Ma olen vaktsineeritud, ma kannan igal pool maski, mul ei ole probleeme piirangutega ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ma vaatan viltu inimestele, kes kutsuvad teisi osalema igasugustel koroonapiirangute vastastel demonstratsioonidel, minu arvates see ei ole lihtsalt intelligentse inimese käitumine vastu rinda taguda ja karjuda “mina, mina, mina, mina ei taha ja mina ei tee” kui terves maailmas on koroonast tingitud probleemid, haigused, tööpuudus. Olles selle kõik ära öelnud, tahan ma rääkida sellest, kuidas ma eile end kriminaali ja/või antivaxxerina tundsin, sest mul oli ees vale mask.
Alustame siis algusest. Ma sõitsin eile nelja Finnairi lennuga. Tanel Veenre imeilus lilla mask oli kenasti ees kui läksin lennujaama, väravast läbi, lennuki peale. Mul ei olnud ei probleeme ega takistusi, lennukites ulatati mulle (ja kõikidele teistele) käte- ja pindadepuhastussalvrätikud ning paluti oma mask asendada sinise maskiga, selle kõige tavalisemaga. Või õigemini öeldes pakuti võimalust, sest jätkulennul ma juba teadsin, et oma maskiga ei tohi minna ja niikuinii pidi lennujaamas maskiga olema, nii et jätsin selle sinise ette/alles. Kõik olid viisakad, toredad, meeldivad. Päev ise oli väsitav, aga lootustandev.
Kiiva hakkas kõik kiskuma Göteborgis Helsingi lendu oodates. See hilines umbes pool tundi. Teate seda hetke kui teil on ümberistumiseks aega 35 minutit, aga lennuk on juba pool tundi hilinenud? Jah, loogika ütleb, et tõesti jätkulendudele oodatakse lennuki hilinemise tõttu hilinevaid reisijaid, aga ikka on selline vastik tunne. Algab võidusõit ajaga. Lennuk maandus Helsingis sel hetkel kui Tallinna lennu värav ajaliselt suleti, ma väga ei põdenud, sest lennu väljumiseni oli veel 15 minutit, aga ikka tahad lennukist esimesena välja joosta. Minu kõrval (teises reas) istunud mees oli kaval, ta oli tagumisse ritta ümber istunud, sest kui te ei tea, siis trügimise vältimiseks lastakse inimestel väljuda teatud gruppides. Väga mõistlik, kui sul ei ole kiire. Aga kui sul on kiire, siis istud, vaatad närviliselt kella ja kuuled lõpuks, et võid liikuda, hakkad kiirel sammul välja liikuma, aga sinu ees koperadvad inimesed, panevad rahulikult jopesid selga justkui nimelt, et no mida sa kiirustad, eks. Saad neist mööda ja avastad, et terminali viiakse bussiga. Bussiga! Ehk siis pole vahet, millal sa sinna bussi jõusid, ikka ootad viimaseid kohmitsejaid. Vaatad kella. Kell on 23:36, lend peaks väljuma 23:45.
Lõpuks jõuad terminali, tormad bussist välja, vaatad kiiruga tabloolt Tallinna lennu värava ja tormad tänu abivalmis töötajale valele poole. No ikka lippad hooga, sest kell tiksub. Muidugi on siin vaid ennast süüdistada, et valelel poole jooksma hakkasime, aga teate seda tunnet kui te olete väsinud, lennust maha jäämas, kodule nii lähedal, samas nii kaugel, siis ei vaata kõike täpselt, sest lihtsalt tormad pea ees. Keeldud peale varsti 21tunnist päeva Helsingi lennujaama jäämast. Taipad, et oled valesti lipanud, keerad ringi ja lippad õigele poole.
Vist ei tule üllatusena, et ma ei ole kõige sportlikum, aga ma andsin endast parima. Lippasin mantel seljas, kotid kaenlas, mask ees koos tolle teise mehega nagu 10 olümpiastardi avapauk oleks käinud. Kuniks mina enam ei jaksanud. Minuga koos jooksev mees ütles, et ta ikka üritab ja annab teada, et üks inimene tuleb veel. Ma ei olnud oma elus kunagi maskiga jooksnud. Ma ei soovita teil seda järgi proovida. Ma ei liialda grammigi kui ma ütlen, et mul sai õhk otsa, mul hakkas pea ringi käima ja ma korraks mõtlesin, et istun lihtsalt maha ja annan alla. Aga ma ei ole allaandja! Seda Stockholmi lugu mäletate?
Sõnad “final call” ei ole lennujaamas kunagi hea märk, kuid mõjuvad jõudu andvalt, tead, et ei ole veel maha jäänud ja veel on võimalus. Ja ma jooksin, mis siis et ei saanud hingata, lükkasin maski ninalt ja suult ära, kuid see lendas minema, täpselt tooli alla. Ma ju teadsin, et mul oma mask olemas, lisaks, et lennukis antakse “õige” mask, nii et ma otsustasin prahti toota ja maskita edasi joosta. Reaalselt hingetuna, käte värisedes ja tundega, et kohe kohe hakkab mul ninast verd jooksma sain ma oma pileti läbi skänneerida ning hakkasin bussile jooksma kui hakkas pihta minu jaoks kõige veidram olukord. “Mam, kas teil mask on?” küsisid töötajad. Vastasin jaatavalt ja hakkasin seda kotist otsides bussile jooksma. “Mam, me ei saa teid enne peale lasta, kui teil pole maski ees,” kuulsin ma selja tagant. Ja ma otsisin ja otsisin ja otsisin, ise tundmas, kuidas pea käib ringi, kõik on hägune, käed värisevad ja ninast juba vaikselt jookseb verd. Ausalt, ma ei dramatiseeri üle. Lisaks tunnen ma kuidas bussis olevad inimesed mind vaatavad ja nuputavad, mida ma otsin. Lennukis ootavatele inimestele ma ei tahtnud mõeldagi. Teate seda tunnet, kui olete hilisõhtuses lennukis ja tahate vaid koju, aga lennuk ootab hilinejaid? Ja millise pilguga hilinejaid vaadatakse? Isegi kui nad jõuavad lennukisse leemendava näoga ja hingeldades.
Lõpuks leian ma maski ja hakkan bussi minema. “Mam, sellega ei tohi me teid edasi lasta!” kuulen ma. Ma ei suuda seda uskuda. Seisan seal, bussist kümne meetri kaugusel, vaktsineerituna, covid-pass telefonis, mask ees ja mind ei lasta edasi. Teate, mis tunne see on? See on tunne, kus sa tahaks oma koti maha visata ja lihtsalt nutma hakata. Väsimusest, füüsilisest valust kogu kehas ning vihast. “Mam, meil ka ei ole maske ja me ei saa teid lennukile lasta, me ei tea, kas neil on maske!” kuulen ma. Aga mina ju tean, et neil on! Ja mul on hetkel mask ees. “Mam, sellest ja sellest ajast ei ole Finnairi lendudel enam teised maskid lubatud!” selgitavad nad mulle. Bussis olevad inimesed vaatavad mind ja ma tunnen end nagu kriminaal, mul on vastik ja piinlik. Lõpuks taipavad töötajad lennukisse helistada ja saavad teada, et neil on maskid olemas. Saan bussi. Mees, kellega oma jooksu lennule koos alustasime, ütleb et tal on kotis veel neid maske ja annab mulle ühe. Mul on piinlik.
Jah, ma ei olnud lugenud meilile tulnud infokirja, kus ka see kirjas oli, millist maski tuleb kanda, aga ausalt, ka mina tunnen, et piirangud ja reeglid muutuvad nii kiiresti, et ka mina, kes ma kõiki reegleid olen järginud, ei suuda järge pidada, millised reeglid ja mis ajast juba kehtivad/kehtetud on.
Jõuame lennukisse. Teiste reisijate halvakspanevate pilkude all liigume oma kohtadele. Mul on aknaalune koht, aga minu pinginaaber on sinna pannud oma kohvri, läpaka, mantli ja jumal teab veel mida. Ilmselgelt on ta häiritud, sest ta kohver ei mahu mujale. Kes üldse sellise kohvriga sind lennukisse lasi kui mind juba vale maskiga ei lastud? Ja mida ma tegema pidin, maha jääma, et kellelgi teisel oleks mugavam sõita? Mul on suva, sest mul on halb olla ja ma tahan lihtsalt istuda. Jällegi, ma ei dramatiseeri üle, aga ma rögisesin ja köhisin (nii salaja kui suutsin) nagu vanama Koidula oma astmahoogude ajal. Mu peas on vaid üks mõte – vett! Ma tahaksin juuuuuuuua. Ma ei saa juua, sest lend on nii lühike. Kannatan ära, sest kurat, vähemalt koju sain.
Mu öö möödub nagu astmaatik köhides, ärkan pidevalt külmavärinates ja kui hommikul silmad lahti teen, on mul tunne, et minust on seesama Finnairi moosiriiul üle sõitnud. Ma ei tea, kas mul on halb kehvast füüsilisest vormist ja maskiga jooksmisest, mis päriselt tekitas hingamisraskusi, kas ma sain külma, sest ikkagi higisena tormi käes terminalidest sisse-välja joostapole vist kõige mõistlikum tegu või ma korjasin endale valet maski kandes lennujaamas joostes koroona külge. Ma ei tea, Marek toob õhtul testi, aga mul on sitt olla. Nii sitt, et ma viisin Ida kooli, tegin mõned kiired asjad ära ja kukkusin voodisse magama, külmavärinad on ikka ja pea käib ringi. Miks ma siis ülde blogin ja ei puhka? Tahtsin oma frustratsiooni välja elada.
Aa ja siis ma mõtlen meeste ja nende loogika peale. Kell kuus lükkavad Ida ja Marek mulle laelambi näkku, sest Idal on vaja koolikott kokku panna (kas ma pean üldse mainima, et ma magasin Ida toas). Marek ütleb mulle, et sul on ilmselgelt kodukontor, sest su köha oli kohutav. Vastan, et olen ka öö otsa külmast vappunud. “Kas sa ikka suudad ta kooli viia?” küsib ta. Osa minust tahaks talle tooliga virutada, aga vastan, et kokkulepe ju oli selline. Köhin. “Kas sa ikka suudad?” küsib ta uuesti.Tahaksin teda uuesti tooliga visata. “Mul on töökäsud tegemata, muidu ma võiks ise viia, oleks ma eile teadnud,” räägib ta edasi. Mõtlen vaid, et stop talking, ma veel 23:36 ei teadnud, et Helsingi lennujaamas endal kopsud välja köhin, kokku olen kukkumas ja valest maskist koroona võisin saada. “Aga sul on silmad veel ju kinni, ikka kindel, et viid?” küsib ta uuesti. Kas te teate seda tunnet, kui te olete vähe maganud, on kell kuus hommikul, te olete haige ja keegi paneb ereda laelambi põlema? Mina näiteks hoian sellisel juhul silmi kinni ja püüan vaikselt end jalule ajada. Kus on meeste loogika? Mis teidpidi see töötab? “Miks sa varem ei öelnud, et sa haigeks plaanid jääda?”
Aga näete. Eile kurtsin, et ei ole jõudu. Tänane teater jääb ära, ülehomne Norra mess jääb ära ning täna kavatsen ma ülejäänud päeva päriselt magada. Isegi vist süümepiinu ei tunne. Rõhk sõnal “vist”.