Kui ma siiani olen suutnud hoida kainet pead ja võtta asju rahulikult, siis eile oli see päev, mis päriselt tekitas ängi ja hirmu. On hästi lihtne kommenteerida asju eemalt, ei saa öelda, et kõik, mis öeldakse, on vale, aga tõsiasi on ka see, et kui ise ei ole selles olukorras olnud, siis ei hakkagi täielikult mõistma, milliseid tunnete virr-varri saab üle elada vaid ühe päeva jooksul. Ma saan aru, et kellelgi polnudki täit infot selle kohta, mis tegelikult toimub, aga kõige hullem ongi teadmatus ning see kui erinev on kättesaadav info. Ise infot kokku kogudes tekibki lõpuks paanika, sest ei suuda mõelda, mis siis õige on.

Ma ei hakka eilsest lennujaamas käimisest pikemalt rääkima, ütlen vaid seda, et kui sa oled lennujaamas, kus korraga on kõik lennud tühistatud, see suletakse, midagi kusagil piiksub nagu alarm, siis närvid teevad oma töö, sest samal ajal tuleb ka erinevatest infokanalitest soovitusi esimesel võimalusel ära saada. Mida see tähendab? Kas see on nö suvaline paanika või teab keegi rohkem? Kas peaks tundma hirmu rohkem kui me tunneme? Kui me välja näitame? Sest lapse pärast ju püüad veel ekstrarahulikuks end sundida, et temal ei tekiks lisastressi. Niigi peab vaene laps hakkama saama oma nõmeda blogijast emaga (ja saab suurepäraselt! lihtsalt kannatab ära, et ema “cringe” on, mis sa ikka teed kui sellise emaga oled õnnistatud) ja nüüd siis selline “silmaringi avardav kogemus”. Nii et enne kui ma jõuan tänasesse päeva tahan ma ekstra kiita Idat, et ta on sellel reisil nii tubli ja täiskasvanulik, vapper. Päriselt ebareaalselt vapper 12-aastase kohta. Kohati kindlasti tublim kui meie ise.