See on üks lause, mida ma kuulen kodus väga tihti. Tavaliselt järgneb sellele veel “oleks sa kodus ka nii lõbus, siis oleks kodune elu lausa lust ja lillepidu”.
Need laused teevad haiget. Aga seda põhjusel, et need laused vastavad tõele.
See on üks lause, mida ma kuulen kodus väga tihti. Tavaliselt järgneb sellele veel “oleks sa kodus ka nii lõbus, siis oleks kodune elu lausa lust ja lillepidu”.
Need laused teevad haiget. Aga seda põhjusel, et need laused vastavad tõele.
Ma mõtlen, et enne, kui endale hakata diagnoosi panema, peaks saama olla kärbes (magamistoa)seinal , et näha/veenduda, kas ja kui paljudega meist paremad lood on.
Ma olen samasugune… vbla vähem äärmusesse, kui Sa kirjeldasid…aga no.. olen. Mees teadis, kelle endale saab ja on 17 aastat vastu pidanud. Aga…mingi hetk kuskilt internetiavarustest lugesin… ja hakkasin mõtlema, et see haugub-armastab kasvatab lapses ainult ebakindlust. Sest kui ma mõtlen oma lapsepõlvele tagasi, kus oli täpselt sama…. ja ma kunagi ei saanud olla kindel selles, et armastatakse. Ja see külm-kuum-
Miks me elame kõik oma negatiivsed asjad välja endale kõige kallimate peal – samal ajal olles kodust väljaspoole maailma kõige lahkemad inimesed? Peaks ju olema… vastupidi? Püüan seda endale meelde tuletada kui tunnen, et käest ära läheb.
Sinna sisse resoneerib veel ka see, et ainsad inimesed su matustel, kes mäletavad palju sa tööd tegid, on su lapsed. Ma tegin seda palju aastaid ja kui olid pingelised ajad (koguaeg), siis end kodus välja. Sain lõpuks rämeda läbipõlemise hinnaga sellest aru (3 aastat olen välja roninud, valgus juba paistab) – aga ma veel ei tea, kuidas see last (sai just 11, totaalne tiinekas) mõjutab…