Ärge kiusake ja oodake mult midagi, mul oli raske lapsepõlv!

Ma tunnistan ausalt, et ma olen üsna sõjakalt* meelestatud. Ega ma täpselt ei teagi, mis selle põhjuseks on. Võimalik, et minu sõjakuse taga on sõjauudised ja teatud inimeste pinnapealsus ning tähelepanuvajadus ajab mind selle kõige valguses, mis meie ümber toimub, lihtsalt närvi. Ilmselt pole ma ainus, sest siit ja sealt sai näha ja kuulda samasugust kriitikat, mis tuleb minu suust.

Klassika on siinkohal nüüd soovitada, et kui ajab närvi, siis ei tasu jälgida. Teate, otseselt ei jälgiga, aga jätkuvalt on see nagu kehv reality, millele uudishimust ikka viskad pilgu peale. Oled kindel, et uudishimust, mitte hoopis soovist ära panna või end parema inimesena tunda, küsib mõni kindlasti. Vastan üsna ülbelt, et mu standardid on kõrgemad. Nii vähe pole vaja, et end paremana tunda.

Kui pole keelatud, siis on lubatud ehk paneme õpetaja põlema!

Mulle meeldib hommikuti kuulata Vikerraadiot, saab hea ülevaate, mis Eestis toimub, lisaks hea muusika ja mõnusad saatejuhid. Kuigi Taavi Libe meeldib mulle tibake rohkem, siis naudin ma reedehommikuti Märt Treiali sarkasmi. Täna rääkis ta muuhulgas teemast, mida mina julgeks nimetada ka “kasvatame lumehelbekesi vol 1000”.

Lugu siis selline, et ühes koolis korraldasid noorukid  vahetunni ajal tulekahju keemiaklassis. Aineõpetaja, kes sel ajal klassis viibis, oli poiste käitumisest häiritud ja nende käitumishinne alandati rahuldavale. Milline kohutav karistus kas pole? Mul on ka käitumishinne rahuldav olnud ja olgem ausad see ei ole mitte kuidagi minu edasist elu mõjutanud. Keda see käitusmishinne üldse huvitab? Selgub aga, et tänapäeval ikka huvitab ja leidub lapsevanemaid, kelle arvates see on karjuv ebaõiglus mille eest tuleb välja astuda. Tuletame meelde, et õpilased korraldasid klassis (teaduse huvides:D) tulekahju. Ühe poisi kohtunikust lapsevanem ei olnud ebaõiglusega rahul, tuues välja, et kooli kodukorras ei ole kirjas, et lõket ei tohi teha, samuti ei olnud seal kirjas, et välgumihklit, millega lõke süüdati, ei tohi koolis kaasas kanda, keelatud olla vaid tikud.

Olete nõus, et see on ju täielik absurd? Direktor kirjutas lapsevanemale vastu, et kooli kodukorras ei ole ka kirjas, et õpetajat ei tohi põlema panna või maha lasta ja et õpilased panid ohtu teiste elud kui keemiaklassis lõket hakkasid tegema. Kohtunikust lapsevanem aga arvas, et mingit ohtu ei saa olla, sest keemiaklassi laud on spetsiaalsete ainetega üle tehtud, et see põlema ei läheks. Nii et kui aga tuleb koolis tahtmine lõket teha, siis palun väga, see ei ole keelatud, eriti keemiaklassis.

Mul on reaalselt õpetajatest kahju, kes peavad selliste laste ja lastevanematega igapäevaselt hakkama saama. Ja ausalt, mul on ka kahju, et enam ei tohi lapsi mitte mingil moel karistada. Isegi käitumishinde alandamine on ennekuulmatu. Mis saab nendest noortest, kel on täielik karistamatuse tunne ja kelle emmed-issid iga asja suureks puhuvad ja laste “õiguste eest võitlevad”. Kunagi naersime selle üle, et USA-s keegi oma kassi mikrolaineahjus kuivatas ja siis kohtus võitis, sest mikrolaineahjul ei olnud peal silti, et seal ei tohi kassi kuivatada. Tundus absurd. Nüüd aga oleme jõudnud olukorda, kus koolis (ja ilmselt ka tööl) peaks igaks juhuks olema sisekorraeeskirjas ära mainitud, et lõket ei tohi teha ja teisi inimesi põlema panna. Mis järgmiseks?

Kuidas vanemad oma lastest maast madalast lumehelbekesi kasvatavad//It’s not of your business what I do with my child

Käisime täna Salme kultuurikeskuses “Punamütsikest” vaatamas. Väga armas tükk oli, vahvad laulud ja huvitav lavastus, lastele ideaalne. Ida vaatas 30 minutit silm punnis peas ja elas täiega kaasa. Aga kahjuks ei taha ma täna kirjutada lavastusest. Ma tahan kirjutada lapsevanematest.

Lapsevanematest, kes ei saa aru, et reeglid kehtivad kõigile. Lastevanematest, kes peavad oma lapsi tähtsamateks. Lapsevanematest, kes õpetavad oma lastele maast madalast ebaviisakat käitumist. Lapsevanematest, kes kasvatavad tuleviku lumehelbekesi. Ma kirjutan konkreetselt kahest lapsevanemast.

Saali oli istumiseks pandud ka üks trepp. Küsisime, kas tohime sinna istuda ja saime vastuseks, et jah, aga mitte kõrgele, sest see on ohtlik. Lavastaja palus ka ühel oma tuttaval vanemal proual sinna trepile istuda ja silma peal hoida, et lapsed sinna kõrgele ei läheks. Proua nii tegigi. Mina istusin üks “korrus” kõrgemale ja leppisime siis vaikimisi kokku, et hoiame silma peal. Siis tuli saali üks vanematepaar oma tütrekesega. Kohti oli küll, aga probleemiks oli see, et laps ju ei näe kõike, mis laval toimub. Aga pole probleemi. “Oota, ma tõstan su sinna kõrgele,” ütles isa ja hakkas oma last üles tõstma. Vanem proua sekkus ja ütles, et sinna ei tohi istuda. “Mis mõttes ei tohi?” läks härra isa puhevile. “Minu laps, mina tean, kuhu ma oma lapse istuma panen,” jätkas ta bravuurikalt. Laps hakkas nutma. Proua kordas, et sinna ei tohi last istuma panna, et see on ohtlik. “Mida te üldse õiendate, sekkute võõrasse ellu, mis see teie asi on, mida ma oma laosega teen!” lärmas isa. Vanema proua kaitseks sekkusid ka teised, et proua ei ülbitse niisama, vaid teeb seda, mida korraldaja palus. Härra isa vaatas ülbelt ringi, otsides korraldajat. Korraldaja saabus, nägi, et on mingi draama ja ütles, et no jah, peaasi, et kõige kõrgemal ei istu ja last üksinda ei jäta.  “No vot, täpselt, ” mauras härra isa edasi, “ma ju ütlesin ja muidugi ei jäta ma teda üksi. Ülbelt tõstis ta oma lapse kõrgemale istmele, emme pühkis samal ajal lapse pisaraid, lohutades last, et pole midagi, see tädi alustas ja isa jätkas kõva häälega podisemist, et “ise istuvad nagu kanad õrrel, aga vot lapsed ei või”. “Tule, tibuke, rahune, ma hoian sul ümbert kinni!” lohutas ta lapsekest. Mis te arvate, kas ta hoidis oma lapse ümbert kinni ka siis kui mobiiltelefon vilkus ja seda vaadata oli vaja?

Laps tõusis veel püstigi, et ikka paremini näha. Minu ees istusid ka lapsed, kes tahtsid paremini näha ja tahtsid ka ülesse ronida. “Ei, sinna ei või!” keelasin ma neid. “Aga miks?” küsisid nemad, “tema ju võib?”

Hea küsimus. Miks tema võis ja teised ei võinud?

Jube ebameeldiv mulje jäi nende vanemate ülbitsevast käitumisest. Lapsest on ka kahju, et ta vanemad ta elu ära rikuvad ja temast lumehelbekese teevad, kes lõpuks üksinda maailmas hakkama ei saa, sest news flash…pärismaailmas kehtivad kõigile reeglid ja nende mitte täitmise eest on välja mõeldud karistused. Kui te kasvatata oma Lumehelbekest teadmises, et talle on rohkem lubatud, siis teete talle karuteene. Mõelge enne ülbitsemist, kas see on eeskuju, mida te tahate oma lapsele näidata!

Mul oleks siiralt hea meel kui need vanemad satuksid seda postitust lugema, end ära tunneks ja neil häbi oleks. Seda viimast on kahjuks siiski vist liiga palju loota. Härra isa ilmselt läheks vihast puhevile ja ütleks, et mida see kanakari ka lapsekasvatamisest ja viisakusest teab. 

//

We went to see kids show today, “Little Red Ridinghood”. It was a well sweet play, the songs were pretty and the play itself interesting, perfect for children. Ida was staring her eyes out for 30 minutes and was very into it. Unfortunately I don’t want to write about the play today. I want to write about parents.

Parents, who don’t understand, that rules are for everyone to follow. Parents, who think that their children are the most important. Parents, who teach from the very young age how to misbehave. Parents, who raise future snowflakes. I am talking about two specific parents.

Beside usual chairs, there was also a stair placed for sitting. We asked, if we could sit there, and the answer was “yes, but not too high, because it is dangerous.” The director asked, if one his acquaintant, an elderly lady, was also willing to keep an eye on the children, so they won’t climb too high. She agreed. I sat one step higher too and we made a silent agreement to keep an eye together. Then parents with their daughter entered the hall. There were plenty of seats available, but also a small problem, that she won’t be able to see everything. “Wait, I will lift you up high there”, said the father and started to lift her up. The elderly lady interfered and said she is not allowed to sit there. “What do you mean not allowed?” he started to question. He continued irreverently, “this is my child and I know, where I put her to sit.” The child started to cry. The elderly lady repeated, that she cannot sit there as it is dangerous. “What are you talking about, why are you interfering into others’ life. It’s not of your business what I do with my child?” and his voice started to become louder. Now other people started to defend the elderly lady, saying that she is not being cocky, but simply following the manager’s orders. Mr. Farther was looking arrogantly around trying to locate the manager. The manager came, saw the drama and said “well okay, as long as she is not sitting on the highest step and you don’t leave her alone.” “Well of course, I told you I was not going to leave her on her own,” he mumbled. So he lifted the child arrogantly on the highest step, same time the mum was drying her tears and comforting that it was all the lady’s fault. The father continued humming “sitting on perch like chicken, but won’t allow children with them!” and comforting the child “c’mon honey bunny, calm down, I’ll keep hold of you!” What do you think, did he hold her even when the mobile phone was blinking and he needed to check it out?

At one point the child even stood up to have a better view. There were more children sitting in front of me, who wanted to see better too and climb up on the highest step. “No, you cannot go there” I forbid them. “But why?” were they confused, “she can be there!”

Good question. Why she could and others couldn’t?

These parents left a very bad impression of them. I felt sorry for the child for having parents, who will ruin her life and turn her into a snowflake, who cannot cope alone in the world, because news flash … there are rules in the real life which you need to follow or other wise you will be punished. If you raise your Snowflake in a belief that everything is allowed, it will not do the child any good. Before being arrogant, think if that is the example you want to show your child!

I would be really happy if those parents read this post. Maybe they would recognize themselves and feel ashamed. Hoping for the last to happen is probably too much to ask for though. Mr. Farther would most likely get furious and doubt, “what would this herd of chicken know about raising children and being polite anyway.”

Ma kaeban teid kõiki kohtusse!

Kuulge, ausalt, mis toimub? Mis inimestega juhtunud on, et ABSOLUUTSELT KÕIKE võetakse isiklikult, kõige peale solvutakse, kõige peale hakatakse jalgu trampima, kõige peale hakatakse nutma, nõutakse/anutakse, et inimesed muudaksid oma postitusi ja kõige uuem trend – kõike peab kuhugi kaebama. Kohtusse ei ole vist veel keegi läinud, aga selleks, et olla trendikas peab kedagi Pressinõukokku kaebama.

Jah, ma räägin sellest blogijast, kes kaebas, et selles artiklis “on teda alusetult solvatud. Kaebaja leiab, et teise artikli pealkiri ei ole loo sisuga seotud ja sellega rikutakse ta mainet.” WTF? Nagu päriselt WTF veel suuremate tähtedega kui saaks! Postitad pildi oma kõhust, teades, et kollane meedia ilmselt jälgib su tegemisi, ja SOLVUD siis SELLE PEALE, et küsiti ega sa ometi rase pole. Palun selgitage mulle kui idioodile, kuidas selline küsimus saab mainet rikkuda? Kuidas on kedagi alusetult solvatud? Kas ajakirjandus kirjutas, et blogija on “rämedalt paks ja meenutab sinivaala. Vaata pilte SIIN” või oli see TÄIESTI TAVALINE kollase meedia uudisnupuke? Ja saan ma õigesti aru, et rasedus on selle blogija jaoks solvang? Et kui ta peaks rasedaks jäämagi, siis see mõjuks tema mainele kahjustavalt?

Ma ei saa sellest aru. Kas vastabki tõele kuvand blogijast kui hereterasuuruse ajuga inimesest? Et millegi muuga silma ei oskaks paista või hakkama ei saaks ning siis on vaja blogi abil end kuidagi suuremaks ja tähtsamaks ja olulisemaks teha? Kasvage suureks, effing staarid! Või lõpetage enda presenteerimine ja blogimine üldse kui ei kannata mingeid suvalisi uudiseid või kriitikat. Ausalt noh. Mis ajast võtab keegi Elu24 uudiseid üldse tõsiselt. See ei ole ajakirjandus, vaid meelelahutus.

Vanasti mu meelest kaevati Pressinõukogusse ikka siis kui PÄRIS AJAKIRJANDUSES PÄRISELT VALEANDMEID esitati. Aga hallooo, kosmos, nüüd hakkavad blogijad iga sita asja pärast kaebama.

Uskumatu! Kaevake nüüd mind laimamise pärast kohtusse!

PS: Ma aina enam hakkan arvama, et Perekoolis ei ole idioodid koos, vaid neil ongi õigus, kui nad ütlevad, et blogijad minge tööle või hakake päris elu elama. Tulge oma pilve otsast alla tavaliste inimeste sekka. Blogijad ei ole mingi looduskaitse all olev liik, kelle kohta ei tohi arvamust avaldada. Välja arvatud mõni erand muidugi.

PS2: Jah, ma olen ka blogija, aga just selliste staaride pärast mul mõnikord ongi piinlik seda öelda. Kuigi ma armastan blogimist täielikult ja ei tahaks piinlikust tunda. Foto: Unsplash.com