Kas teil on selliseid inimesi, keda te kunagi pole kohanud, kuid keda te peate justkui oma inimesteks? Noh nagu isegi sõpradeks või nii. Mul muidu on neid sõpru küll, kellega ma harva suhtlen, aga on oma inimesed ikka, selles mõttes, et isegi kui pole aasta-paar näinud, siis kohtudes jätkub juttu kauemaks. Aga nüüd on lisandunud selline teistmoodi inimeste ring, kes on omad, ilma et ma oleks neid kunagi kohanud.

Alustan minulikult ikka kaugemalt. Sest see on üks mu lemmiklugusid. Aaaastaid tagasi olime me sõbrannadega Lõuna-Eestis trippimas ja koduteel möödusime me imeilusast majast, ma kirjutasin sellest oma blogis ja paar päeva hiljem kirjutas mulle selle maja perenaine, et tundis kirjelduses oma kodu ära. Ma olin šokis. See oli ikka üks 10+ aastat tagasi, sots.meedia ei olnud veel nii arenenud, mu blogi oli kordi väiksem ja mis on võimalus, et me läbi minu blogi tuttavaks saime. Aga saime. Me oleme kirjutanud, sõnumeid saatnud, helistanud, rääkinud, plaaninud kokku saada, tema on toetanud raskel ajal mind ja mina olen püüdnud toetada teda. Kui tal läheb hästi, rõõmustan ma nagu läheks hästi mul endal. Kui tal läheb halvasti, tunnen mina end halvasti. Ma tunnen, et tegu on nii minu inimesega. Ometi ei ole me kunagi kohtunud. 10 aastat.