Nii positiivne on aasta esimest postitust sellise pealkirjaga alustada, aga midagi ei ole teha kui ma olen viimased päevad, võib olla tegelikult juba viimased nädalad end kehvasti tundnud. Otsest põhjust justkui ei olegi, aga mitte miski ei paku rõõmu ja kuidagi nii lihtne on end läbikukkujana tunda.
Võib olla on see nüüd see kurikuulus antidepressantide lõpetamise tagasilöök, mille eest mind hoiatati. Oktoobris ma kilkasin rõõmsalt, et oh näete juba kaks kuud antidepressantideta ja selle peale sain siit sealt kommentaare, et oota pool aastat ära, küll sul neid uuesti vaja läheb. Mõtlesin juba siis, et millised toredad toetavad kommentaarid ja mõtlen seda ka täna, aga võta nüüd näpust – võib olla oli hoopis puhas tõde.
Eveliis,Sa ei ole kindlasti läbikukkuja!
Kui keegi tekitab Sinus tunde,et oled paha ja süüdi- siis tulebki sellistest inimestest eemale hoida.
Pea püsti ja edasi,Sa suudad seda! Kindlasti on halbade asjade kõrval ka palju kauneid hetki,mis aitavad Sul edasi liikuda.
Tead, eks see on hetkel lihtsalt üks selline madalseisu periood, kus mulle tundub, et vahet pole mida ja milles, ikka olen läbikukkuja. Aga sul on õigus, küll ma suudan ka edasi minna ja sellestki madalseisust üle saada. Ennegi neid ette tulnud ja ennegi neist üle saadud.