Peast isegi enam ei mäleta, mitu aastat ma nüüd bloginud olen, aga see on alati olnud selline koht, kus ma olen saanud ennast välja elada. Ma väga ei kipu oma muredest ja probleemidest rääkima, aga enda sees ei taha hoida ja siis on blogi olnud hea koht, kus end tühjaks rääkida.
Ja kuigi aegajalt ikka keegi poolilkudes küsib, et isver jumal, kes see enam blogib ja veel enam, kes see sellist random blogi (eriti veek tasu eest) loeb, siis mulle meeldib kirjutada ja ma kavatsen seda ka jätkata. Küsimus on aga selles, et millest ja kui palju ja kui ausalt. Ma olen suurema osa ajast kirjutanud üsna filtrita ja ka isiklikel teemadel, nüüd aga tunnen, et kas ma tahaks, et inimesed teavad, et olen hetkel kuidagi õnnetu, rahulolematu ja omadega ummikus.
Trenn/igasugune enda suurem liigutamine tavaliselt alati mingid asjad loksutab paika mu meelest. Pluss on praegu selline hall ja keeruline aeg ka ilmastiku mõttes ja osad asjad näivad kohe positiivsemad kui kevad kohale jõuab. Selline mõttetu lohutus tuli praegu meelde neid mõtteid lugedes. Endal ka kuidagi kõik kisub kreeni, või vähemalt endale tundub nii.
Lapse koha pealt – maailma kõige raskem on mu meelest olla ühe lapse vanem (võrreldes siis misiganes muu arvu lastega peres). Kui mul endal oleks kolme asemel 1 siis ma ei teaks ka absull mis toimub või mida teha suuremal juhul kordadest. Kui see kuidagi loogiline on 🙂
Tegelikult ma olen nõus, et kohe läheb paremaks kui kevad tuleb. See hetke hallus ja pori on nii masendav, et pole siis ime, et kõik ümberringi ka masendav tundub. Lapse koha pealt panin end just mngile rahuliku vanemluse koolitusele kirja, äkki aitab kuidagi süütenööri pikemaks venitada, muidu ma lähen lihtsalt hulluks varsti
Mitte et see sind kuidagi aitaks või midagi muudaks, aga jäin aastaid tagasi su blogi lugema, kuid selle tasuliseks muutumisel loobusin. Kuni suht hiljuti otsustasin tellijaks hakata… põhjusele miks, sõrme täpselt peale panna hästi ei saagi… sest saaks ju vabalt ilma ka 🙂 Aga mulle on alati su kirjutamise stiil meeldinud, mis sest, et ma alati samu seisukohti ei jaga. Mulle ei meeldi mõttetud lasteaia tasandil kaklused ja klatš ning siit seda õnneks ei leia, seevastu sinu avatus ja elulistel teemadel kirjutamine/arvamuse avaldamine on minu “tassike teed”. No ja kindlasti uudishimu, sest mis muud see lugema paneb? Või see, et kõik me oleme inimesed oma plusside ja miinustega ja kui teiste miinuseid näed, siis enda omad tunduvad nagu ka normaalsemad? 🙂
Mulle isiklikult mõjub palju negatiivset (olen õnnetu, rahulolematu jmt) füüsiliselt kurnavalt. Ehk et ma ei jaksa kaua õnnetu olla 🙂 Mõtlen siis oma peas välja “plaani”, mida teha ja isegi kui ma alati seda järgida ei suuda, siis teadmine “et ma tean kuidas siit välja tulla” teeb juba enesetunde paremaks. Ja plaani osa võib vabalt olla see, et mingi asjaga ma lihtsalt ei tegele, sest pole aega/vahendeid/misiganes.
Kaugelt ja blogilugejana ei oska ega taha sulle midagi soovitada, neid kõrvalt tarku on nagunii liiga palju. Aga tahan lihtsalt öelda, et kindlasti ei ole nii, et sind nähes/blogi lugedes mõeldakse, et näe – saamatu inimene 😉
See on üks paganama armas kommentaar. Selles mõttes, et ma ise tunnen küll, et ainus, mida inimesed veel viitsivad lugeda ongi igasugu klatš ja kaklused, ei pea blogisid silmas, vaid üldse kollasemat meediat ja siis on nii armas lugeda, et inimesed leiavad minu argitoimetamised lugemistväärt.
No ja ma siin mõtlen ka, et mingi plaani pean ma paika panema, sest see õnnetu olek teebki veel õnnetumaks, tekib see saamatu inimese tunne, millest ka kirjutatud sai, aga ma sisimas ka ei usu, et saamatu olen, ja püüan ikka leida mingi plaani, et too kontsert ka ikkagi hästi läheks ja õnnestuks. Senised on nii ägedad olnud ja nii palju positiivsust andnud:)
Hakkasin ruttu uuesti tellima, et oleks motti ikka jätkata kirjutamisega, sest see tuleb pagana hästi välja!
Päriselt läheb see blogi mulle juba aastaid peale, alates “seljakotiblogi” ajast olen olemas ja ma tunnen, et ma ei olegi üksi ja kõik need argised asjad on nii omased ja toredad ja vajalikud.
Üldse on mu kommentaar teemast mööda, nõu ka ei oska anda,aga lihtsalt igaks juhuks annan teada, et nii tihti loen ja nõustun, et appi mul on ka täpselt nii ja kui mott maas, siis siit blogist leian selle alati üles.
Aitäh, et see blogi siin ikka olemas on!❤️
Isver, te olete siin kõik nii toredad. Kirjutamise mott kipub tõesti vahepeal ära minema, õnneks tuleb see alati tagasi, ilmselt nii vereringes:) Nüüd tuleb leida mott ka kõikidest muudest “jamadest” üle saada
Ma olen just alati su kodu vaadanud ja mõelnud, et vau, nii äge stiil! Nii et neid jagub, kellele su kodu veel peale sinu meeldib 🙂
Endal on ka praegu raske aeg. Tulin ju suure hurraaga töölt ära ja nüüd… ei ole õnneks läinud uue tööga. Kuna ma ajakirjandusse hetkel ei kandideeri, siis olen küll mitmel juhul teise vooru jõudnud, aga kahjuks pole mind valitud. Ja viimati juhtus selline asi üpris ammu, sest viimased töökohad olen ma kõik ilusti endale napsanud. Tõmbab ikka motivatsiooni maha küll, aga õnneks rahaliselt veel natuke saab hakkama. Päris hea on töötu olla, aega on ja elu on lill, aga rahaliselt läheb varsti keeruliseks. Aga noh – eks ma olengi võtnud suuremad ampsud, kus mul otseselt kogemust pole, aga tahaks saada. Ja mille puhul ajakirjanduse taust aitab kaasa – seni kuni mõni kogemustega kommunikatsioonijuht mu vastas pole. Mis on kahjuks alati juhtunud 😁
Et jah – vast läheb paremaks see eluke suve hakul! 🙂
Nojah, eks selle koduga on nii, et ise oled ära harjunud, näed kuidas kõik on ligadi-logadi ja siis laps vaatab mingeid paleesid ja ütleb, et aga miks meil vanaaegne kodu on:D Küllap ta mingi hetk ka saab aru, et mõnel vanal asjal on eriline lugu jne.
Aga sulle soovin edu ja jaksu ja jõudu, raudselt see õige töökoht on kohe kohe tulemas:) Mäletan kunagisest ammusest ajast seda tunnet, et oli küll hea töötu olla, aga täpselt seni kaua kuniks rahad hakkasid otsa saama, siis tuli kerge lootusetus. Õnneks möödus ruttu ja olen kindel, et sinusugune särtsakas naine leiab töö õige pea!
Me lapsed on omavahel arutanud või? Täpselt Markuse sõnad, et miks me peame mingis vanas majas elama…
🙉🙊🙈 paneme nad koos elama kuhugi moodsasse majja ja saame ise oma “vanu maju” nautida
Ausus on alati lõppeks see parim taktika.
Selline pikaajaline investeering.
Sa teps mitte ei soiu. Soigumine on sootuks midagi muud.
Ja saamatu pole sa ka kohe kindlasti mitte.
Väga hästi kannab ja hakkab elama kõik see, mis ja kuidas sa selle kirja paned.
Kõigele leidub, või vähemalt tuleb, lõpuks lahendus. Vahel lihtsalt kaob usk ja lootus, et see juhtub.
Aga ega sa ei pääse, tuleb lihtsalt edasi pusida.
Olen nõus, et ausus on alati parim taktika. Ja tead, ausalt on hea kuulda, et saamatu muljet ei jäta endast. Täna hommikul tundsin, et vsjoo, annan alla, aga siis hakkasin pusima edasi ja nüüd tundub, et äkki mingid asjad loksuvadki paika
Saan väga hästi aru, eelpuberteedist lapse ja vana majaga seotud muremõtetest. Ja miks uus töö alati stressi tekitab. See lihtsalt ongi nii pagana väsitav mõnikord! Samas mitte kordagi ei ole jäänud nende aastate jooksul mulje, et oleksid kuidagi saamatu. Ainult üks punkt kõrvaltvaatajalt – M armukadeduse teema ei ole sinu probleem! Sina ei saa seda lahendada “munakoortel käies”, see on tema enda ebakindluse ja käitumismustrite teema, mida ka tema ise lahendama peab! Tema on see, kes (professionaalset) abi peab otsima, mitte sina. Suur pai, enamik asju loksub ilmselt varem või hiljema paika!
Sul ongi ebanormaalselt palju logistikat-vanemdamist-rööprähklemist taldrikul ja suur olla ongi üleüldse väga raske. Ma ei imesta, et sa oled otsast läbi põlenud. See töö asi… esiteks on igalpool majanduslikult maksimaalselt sitt aeg ja inimesed hoiavad oma rahast kümne küünega kinni. Teiseks ei saa ikkagi võtta ju üks inimene kogu vastutust enda peale… hea toode/teenus/elamus müüb ennast natuke ikkagi ise ka ja kui asi on tõepoolest ainult teavitustöös (et inimestel lihtsalt polegi halli aimugi, kus või mis), siis see hakkab mõjuma pikapeale.
Ja minu meelest oli see postitus siin vägagi aus ja läbipaistev – võib-olla ei peagi rohkem trollidele närimiseks ja inimestele arutamiseks kätte andma, kui see sulle endale teisest otsast haiget tegema hakkab. Aga võib-olla olen mina lihtsalt arg. Kui sageli tahaks niii väga ausalt lihtsalt kõik letti lajatada, aga siis muretsen kolmandate osapoolte riivamise pärast (kuitahes kõvasti nad ise mind iga päev riivavad) ja mõju pärast lastele ja… jätan ütlemata. Ma ei tea, kus see kesktee on. Aga sina ikkagi jää iseendaks ja kirjuta, mida süda tahab kirjutada – lihtsalt hoia seda südant ennast ka, et keegi ei saaks talle hambaid sisse lüüa.
sul on õigus. Rööprähklemist ja logistikat on liiga palju olnud ja kuigi popp on öelda, et ohh, see mulle meeldibki, siis päriselus on oluline ikkagi anda endale realistlikud tähtajad asjade tegemiseks. olen selle endale teadlikult eesmärgiks võtnud, et teen asju järjekorras, tähtsuse järjekorras, nii saab kvaliteetsemalt ja endal ka parem tunne. Ise otsustan, mis esmalt tähtis, sest kõike on vaja kohe ja paremal juhul eilseks niikuinii.
Töö osas olen ka olnud kärsitu. Nädalavahetus näitas, et teeme õiget asja ja täna oli lausa selline päev, kus üks esinenud artist kliendi poolt uuesti esinema telliti. Hea asi müübki ennast ise, oleks lihtsalt kohe alguses pidanud endale aega andma, mitte arvama et kõik käib nipsust. Tuleb ja loob ja väga hästi kui kannatlik olla.
Südame hoidmise osas olen igati nõus. Natuke tunnen vajadust kirjutada, minu stressileevendamise mehhanism ja hobi, mis tõesti pakub mulle endale seda miskit, aga liiga palju välja öelda ei tasu, siis tekib õelamatel inimestel paratamatult kahjurõõm ja soov veelgi rohkem hambad sisse lüüa.