Sülitan mitu korda üle õla ja tunnen natuke, et olen liiga ennatlik, aga pärast seda pikemalt pahas tujus olemist (alles üleeile Marek jälle küsis, et aa, täna on jälle üks neist päevadest kui kõik on valesti ja Ida ütles midagi üsna sarnast) tunnen ma, et mul on vaja uskuda ja loota, et see õudus, mida ma siin kannatanud olen, on lõpuks möödas.

Ütle veel, et pole millestki rõõmu tunda!