Kuigi ma pean ütlema, et Idal on sel aastal olnud nii tihe suvepuhkuse graafik, et mul on hea meel olnud, et ta ikka vahepeal kodus ka on ja meie kaisus magab, sai täna natuke oodatud, et ta kolmeks päevaks laagrisse läheb. Tahaks natuke seda omavahelist aega ka.

Mitte halvas mõttes. Noh, et oh õudu, ei taha lapsega koos puhata. Vastupidi. Eile oli endal kahju, et ta jälle kuhugi ära läheb, sest vaikselt hakkab tekkima see tunne, et ta on juba nii suur, et kauaks enam seda aega on kui ta tahab emme ja issiga koos olla. Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, siis meil on natuke see hirmude teema.