Mulle on viimasel ajal hästi palju visanud ette ettevõtluskoolitusi, lisaks nö inspireerivaid lugusid naistest, kes alustasid ettevõtlusega, siit- sealt kuulen ma, kuidas inimesi nimetatakse edukateks, sest neil on oma ettevõte, siit-sealt kuulen ma küsimusi, miks sul pole ja aina enam tundub mulle, et edukuse mõõdupuuks ongi vaid oma ettevõtte olemasolu.
Mulle on (Eesti) edukultus alati närvidele käinud. Ses mõttes, et need standardid, millele peab vastama kui tahad “keegi” olla. Ilmselt ei ole edukultus vaid Eesti probleem, lihtsalt siin hakkab see rohkem silma, sest Eesti on nii väike ja ikka ja jälle tuuakse kedagi edukat, kel palgatööst kõrini sai, teistele eeskujuks, mille/kelle poole püüelda.
Uskumatult kama kaks on, mida keegi arvab ja mis kellegi teise jaoks on edukuse sümbol. Minu meelest on sotsiaalmeedias šampoonide ja palsamite reklaamimine täiesti absurdne viis oma elu veeta. Aga neid inimesi, kes sellega tegelevad, ei pea minu arvamus huvitama. Ja ma ei käi neile seda pähe määrimas või neid arvustavalt vaatamas. Ma olen vähemalt enda meelest tööalaselt ja inimesena jõudnud väga kaugele, kui ma vaatan oma stardipunkti. Üks tuttav ütles, kunagi mõtte, mida ma siiani mõnikord muigega meenutan. “Ega ma prostituut ole, et kõikidele meeldima pean”. Kellele mina ei meeldi võib rahulikult eemale astuda. Ma ei kaota sellest mitte kui midagi. 😉