Everyday

Kolm miinus

/ Eveliis / 8 Comments

Hommikul tööle sõites on mul kombeks kuulata Vikerraadiot, esiteks meeldib mulle Taavi Libe saatejuhina (kuigi te ei kujuta ettegi, kuidas ma esimese hooga kartsin, et ta on hullult terav, kui kunagi talle intervjuu pidin andma) ja teiseks lähevad ummikud seda hommikust uudistesaadet kuulates kuidagi libedamini (ah, milline sõnade mäng?). Muide, vanasti, või nii 10-15 aastat tagasi ei saanud ma aru, miks keegi peaks üldse vabatahtlikult Vikerraadiot kuulama.

Nojah. Selle segase ja asjasse tegelikult mitte puutuva sissejuhatusega tahan ma öelda, et täna hommikul räägiti sellest, et Eesti laste väljas liikumisele anti hindeks kolm miinus ja väljas mängimise oskustele lausa hinne kaks. Kas see pole mitte kohutav? Muidugi ma saan aru, et ajad muutuvad ja enam ei pea aedadel ja puudel  turnides Nuuskmõmmikut peites Rooside sõda mängima, seda kõike saab teha arvutiekraanil ja muidugi olen ma nõus, et küllap oleks minu generatsioon ka rohkem arvutis olnud, kui meil oleks arvutid olnud (tegelikult 386 ja Paperboy mäng oli mingi hetk täiesti olemas), aga siiski teevad sellised uudised kurvaks.

Asi ei ole tegelikult üldse lastes, vaid algab vanematest. Kui palju me näitame oma lastele eeskuju, et väljas olemine on lõbus? Nädalavahetusel võetakse lapsed käeotsa ja minnakse perega koos kaubanduskeskusesse, et näidata kui head vanemad ollakse, visatakse lapsed mängutuppa. Jah, mängutoad on ka lõbusad, aga kui lapsed ei oska enam õues mängida, siis see on lihtsalt kurb. Ja kurb on ka see, et vanemad arvavad, et ostukeskused ja mängutoad on kogu lõbu ja toast nina välja pistmine, mis lapsele vaja on.

Olen ma ka puberteedina kirunud igapühapäevast suusatrippi või matkasid mägedes, parema meelega oleks ju kodus diivanil vedelenud, seriaale vaadanud ja krõpse söönud, aga Norras oli kombeks pühapäeviti looduses käia. Te ju olete mu blogi pikka aega lugenud ja teate, kuidas ma ei armastanud Lillehammeri pühapäevi. Igav oli. Kõik olid kusagil mägedes ja metsas. Ma olen tänulik, et minu perekonnad nägid vaeva minu toast välja saamisega ja ei andnud alla, nii et tänaseks on mul “gå på tur” – geen (gå på tur – norra keeles matkamine/looduses jalutamine) täiesti olemas. Ma olen selle üle uhke, et ma ei sula ära kui natuke sajab vihma või ei külmu kringliks kui pean miinuskraadidega väljas olema. Ma olen oma loomult laisk ja mugav, aga sellega ma küll nõus ei ole, et minu laps oleks ka üks neist “kolm miinus” lastest, kellele väljas mängida ei meeldi ja kes seda isegi ei oska.

Multifilmi “Wall-E” olete näinud? Ülekaalulised inimesed veedavad oma päevad lamamistoolidel, kus robotid neile kõik kätte toovad, sest nad ei ole enam ise võimelised liikuma. Äkki püüaks oma lastele eeskujuks olla ja natukene ka väljas liikuda, tuletada meelde neid mänge, mida ise lapsena mängisime ja neid oma lastele õpetada, et tulevik ei oleks “Wall-E”?

 

Kolm korda hea

/ Eveliis / Leave a comment

Jõudsin eile öösel koju. Õues oli jube külm, aga tuppa astudes oli soe – ahi oli köetud, köögis põles hämar tuli, pliidil oli toit, külmkapis täpselt klaasi jagu valget külma veini. Täielik vaikus, vaid Hugo haugatas korraks, aga sedagi nii laisalt ja vaevu pead oma vaibalt tõstmata. Ma istusin pimedasse elutuppa ja nautisin kodus olemist ja vaikust. Mõnusat kodust vaikust. Neli päeva messimelu, õllerestorane ja lennujaamasid on piisavalt lärmakad, et üle kõige hinnata kodust vaikust. Nii hea oli.

Pool tundi hiljem kobisin voodisse. Marek ja Ida laiutasid keset voodit, lükkasin Idat, et endale ka ruumi teha, Ida tegi silmad lahti ja hüüatas “emmmmmmmmeeeeeeee!”, pani oma väikesed käed mulle ümber kaela ja kallistas mind nii tugevalt nagu ma oleks pool sajandit nende juurest ära olnud. “Miks sa särgi selga jätsid?” küsis ta. Mul oli väsimusest lihtsalt nii külm, et isegi soojas toas ei tahtnud ma särki seljast võtta. “Ma hoian sul käest kinni, siis sul hakkab soe,” sosistas Ida, puges mulle kaissu ja hoidis käest kinni. Nii hea oli.

Hommikul vara helises Mareki äratuskell. Ma mõtlesin tegelikult end ka üles ajada ja tööle minna, nii põnevad ajad on, et ausalt ei taha kohe eemal olla liiga kaua, aga ma tundsin ka kui mõnus oli end teki sisse mässida ja lihtsalt lebada, oma voodis, mugavalt. Oma linade ja tekkide ja oma patjadega! Ma ei tõusnud üles, kuulsin kui Ida ja Marek ära läksid ning põõnasin edasi. Poole kümneni! Saate aru, poole kümneni. Ma oleks ilmselt rohkemgi maganud, aga Hugo tahtis tuppa ja haukus magamistoa akna all, tund aega õnnestus mul seda ignoreerida, aga viimane tund enam ei saanud. Ma kolistasin end alla korrusele, tegin kohvi, pugesin pleedi alla diivanile ja kirjutasin, et ma täna teen siiski kodust tööd, puhkan end välja. Nii hea on.

Kõige ägedam viies sünnipäev

/ Eveliis / 4 Comments

Idal oli eile maailma kõige ägedam sünnipäev. Ma ei tee nalja, ma olen 37-aastane, aga ma ei ole nii vahval sünnipäeval oma elus käinud.  Ma ei liialda ega taha ka otseselt uhkustada, sest tegelikkuses pean ma ausalt ütlema, et esimese hooga hirmutas mind kodune sünnipäev 10+ lapsega korraks ikka ära ka. Aga te ju teate, ma olen laisk lapsevanem, ma ei viitsi (eriti peale tööpäeva lõppu) kuhugi mängutuppa minna, ma ei viitsi kooki lõigata, et kõik lapsed saaks täpselt selle tüki, mida nad tahavad, ma ei oska lastega mängida ja kuigi mul on isepuhastuv kodu, ei taha ma liiga palju nõusid pesta. Ja see, mu kallid sõbrad, oligi ideaalse sünnipäeva valem nagu selgus. Okei, Pizzapro ja Ellin Glimmist ja Selveri köögi Sajajalgse tort mängisid ka suurt rolli. Elliniga sain ma tuttavaks Ida kolmandal sünnipäeval kui ta meile Pipit tegi ja käsi südamel, kui te tahate, et lapse sünnipäev oleks maksimaalselt lastepärane/lapsemeelne ja lõbus, kutsuge Ellin pidu kontrolli all hoidma, ta on super! Pizzapro on meie ammmmmmmmmmune lemmik juba  ja Sajajalgse tort – ma luban teile, et nii kaua kuni Ida on “ma tahan SEDA koogitükki” vanuses koos oma sõpradega, jääb see tort meie sünnipäeva valikusse.

Aga mida ma patran. Pildid räägivad ju rohkem kui tuhat sõna. Ja pealgi mu uus Sony kaamera teeb imelisi pilte ka minusuguse fotograafia-võhiku käes.

DSC00011DSC00017DSC00020DSC00022DSC00035DSC00042DSC00045DSC00047DSC00050DSC00063DSC00075DSC00079DSC00094DSC00095DSC00114DSC00103DSC00108DSC00116DSC00120DSC00142DSC00149DSC00157DSC00160DSC00168DSC00170DSC00188DSC00203DSC00204DSC00219DSC00215DSC00228DSC00231DSC00234DSC00236DSC00257

 

Ma küll sinu autosse ei istuks!

/ Eveliis / 17 Comments

Mu sõbranna teeb autolube ja sellega seoses on rohkem ka autojuttu olnud meie vestlustes, üldse tundub, et autoteema on viimasel ajal kuum teema, et noh mis autoga sõita ja nii edasi. Mulle tuli sellega seoses meelde üks vana lugu. Mu peikal oli kunagi ammu ammu udupeen Audi, mitte et ma ise oleks seda teadnud, aga no teised rääkisid, sest 20 aastat tagasi oli nende autodega nagu ta oli. Tema vanaisal oli päevi näinud Moskvitš. Üks kord kui me vanaisa sünnipäevalt ära hakkasime sõitma selgus, et rahvast oli vaja rohkem linna viia. Mu peika ema ütles, et davai, vanaisa viib meid oma mossega ära ja peiks toob teise autoga ülejäänud seltskonna linna. “Issand, kui piinlik kui keegi näeb,” mõtlesin mina mossesse ronides ja ei saanud aru, miks elu peab nii ebaaus olema. Täiega mark on sellises autos ju sõita!

Täna ajab see lugu mind naerma. Naerma enda ja oma lolluse üle. Mingis vanuses ja eluetapis on nii oluline see, mida teised arvavad. Näitamine. Ei hakka eitama, mulle on see ka äärmiselt oluline olnud. Kõik pidid olema parimad asjad ja kui parimaid asju ei olnud, siis tuli vähemalt näidata, et on. Moskvitš versus kellegi teise Audi, eksju. Kunagi kui mobiiltelefonid alles tekkisid, sain ma tädilt vana Nokia banaani, see oli uhke värk. Aga ei olnud väga palju neid, kes mulle helistanud oleks. Ja mis kasu on uhkest mobiilist kotipõhjas, kus keegi seda ei näe. Laule panna oli ka mark, sest see oli “nii nõme ja täiega näitamine”. Ausõna, ma olen emal palunud endale helistada kui linnas olin, et oleks põhjust telefoni kotist välja võtta. Ajad olid sellised…veidrad…ise olin ka veider. Näitaja.

Tagasi autode juurde. Mu sõbranna ütles, et tema ostab endale kindlasti uue auto kui load saab, et kohe kindlasti ei ostaks ta endale vana autot. “Ja ära solvu, aga sinu autosse ma küll ei istuks!” ütles ta. Mis seal solvuda, muidugi ma ei solvu. Mul on täiesti siiralt ükskõik, mida minust ja minu autost või minust minu auto põhjal arvatakse. Ilmselt olen ma sellest välja kasvanud, kus asjad defineerisid seda, kes ma olen. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et inimesed peaksid ostma kasutatud ja võimalikult koledaid autosid ning kasutama 10 aastat vanu telefone, kindlasti mitte, kui võimalus, siis issand jumal jaa, igaüks ostku ja tehku mida tahab. Mina olen hetkel sellises kohas, et rahapatakat lauale panna ei saa, et uut autot/telefoni osta, aga liisinguid ja järelmakse ma ei taha. Sellest ka valikud.

Mu ühel sõbrannal on Nokia 9500 Communicator. Ma iga kord kui teda näen naeran selle üle ja imestan, kuidas see võimalik on. Kuna see telefon välja tuli? Mingi 2004? Aga ühel hetkel ma mõistsin, et kui ta kasutab telefoni vaid helistamiseks, siis mis vahet seal on. Asi pole selles, et ta ei saaks endale kõige uuemat telefoni lubada, vaid teda lihtsalt ei huvita. Telefon ei muuda teda ja tema väärtushinnanguid. Ma hakkasin mingil hetkel seda mõistma ja isegi austama, et inimene suudab vastu panna ühiskondlikule survele, kus kõik peab olema kõige kõigem, et olla Keegi.

Paar nädalat tagasi olin ma ühes seltskonnas inimestega, kes olid pealaest jalatallani riietatud Guessi, Armanisse ja Michael Korsi, nad pidid igal hetkel rõhutama, kuidas kõik on nende peale kadedad. Ma olin sada protsenti veendunud, et nad on väikesest kohast. Muidugi olidki. Depressiivsest Eesti väikelinnast. Ühtäkki tundus kõik loogiline. Moskvitš versus Audi jällegi. Kõige olulisem on see, mida teised arvavad ja mida näevad.

Ma saan aru, et ma olen paljudega võrreldes vana smart ass, kes targutab, aga mind aegajalt ajavad inimesed ja nende asjade kultus nii närvi. Inimesed tunduvad nii tühised ja pealiskaudsed, ma tahaks sisu. Ja kui see nüüd ära öeldud, siis palun andke nõu, kas ovaal-või torusaun oleks mõistlik ost? Aga kümblustünn? Ja kust te soovitaksite need osta?

Aga mida te ikka seal Norras nii tihti teete?//Still, why do you go to Norway that often?

/ Eveliis / 14 Comments

Nii küsis minult mu sõbranna eile. Vastasin, et käime lasteaias. “Ja vaid selle pärast käitegi?” imestas ta. Vastasin jaatavalt. Ma tean ise ka, et see tundub loogikavastane, et Eestis elades käib Ida Norras lasteaias, aga see tundub loogikavastane teistele, meie pere jaoks on see normaalsus ja teadlik otsus, otsus on meie arvates ka õige olnud. “Kui tohib küsida, milles see õigsus seisneb?” küsis mu sõbranna.

See on tegelikult hästi lihtne. Esiteks keeleoskus. Jah, ma näen, et Ida ei oska (enam) samal tasemel keelt kui teised lapsed ja ma usun, et tal mõnikord võib ka raske olla, kuid see ei ole tekitanud temas soovi mitte lasteaias käia. Mõnikord ta on lihtsalt häbelikum ja mõnikord ütlebki, et ma ei oska ju norra keelt, teine päev aga ütleb, et oskab keelt ja muudkui uurib mult, kuidas üht või teist asja öelda. Ma usun, et ma tunnen oma last nii palju, et saaksin aru kui keel talle nii palju stressi tekitaks, et ta ei tahaks lasteaeda minna. Täna näiteks pidime me minema hambaarstile ja seega ka tegema lasteaiavaba päeva, aga ennelõunat selgus, et arst pidi aja tühistama. “Aga siis ma saan ju lasteaeda minna!” ütles ta rõõmsalt. Kuna me kodus vaatame, loeme ja kuulame palju norra keelt, siis ma olen arvamusel, et see keel jääb talle kuhugile ajusoppi ning tulevikus kui tal on soov seda õppida, on see lihtsam. Mitte et ma oleks keeleteadlane, aga ma vaatan enda pealt. Kui mul ikka on vaja, siis ma saan vene keeles suheldud, kuigi koolist ja keeleõppest on möödas…issand ma enam ei tea palju aastaid. 20?

Täitsa lõpp kui ilus ja soe oktoober on praegu. 17 kraadi pole paha

Teiseks on Friskuste aasta lasteaia kõige erilisem aasta. Suur osa ajast veedetakse erinevaid asju õppides/proovides. Alles hiljuti käisid lapsed mägedes matkamas. Ja kui ma ütlen matkamas, siis ma mõtlen ikka päriselt matkamas – seljakotid seljas, matkasaapad jalas ja mägedesse. Okei, Nevelfjell on üsna lihtne ja lauge, aga siiski 1089m, lastele täiesti paras alustuseks. Eelmine kord kui siin olime, külastasid nad ronimiskeskust ja jällegi vaatasin pärast pilte ning imestasin, kui kõrgele ja kui julgelt lapsed ronisid (loomulikult turvavarustusega). Sel nädalal külastasid nad ühe õpetaja lapsepõlvekodu ning said näha, kuidas lehma lüpstakse ning tutvuda maatöödega. Pole vist vaja öelda, et lapsed olid vaimustusest sillas. Iga nädal käivad nad kohalikus ujulas ujumas ning iga päev veedavad nad osa päevast lasteaia lähedal metsas, turnides. See on nii eriline aasta ja iga laps, kes on FUS lasteaias käinud, peaks saama osa ka Friskuse aastast, viimasest aastast. Järgmisel aastal lähevad nad juba kooli (muide, Ida rühmast lähevad paar last kooli viie-aastaselt).

Ma näengi kui palju rõõmu ja elevust need tegevused lapsele pakuvad ja sellepärast ei ole isegi küsimust, et ma ei viitsiks või jõuaks või jaksaks veel juunikuuni niimoodi pendeldada kahe riigi vahel. Tööd ja pereelu see ei sega, nii et meie jaoks oli ainuõige otsus lasta Idal olla ka Friskus.

Mees, kelle süles Ida istub, ei ole mu teine, Norra mees, vaid Ida rühma õpetaja. Hästi tore on mu meelest, et selles lasteaias on päris palju meesõpetajaid.

Lasteaed sai 10-aastaseks ja seda tähistati korraliku rock-kontserdiga

Naljakas vahejuhtum ka. Meiega ühes rongis ja ühes vagunis sõitsid Oslost Lillehammerisse ka kaks eesti keelt kõnelevat daami. Mingi hetk segas Ida mul töötegemist ja ma käratasin talle, et kui ta kohe ei jäta jonnimist, siis ma viskan ta rongist maha. Asi polegi selles, et seda kuulsid ka eesti keelt kõnelevad naised (ma ju teadsin et nad rongis on), naljakaks tegi asja see, et nad olid lasteaia õpetajad Ida Lillehammeri lasteaia Eesti sõpruslasteaiast. Rääkisin lasteaias õpetajatele ka kui ebapedagoogiline ema ma olen ja pealegi ega Norras ei ole naljaasi selliseid lauseid visata, lastekaitse ei ole siin naljaasi, eriti kui oled välismaalane hoitakse su tegevustel silma peal kiivalt. See selleks.

Ühe päeva veetsid need Eesti õpetajad ka Ida rühmas ja nii palju kui ma nendega rääkisin ning õpetajad ise rääkisid, siis on selline sõprussuhe mõlemale lasteaiale kasuks tulnud. Rohkem oleks selliseid sõpruslasteaedasid vaja.

Igaks juhuks ütlen, et Ida ei jonni siin pildil, vaid ootab bussi. ta ei viitsinud püsti seistes oodata.

Lõpetuseks ka üks valus teema, millele peaks mõtlema. Lugesin seda artiklit, et paljud Eesti lapsed on lasteaias 12 tundi ja ma ei suuda välja mõelda, mida ja kuidas ja kas saaks muuta. Ida on ka olnud seitse hommikul lasteaias, sest mõlemal oli vaja tööle jõuda ja olnud kell seitse viimane laps, sest me ei saanud töölt varem ära. Õnneks on seda muidugi juhtunud harva, aga siiski. See on tegelikult ju kohutav.Mida saaks muuta, et lapsed ei peaks nii pikalt lasteaias olema?

Norras viin ma Ida lasteaeda 8 paiku ja lähen järele nii nagu enamus 15-16 vahel, 1730 on lasteaed kinni, seega ka parima (st halvima?) tahtmise juures ei ole võimalik lapsele teha rohkem kui üheksatunniseid lasteaia päevi, lisaks on paljudel tavaks reedeti lastele lasteaiavaba päev anda, rääkimata siis sellest, et  ON ette nähtud, et laps peab saama suvel ja talvel puhata. Kuidas ja kuna jõuaks Eesti nii kaugele, et meie lapsed ei oleks stressis ja kurnatud ja haiged, sest nad lihtsalt saavad liiga vähe puhata? Ja see siin ei ole kivi lasteaedade kapsaaeda kui te nii välja loete mingil põhjusel, see ongi mõtteaine riigile ja tööandjatele. Mind ausalt teeb see Eesti lasteaia (ja kooli) teema mõnikord nii kurvaks. Jõuetult kurvaks, sest arvatakse et ma niisama vingumise pärast vingun. Minust saavad aru vaid need, kes on avatud uuendustele/muudatustele ja/või Eestist ära olnud.

//

Still, why do you go to Norway that often?

This was a question from my friend. I told her that we are going to nursery. “And that is the only reason?” she couldn’t stop wondering. I told her yes. I know this all sound against any logic, that while living in Estonia, Ida goes to nursery in Norway. This doesn’t look logical to other families, but for us this is normal and a conscious decision that has justified itself. “How has it justified if you don’t mind me asking,” was my friend curious.

It’s really very simple. First of all, the language skill. Yes, I can see, that Ida cannot (anymore) speak the language to the same level as to other children and I believe it can be difficult for her sometimes, but that has not stopped her from wanting to go to nursery. Sometimes she is a bit shy, sometimes admits she can’t speak Norwegian, but the next day says she can and keeps asking me how to say different things. I think I know my child well enough to understand if the language causes stress in her and she wouldn’t want to go there anymore. For example, we were supposed to visit a dentist and have a day off from the nursery. Before lunch time it turned out thought that the appointment had to be cancelled. “But then I can go to the nursery” was Ida’s happy reaction. Since we watch, read and listen a lot of Norwegian at home, then I’m on an opinion that the language will stay somewhere deep inside her brain cells and if she wants to go and study it in the future, she would have it easier. I am not a language expert, but I look at myself. If I really need to, I will speak in Russian, though it has been an odd 20 years from school and lessons.

Secondly, being a Friskus is the most special year in the nursery. Majority of the time they spend in learning and trying different things. Recently they went hiking in the mountain. And if I say hiking, I mean proper hiking – carrying back bags, wearing hiking boots and in the mountain. Okay, Nevelfjell is fairly easy and slanting, but still 1089 meters, just enough for the kids to start off with. Last time we were here, they visited Climbing Center and while looking at the pictures afterwards I couldn’t stop but wondering, how high and boldly they climbed (wearing all the necessary gear of course). This week they visited a childhood home of one of the teachers and were able to see, how you milk a cow and get acquainted with different farm jobs. Needless to say, that the kids were absolutely thrilled. Every week they go to the local pool for swimming session and spend each day a remarkable amount of time in the local forest, climbing. This is a very special year and every child, who has been to nursery in Norway, should experience being a Friskus, the last year of nursery. Next year they will start school. By the way, couple of children from Ida’s group are starting their school at the age of five.

I can see how much joy and excitement these activities bring to her and therefore it is not even a question whether I can be bothered or have the energy to go between two countries like this until June 2019. It doesn’t affect work or home life, so it was the right decision to let Ida be a Friskus.

A funny story too. There were two Estonian ladies going from Oslo to Lillehammer in a train with us. At one point, Ida was not letting me do my work and threatened her if she didn’t stop whining, I will throw her out of the train. It’s not even about that the two ladies heard it (I already knew they were on the train), it was funny that they were nursery teachers from Estonia and their nursery in Estonia is in partnership with Ida’s Lillehammer nursery. I explained to the teachers how un-pedagogical mother I am, since you can’t just throw sentences like this up in the air in Norway. Child protection is everywhere and if you are a foreigner, you will be kept a close eye on. Well that’s that.

These teachers spent one day with Ida’s group too and as much as I spoke to them and they told me, this sort of partnership between nurseries has benefited both sides. We should really have more partnerships like this.

To finish off one painful subject to think about. I read an article about children spending 12 hours in the nursery and that made me think what, how and if we could do something to change this. There have been occasions when Ida is the first one to arrive to her group at 7AM, because we both had to arrive to work very early and last one to leave at 7PM, because we couldn’t finish early enough. Luckily these have been very rare occasions, but still. What could we change that children shouldn’t stay so long in the nursery?

In Norway, I drop Ida off around 8AM and pick her up about 3-4PM. The nursery is closed from 5:30PM, so even if I needed or wanted, I couldn’t keep her there for more than 9 hours. A lot of the children stay home on Fridays not to mention that legally you HAVE to enable a break to the child in summer and winter time. How and when could things get as far in Estonia, so that our children will not be stressed and exhausted and ill, because they don’t get enough rest? I am not blaming the nurseries (if you think this way for whatever reason), this is a question to the government and employers. I honestly get so frustrated only by thinking how nurseries/schools are organized in Estonia. People think that I am just whining for no reason. Only those, who are opened to changes and/or been away from Estonia, would understand me.

“I find television very educating. Every time somebody turns on the set, I go into the other room and read a book” (Groucho Marx )

/ Eveliis / 4 Comments

Meie varahommikud algavad tavaliselt sellega, et Ida nõuab multikaid ja õhtud lõppevad sellega, et Marek vaatab saateid, mis mind närvi ajavad. Tegelikult ta otseselt ei vaata, aga tal peab telekas taustaks käima ja kui telekas just ETV peal pole, siis tuleb sealt ikka igasugu s…a. Mõnikord jään ma ka vaatama ja siis pärast vannun end, et päriselt raiskasin ära mitu tundi oma elust vaadates asju, mis mind absoluutselt ei huvita. No ütleme näiteks Kuuurija või Krimi või Reporter või või Naabriplika või …Prrrr!

Meil oli (UUS) telekas vist üle kuu aja remondis. JUBA TEIST KORDA, GARANTII AJAL (ent ometi pidime me väljakutse ja remondi eest maksma, sest viga ei leitud?!????) ja kuigi mind ajab marru see, et meie telekas ON vigane ning ma ei tea, kas süüdi on Euronics, kes on meile müünud vigase teleka ja ei võta seda tagasi, või Elisa, sest peale seda kui Starman asendus Elisaga ei ühendu meie telekas enam internetiga, oli mul hea meel kui seda riistapuud meil kodus ei olnud. Asi polegi niivõrd nendes saadetes, mille peale me oma aega raiskame, vaid see tohutu müra, mis sealt tuleb. Ausalt, kui telekas ei ole ETV peal, siis reklaamid ja muu mõttetu ning kasutu müra ajavad mu pea valutama. See vali taustamüra. Uksest ja aknast voolab igasugust infot niikuinii päev otsa ja siis veel õhtul lisaks. Ma kuulaks taustaks muusikat või veel parem naudiks üldse vaikust, aga ma ei ela üksinda ja nii ma pean arvestama ka teiste pereliikmete soovidega, mis tähendab hommikul kell kuus “Ladybug” multikat (neil hommikutel kui meil õnnestub telekas Netflixiga ühendada) ja õhtul kella kuuest muud taustamüra.

Jummel, kus ma tunnen, et televiisori olemasolu häirib mind. Ma tahaks olla nagu Groucho Marx, aga ma ei ole nii intelligentne. Või ma olen piisavalt laisk, et teise tuppa minna, nii et ma teen oma asju arvutis siin samas diivanil selle müra keskel ja mõtlen, et for the love of God, miks ma end piinan (ja siis internetis halan)! See kuu aega ilma telekata oli nii ilus aeg. Või no jällegi. Valetan. Tegelikult me ju vaatasime koos filme kas Ida toas telekast DVD-sid või paar korda Marekiga arvutist filme, kui ma üksi kodus olin, siis ma vedelesin ka reede õhtul Ida toas ja nautisin filme telekast, aga see ei ole nagu sama kui otseselt zombie´na kogu seda saasta vaada, mida helendav kast meile pakub.

Täna ka. Tulime koju. Nautisin võimalust olla ilma telekata nii kaua kui sain, vaatasin koos Marekiga poole silmaga “Radarit” (Eeva Esse Kuperjanovi pataljoni baaskursuse eksperiment oli nauditav!) ja kui teised läksid magama panin ma teleka sekundi pealt kinni, sest “Krimi” algusmuusika tegi mu kõrvadele juba füüsiliselt valu. Ma luban pühalikult, et alates homsest keeldun ma teleka ees istumast, sest ega need saated paremaks ei lähe.

Norra asjaajamine vol miljon

/ Eveliis / 10 Comments

Nii umbes kevadel taotlesin ma ühele projektile vajalikke dokumente. Möödus nädal, möödus kaks. Vaikus. Uurisin, kas taotlus on kätte saadud. Sain vastuse, et dokumendid vaadatakse läbi umbes kolme nädala pärast ja saan teada kui midagi on vaja muuta või täpsustada.

Suvi tuli vahele.

Nüüd mõtlesin, et peaks uuesti uurima, kas kõik sai korda. Saatsin kirja samale kontaktisikule, lisades küsimuse SAMALE meilivahetusele, kus projektist juttu on. Sain vastuseks – “see luba antakse projektipõhiselt, millisest projektist me räägime?”

Ema, anna padruneid! Selline küsimus on võimalik vaid Norras. Vastasin viisakalt, et juttu ikka samast projektist ja arvasin (naiivselt) et nüüd on asjalood korras. Muidugi ma eksisin. “Aga sa ju saatsid taotluse, mis tuleb saata projekti lõpus, mitte alguses, see on vale dokument, sina ei saagi seda taotleda, seda peab teine ettevõte tegema.”

Eeemmm… Aitäh, et mulle seda siis ütlesid kui ma dokumendid saatsin ja küsisin, kas kõik on õige. Ehk siis tuletas see mulle jälle meelde, kuidas Norras asjad käivad. KUI ISE TÄPSELT EI KÜSI, siis keegi ei anna sulle teada, kas midagi on vaja muuta või kas kõik on korrektne. Kui on dokumentide ülevaatus ja seal on mingi viga, siis seda sulle ei öelda. taotlus läheb lihtsalt paberihunniku alumisse otsa ja kaevatakse sealt välja alles siis kui ISE küsid.

Täna oli mul postkastis kiri. Paberkujul. Inkassonõue. Mul on jäänud mingi lasteaiaarve maksmata. Käsi südamel, ma EI OLNUD seda arvet saanud, ma ei teadnud MITTE MIDAGI sellest arvest ega võlgnevusest. Puudu ei olnud ka nagu ühtegi arvet jäänud. Ei osanud kahtlustadagi, et olen midagi kahe silma vahele jätnud. Seekord;) Uutel arvetel EI OLE peal olnud, et midagi on maksmata. Aga lasteaiast leidsin täna Ida kapist hunniku arveid. Vanu -ammu makstud, uusi – ka makstud, ja ilmselt ka selle kadumaläinud arve. Miks on Norras nii tavaline, et arve ei jõua kohale, aga inkassohoiatus/nõue jõuab? Ja arve tuleb teinekord alles hiljem hoiatusest?

Kuidas poncho mind piinlikkusest päästis

/ Eveliis / Leave a comment

Ma olen oma elus päris palju koosolekutel ja läbirääkimistel käinud, aga see ei tähenda, et mõnel olulisemal jalg võdisema ei hakkaks ja isegi kui oled endale kõik asjad selgeks teinud on tunne, et appikene, kuidas ma hakkama saan. Eriti kui on uues kohas esimene üksinda vette hüppamine, pole kedagi, kelle peale loota kui midagi peaks pekki minema, peale iseenda.

Igatahes kõndisin ma hommikul prežtiisikas Oslo kvartalis asuva ärihoone uksest  sisse ja mõtlesin, et this is it, teeme ära, muidugi teeme ja kogu see muu pep talk, mis enesemotivatsiooniks vajalik oli. Algus läks hästi. Kui Norras algab koosolek sellega, et sind kutsutakse lõunale, siis on see hea märk. Minu üks edukamaid koosolekuid algas  kunagi juustuvõileibade söömisega. Pandi lauale karbike juustu, leiva, või ja singiga ning öeldi “Velbekomme”.  Seekord oli karbike puudu, aga kutse lõunale oli olemas. Hea märk. Ma olin powerit täis. Kõndisime modernses majas koosolekuruumi poole, mööda ühest ja teisest ja jõudsime lõpuks koosolekuruumini, mille uksel oli kirjas “SUUR koosolekuruum” – aknast oli näha, et see oli rahvast täis. Mida värki. Ma teadsin, et meid on koosolekul vaid kaks? Aga seal oli neid kakskümmend (okei, vähemalt kaheksa). Ma tundsin nagu oleksin uuesti Marju Lauristini loengusse sattunud ja pean suure auditooriumi ees esinema. Jakobi tänava hoone (olid vist osad loengud seal?) auditoorium oli ikka üüratu suur. Mul oli täpselt sama tunne. Ma tundsin, kuidas ma täiega higistama hakkasin. Täiega! Kui higistamisest on midagi rõvedamat, siis on see higistav naine ja sel hetkel olin mina see rõve higistav naine.

Feil oli muidugi see, et ma ei pannud SUURE ruumi kõrval tähele VÄIKEST ruumi, kuhu meie suundusime, nii et kogu mu higistamine ja hirm rahvamassi ees oli täiesti mõttetu, aga higistamist ei saa tagasi võtta, tegematuks teha. Ma tänasin jumalat, et olin värvilise kleidi asemel pannud selga valge pluusi ja PONCHO, mille sain endale ümber mähkida. Isver kui kohutavalt piinlik oleks olnud olla kui mul ei oleks kaitsvat ponchot seljas olnud…

Kui häbiväärne seik kõrvale jätta, siis koosolek ise läks muidugi hästi, aga no ausalt…täiesti veider, kuidas inimene saab nii lambist ennast ise ära hirmutada. Täiesti ilmaasjata.

PS: Tasuta müüginipp. Ma tean, et paljud soovivad kohtumisi saada kohe juhi ja/või omanikuga, sest kes see teine majas ikka otsustab. Teate, aastal 2004 võis see nii ka olla, aga mitte enam. Kui ajate taga vaid juhti, saate suure tõenäosusega vastuseks “ei”, sest neil pole aega. Vaja on leida see õige inimene, kes ukse avaks ja teie eest kostaks. Sotsiaalmeedia ei ole vaid mõttetu meelelahutus, kus aega suruks lüüa, vaid kanal, kust selliste inimesteni jõuda. Unustage külmad müügikõned ja ukselt uksele “Piibli müük”;) 

Ora p…st välja ja koolilapselik kirjand “Minu nädal”

/ Eveliis / 8 Comments

Kui on veel inimesi, kel on näiteks tantsimise suhtes ora p…s, siis andke mulle teada, sest mina olen selliste inimeste eesrääkija. Ma tean, et ma tegelikult ei vihka tantsimist, aga kuna ma päris tantsida ei oska, siis ma lähen alati megakrampi kui pean teiste nähes tantsima ja näen tantsides välja nagu karu, keda püütakse tsirkuses läbi põlema rõnga hüppama panna. Kohmetu ja vihane, sest mind pannakse tegema midagi, mida ma ei oska. Või no mida ma arvan, et ma ei oska.  Tänu Idale olen ma sellest hirmust natuke üle saanud, sest hallooo, lapsed ju tahavad tantsida ja ma ei saa talle öelda, et kuule, tead sihuke värk, et su ema sakib tantsimises ja kardab hukkamõistu. Mis eeskuju emana ma oleks eksju?

Tulime eile lasteaiast koju ja kuna meil telekat ei ole (see on erinevatel põhjustel, mis mind NII NÄRVI ajavad, remondis), nõudis Ida laule. Muide, ta on vist see 0,01% eestlastest, kellele Nublu ei sümpatiseeri. “Öölapse” käskis ta igatahes kohe välja vahetada ja seda ka teisel katsel. Lasin siis temal endal DJ olla ja kuulates tema valikut sain ma aru, et kui kümne aasta pärast mingi Weekend Festivali sarnane üritus toimub, siis ilmselgelt seab see piiga oma sammud sinna. Ma olin mõnevõrra üllatunud kui hästi ta tantsib, ma teadsin küll, et ta on hea rütmi tajuga, aga eile ta esitas mulle vaata et tantsukavasid (ilmselt tuleb see lasteaia tantsutrennist). “Emme, tule ka tantsima!” hüüdis ta. No ja ma siis eemaldasin selle armsa ora ning tantsisin koos lapsega. Tantsisime kohe nii, et ma, vanainimene, väsisin ära. Jube lõbus oli. Huvitav, kas ma julgeks seda uuesti teha, mõtlesin ma endamisi. Ilmselt mitte. Aga miks? Ma ei tea…

Kuigi mind ajab närvi, et meil telekat ei ole, siis tegelikult on elu ilma telekata poole parem. Muidu tulid töölt koju ja jäid teleka ette uimerdama. Klõpsisid kanaleid ja vandusid, et mitte midagi pole vaadata või läksid lihtsama vastupanuteed ja vaatasid Netflixist midagi. Sealt on alati midagi vaadata. Nüüd on nii palju vaba aega asjade jaoks, mille jaoks muidu aega ei olnud. Naljakas, kuidas me telekast sõltuvusse satume. Natuke teisel teemal, siis eile tööle sõites kuulasin intervjuud, kus lastele soovitati (vist oli) järgmisel laupäeval teha ekraanivaba päev. Ma jäin selle teema peale mõtlema. Idal ei ole sellise päevaga mingit probleemi. Ta ei istu päevad läbi youtube´is, ei vaata telekat ega luni väga ka telefoni. Üsna haruldane vist tänapäeva nutimaailmas? Mina seevastu panen end küll järgmisel laupäeval proovile. Kas MINA saan hakkama päeva ilma arvuti, telefoni ja telekata? See saab raske olema. Ma tean juba ette. Aga ma püüan. See on tegelikult hirmuäratav kui palju ma aega veedan telefonis scrollides. Käisin siin ka ühel sotsiaalmeedia koolitusel, mitte samal, kus Triin, aga seal räägiti sama, et statistika andmetel scrollime me päevas 100 meetrit erinevaid uudisvoogusid oma telefonis. ULME! Ma viimasel ajal scrollin vaat et veelgi rohkem, sest erinevad koolitustel saadud teadmised on nii huvitavad olnud, et ma tahan teooriat ka päriselt katsetada.

Koolitustest rääkides, siis ma olen igasugu inimestega kokku puutunud ja see on nii palju mulle selgemaks teinud. Ma olen blogis mitmeid kordi varem imestanud selle üle, et turundusinimesed tunduvad teinekord täitsa juhmid olema, nüüd ma tean, et paljud ka on. Kohe päriselt mind enam ei pane imestama turundusjuhtide valikud. Nad lihtsalt ei tea ja ei oskagi. Kuidas nad turundusjuhtideks saanud on beats me, aga see selleks. Las olla.

Ma olen kuulnud siin n+1 korda teooriat, et kui inimene on rahulolematu, siis ajavad asjad ja inimesed närvi. No ikka enda näitel eksju. Et ega ma muidu ei kritiseeriks ja kaagutaks siin blogis kui eluga rahul oleks. Ei pea paika. Ma ei ole eluga nii rahul olnud aastaid, aga asjad ja inimesed ajavad mind veel rohkem närvi. See kui lollid ja primitiivsed on inimesed. See kui võltsid on inimesed. See kui manipuleeritavad on inimesed. See… Uhh…Ma võiks kirjutada ja kritiseerida, aga mul ei ole aega. Ma pole koduski olnud ja siis kui kodus olen, siis on kuidagi juhtunud nii, et on olnud pereaeg. Ronime kõik koos Ida voodisse ja vaatame enne magamaminekut mõnda filmi. Üks päev valib Ida, siis mina, siis Marek. “Seltsimees last” oleme uuesti vaadanud ja püüdnud Idale selgitada, miks ema ära viidi ja milline elu vanasti oli. Ja me oleme pidanud talle vähemalt viis korda seletama, et “ei, tegelikult ei viidud ema ära selle pärast, et Leelo oleks halb laps olnud”. Kel film veel vaatamata, siis soovitan kindlasti vaadata. Selline hästi tehtud film süngest ajast, aga nii et see ei ole rõhuv ja “eestifilmilik”. Äng ja hirm on olemas, aga see on peidetud ridade vahele. Täpselt nii nagu elu oli.

Nädala keskel sain kokku ühe vana tuttava  töökaaslase sõbrannaga, ma ei tea, kuidas teda nimetada isegi. Saime hästi läbi, kaks sellist “kibestunud ja sarkastilist mutti”, täiega klikkisime, aga siis tuli elu vahele ja sajal erineval põhjusel jäime kaugeks. Ma olin ta peale küll ikka mõelnud, aga leppinud sellega, et inimesed tulevad ja lähevad, et ju siis tema pidi olema üks neist, kes läks.  Teisipäeval käisin Helsingis messil ja väga polnud aega oma telefoni näppida, aga mingi hetk nägin, et ta oli mulle meili saatnud. Ma pidin kaks korda vaatama, kas ma ikka näen õigesti. Ega sealt midagi head küll tulla ei saa, mõtlesin ma ja tegin meili lahti. Hästi ilus kiri oli. Jagama ma seda muidugi ei hakka, aga ühe väikse lause (et ikka eputada ja näidata, et mitte vaid ma ise ei arva endast hästi:D) jagan ikka. Seal oli kirjas “lihtsalt sa oled üks ägedamaid ja vastuolulisemaid ja julgemaid inimesi, keda ma kunagi olen kohanud ja kuradi kahju on, et niimoodi kaugenesime”. Mul oli nii hea meel, et ta mulle kirjutas. Mina ei oleks talle kunagi kirjutanud. Mitte selle pärast, et mu uhkus ei lubaks, vaid hoopis teistel põhjustel. Ja mul oli nii nii nii hea meel, et tema kirjutas. Ma küll korraks arvasin, et äkki ta hakkab surema, aga selle ta kirja lõpus õnneks välistas. Et ei ole mingi “enne surma pattude lunastamise” hetk. Saime temaga kokku. Kuigi ma salaja mõtlesin, et püha issand, pärast ta tegeleb mingi võrkturundusega ja tahab mind oma võrku sellise müügijutuga püüda. Ei tahtnud. Saime lihtsalt kokku ja nii äge oli. Nii minu inimene. Samasugune nagu aastaid tagasi. Krõbe ja kihvt. Loodetavasti sai meie sõbrasuhe uue alguse.

Vahepeal, väheste päevadega, on nii palju juhtunud ja ma võiksingi oma kirjandit kirjutama jääda, aga aega ei ole. Pidime täna minema Sibulatee puhvetite päevale, ent ma olen juba harjunud sellega, et iga kord kui ma teen plaane, siis need plaanid ei lähe nii. Täna on nimelt ka Kaunite Kunstide Kooli avaüritus ja jah, ma oleksin võinud Idale seda mitte öelda, sest ta ju ise ei oska lugeda ja ei teaks, et see täna on, aga jällegi no mis ema ma oleks kui lapse eest niimoodi varjaks asju ja Peipsi äärde põrutaks koos temaga, sest mina tahan. Muidugi oleks tal ka seal lõbus, aga ta nii ootab juba oma laulu-ja näiteringi algust, niigi saame me seal sel aastal käia nagu kuuvarjutus. Miks? Sellepärast:

41547323_1904775149561020_6794643824254648320_n