks on Airbnb täis ka muid sobivaid alternatiive. Meie valisime seekord ööbimiskohaks kolme peale korteri Val d´Europes ja ei saaks rohkem rahule jääda. 130 eurot viis päeva inimese kohta (last sisse ei arvestanud). Ideaalne kaugus Disneylandist ja üüratult hea asukoht  raudteejaamast, nö keskusest ja ostukeskusest, mis oli suurem kui elu. Plussideks pesumasina olemasolu, privaatsus ning võimalus süüa teha. Väga soovitan hotellide asemel ka airbnb valikuid vaadata.           IMG_1780.JPG
  8. Kohvikud ja kirjandus. Ma jumaldan kohvikuid. Ei ole midagi toredamat kui juua kohvi ja lugeda raamatut mõnes väikese kohvikukeses. Kaugemal turistidest ja kõrgetest hindest. Jalutad paar tänavavahet eemale turiste ligi tõmbavast atraktsioonist ja juba saad 13 euro asemel salati 4 euroga. Lihtsalt peab viitsima natuke liikuda ning linna avastama. Btw, raamatusoovitus Raul Oreškini “Kui ma vananen” on üks kirjanduslik üllatus. Väga mõtlemapanev ja nauditav. Lühilood, eriti hea kaaslane kohvikus ja pikemal metroosõidul. “Nendes tekstides on globaalset ja lausa kosmilistki haaret, ent samas on nende keskmes teema, mis kultuuris eriti päevakajaline ning muutub üha aktuaalsemaks – kuidas jääda inimeseks, kuidas säilitada mälu, empaatia ja eluärksus suurte tehnoloogiliste muutuste ajastul, mille käigus paljugi praegu veel enesestmõistetavat on kadumisohus. Sestap on selle tekstikogumi ilmumine raamatuna väga vajalik lisandus meie kirjandusse – ning olen ka veendunud, et sel on omajagu tõlkepotentsiaali.” (Berk Vaher)   IMG_1918.JPG
  9. Natuke taskuraha ja shoppingut. Ükskõik kui palju ma ostukeskusi ei vihkaks, siis reisil olles unustan ma selle ära. Ikka tahaks mõne suveniiri kaasa osta või paari uusi kingi. Eriti kui sa oled viieaastase tulevase moeblogija ema. Ma ei tea, mis kett on Primark, aga inimesed shoppasid selles poes odavaid asju nagu oleks viimne päev tulekul. Mina ostsin sealt endale allahindlusega kaasa kolme komplekti diffuser´eid (50 senti tükk), fashionista valis endale uue seeliku ja tennised.IMG_2102.JPG
  10. Seiklus. Iga reisi juurde käib vähemal või rohkemal määral seiklust ja see ei tähenda otseselt mingeid ekstreemseid olukordi nagu vale pileti ostmist ja siis lennujaamas 7598247102 korda kallima pileti ostmist või turvakontrollidega nääklemist, vaid raamidest välja astumist ning silmaringi avardamist. Vooluga kaasa minemist. Iga kord kui ma olen reisil saan ma aru, et meil, eestlastel, on üks viga  – me ei oska end kammitsatest lahti rebida ja elu nautida. Ma ei tea, kas te saate aru, mida ma mõtlen, aga ilmselt saate kui te võrdlete meie inimeste üldist hoiakut ja suhtimist elusse välimaalastega. IMG_1802Lõpetuseks: Lastega reisimine on väsitav, aga ma iga kell reisiks (ja kakleks ja nääkleks ja tülitseks natuke) kui istuks vaid kodus. Teate ju küll – Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!  Lõpetuseks mina pärast puhkusereisi:37536386_2113853655498497_2276597266930204672_n

15 põhjust, miks Disneylandi mitte minna. Ja üks põhjus, miks minna.

Ma võin teile nüüd kirja panna 15 põhjust, miks Disneylandi MITTE külastada. Omal nahal järele proovitud.

IMG_1820.JPG

  1. Ei tule kellelegi üllatusena, et see ei ole odav lõbu. 75 eurot täiskasvanu päevapilet ja 73 lapse päeva pilet. Üks park. Lahendus: Ostke piletid ette ära – täiskasvanu pilet 65 eurot, lapse pilet 63 eurot. Kokkuhoid põhimõtteliselt üks Eiffeli torni pilet. Samas kiire küsimus – kui palju raha kulub teil külastades suvel mõnd vabaõhuüritust/laata Eestis? IMG_1825.JPG
  2. Park on üüratu suur. Ja kui ma ütlen üüratu, siis ma mõtlen üüratu. Me olime ühes pargis 12 tundi. Lahendus: Ärge üritagegi raha kokku hoides ühe päevaga kahte parki külastada. Valige kas Disneyland või Walt Disney Studio park. Kui rahakott lubab, käige Disneylandis kaks päeva.IMG_1834.JPG
  3. Pargis pakutav toit on kohutav. Me oleme Prantsusmaal, kuid menüüdes pole muud kui kananagitsad ja friikartulid. Lahendus: Võtke kaasa piknikukorv või snäkid. Meil oli kott täis snäkke kaasas. Oleks pidanud veidike rohkem olema, aga saime nälja peletatud. Lastele ostsime pargist vaid jäätist ja endale lubasime klaasi õlut. IMG_1840.JPG
  4. Pargis pakutav toit on metsikult kallis. Ma ei maksaks never ever tavalise burgeri ja friikate eest 16-20 eurot. Never! Lahendus: Vaata eelmist punkti. Aitäh, Britt, hoiatamast ja piknikukorvi soovitamast!IMG_1842.JPG
  5. Rahvast on metsikult palju. 2015 aasta statistika teeb keskmiseks külastuste arvuks päevas ca 27 000 inimest, suvekuudel on see ilmselt vähemalt kahekordne. Lahendus: Ärge trügige ja kiirustage, võtke aega – kõlab küll uskumatult, kuid tegelikult on võimalik pargis olla nii, et ei tekigi vastikut küünarnukitunnet. Ilmselt on asi selles, kuidas järjekorrad lahendatud on. IMG_1848.JPG
  6. Järjekorrad on pikad. Ma lugesin enne pargi külastust, et alla tunni aja ei ole lootust ühelegi atraktsioonile saada. Lahendus: Võtke rahulikult. Kui tahate atraktsioonile minna ja vaatate, et ooteaeg on 30 minutit, siis ärge hakake stressama, et issake, siin küll ei jaksa oodata, et vaatame mujale. Leppige sellega, et oodata tuleb ja järjekorrad on pikad. Varuge aega ja olge lihtsalt kannatlikult. Suhelge teiste järjekorras seisjatega ja aeg läheb kiiremini.  Uskuge mind – ooteajad on väärt. Kõik järjekorrad ja atraktsioonidele saamine on väga hästi organiseeritud.IMG_1854.JPG
  7. Pargi külastamine on väsitav lastele. Lõbus küll, aga väsitav. Lahendus: ma ei tea, ma ei julgeks soovitada, et tehke lühem päev. Võtke kaasa süüa, tehke pause, sõitke rongidega jalgade puhkamiseks. Rohkem soovitusi pole. IMG_1858.JPG
  8. Pargi külastamine on väsitav vanematele. Lõbus küll, aga vaata eelmist punkti. Lapsed väsivad, jonnivad, tüdivad. Peate neid süles tassima ja kukil kandma. Lahendus: Vaadake laste rõõmu ja püüdke väsimusest üle olla, võib olla on see üks kord elus kogemus. Te olete täiskasvanud, te saate hakkama kui mõtlete, millise mälestuse ja imelise päeva te oma lastele kingite. Te näete sära ja rõõmu isegi nende väsinud silmadest ja/või pisaratest. IMG_1873
  9. Pargi külastamine paneb proovile vanemate suhted. Üks keelab, teine lubab, üks väsib, teine väsib, palavuses ja järjekordades väsinud lapsega on tülid kerged tulema. Lahendus: Vaadake eelmist punkti!IMG_1890.JPG
  10.  Pargi külastamine paneb proovile teie delegeerimise- ja organiseerimise oskuse. Üks laps tahab näha merineitsit, teine Minni-Hiirt, kolmas sõita Ameerika mägedel. Kuidas otsustada, kuhu esimesena? Kuidas lahendada, et keegi ei solvuks, nutma ei hakkaks? Lahendus: Võtke kindel marsruut, liikuge ühest maailmast teise, ärge hakake huupi jooksma, sest vaadake punkti number 2.IMG_1827.JPG
  11. Pargi külastamine paneb proovile ka sõprade suhted, sest vaadake eelmist punkti. Lahendus: Vaadake eelmist punkti ja selgitage lastele, miks tasub asju teha järjest. Küll nad aru saavad kui kenasti selgitada. Kui nad on piisavalt vanad. Alla viie-aastaste lastega (ma pean Idat põhimõtteliselt viieseks)mina isiklikult siia parki ei tuleks.IMG_1877
  12. Pargi külastamine meestega on nagu oleks teil kaasas veel üks lisalaps. Küll ei taha nad järjekorras seista, küll leiavad nad, et printsessid on nõmedad, küll leiavad nad, et (sisesta suvaline põhjus). Lahendus: Andke neile õlut ja viige nad külastama Kariibi mere piraatide koobast. Nad saavad uut energiat ja on nõus teiega jälle 45 minutit printsessidega kohtumist ootama.IMG_1883
  13. Park paneb proovile teie julguse. Kes läheb Ameerika mägedele suuremate lastega kui kõik kardavad ja ei kannata keerutamist? Lahendus: Ma ei tea. Kõige julgem läheb. Mina võtsin end kokku ja käisin kõikidel atraktsioonidel. Ütleme nii, et kui teil tõepoolest ei lähe süda pahaks sellistel atraktsioonidel, siis tasub ühel sõitu kindlasti proovida. Kogemuse mõttes. Ja õnneks on sõidud lühikesed. Minu soovitus on Star Wars sõit. Jooksin uisapäisa teistega kaasa ja enne kui ma arugi sain, olin ma mingil hullumeelsel kosmosõidul. Uuesti vabatahtlikult ei läheks (või siiski?), sest hull oli, aga kogemusena oli ülilahe. Kui vähegi kannatate kiireid laskumisi, siis proovige!IMG_1844
  14. Parki külastades ei saa te vaadata atraktsioone läbi täiskasvanu silmade. Tahaks peatuda ja midagi vaadata, aga te ei saa, sest lapsed jooksevad ühele ja teisele poole ilma mõtlemata, te peate neil kogu aeg silma peal hoidma, et nad ära ei kaoks. Lahendus puudub. Te jooksetegi neil järel, sest isegi kui te 374038 korda neile sõnad peale loete, unustavad nad selle sekund hiljem.IMG_1894.JPG
  15. Te olete päeva lõpuks surmani väsinud, jalad valutavad, te vannute endale, et te ei teeks seda jama mitte kunagi uuesti läbi. Lahendus:  vaadake oma lapse silmadesse kui ta naudib printsesside etendust või vaimustub Indiana Jones´i Ameerika mägedest ja see, mu kallid sõbrad, ongi see ÜKS põhjus, miks te selle “jama” läbi tegite. See on vaatamata vintsutustele paganama lõbus. Rõõm, mida te näete laste silmades, on hindamatu. Ja te teeksite seda võimalusel ja vajadusel uuesti!137330234_10210175820152473_1220423933640048640_n

Kuidas saab üks laps magamist niivõrd vihata?

“Küll ta kuuekuuselt hakkab magama!” öeldi mulle.

“Ära muretse, aastaselt ta ikka magab,” lohutati mind.

“Kahe-aastaselt ta magab kenasti,” julgustati.

“Kuule, kõik kolme-aastased magavad nagu kotid,” rääkisid nad.

“Nelja-aastaselt sa ei saa teda enam üles,” lubati.

Ma ei mäleta, mida mulle on öeldud viienda eluaasta ja magamise kohta, aga te võite uskuda, et mina enam neid inimesi, kes ütlevad, et KÕIK lapsed hakkavad magama, ei usu. Kui Ida midagi vihkab siis on see magamine.

Lihtne näide. Täna. Väljas on tuhat kraadi kuuma, ta ei ole lõunat maganud, me oleme päev otsa ringi trallinud ja vees möllanud ning ma näen, et kell kaheksa on ta jumala kustunud, kuid ta ei jää magama. šansid, et ta ise magama kukuks kuhugi diivanile või põrandale, multikat vaadates, on mitte nullilähedased, vaid miinuses. Ta kasvõi tuigub ringi ja käitub ebaadekvaatselt, aga magama ta ise EI JÄÄ. Mitte et me seda isegi (enam) loodaks. Me viime ta magama, aga 9 juhul kümnest käib see kisa ja tüli ja karjumisega, sest “ma ei ole väsinud”. Täna ka. Viisin selle surmani väsinud näo ja olekuga magama, kuulsin 9857084690576 korda, kuidas ta ei ole enam minu sõber, ei kutsu mind oma sünnipäevale ja kuidas ta ei taha magada, vaid õue minna, aga ei rohkem ega vähem kui neli minutit peale voodisse jõudmist magas ta nagu kott. See ei ole erand. See, et Ida teeb sada trikki enne magama minekut ja sööb ära meie viimased närvid, on meie majas reegel. See laps vihkab magamist!

Lennukis/bussis/rongis näen ma, et ta on unine ja soovitan tal silmad kinni panna. “EIIIIIIII!” tuleb vastuseks. “Okei, fain, ole üleval, ma magan ise,” ütlen ma, sest tihti olen ma lihtsalt nii väsinud, et silmad tahavad ise kinni vajuda. “Sa ei tohi magada!” kamandab Ida kõrval, “muidu ma ajan su ülesse!” Ja ta EI LASE magada ka teistel. Ta vihkab magamist nii palju.

Hommikul kell kaheksa ärkamine nädalavahetuseti on LUKSUS. Kuigi ma näen ka tööpäevadel, et ta tegelikult ei taha kell kuus ärgata ja on ikka veel unine, teeb ta seda ikka. Ta ärkab siis kui Marek. Kell kuus. Punkt. Sest ta ei taha enam magada! Õhtul võin ma ta oma tuppa magama viia kell kaheksa, aga see ei tähenda, et ta magama jääks. Isegi kui ta on surmväsinud. Ja surmväsinud on ta niigi harva, sest tal on liiiiiiiiiga palju energiat, mida ta lasteaias ära ei kasuta. Puhkused on erandid. Siis ta jääb magama (kisaga of koors) ja keeldub lõunaund magamast, kuigi silmad seisavad.

Ühesõnaga mitme sõnaga ma võiksin rääkima jäädagi sellest, kuidas Ida magamist vihkab, aga ausalt, mul on vaid üks küsimus – MIKS? Ta ei ole enam beebi, vaid adekvaatne väike inimene, kes peaks aru saama, et kui me oleme väsinud ja peame kell kolm öösel ärkama, et rongile minna, siis on okei kell üheksa magama minna. Aga ei – Ida EI TAHA! Kuigi silmad vajuvad kinni. Ta näeb hullu vaeva, et neid lahti hoida ja mulle karjuda, et ta EI TAHA.

Ma tahan ka karjuda. Sest ma ei saa aru. Kui palju saab üks laps magamist vihata?

 

Mul on probleem

Ikka see puhkus. Selle luksusega võib ju ära harjuda. See on täielik probleem. Kuidas ma tagasi argiellu tagasi lähen? Kuidas ma hakkama saan? Ma isegi ei mäleta enam kuna mu puhkus algas, päevad on segamini ja kui Norwegian meelde ei tuletaks, et check in´i võib ära teha, siis ma isegi teaks, et esmaspäev lähenemas on. Saate aru, see on hullumeelne. Teed hommikul kell pool üheksa silmad lahti ja jalutad kai peale kohvi jooma ja hommikust sööma. Enne kui arugi saame on paar tundi niisama vedeledes möödunud. Palav hakkab. Päike on vahepeal kõrgele taevasse tõusnud. Aga pole probleemi. Astud vette ja jahutad end vees, mille temperatuur on kindlasti üle 20 soojakraadi. Muutud uniseks. Lähed Idaga (kes väidab, et ta pole väsinud) lõunaund magama ja magad tervelt KAKS TUNDI. Ulme. Kuna veel endale sellist asja lubada saaks? Lihtsalt niisama olemist.  Ma isegi ei häbene öelda, et me oleme igal õhtul šampust joonud. isegi kui te mind alkohoolikuks peate. Aga nii mõnus on. Elu. Dolce far niente. Hingele pai. Lihtsad asjad. Learn to be happy with simple things because you are completely surrounded by the wonderful simple things! Kõik klišeed reas kui tahate. Jumala eest noh, mul on puhkusest sõltuvus.

Not even sorry

Teate, mis ma just avastasin? Ma pole viis aastat PÄRISELT puhanud. Ma ei saa öelda, et mul pole puhkust olnud, kuid alati on mul pidanud olema telefon ja arvuti käepärast, sest ma ei ole endale saanud puhkust lubada – iga suvi on olnud midagi teha. Aga nüüd on mul korraga päris puhkus. Meilidel on peal auto reply ja ma ei pea muretsema, et keegi kell kümme õhtul mind Skype´i teel ahistab. See on nii mõnus tunne.

Alles 2/3 puhkusest hakkab otsa saama, aga ma võin juba öelda, et see on absoluutselt kindlasti üks parimaid puhkusi. Esiteks vahetusõpilastega kohtumine. Ma ei saa üle sellest kui tore see oli. Nagu aeg polekski edasi läinud. Nagu me oleks olnud need samad 17-aastased tüdrukud, ainult selle vahega, et enam ei olnud me arad ja häbelikud. Leppisime kokku, et enam me nii kaua ei oota, et kohtuda ja juba järgmisel aastal plaanime me osaleda Rotary konverentsil Hamburgis. Võite mu üle naerda küll, et issand kaua võib ühest vahetusaastast heietada, et kas tõesti elus polegi midagi muud juhtunud, aga kui ise ei ole selles programmis osalenud, siis ongi raske mõista kui palju see mind (ja meid kõiki) muutis. See oligi üks oluline ja elumuutev aasta. Ma loodan ühel päeval isegi Rotaryga uuesti ühineda ja loodan, et Idalgi tekib huvi vahetusõpilasprogrammi vastu.

Aga see selleks.

Praegu peaksime me Idaga veetma aega Poolas. Meil olid piletid täna varahommikusele Varssavi lennukile, aga mina ei oleks ju mina, kui mu plaanid ei muutuks viimasel hetkel. Selle asemel, et sõita neljapäeva hommikul tagasi Rootsi ja sealt edasi Poola, juhtus hoopis nii, et emme tuli Idaga hytta´sse. ma isegi natuke ei suuda uskuda, et vanaema ka kaasa tuli. Kaheksa tundi autosõitu on köömes minule, aga vanaemale võis see paras väljakutse olla. Ida oli teda lihtsalt nii palunud.

Ma ei saa öelda, et ma seda väikest plaanide muutust kahetsen. Vaadake ise neid pilte! See on täielik paradiis. Täiesti satumainen puhkus. Midagi rohkem oleks raske soovida. Ei oleks ma kunagi uskunud, et ma Norrasse suvepuhkust veetma tulen. Päike kütab nii, et isegi vesi on üle 20 kraadi.

Üks mu tuttav, kes käis just ka puhkusel, ütles, et ta ei viitsi pilte üles panna, sest kedai ei huvita tegelikult võõraste elu. Võib olla tõesti, aga mina pean ütlema, et not even sorry, et internetti üle külvan oma puhkuse piltidega. Ma olen lihtsalt nii vaimustuses sellest puhkusest.

Viimane kolmandik puhkusest algab esmaspäeval varahommikuse rongisõiduga. Meie rong läheb Lillehammerist 4.40 hommikul. 

Elu antidepressantidega volX

Elu on naljakas. 20 aastat hiljem istume vanade sõpradega järve ääres ja räägime elust. Uskuge mind, 16-aastasena ei osanud keegi meist arvata, mis meid ees ootab. Mitte et me keegi kaebaks, aga kui sa oled 16-aastane, siis sa kujutad ette, et hiljemalt 25. eluaastaks on sul olemas maja, lapsed, abikaasa, koerad, kassid, autod, unistuste töö, piisavalt võimalusi reisimiseks ja elu nautimiseks ning see kestab igavesti. Keegi meist ei osanud ette arvata, et elu ei ole vaid muinasjutuline, ette tuleb ka madalseise.

Mina olen antidepressante tarbinud nüüd üle kahe aasta. Ühel korral jätsin ma nende söömise päeva pealt järele, sest mulle tundus, et kõik on korras. Suur viga – palun ärge tehke seda kodus järgi! Ma vajusin tagasi samasse auku, vihahood vaheldusid kurbusega. Ma hakkasin uuesti antidepressante sööma. “Ära söö neid!”, “Need ei ole head!”, “Püüa maha jätta!” on mulle kordi ja kordi öeldud. See ei ole niisama lihtne. Depressioonis inimese aju keemia on teistsugune kui tervel ehk ajukeemia on paigast ära. Depressiooni, ärevushäireid ja läbipõlemist peetakse moodsa aja haiguseks ja tihti on kaks varianti – inimesed ütlevad sõnakõlksuna, et on masenduses või ei saa aru, et depressioon on tõsine haigus, millest omal jõul jagu ei saa. See on haigus nagu suhkruhaigus, kõrge vererõhk…mida iganes. Kui suhkruhaiguse või ükskõik, mis muu haigusega inimene võtab rohtusid, siis seda peetakse täiesti normaalseks. On ju nii? Keegi ei tuleks kõrge vererõhuga inimesele ütlema “Ära söö neid!”, “Need ei ole head!”, “Püüa maha jätta!”, “Sa saad hakkama!” Keegi ei vaata sulle viltu.

Kui sa aga tunnistad, et tarbid antidepressante, vaadatakse sulle viltu, sind peetakse hulluks. Antidepressantide söömine ja depressiooni tunnistamine ning psühholoogi juures käimine on justkui häbiasi. Seda peab kindlasti varjama või kohe kindlasti peab võimalikult kiiresti rohtudest loobuma ja omal jõul hakkama saada. Minu elus on hetkel kõik omal kohal – mul on imeline töökoht, pere, kodu, sõbrad – ma tunnen end hästi. Jah, mul on ikka veel probleeme, aga võrreldes paari aasta taguse olukorraga on mu elus stabiilsus. Ma olen püüdnud oma antidepressantide kogust vähendada, sest “kõik on ju korras ja ma pean ise hakkama saama”. Samas ma tunnen, kuidas mõni päev ärritun ja vihastan täiesti irratsionaalselt, ma ei saa oma negatiivsete tunnetega hakkama. “Aga miks sa püüad rohtude söömist järele jätta?” küsis A., kes töötab meditsiiniõena. “Miks mitte elada täisväärtuslikumat elu tänu keemiale, kui kannatada, sest “nii on õige”?”

Aga tõepoolest. Miks? Miks on antidepressantide võtmine häbiasi?

We are fucked!

Peale hommikusi viperusi jõudsin ma lõpuks kenasti Oslosse (lennukiga, mis hilines, aga siiski mitte TUNDE), saime teistega kokku ja hakkasime oma ööbimiskohta minema, mis väidetavalt pidi olema Oslo lennujaama lähedal. Takso oleks maksnud 139 eurot, mis kamba peale jagades polekski nii suur summa eksju, aga kuna sinna sai ka bussiga, mille pilet oli vaid 3,5 eurot, siis loomulikult valisime me viimase kasuks.

Esimene buss viis meid punkti A, kust me pidime minema teise bussi peale, et jõuda kämpingusse.

36778599_10212529955872542_5979524448120733696_n.jpg

Teine buss teatas, et bussimarsruut on muudetud ja ta saab meid viia vaid punkti B. Punkti C ehk ööbimiskohta pidime me  oma jõududega saama. Nii me siis peale tunniajast bussisõitu sõna otseses mõttes  in the middle of the nowhere seisimegi. Läksin bensiinijaama, et uurida, kuidas Sannegrundi saada kui pole autot ja bussi ei lähe. Vastus oli lihtne – ma jalutaks. “See on autoga viis minutit! Jalgsi no mis ta on – kümme.” Okei, ilmselgelt see naine ei ole kunagi jalutamas käinud. 2,6 kilomeetrit ei ole ka tõesti miski maa, aga keset liiklust maanteel ja kohvritega? Proovisime takso saada. Kas ma juba ütlesin, et me olime keset eikusagimaad. Takso ütles, et pole sellisest kohast kunagi kuulnud.  “We´re fucked!” ütles Alexis ja nii see ka oli, aga mis meil siis üle jäi kui kõndima hakata.

36751515_1806214189417117_4529268722753339392_n36873935_1806214379417098_98153772378750976_n36763417_10212529958512608_3719435184345448448_n

Ma jätan situatsioonikoomika vahele, sest selle naljakalt kirjeldamine läheks liiga pikaks ja lühidalt on see ilmselt naljakas vaid meile, aga ütleme nii, et hea on, et me taipasime bensiinijaamast natukenegi toitu kaasa osta, sest siit me enam minema ei saa. Pealegi on homme poed suletud, mis meil kõigil, ka mul, kes siin kogu aeg on, meelest läks. Nüüd on meil esmaspäevani kaks õuna, pakk makarone, pruuni juustu, kaviaari ja saia. Kaks pudelit veini ka. Tee peal suutsin mina ühe pudeli head punast veini muide ära lõhkuda. Ostsin lennujaamast kaasa ja panin seljakotti, mida ma kilekotis käes kandsin. Mingi hetk oli see lihtsalt puruks. Kott ujus punasest veinist. Tundub et mul on uus reisitraditsioon. Eelmisel korral läks ümber limonaad ja lõhkus mu kaamera. Seekord punane vein ja ei lõhkunud otseselt midagi, aga Mareki seljakott haiseb nagu alkohoolik.

36758176_1806214246083778_49307117911277568_n36736098_10212529956912568_1690530833154179072_n36780760_10160568801795427_6983034103608115200_n

Uskuge mind, inimesed vaatasid meid nagu debiilikuid kui me mööda maanteed oma kodinatega koperdasime, naersime, et ilmselt oleme me õhtul uudistes, et vaadake vaid lollid turistid, ei tea kuhu minna. Aga vahet ei ole! Taksoga otse minek olekski ju liiga mainstream olnud ja jumal, kus me naersime Naersime nii, et peaaegu juba nutsime. Kuid teate kui meeleolukas on näha inimesi, kellega sa koos veetsid terve aasta, kuid keda sa pole 20 aastat näinud!

Aa, kas ma seda juba ütlesin, et mul sai ühelt kaardilt raha otsa ja ma ei saanud majutuse eest maksta. Mõtlesin, et pole ju probleemi, kannan endale raha, mul oli küll plaanis seda juba rongis teha, aga seda te ju juba teate, kuidas selle rongisõiduga läks. Ja siis tuli mulle meelde, et on nädalavahetus ja mul on kaks erinevat panka ehk siis jälle kord olen ma reisil nii, et mul on taskus 79 rootsi krooni. Põhimõtteliselt sama palju kui Riia lennujaamas.  Järjekordne uus reisitraditsioon?

Kui te otsite Oslo lähistel (NB! lähistel ON suhteline mõiste), siis ma julgen seda kämpingut soovitada. Suur maja, kolme magamistoa, elutoa ja köögiga viieks päevaks ca 500 eurot. Ja väga korralik ning kaunis koht on.

Ootan huviga homseid seiklusi!

Alati kuula ema sõna!//Always listen to your mother!

Mis ma eile just kirjutasin? Et minu reisimist iseloomustab seiklus ja jumala eest mitte mingi rutiin eksju. Eile siis hakkasin vaatama, kuidas täna varahommikul Oslosse saada ja olin nii kahe vahel. Lennuk oli soodsam, aga väljus nii paganama vara. Emme juurest nii vara ronge ei käi ja see oleks tähendanud, et ta oleks pidanud mind kell kolm öösel viima Arlandasse ning sõitma edasi-tagasi kaks tundi. Tundus liiga egoistlik. Seda enam, et ta peab viis päeva saama hakkama aktiivse Idaga ja meid järgmisel reedel niikuinii kell kolm öösel Skavstasse viima.

Kaalusin nii kaua, et lennupilet muutus kallimaks kui rong. Ja rongi peale sain ma ise mindud. Emme veel hoiatas, et rongidega on alati mingi probleem,et kas ma olen kindel. “Muidugi,” vastasin mina. Ja pealegi hinnavahe oli 35 eurot rongi kasuks:D Igatahes ostsin ma rongipileti, ärkasin 4.40 ülesse ja liikusin Stockholmi. Kõik läks nii libedalt, et ma olin isegi üllatunud, et mis lahti. Isegi mu sõidukaardil oli veel raha ja ma ei pidanud kallimat piletit rongist ostma. Hüpates natuke ajast ette, siis saan ma nüüd väga hästi aru, miks emme ütles, et ta viib ise mind igaks juhuks Stockholmi. SJ rongid on kogu aeg katki ja nendega liiklemine on nagu õnnemäng, kunagi ei tea, kuna ja kas üldse sihtkohta jõuad.

Igatahes istutasin ma end Stockholmis rongile. Võtsin kohvi, seadsin end mugavalt sisse, tegin arvuti lahti, et kuus tundi töö ja blogimisega sisustada, mõtlesin, mida nad hommikusöögiks pakuvad (1. ja 2. klass olid eile ühe hinnaga ja 1.klassi pileti sees on ka hommikusöök) kui kuulsin teadaannet, et rong ei välju. “Palume teil kõigil rongist väljuda, sel rongil on tehnilised probleemid ja seetõttu tuleb leida asendusrong.” Läksime kõik rongist välja. Tuli esimene sõnum – reis on edasi lükatud, teadmata ajani.  Mõne aja pärast tuli teine teadaanne. Uus rong on leitud, aga pole inimest, kes vana rongi eest ära transpordiks. Nagu komöödiafilmis. Mis mõttes, et ole inimest, kes rongi liigutaks? Tuli uus teadaanne, et rong väljub arvatavasti kell kaheksa. Ma pidin Oslos teistega kokku saama kell pool kolm, et saaksime edasi oma kämpingusse liikuda, hakkas juba kitsaks minema ajagraafik. Pool tundi hiljem tuli teada, et inimene, kes rongi liigutaks, on leitud ja eeldatav väljumisaeg on kell üheksa. Kolmveerand üheksaks ei olnud olukord kuidagi seda nägu, et midagi liikuma hakkaks.  Ma andsin alla. Ostsin 35 euro eest Arlanda Express rongipileti ja otsustasin lennukiga minna. Ma lihtsalt ei saanud endale enam rohkem hilinemist lubada. (Üks meie grupist, kes Brasiiliast kohale tuleb, jäi kinni Frankfurti, lend hilines 3h sest keegi unustas mingid dokumendid allkirjastada. Huvitav, kas tema lend hilines seetõttu, et mina ka reisin?)

Üks lend oli väljumas praktiliselt kohe. Kalkuleerisin ja kaalusin ning tundsin, et teoreetiliselt peaksin ma sinna lennule kenasti jõudma – pool tundi jäi lennule jõudmiseks ja see tundus piisav aeg kui online check in teha internetis, aga teate, ma lihtsalt lõin araks. Kui oleks sellest maha jäänud, siis seda ei oleks keegi mul kompenseerinud. Mul lõppes just reisikindlustus ja tundus, et ahh, milleks, aasta aega ei läinud vaja. Murphy ma ütlen. Nüüd lähen kohe reisiklindlustust vormistama. Võtsin pileti hilisemale lennule ja nii ma siis istun siin Arlandas. Viiest tunnist kolm on veel jäänud. Aga noh…parem passida siin kui Oslo lennujaamas, sest ootama peaks ma igal juhul.

Emme tahtis mulle Norra kaasa anda ühe bag in box veini. Ma ei viitsinud tassida. Õige otsus, mõtlesin ma lennujaama sõites, sest käsipagasis ei tohiks see ju olla. Siis tuli mulle meelde, et pudeli veini ma ju ikka võtsin kaasa ja ka see ei lähe turvakontrollist läbi. Pagan noh. Tuleks minema visata, sest kell üheksa hommikul ei ole isegi mina võimeline pudelit veini jooma. Kiire kalkulatsioon ütles, et kaheksa euro eest, mis äraantav pagas maksis (erinevalt kaheksakümnest eurost nagu viimane kord kui ma oma kohvri Tallinnasse jätsin) , Norras veini ei saa ja ma otsustasin ekstrapagasi eest maksta. Polnud küll suur summa, aga pagan noh, ma olin nii palju vaeva näinud, et kõik oma asjad (ka Mareki ja emme standarite järgi) käsipagasiks pakkida. Jõudsin bag drop leti juurde ja seal oli kenasti kirjas, et lennud on täis ning oma käsipagasi võib tasuta ära anda. Aa okei, siis see üks kord kui mul seda vaja pole. Murphy. Juba teist korda ühe päeva jooksul.

Kui me kell 4.40 ärkasime, tegi emme kohvi ja käskis hommikust süüa. Ma küll mõtlesin, et kammoon, milleks, mul on ju rongis hommikusöök, aga sõin siiski viisakusest kaks võileiba. Hea on. Siit moraal: alati kuula emme sõna! Isegi kui oled 37-aastane. Ema teab paremini. Ka seda, millise transpordivahendiga ON mõttekas Rootsis liikuda ja kas tasub raha kokku hoida. Edaspidi tean. Kui on aja peale minek, siis SJ-ga ei arvesta.

//

What did I just write yesterday? That my travels can be described as adventures and every moment is different. So yesterday I started to check how to get to Oslo today early in the morning and I just couldn’t decide between plane and train. Plane was cheaper, but departure way too early. There is no trains from my mum’s that early which would have meant that she would have had to drive me to the airport and do a two-hour round trip. That seemed too selfish. Especially because she has to take care of active Ida for five days and drive us to another airport at 3AM on next Friday anyway.

I was taking my time with deciding so the plane ticket got more expensive than train. And I would have been able to get to the train myself. Mum warned me though that there is always problems with the train service as such and am I 100% sure. “Of course” was my answer. Besides, the train ticket was 35 euros cheaper 😀 So I bought the train ticket, woke up 4:40AM and started my journey to Stockholm. Everything went so smoothly and I was actually very surprised over it. Even my transport card had some money left and I didn’t have to buy the more expensive ticket from the train. Jumping a bit ahead, I can totally understand now why mum suggested to take me to Stockholm, just in case. The trains constantly brake down and riding them is a game of luck. You never know if and/or when you will arrive to your destination.

Anyways, there I was, sitting in my train. Bought some coffee, sat comfortably in my seat, opened the laptop to spend the next six hours by working and blogging. I was just wondering what’s for breakfast (1 and 2 class tickets were with the same price and 1 class one comes with breakfast), when I heard the announcement that the train will not depart. “We would like to ask you all to leave the train, because this trains has technical problems and we have to find a substitute train.” So we all went out from the train. First message arrived – “The journey has been postponed until further notice.” After a while, another message arrived – “We have found the new train, but there is no-one to transport the old train away.” This seemed like a comedy show. New message came – “The train will most likely depart at 8AM.” I was supposed to meet others in Oslo at 2:30PM to go to our camping site. The timetable started to become a bit tight. Half an hour later we got a new message – “We have found a person to move the old train and the train will leave at 9AM.” At 8:45 nothing was indicating the train to actually depart at 9AM. I gave in. I bought express train ticket to airport for 35 euros and decided to take the plane instead. I just could not afford any more running late. (One person in our group from Brazil got stuck in Frankfurt. The flight was delayed 3 hours, because somebody forgot to sign some papers. I wonder if her flight was delayed because I was travelling too?)

One flight was just about to depart. I was thinking and calculating in my head and felt that theoretically I should make it – I had 30 minutes to catch the flight which was also enough time to check in online. But you know what, I chickened out. If I had missed that flight, no one would have compensated the loss. My travel insurance had recently expired and I didn’t feel like needing to expand it. Murphy. I will make one now straight away. So I bought tickets to later flight and am sitting now in the airport. I have three more hours to go from the initial five. But well … I’d rather be sitting here than in the airport in Oslo, because I would have to wait anyway.

Mum wanted to give me one bag in box wine. I couldn’t be bothered to carry it with me. Seemed like a right decision when I remembered it on my way to the airport, because it wouldn’t have been allowed in the hand luggage anyway. Then I remembered that bottle of wine I had and that would not have passed the security check either. Damit. I should really throw it away as even I am not able to drink bottle of wine at 9AM. New calculation said, that for the extra 8 euros that checked in luggage cost (and not 80 euros like last time in Tallinn), I would not get a bottle of wine in Norway and I decided to pay for the extra luggage. It wasn’t a big amount of money, but I had spent so much time and effort to fit all my things (also according to mum’s and Marek’s standards) into hand luggage. Just when I arrived to the luggage drop counter, I spotted a sign saying all the flights are full and you can give your hand luggage away for free. Oh okay, just when I actually don’t need it. Murphy. Again. Second time in one day.

When we woke at 4:40AM, my mum made some coffee and ordered me to eat. I was thinking “why, if I have breakfast included in the train”, but to be polite I still ate two sandwiches. Well done. And so ALWAYS LISTEN TO YOUR MOTHER. Even if you are 37-years old. Mum knows better. She also knows which way of transport IS the way to go and whether it is worth trying to save money every time. For future records – if I have tight schedule, I will not take the train in Sweden!

hqdefault