VAT teater

2 tundi ja 40 minutit vapustavat Pääru Oja

/ / Leave a comment

Peale rasket tööpäeva minna vaatama pea kolm tundi kestvat etendust võib mõnikord riskantne värk olla ja kui tegu on Kalevala eeposest pärit Kullervo saagaga, siis korraks ikka jääd mõtlema, et oli see siis ikka hea mõte. Äkki on liiga suur kunst? Aga Pääru Oja on peaosas ja mis saab sellisel juhul üldse valesti minna. Mitte midagi.

Ta võiks 2,5 tundi seista laval sõnagi lausumata ja juba oleks hea tükk. Kui ta veel suu avaks ja mõned laused ütleks selle aja jooksul, oleks väga hea tükk. Aga kui ta mängib Kullervot, kelle orjamärk kõrvetab nii valusalt, et publiku sees istudes sa lausa tunned seda ja elad nii pingeliselt kaasa, et isegi ei liiguta, ei hinga, siis on tegu suurepärase tükiga. Panna siia võrrandisse veel kaheksa näitlejat, kelle seas on ka (mõned mu teised lemmiknäitlejad) Margus Jaanovits, Tanel Saar, Elina Reinold, Liisa Pulk, siis tuleb kokku lausa vapustav tükk. Ja VAT Teatri “Kullervo” ON vapustav. Ma ei mäleta, millal ma nii kaasa (ei, sisse) elasin ühte lavastusse. Mitte et ma nüüd väga palju viimasel ajal teatriski oleks käinud, sest pileteid ju ei saa, aga ikkagi…

A kellele see tsirkus?

/ Eveliis / 10 Comments

Ma ei tea, kas teiega on ka nii, aga mul on nii.et kui mind raamat/film/etendus kõnetab, siis ma olen mõnda aega selle lummuses ja mõtted mu peas ketravad aina edasi. Hakkavad oma elu elama ja jõuavad jumal teab kuhu. Esimest korda tundsin ma (teadlikult) seda peale “American Beauty” vaatamist. Ma olin siis 19-aastane. Saate aru, vaatasin just, et film tuli välja 1999. aastal ja mõtlesin, et ahah kümme aastat tagasi, siis hakkasin natuke mõtlema, et oot, ma ei saanud 28-aastane siis olla, et ikka 20 aastat tagasi. Keegi alles ütles mulle, et kui sulle tundub, et 1990-aastad olid alles, siis oled sa suure tõenäosusega 1970 lõpus, 1980 alguses sündinud. Palun, siin teile tõestus. Aga see selleks, peale seda filmi sain ma aru, mida hea teos minu jaoks tegema peab. See peab pugema mu sisse ja panema mind mõtlema, tekitama teisi mõtteid, minema kaugemale ja sügavamale. “Kolm versiooni elust” tegi seda.

Mul on üks tuttav(a tuttav), kes on hääääästi materiaalne. Tema jaoks on oluline, mida teised arvavad ja et ta jumala pärast ei oleks kehvemal järjel kui naabri-Piret. Ta on ka hästi naiivne ja usaldav ega oska üksik olla, nii on ta sattunud näiteks suhtesse, kus ta on õnnetu. Ei, ma ei ole psühholoog, ma ei ole seda osanud ka ise välja lugeda, ta ISE on seda mulle rääkinud. Nendel hetkedel kui ta JULGEB seda tunnistada. Suurema osa 15 kooselatud aastast elab ta endale valetades, püüdes endale ja teistele sisendada, et see on see, mida ta tahab/et see on vaid nii kauaks, kuni ta ise enda iskliku kullapaja välja kaevab ja saab üksinda rikas olla ega pea mehest sõltuma/et tegelikult on nad õnnelikud. Isegi siis kui ta ei taha tüli pärast koju minna, leiab ta mingi aja pärast vabanduse, et tagasi minna. Isegi siis kui ta tunneb, et tahab nüüd lõpuks ometi ise elama hakata, läheb ta paari päeva pärast tagasi. Miks ta seda teeb? Nüüd ma mängin hobipsühholoogi ja ütlen, et ta kardab, mida inimesed siis arvavad kui ta ära kõnnib. Mida temast arvatakse, mida teised räägivad, äkki arvatakse, et on persekukkuja ja mis, oh mis saab siis kui ühel hetkel ei ole raha igaks väiksemakski sooviks. Siis ju arvaks kõik, et on persekukkuja.

Ma ei taha öelda, et raha ei ole oluline. Muidugi on, see, kes väidab, et ei ole, on kas ropult rikas või puhtatõuline hipi. Raha on elus tähtis. Aga on tõesti kaks asja, mida raha eest osta ei saa – enesehinnangut ja armastust. Kui ma mõtlen selle oma tuttava peale, tuleb mulle alati meelde “Tuulepealne maa”, kus üks õde valis rikka, aga õnnetu elu. See oli nii kurb. Mulle tuleb alati seda tuttavat nähes silme ette õnnetu Adele. Ilus ja intelligentne naine, kelles on nii palju kirge ja soovi olla armastatud, aga kes on nii kinni teatud raamides, et laseb abikaasal end muudkui alandada. Valib elu asemel olla õnnetu. Püüdes olla õnnelik.  Üks mu teine tuttav kirjeldas sellist olukorda nii huvitavalt poeetiliselt, pani sõnadesse selle, mida ego ütleks: “Hirm sind hoiab oma toas ja kui kuulekas sa oled, siis ainult natuke sind pureb. Sa oma õnne otsid ja raskusi just selle nimel trotsid. Oh kallis laps sa tea et õnne otsima ei pea, sest õnne leida sa ei saa. Üks kõik kus pole vaatad, sa ikka oled ainult see, kes vaatab. See kes õnne otsib ainult kurbust viha trotsib, elust nii ta mööda kõnnib ja aina rohkem oma õnne nimel jonnib.“

See naine on vähemalt kümme aastat (15 aastast!) olnud õnnetu ja lootnud, et ühel või teisel moel suhe laguneb. Kui siis lõpuks leiab ta endas tugevust võtta ette samm lahkuda, tunneb ta hirmu muutuse ja võimaliku vaesuse (a la et peaks liisima 2017.aasta auto, mitte 2019. aasta mudeli) ees, laseb endaga manipuleerida ja läheb tagasi. Unustab selle, mida ta korraks tundis. ELU ja vabaduse tunde. Selle, mis on pannud ta elama ja juubeldama, et vau…kas see ongi elu. Ta läheb tagasi harjumuspärasesse mustrisse, sest…Sest miks? Siinkohal jäängi ma vastuseta. Ma küsingi miks. Kellele ja milleks see tsirkus? Teesklus? Eskapism? Miks mitte lihtsalt elada?

Muide, mina olen veel ainus, kes selle inimesega suhtleb, ja ta ei ole isegi mu sõber. Tema pärissõbrannad, kes on püüdnud teda aastaid veenda, et ta elab vales, eluvales, kuldses puuris, on lõpuks alla andnud. Ega minagi temaga tema eraelulistel teemadel ei räägi, sest vaevalt ta mind kuulaks, lihtsalt see VAT etendus pani mind jälle sellele mõtlema. Mille kuradi pärast mitte lihtsalt elada, vaid teha tsirkust? Kellele ja mille nimel?

Ta tahab küpsist!

/ Eveliis / 2 Comments

Ma käisin esmaspäeval täiesti ootamatult teatris. Sõbrannal jäi laps haigeks ja et mitte piletit raisku lasta andis ta selle mulle. Mitte et mul oleks hea meel, et ta laps haigeks jäi, aga mul on hea meel, et tema asemel sain minna. Ta oli ise löödud, et ei ole kunagi VAT teatri etendusi vaatamas käinud, püüdes teda lohutada ütlesin ma talle, et ah, VAT ongi nii ja naa, et mitte kõik etendused ei ole head. Hetk hiljem tuli mulle meelde, et ajasin selle sassi NO99, paljud  minu parimatest teaterikogemustest on just VAT teatrist.  Brand näiteks. Mul tuleb siiamaani kananahk peale kui ma mõtlen Ivo Uukkivi rollile selles lavastuses. Ja nüüd siis “Kolm versiooni elust“.

Ma natuke alustan lõpust. Tunnetest peale etendust. Esiteks pidin ma guugeldama, kas selline kirjanik ikka on olemas, sest mul oli tunne, et keegi on käinud meie akna taga ja toonud teatrilavale meie elu. Natuke vürtsi lisades, aga eks seda oligi sinna vaja panna, et me Marekiga päris äratuntavad ei oleks. Mareki kõik staadiumid, kui ta on natukene rohkem švipsis, olid sisse kirjutatud, ja minu kõik küljed ema ja naisena. Mul on linnast koju sõita 30-40 minutit, mõnikord, kui mul on vaja midagi seedida, meeldib mulle see kaugus. See aeg, kus ma saan analüüsida ja seedida, seda, mida just kogesin. Ühelt poolt oli „Kolm versiooni elust“ justkui komöödia, aga mida rohkem mõtlesin, seda filosoofilisemaks mõtted läksid. See ei olnud lihtne komöödia, lihtne lavatükk, kuigi sisu oli lihtne. See oli nagu „Naiv.Super“. Lihtne teos keerulistest asjadest. Eksistentsiaalne.  Filosfoofiline. See pani mõtlema, kuidas oma elu vaadata, kas nagu tragöödiat või komöödiat või lihtsalt kui elu, kus on mõlemat. Kõik on suhtumise küsimus. Näide meie elust. Ma näen kuivamisrestilt ära korjatud rätikuid. Mul on reageerimiseks kolm versiooni. Ma võiksin olla vihane, et Marek on need valesti kokku voltinud. Ma võiksin need ise kokku voltida. Ma võiksin olla tänulik, et ma ei pea neid rätikuid ise kokku voltima. Millise suhtumise ma valin? Saate ju isegi aru kui palju sellest muutuda võib. Pisiasi, mis on tegelikult suurem kui esmapilgul tundub.

Aga tuleme algusesse. „Ta tahab küpsist!“ jookseb tuppa närviline ja veidike enesekindluse ning eluga kimpus olev keskealine pereisa. „Ta ei saa küpsist!“ karjatab neurootiline pereema, kes on ametis tähtsate töödokumentide lugemisega. „Aga ta ei jää magama,“ lisab pereisa kui on 6aastasele lapsele teada andnud, et küpsist ei saa, „mine ütle ise, et küpsist ei saa!“  Kui laps lõpuks on rahule jäänud ja leppinud küpsise asemel viilu õunaga (millele muidugi eelnes pikk vanemate vaheline vaidlus, kas tohiks teha erandi või mitte), tahab ta emalt kalli. Ema, kes isegi kõndis samamoodi kui mina kui ma  olen ärritunud Mareki ja Ida peale, läks poolvastumeelselt lapsele kalli-kalli tegema, mis lõppes sellega, et laps hakkas uuesti nutma. „Miks ta alati nutma hakkab kui sina tuppa lähed, aga maha rahuneb kui mina lähen?“ küsib pereisa. See on nagu härjale punase rätiku näitamine. „Mida sa sellega tahad öelda?“ on naine hüsteeriasse minemas.  Õhustik vanemate vahel muutub pingelisemaks, nende vaated lapsekasvatusele on erinevad, lisaks on ema hõivatud oma tööga. Mees on kahe tule vahel – kumma sõna kuulata? Pinget ei aita vähendada ka valel päeval külla tulnud mehe (ilus) edukam kolleeg. Veini juues kisutakse maskid endalt ja teistelt.

Harriet Toompere Ines meenutas mulle samuti mind. Ma võin olla naiivne ja ebakindel, aga mõnes teises rollis võin ma olla enesekindel ja võimukas (nagu Elina Reinoldi tegelane). Inese suust tuli etenduse jooksul selliseid pärle. Nagu minul, mõnikord. Mis oleks universum ilma meieta? Nukker, pime paik ilma grammigi poeesiata. Meie oleme universumile nime andnud!

Sama õhtu kordub veel kahes erinevas versioonis. Nagu „Viimane küünlapäev“ ainult et muutused ei ole nii suured nagu tolles populaarses filmis, vaid muutused on pisiasjades. Suhtumises. Selles, kuidas me reageerime asjadele. Need samad eelpool mainutud käterätikud.  Ma ei hakka sisu teile ära ette kirjeldama, sest aprillis-mais on teil veel võimalus seda etendust vaatama minna (PALUN MINGE!), aga ma luban teile, et peale etendust tulete te saalist välja ja olete natuke šokis, sest keegi on teid portreteerinud.

Päise foto: VAT TEATER, fotograaf Siim Vahur