Mis haigus mind siis vaevab?

Teate kui veider on olla haige kui otseselt nagu haige ei ole. Lihtsalt vana inimene olen, ealiste iseärasustega. Issand, see kõlas praegu nagu mul oleks menopaus. Ei ole. Ei ole ka külmetus, ei ole ka koroona (kahest korrast siiski piisas) või oot, siiski nagu on ka. Ehk siis tegelikult ei tea ma ise ka, mis haigus mind vaevab.

Eelmisel nädalal tundsin ma, kuidas mul hakkas pea ringi käima, silme ees läks mustaks ja süda hakkas pekslema. Vana mina ei oleks sellest eriliselt väljagi teinud, kuid uus mina võtab selliseid asju natuke tõsisemalt. Nagu te juba teate olin (olen) isegi nõus peedimahla jooma. Nädala jooksul olen ma ka kõiki teisi mahlasid proovinud, kuid vana hea Murphy – kõige paremini toimib see kõige halvema maistega mahl ehk peedimahl. Niisiis Kadarbiku talu peedimahl on mu uus parim sõber. Ja jumala eest, mitte maitse, vaid vererõhku alandava toime pärast.

Kaks korda koroonas

Õnneks (ptui ptui ptui) on koroona vähemalt hetkeks eilne päev ja kahjuks tuli selle asemel palju õudsam olukord maailmas, kuid eile kui mu käsi hakkas korraks valutama, tuli mulle meelde, et ma ei olegi oma koroona kogemusi jaganud. Jah, ikka mitmuses, sest mina pole mingi lihtne lilleke, mina sain ikka kaks korda seda “väljamõeldud moehaigust” kogeda.

Ja teate, ma oleks küll nõus kallale minema kõigile, kes ütlevad, et koroonat pole olemas olnudki või et oli nagu nohu. Minul ei olnud. Muidugi ma tean, et inimesed põdesid/põevad seda erinevalt läbi, kuid jube närvi ajas mingite vaktsiinivastaste mäss ja vabaduste eest võitlemine samal ajal kui ise ei jaksa paarsada meetrit kõndida ilma hingeldamata. Huvitav, et nüüd sõja puhkedes on kõik need koroona- ja vaktsiinieksperdid üle öö muutunud sõjaekspertideks, aga see on juba hoopis teine teema, kõrgem filosoofia, milleni minu sile aju ei küündi.

Oma lollus, koroona(paanika) või ajuvabadus?

Ma olen vaktsineeritud, ma kannan igal pool maski, mul ei ole probleeme piirangutega ja kui ma nüüd päris aus olen, siis ma vaatan viltu inimestele, kes kutsuvad teisi osalema igasugustel koroonapiirangute vastastel demonstratsioonidel, minu arvates see ei ole lihtsalt intelligentse inimese käitumine vastu rinda taguda ja karjuda “mina, mina, mina, mina ei taha ja mina ei tee” kui terves maailmas on koroonast tingitud probleemid, haigused, tööpuudus. Olles selle kõik ära öelnud, tahan ma rääkida sellest, kuidas ma eile end kriminaali ja/või antivaxxerina tundsin, sest mul oli ees vale mask.

Alustame siis algusest. Ma sõitsin eile nelja Finnairi lennuga. Tanel Veenre imeilus lilla mask oli kenasti ees kui läksin lennujaama, väravast läbi, lennuki peale. Mul ei olnud ei probleeme ega takistusi, lennukites ulatati mulle (ja kõikidele teistele) käte- ja pindadepuhastussalvrätikud ning paluti oma mask asendada sinise maskiga, selle kõige tavalisemaga. Või õigemini öeldes pakuti võimalust, sest jätkulennul ma juba teadsin, et oma maskiga ei tohi minna ja niikuinii pidi lennujaamas maskiga olema, nii et jätsin selle sinise ette/alles. Kõik olid viisakad, toredad, meeldivad. Päev ise oli väsitav, aga lootustandev.

Kiiva hakkas kõik kiskuma Göteborgis Helsingi lendu oodates. See hilines umbes pool tundi. Teate seda hetke kui teil on ümberistumiseks aega 35 minutit, aga lennuk on juba pool tundi hilinenud? Jah, loogika ütleb, et tõesti jätkulendudele oodatakse lennuki hilinemise tõttu hilinevaid reisijaid, aga ikka on selline vastik tunne. Algab võidusõit ajaga. Lennuk maandus Helsingis sel hetkel kui Tallinna lennu värav ajaliselt suleti, ma väga ei põdenud, sest lennu väljumiseni oli veel 15 minutit, aga ikka tahad lennukist esimesena välja joosta. Minu kõrval (teises reas) istunud mees oli kaval, ta oli tagumisse ritta ümber istunud, sest kui te ei tea, siis trügimise vältimiseks lastakse inimestel väljuda teatud gruppides. Väga mõistlik, kui sul ei ole kiire. Aga kui sul on kiire, siis istud, vaatad närviliselt kella ja kuuled lõpuks, et võid liikuda, hakkad kiirel sammul välja liikuma, aga sinu ees koperadvad inimesed, panevad rahulikult jopesid selga justkui nimelt, et no mida sa kiirustad, eks. Saad neist mööda ja avastad, et terminali viiakse bussiga. Bussiga! Ehk siis pole vahet, millal sa sinna bussi jõusid, ikka ootad viimaseid kohmitsejaid. Vaatad kella. Kell on 23:36, lend peaks väljuma 23:45.

Lõpuks jõuad terminali, tormad bussist välja, vaatad kiiruga tabloolt Tallinna lennu värava ja tormad tänu abivalmis töötajale valele poole. No ikka lippad hooga, sest kell tiksub. Muidugi on siin vaid ennast süüdistada, et valelel poole jooksma hakkasime, aga teate seda tunnet kui te olete väsinud, lennust maha jäämas, kodule nii lähedal, samas nii kaugel, siis ei vaata kõike täpselt, sest lihtsalt tormad pea ees. Keeldud peale varsti 21tunnist päeva Helsingi lennujaama jäämast. Taipad, et oled valesti lipanud, keerad ringi ja lippad õigele poole.

Vist ei tule üllatusena, et ma ei ole kõige sportlikum, aga ma andsin endast parima. Lippasin mantel seljas, kotid kaenlas, mask ees koos tolle teise mehega nagu 10 olümpiastardi avapauk oleks käinud. Kuniks mina enam ei jaksanud. Minuga koos jooksev mees ütles, et ta ikka üritab ja annab teada, et üks inimene tuleb veel. Ma ei olnud oma elus kunagi maskiga jooksnud. Ma ei soovita teil seda järgi proovida. Ma ei liialda grammigi kui ma ütlen, et mul sai õhk otsa, mul hakkas pea ringi käima ja ma korraks mõtlesin, et istun lihtsalt maha ja annan alla. Aga ma ei ole allaandja! Seda Stockholmi lugu mäletate?

Sõnad “final call” ei ole lennujaamas kunagi hea märk, kuid mõjuvad jõudu andvalt, tead, et ei ole veel maha jäänud ja veel on võimalus. Ja ma jooksin, mis siis et ei saanud hingata, lükkasin maski ninalt ja suult ära, kuid see lendas minema, täpselt tooli alla. Ma ju teadsin, et mul oma mask olemas, lisaks, et lennukis antakse “õige” mask, nii et ma otsustasin prahti toota ja maskita edasi joosta. Reaalselt hingetuna, käte värisedes ja tundega, et kohe kohe hakkab mul ninast verd jooksma sain ma oma pileti läbi skänneerida ning hakkasin bussile jooksma kui hakkas pihta minu jaoks kõige veidram olukord. “Mam, kas teil mask on?” küsisid töötajad. Vastasin jaatavalt ja hakkasin seda kotist otsides bussile jooksma. “Mam, me ei saa teid enne peale lasta, kui teil pole maski ees,” kuulsin ma selja tagant. Ja ma otsisin ja otsisin ja otsisin, ise tundmas, kuidas pea käib ringi, kõik on hägune, käed värisevad ja ninast juba vaikselt jookseb verd. Ausalt, ma ei dramatiseeri üle. Lisaks tunnen ma kuidas bussis olevad inimesed mind vaatavad ja nuputavad, mida ma otsin. Lennukis ootavatele inimestele ma ei tahtnud mõeldagi. Teate seda tunnet, kui olete hilisõhtuses lennukis ja tahate vaid koju, aga lennuk ootab hilinejaid? Ja millise pilguga hilinejaid vaadatakse? Isegi kui nad jõuavad lennukisse leemendava näoga ja hingeldades.

Lõpuks leian ma maski ja hakkan bussi minema. “Mam, sellega ei tohi me teid edasi lasta!” kuulen ma. Ma ei suuda seda uskuda. Seisan seal, bussist kümne meetri kaugusel, vaktsineerituna, covid-pass telefonis, mask ees ja mind ei lasta edasi. Teate, mis tunne see on? See on tunne, kus sa tahaks oma koti maha visata ja lihtsalt nutma hakata. Väsimusest, füüsilisest valust kogu kehas ning vihast. “Mam, meil ka ei ole maske ja me ei saa teid lennukile lasta, me ei tea, kas neil on maske!” kuulen ma. Aga mina ju tean, et neil on! Ja mul on hetkel mask ees. “Mam, sellest ja sellest ajast ei ole Finnairi lendudel enam teised maskid lubatud!” selgitavad nad mulle. Bussis olevad inimesed vaatavad mind ja ma tunnen end nagu kriminaal, mul on vastik ja piinlik. Lõpuks taipavad töötajad lennukisse helistada ja saavad teada, et neil on maskid olemas. Saan bussi. Mees, kellega oma jooksu lennule koos alustasime, ütleb et tal on kotis veel neid maske ja annab mulle ühe. Mul on piinlik.

Jah, ma ei olnud lugenud meilile tulnud infokirja, kus ka see kirjas oli, millist maski tuleb kanda, aga ausalt, ka mina tunnen, et piirangud ja reeglid muutuvad nii kiiresti, et ka mina, kes ma kõiki reegleid olen järginud, ei suuda järge pidada, millised reeglid ja mis ajast juba kehtivad/kehtetud on.

Jõuame lennukisse. Teiste reisijate halvakspanevate pilkude all liigume oma kohtadele. Mul on aknaalune koht, aga minu pinginaaber on sinna pannud oma kohvri, läpaka, mantli ja jumal teab veel mida. Ilmselgelt on ta häiritud, sest ta kohver ei mahu mujale. Kes üldse sellise kohvriga sind lennukisse lasi kui mind juba vale maskiga ei lastud? Ja mida ma tegema pidin, maha jääma, et kellelgi teisel oleks mugavam sõita? Mul on suva, sest mul on halb olla ja ma tahan lihtsalt istuda. Jällegi, ma ei dramatiseeri üle, aga ma rögisesin ja köhisin (nii salaja kui suutsin) nagu vanama Koidula oma astmahoogude ajal. Mu peas on vaid üks mõte – vett! Ma tahaksin juuuuuuuua. Ma ei saa juua, sest lend on nii lühike. Kannatan ära, sest kurat, vähemalt koju sain.

Mu öö möödub nagu astmaatik köhides, ärkan pidevalt külmavärinates ja kui hommikul silmad lahti teen, on mul tunne, et minust on seesama Finnairi moosiriiul üle sõitnud. Ma ei tea, kas mul on halb kehvast füüsilisest vormist ja maskiga jooksmisest, mis päriselt tekitas hingamisraskusi, kas ma sain külma, sest ikkagi higisena tormi käes terminalidest sisse-välja joostapole vist kõige mõistlikum tegu või ma korjasin endale valet maski kandes lennujaamas joostes koroona külge. Ma ei tea, Marek toob õhtul testi, aga mul on sitt olla. Nii sitt, et ma viisin Ida kooli, tegin mõned kiired asjad ära ja kukkusin voodisse magama, külmavärinad on ikka ja pea käib ringi. Miks ma siis ülde blogin ja ei puhka? Tahtsin oma frustratsiooni välja elada.

Aa ja siis ma mõtlen meeste ja nende loogika peale. Kell kuus lükkavad Ida ja Marek mulle laelambi näkku, sest Idal on vaja koolikott kokku panna (kas ma pean üldse mainima, et ma magasin Ida toas). Marek ütleb mulle, et sul on ilmselgelt kodukontor, sest su köha oli kohutav. Vastan, et olen ka öö otsa külmast vappunud. “Kas sa ikka suudad ta kooli viia?” küsib ta. Osa minust tahaks talle tooliga virutada, aga vastan, et kokkulepe ju oli selline. Köhin. “Kas sa ikka suudad?” küsib ta uuesti.Tahaksin teda uuesti tooliga visata. “Mul on töökäsud tegemata, muidu ma võiks ise viia, oleks ma eile teadnud,” räägib ta edasi. Mõtlen vaid, et stop talking, ma veel 23:36 ei teadnud, et Helsingi lennujaamas endal kopsud välja köhin, kokku olen kukkumas ja valest maskist koroona võisin saada. “Aga sul on silmad veel ju kinni, ikka kindel, et viid?” küsib ta uuesti. Kas te teate seda tunnet, kui te olete vähe maganud, on kell kuus hommikul, te olete haige ja keegi paneb ereda laelambi põlema? Mina näiteks hoian sellisel juhul silmi kinni ja püüan vaikselt end jalule ajada. Kus on meeste loogika? Mis teidpidi see töötab? “Miks sa varem ei öelnud, et sa haigeks plaanid jääda?”

Aga näete. Eile kurtsin, et ei ole jõudu. Tänane teater jääb ära, ülehomne Norra mess jääb ära ning täna kavatsen ma ülejäänud päeva päriselt magada. Isegi vist süümepiinu ei tunne. Rõhk sõnal “vist”.

Tahate teada, mis on julm inimõiguste rikkumine?

Mitte maski kandmise kohustus, vaid see, et ma olen kodukontoris. Lapsega. Ja ilma veinita. Alkoholism? Nope. Ellujäämis-moodus. Ma tean, et ma ei ole üksi! Päisepilt eelmisest aastast Kui mul oli veini. Seepärast vist eelmise aasta lock down oligi chill… Kuidas teil kulgeb kodukontor/lasteaed/kool?

Ma tean küll, et osa teist tahab nüüd öelda, et kodukontor ühe lapsega on nagu spaa, aga hei…Hoiame kokku eksju, ei ole vaja arvustada. Mul on Dexter ja Ida kombo viie lapse eest kohati:D

Mul on hetkel piinlik olla eestlane

Jah, ma räägin maskidest ja nende vastastest. Üldse tegelikult enam ei tahaks, sest vahet ei ole, mida kirjutada, läheb see vastastikuseks solvamiseks. Ei ole solvamise patust puhas ka mina ja tõepoolest nimetan vandenõuteoreetikuid, kes kardavad kiibistamist ja peavad maskide kandmise kohustust ajaloo suurimaks inimsuse vastaseks kuriteoks, lamemaalasteks, sest ma ei suuda viisakaks jääda kui inimesed lihtsalt on kaotanud ratsionaalse mõtlemise ja ütlevad, et “terveid inimesi koheldakse pidalitõbistena”.

Mis ma aga olen tähele pannud on see, et kui maskikandjad suudavad argumentidega selgeks teha, miks me peaksime hetkel maski kandma, siis vandenõuteoreetikud hakkavad lihtsalt solvama, sest neil ei ole mitte midagi muud öelda. Mul ei ole tegelikult vahet, kas mind nimetataks alloleva postituse kommentaarides “kaelarihmaga küünetehnikuks”, aga ma lihtsalt ei saa aru, kuhu kadus inimeste kaine mõistus ja see teeb mind kurvaks, tekitab hirmu ja muret.

Olgu. Võtame vaatenurga, et viirust ei ole olemas ja kõik on üks suur ajupesu, kuritegu, vandenõu ja see on vaid algus meie kiibistamiseks ja moslemiteks muutmisel. Maski vastu tuleb sõdida ja korraldada meeleavaldus ja kutsuda inimesed üles protesteerima. Ma tahaksin küsida, kas need inimesed, kes selliseid üleskutseid teevad ja kes sinna kogunevad, ei karda grammivõrdki, mis juhtub nende töökohtadega, nende pereliikmete töökohtadega, nende sõprade töökohtadega kui viirus plahvatuslikult levima hakkab tänu uuele (absoluutselt ebavajalikule) koldele ja riik lukku pannakse. Kõiki töid ei saa teha kodukontorist, kõiki teenuseid ei saa tarbida internetist, ja isegi kui saab, siis kust tuleb see resurss, mille eest tarbida kui pole sissetulekuid. Töötuse määr on 7,7%, paar kuud tagasi oli töötuid pea 50 000 ja neid tuleb iga päevaga juurde. Haigekassa on üüratus miinuses. Tervelt 6% elanikkonnast ei ole ravikindlustust. Need numbrid tõusevad ja olukord halveneb. Kas sellisest lihtsast asjast ei saa need protestijad aru.

Teine kurb asi kogu selle olukorra juures on lähedasteta jõulud. Kas neil inimestel ei ole lähedasi, kas neil puudub empaatiavõime nende suhtes, kes on haiglates ja hooldekodudes ning keda lähedased ei saa külastada, sest on viiruseoht. Oletame, et teie 89-aastane vanatädi on hooldushaiglas, elab päev korraga ja paneb endale aina uusi eesmärke, mille nimel elada. Minu vanatädi oli haige ja pani endale pidevalt eesmärke, mille nimel elada. Küll tahtis ta näha, et suureks kasvaks minu ema ja onu, siis mina ja õde, siis tahtis ta näha ära meie koolilõpetamised, minu abiellumise…Viimased eluaastad elas ta nende hetkede nimel kui me teda külastasime. Jah, meil oli kiire ja tihti me vaid jooksime läbi, aga me siiski olime olemas ja nägime seda väikest sädet tema silmis. Kui me oleksime talle öelnud, et tuleme alles 1,5 kuu pärast külla, oleks ta kurbuse kätte surnud. Mis te arvate kui palju on kurbust ja valu ja küsimusi hooldekodudes hetkel kui sealsetele elanikele on öeldud, et neid ei tulla vaatama. “Kas ma olen midagi valesti teinud?”, “Kas nad on mind unustanud?” küsivad osad nendest päevas mitu korda. Lugege Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu muret koguduse FB lehelt. Ma olen temaga nõus, et hooldekodude külastamise piirangut ei tohiks seda, aga me ei oleks selles olukorras kui inimesed oleksid empaatiavõimelised, mõtleksid mitte vaid enda, vaid teiste peale ja lihtsalt käituksid vastutustundlikult.

Ma ei suuda aru saada nendest, kes uhkusega räägivad, et nemad küll maski ei kanna. Mulle meenuvad hullud nullindad, kui teatud ringkond vastu rinda tagus ja ütles, et nemad turvavööd küll ei kasuta ja kiirusepiirangud on nõrkadele. 90-alas sõidab iga normaalne inimene vähemalt 130-ga. Ma ei suuda mõista neid, kes kisendavad sotsiaalmeedias, et valitsus tahab meid allutada ja kas pole õudne, et me oleme selle aasta märtsist saati teinud seda, mis valitus meil käseb. Minu arvates on õudne hoopis see, et inimesed ei saa aru, et reeglid ja käitumistavad on ühiskonnas alati olnud. Me käime koolis, tööl, ei lähe punase tulega üle tee, ei viska prügi metsa alla, maksame makse – me “allume” korraldustele ja ma ei ole kordagi tundnud, et see kuidagi ahistaks minu vabadust. Ka ei võta mult vabadust maski kandmine. Meil on pigem teisi kohti, kus endaks olemise vabadusi ohtu seatakse. Ma ei pruugi maskis imeline välja näha, võib-olla on isegi umbne ja äkki polegi kasutegur hiilgav, aga ma olen nõus selle ära kannatama, sest see on vähim, mida mina teha saan, et Covid purki tagasi panna, et säilitada oma töökoht, et säilitada maskivastase töökoht, et hoida oma lähedasi ja teiste lähedasi. Kui niipidi võtta siis maskikandmise kasutegur on pagana suur.

Maski kandmine on hoolimise näitamine. See näitab, et me oleme võimelised mõtlema teiste peale. Maski mitte kandmine on näkku irvitamine nendele inimestele, kelle abi võib vaja minna ka muudel juhtudel kui (väljamõeldud) koroona. Arstiabi võib vaja minna ka siis kui juhtub autoõnnetus, murrad jalaluu, lihtsal kõhuvalul võivad olla traagilised tagajärjed kui arstiabi ei saa kiiresti. Aga mis siis kui ei ole resurssi? Sest me ei ole suutnud nii palju hoolida, et kanda maski. Maski ei peaks kandma, sest meil kästakse, vaid sellepärast, et me hoolime ja näeme kaugemale oma ninaotsast.

Ja ma tõesti olen nõus, et ikka väga priviligeeritud elu on elatud kui maski kandmine on kõige suurem raskus, mison läbi elada tulnud.

Sarkastiliselt võiks öelda, et mul on hea meel, et mu vanaema elab ja näeb, et 2020 aastal pannakse inimeste vastu toime kordades suurem kuritegu kui 1940-aastate repressioonid. Siberisse saatmine oli puhas meelakkumine, turismireis selle kõrval, kui jultunult hetkel inimestega käitutakse. Ma saan aru, kui me peaksime maski kandma 24/7 ja hoidma 2m vahet kodus oma pereliikmetega, siis ma saaksin veel sellest aru. Aga poes, teatris, kinos käimine on vabatahtlik, keegi ei sunni sinna minema, vabalt võib olla kodus ja maskita. Keegi ei käse seal maski kanda. Suur silm ei valva meie üle.

Ja lõpetuseks – kui keegi tahaks meid nii hirmsasti kiibistada, kas selleks ei oleks olemas mõni lihtsam ja tõhusam meetod kui mask?

*päise pilt – Ohhsanugis