Ida heitis eile mulle ette, et tal pole ikka veel kooliasjad ostetud ja kui päris aus olla, siis tegin ma selle peale suured silmad, sest ma ei saanud päris täpselt aru, mida me viiendasse klassi 1. septembriks igaks juhuks peaksime ette ostma. Jah, esimesse klassi minnes oli vaja tosse ja dresse ja guaššvärve ja mida iganes veel, aga praegu?
Mõned vihikud said ostetud. Mõned pastakad ja harilikud pliiatsid samuti. Uued vildikad on olemas. Uus koolikott on olemas. Erinevaid dresse ja tosse on suve jooksul kappidesse tulnud juurde mitmeid. Ainus, mis mulle pähe tuli, oli 1. septembri pidulikud riided, aga selgus, et valge pluusi ja musta seeliku osas võin ma jalga puhata, neid enam selga ei panda ja ausalt – ma ei viitsi ka enam vaielda. Nii palju kui aru sain, siis minnakse mingi musta kleidiga ja kuniks päris dressides ei minna, siis olen ma semi-rahul. Jääb rohkem närve ka alles kui ei nääguta, et minu arvates peaks/võiks olla nii või naa. Olgu siis nii nagu ise tahab.
Ma mingi aeg teatasin enda omadele, et kui kohe hädasti on vaja mingit viimase aja hitt-teleoni/jalatseid/dresse/jopet ja eelmised veel käravad, siis mina olen nõus andma telefoni jaoks näiteks maksimaalselt 200 (soovitavalt mitte tihedamalt, kui iga 4-5 aasta järel ) jalatsitele maksimaalselt 50-70, olenevalt hooajast, jopedele 80-100 jne ja nende endi mure on puuduolev hankida väljaspool pere eelarvet, kogudes või plaksutades ripsmeid isa (elab eraldi) või vanavanemate ees. Kui ise tööl hakkasid käima, siis muutus suhe rahasse ka, aga selles vanuses oli tõesti raske neid veenda, et Vansid/Niked/jne ei ole eluks vajaliku püramiidi põhjaks. Ma ei oska muud lohutuseks öelda, et tean, mida sa tunned ja, et 3-4 aasta pärast läheb ehk kergemaks. Aga see vist hetkel väga ei lohutagi.
Ma kusjuures üldse ei ole selle vastu, et vaja on Nike/Vans/Balenciaga/midaiganes asju, täiesti saan aru, et need on eluks hädavajalikud, aga ma arvan ka, et nende nimel peab laps natuke ise vaeva nägema ja kasvõi taskurahast koguma. Siis ehk tekib mingi arusaam, et kõik ei tule niisama lihtsalt ja vaja on tööd teha ka.