Need kullerkuppude pildid, millest ma Facebookis rääkisin, tuletasid mulle meelde üht imeilusat päeva hytta’s. Juba kaheksa aastat tagasi. See on üks nendest mälestustest, mis mul on nii eredalt meeles nagu oleks see eile olnud. Kas ma kõlasin nagu see vanadaam Titanicult just?

Aga see on üks eriline mälestus, sest kuigi hytta oli kõige võrratum koht, kus ma elanud olen, siis veider mõelda, et suurema osa sellest ajast elasin ma omamoodi udu sees. Kulgesin. Ilusate ja romantiliste piltide taga oli peidus sügav depressioon. Mitte sõnakõlksuna või diagnoosina, mille ma ise endale külge oleksin guugeldanud. Vaid psühholoogi pandud diagnoos koos antidepressantidega.