Mul on isal täna sünnipäev. Ta on natuke nagu mina või mina olen natuke nagu tema, et ega nendest sünnipäevadest suurt ei hooli, aga sünnipäevaks õnne ikka tuleb soovida. Isa sünnipäeva on ka üsna raske ära unustada, sest terve päev tuletatakse seda raadiost ja televisoonist ja internetist meelde. Vot sihuke isa on. Okei, tegelikult tuletatakse muidugi meelde teatripäeva, aga jube hea meeles pidada ja kui sünnipäeva tähistada ei taha, siis teatripäeva ju ikka tähistad hea meelega.

Aga kuidas soovida õnne, et see oleks meeldejääv? Mida kinkida? Selle “probleemi” lahendas täna hommikul minu eest mu kolleeg. Ja nüüd, listen very carefully, I shall show ziz only once!

Ehk siis. Meil läks eile üks kolleeg töölt ära, tema ja ühe teise segase kolleegi eestvedamisel veeti meid kõiki karaokebaari ja god knows, lisaks sellele, et ma ei oska tantsida, ei oska ma ka laulda. Karaoket olen ma oma elus laulnud ühe korra, umbes-täpselt 23 aastat tagasi ja see oli nii jube kogemus, et ma ei ole kunagi aru saanud, miks inimesed, kes ka viisi ei pea, vabatahtlikult kuhugi kraaksuma lähevad või mis on see, mis karaokes saab olla ägedat. Kõige kohutav meelelahutus maailmas.

Ja olles need sõnad ära öelnud, lubage mul teile esitleda allolevat videot ning sellega soovin ma sulle, kallis issi, ka palju õnne sünnipäevaks!

Kas ei saanud ka väga õige lugu kogemata valitud? Fun fact: mulle on Ivo Linna alati isa meenutanud, ma ei tea miks, kuid on, nii et kuidagi topeltäge juhuslik lauluvalik.

Aga teate, mis kõige veidram kogu selle ülaloleva video juures on – ma ei ole purjus nagu võiks arvata, sest kes mind tunneb, see teab, et vabatahtlikult ma sellist asja kaasa ei teeks. Ega eile ka, pean ausalt tunnistama, et alguses ikka vaatasin nurgas teisi pealt ja mõtlesin, et äkää, seda tsirkust ma küll kaasa ei tee, siis aga mõtlesin, et põrgusse, kui äkki prooviks kasvõi paariks tunniks selle ora endal tagumikust eemaldada. No ja eemaldatud ta sai. Kõrvadel hakkab valus küll kui kuulata ja silmadel hakkab natuke valus kui neid teisi videosid ka vaadata, mis kolleegidel vaja üles filmida oli ajalooanaalidesse, aga lõbus oli. Tõesti oli lõbus.

Mitte et ma seda nüüd kordama kavatseks hakata. Kuid ma ei saa enam ka öelda, et ma never ever seda uuesti ei teeks. Rahva tungival soovil teine kord ikka. Ega sellist annet ei saagi vaid endale hoida.

Koha soovitus ka siia lõppu. House 10 vanalinnas on megaäge koht. Karaoke osas oli mu meelest parim see, et karaokeruumid on privaatsed, selles mõttes, et ei pea end avalikult võõraste ees lolliks tegema, vaid saab end privaatselt oma seltskonna ees lolliks teha. Ja karaoket ei pea ka laulma, lihtsalt väga lahe koht tundus.

Marek, ennetan “etteheidet” ja tõotan pühalikult, et tantsin-laulan järgmisel peol koos sinuga duetti ja võin isegi seda kohutavat “kohvi joon nagu vett” lugu laulda.

Ja et oleks ikka klassikaline palju-õnne-issi-sünnipäevaõnnitlus ka, siis siia mõned Facebookist leitud fotod, mida sünnipäeva soovide juures olen kasutanud:)