Jätkuvalt ei saa kindel olla, et Dexter näeb, aga kahtlused, et see nii siiski võib olla, kasvavad. Muidugi võib öelda ka, et ta teised meeled on nii palju teravamaks läinud, et ta liigub ringi krapsakamalt ja justkui nägijamalt, aga miski ikka ütleb, et valgus tunneli lõpus (või silmas) paistab.

Eks te ise olete näinud Instagramis, kuidas ma teda testin, aga mul on ka tunne, et need korrad kui ta ei reageeri, siis tal on juba kopp ees ja ta lihtsalt ignoreerib mind, lootes, et ma jätan ta rahule ja lasen tal niisama rahulikult olla. JA kui ma sellest saan aru, et Dexter ei pruugi mind näha, siis mu oma pere jalutas ka üleeile minust terrassil lihtsalt mööda. Ehmusid kui neid teretasin, sest nad ei pannud mind tähele. Ometigi oli mul seljas kollane pluus ja 100% kindlusega saab öelda, et neil on nägemine olemas. Mida ma siis veel Dexterist tahan? Nii et tõenäosus on, et kõik siin majas mingil hetkel lihtsalt ignoreerivad mind.

Operatsioonist on nüüd möödas seitse päeva ja ausalt need on olnud ühed kõige keerulisemad seitse päeva mu elus. Väsitavamad seitse päeva. Sest üks asi oli harjutada Dexter koonusega elama nii, et asjad ei lennanud ja ta uksest oli nõus sisse tulema (see läheb täna juba lihtsalt), teine asi on järelravi. Vot see on jätkuvalt keeruline.

Tablettidega pole küsimust. Põhimõtteliselt ei peaks ma neid isegi viineri sisse peitma, sest kõik, mis veidikenegi meenutab toitu, läheb ludinal Dexteril suust alla. Kuigi härra on ka valivamaks muutunud ning nii mõnigi kord on ta tabletid siiski välja sülitanud. Aga viineri sees või pasteediga kokku määrides pole probleemi. Aga need silmatilgad. Nende silma saamine on ikka paras ikaldus. JUMAL TÄNATUD, et keegi mulle rahusteid soovitas, sest ilma nendeta oleks ta mind ilmselt juba ära söönud. Nüüd ta lihtsalt puikleb kogu jõust vastu ja teeb kogu protseduuri äärmiselt keeruliseks.