Ilmselt te saite mu Instagramist aru, et mul on nadi tuju olnud. Tegin seda sotsiaalmeedia klassikat, et paned endale staatuseks või pealkirjaks “Haiglas”, “Kehv tuju” või midagi muud sarnast ja siis kui inimesed hakkavad küsima, et mis juhtus, vastatakse “ah, ma ei taha, sellest rääkida” või “ah, ei midagi”. Mul on hetkel natuke sama värk. Tahaks kurta, aga ei saa ka otseselt. Sellest tuleks vaid pahandust ja ausalt öeldes ma kardan konflikte. Ma tean, et paljudele on mulje jäänud, et ma olen konfliktne inimene, ma ei tea, võib olla olen ka ja valetan iseendale, aga ma ausalt igal võimalusel püüan konfliktne vältida, sest ma ei oska nendega hakkama saada. Laias laastus võiks öelda, et ma ei oska “adultida”.

Küll on hea, et ma oma muret sõbrannadele kurtsin, sest tundes ennast ja oma emotsionaalsust, siis oleks ma reedel siia blogisse kõik südamelt ära kirjutanud, ise teades, et see oleks vale ja toob kaasa pahandusi, aga ma oleks seda ikka teinud, sest mu sees oli reedel nii palju emotsioone kurbusest viha ja isegi šokini, sest mulle tundus, et lisaks sellele, et ma tunnen kohati, et olen emana feilinud, tundsin ma, et olen ka inimesena feilinud.