Maal elamise võlud. Idüll, pole lähedal naabreid, vaikus. “Aga kui Ida koolis käima hakkab?” küsti mult aina tihedamini kui kooliaeg hakkas lähenema. Vastasin alati, et pole sellele mõelnud, et küll see kuidagi ikka lahenduse leiab, asjadel on kombeks paika loksuda. Nüüd on koolini jäänud kaks nädalat ja asjad ei ole paika loksunud. Ehk siis ma päriselt ei suuda leida lahendust, mis kõikidele sobiks.
Okei, maanteelt käib koolibuss ja 1,5 km maanteeni ei ole kuigi pikk maa iseenesest. Aga kui sajab pussnuge, on torm, tuul, sada kraadi külma? Ja pealegi on siin ikkagi karu ringi jalutanud. Ma ei pea end sugugi helikopteremaks, aga ega ma väga hästi ei kujuta ette küll, et Ida talvel pilkases pimeduses mööda metsavaheteed bussini kõnnib. Endalgi on natuke ebameeldiv pimedas käia, rääkimata siis kaheksa-aastasest lapsest. Ostsime talle ka elektritõuksi, et ta saab sellega bussi peale sõita, aga see on üsna raske, et ma ei tea, kas ta selle bussi jõuab tõsta. Variant on osta suvaline jalgratas, mille saab bussipeatuses posti külge jätta ja loota, et kellelegi teisel ei lähe seda rohkem vaja.
Esimesel nädalal ka kohe vist bussi peale üksinda ei saada. Et siin on kodu, seal buss, ja seal kool, vaata ise, kuidas mindud ja tuldud saad. Minu õnneks on emme hetkel kodune ja on lubanud alguses appi tulla. Aga seegi lahendus on ajutine ja ütleme nii, et on hästi kui ta siin nädal aega vastu peab. Me ju kõik teame kui nõudlik on emme, kui tujukas mina ja kui aktiivne Ida. Plahvatuslik kombo.
Hea küll. Üritame loogiliselt mõelda. Üks meist saaks Ida kooli viia. Kui mina, siis ma jõuaksin tööle alles üheksaks ja kaheksatunnine tööpäev tähendaks seda, et jõuan koju kell 18. Kool lõppeb 12:30. Sõidan 60 kilomeetrit edasi-tagasi, et Ida vahepeal koju viia? Kas ta üldse julgeb ja tohib üksinda kodus olla? Ma tean ühe oma tuttava pealt, et talle saadeti külla lastekaitse, sest ta oma mitu aastat vanema lapse üksinda koju jättis. Pikapäevarühm on ka variant. Ilmselt tulebki kasutusele, aga 1) ma tegelikult ju ei taha, et ta iga päev seal oleks ja 2) pikapäevarühm lõppeb kell 1630. Kui ma läheksin tööle nii nagu siiani 8-830 vahel (mhm, Marek on mulle nii mõjunud, et ma olengi varasemaga ära harjunud), siis ma jõuaksin vähemalt pikapäeva rühma lõppemise ajaks järgi. Aga siis peab Marek ta viima kooli. Marek läheb tavaliselt kodust välja, 7 või 715. Kool tehakse lahti 7:45. Oletame, et Marek saab kodust välja minna hiljem ja viib Ida kooli ning mina lähen järele. Siis nagu isegi saaks hakkama. Ja vajadusel käib ta bussiga ise. Põhiline on, et ma ei taha, et ta kusagil jõlkuma hakkaks, ei niisama küla peal ega pidevalt kellelgi külas, sest vanemad on tööl.
Ma olen isegi mõelnud, et kas ma tõesti pean töölt ära tulema, et koolis käimine oleks kõige valutum. Mkm, ma ei taha, mulle meeldib mu töö ja väga, ma näen esimest korda üle pika aja, et mind ja mu teadmisi hinnatakse, vähemalt mul on selline tunne. Millised on variandid? Osaline tööaeg? Ma ei taha, ma ei taha palgas kaotada. Kodukontor? Sellisel juhu osaline, sest töötades nii laheda tiimiga, ei tahaks kuidagi outsideriks jääda, aga kui ikka üldse teistega koos ei ole, siis see ikka varem või hiljem juhtub. Kas see oleks võimalik? Või tulla töölt ära ja minna tagasi oma vanade liistude juurde? Hakata pakkuma teenust nagu varasemalt? Ühele ettevõttele? Mitmele? Kas vaid Skandinaavia suunal? Kas vaid turundust ja müügijuhtmise teenust või ka dokumentide korda ajamist? Mul on veidral kombel muljetavaldavad teadmised erinevatest Norra nõuetest ja eeskirjadest, ehitusvaldkonna dokumentatsioonist ja muudest eripäradest. Nii palju mõtteid, segadust ja uusi rutiine. Marek küsis üks päev, et kas me mingi aeg saaksime nädala sees Pranglisse minna. Vastasin, et ma usun küll. Siis tuli mõlemale meelde, et oot, Idal on ju kool, et enam ei ole nii, et tekib mõte ja läheme! Või on?
Aga positiivse poole pealt lõpetades, siis käisime nädalavahetusel Idale kooliasju ostmas. Oli küll lahe vaadata, kuidas ta nii asjalikult endale asju valis. Lasin tal valida täpselt need asjad, mis ta ise tahtis. Koerapiltidega vihikud, kassipildiga päeviku, isegi ükssarvikuga koolikoti oleksin lasknud võtta, aga ta otsustas viimasel hetkel ühe siilidega koolikoti kasuks. Ei valinud ühtegi nö ettenähtud brändi koolikotti, ma ise ikka püüdsin nende poole teda suunata, aga ka sellel siilidega kotil oli tugevdatud seljaosa ja iga kell saab uue koti osta. Mu jaoks oli oluline see lapse elevus asjade valimisel. Ikkagi tema esimene klass. Seda ei juhtu iga päev. Hullumeelne, et ta korraga ongi koolilaps. Alles ta oli see pisike mõngel.
Kas koolibuss ei saaks nagu oma marsruuti pikendada, et laps kodu tee lõpust
peale võtta? minu arust peaks see koolibuss ikka olema vajadusepõhine – muudavad marsruuti vastavalt lastele 🤔
Kirjutist lugedes, tekkis 2 küsimust, kas lapsel isa pole ja tema ei pea oma harjumusi lapse kooliminekul muutma ja kas firmas pole ühtegi kolleegi, kel on samuti kooliskäivad lapsed. Jah, ka isa muudab oma, peamine on töö suhtumist, mis, minu arvates, tänapäeval ongi paljudel noortel meestel muutunud perekesksemaks. Ja teiseks nüüdsel kodukontorite ajastul, saab ju õhtuti ka 1-2 tundi vajadusel kodus tööd teha. Olen ise selle etapi üle elanud kus olin kell 17 viimane lapsevanem pikapäevarühmas ja mind vaadati kui rongaema. Loomulikult polnud ka tore kontoris, kui olin alati enne tööpäeva ametlikku lõppu lahkuja. Beebibuum polnud veel kontori jõudnud ja lastega tegelemine oli kollegidele veel võõras reaalsus;) Kuigi minu kõik tööd said tehtud ja keegi teine minu pärast lisatööd ei teinud.. Eks kolleegid peavad ka empaatilisemad olema. Aga Ida on tubli laps ja saab varsti ise hakkama. Peame vaid lapsi usaldama, kuigi teame mida kõike juhtuda võib, aga hirmus ei saagi elada… Jah, ka meie peres olin ikka peamiselt mina see kes viis ja tõi lapsi;) Küll kõik laheneb kenasti ja ehk on ka sealkandis mõni tore inimene, kes vajadusel, väikse tasu eest, Idat peale kooli hoiaks. Edu kooliga kohanemisel!
Teadsin, et selline küsimus tuleb, et kas isa ei saa. Tead kui isa juhtida on tootmine ja on ikkagi oluline, et ta on kohal teatud kellaajal, siis tõesti temal on oma “harjumusi” raske muuta. Ilmselt saab ta tõesti natukene kellaaegasid muuta, aga pigem on mul võimalus paindlikum olla, sest minu töö on müük, mida saab teha kasvõi rannas kui on usaldus tööandjaga.
Olen ka selle peale mõelnud, et võib olla peaks uurima hoidjat.
Lihtsalt hetkel mul koolistress ja tahan, et see oleks kõikidele osapooltele võimalikult hästi sobiv.
Tean, mida tunned…kui esimene laps kooli läks – siis oli meie “väike” küla alles arenemise järgus, st ei olnud veel meeletut ehitusbuumi ja põllu peale kerkinud maju. Elasime maal-ja-metsas, ühiskondlikust transpordist võis näha und, koolibuss käis tee otsast…kool algas 8:30 ja lõppes 12:30…buss tagasi koju läks 16:45 – lapsed hängisid koolimaja peal…imelik mõelda, et see kõik oli 11 aastat tagasi.
Sai majandatud logistikaga, laps koju transporditud, ise tagasi tööle… tookord kodukontorit, kui sellist ei võimaldatud. Õnneks mul abikaasa oma-aja peremees, võttis osa koormusest enda kanda. Meil muidugi vahemaa linnaga oli väiksem, ajakadu ka vähem.
Räägi paindlikust tööajast tööandjaga, usun, et mõistavad ja saate kokkuleppele…ega tööaeg ei pruugi alata kontorisse jõudmisest, vaid saab tunni-kaks teha ka kodus…viia laps koolibussile ja ise kontorisse…õhtul pikapäevarühmast koju. On pikemaid-lühemaid päevi ning “tagumikutunde” ei tee meist keegi. Kui töö on tehtud ja tulemused saavutatud, peaksid nii Sina kui tööandja rahul olema. Igast olukorrast on väljapääs ja ehk on esimene sisse-elamise nädal mõistlik teha kodukontorit. Oma kogemusest võin öelda, et autoga kooli viimisel on hiljem häda see, et hakatakse võtma enesest mõistetavalt ja pahurdamine võib olla üsnagi tõenäoline, seetõttu on mõistlik harjutada iseseisvust – usu – Ida saab hakkama, taskulamp ja helkurid kaaslaseks.
Ma uuriks samuti koolibussi marsruudi pikendamise võimalust. Ei pruugi olla võimalik, aga siis tead vähemalt kindlalt.
Pikapäevarühm on just teile mõeldud. Kasutage agaralt. Ühtlasi on tal koju jõudes alati õpitud ja vaba aeg. Teil aga jääb ära lapsega õhtuti õppimise stress.
Minu enda koolitee jalgsi oli sama pikk, 1,5 km, sellest metsateed oli kilomeeter, ülejäänu oli aleviku äär ja alevik ise. Oi, ma kartsin esimesed neli aastat seda pimedas käimist. Eks juhtus ka igat. Loomi tormas teele, tige hulkuv koer on mind taga ajanud, mingi võõras veider mees
on tülitanud mind ühel korral, metsas krabistas keegi pidevalt. Hiljem õppisin hirmu maha suruma, aga pimedas metsas käimine armsaks ei saanud. Vihma, paksu lume ja libedaga samuti keeruline. Ida puhul veel see, et kui juhtub bussist maha jääma, mis siis? On tal seda sinu hilinemisgeeni märgata olnud? 😃😃
et siis laps läheb ja tuleb pimedas läbi pussnugade, imelike inimeste tormi ja tuule ja mamma-pappa persetavad soojas autos tööle?
et õpetavat lapsele elu. nojah, ahah. inimesed on muidugi erinevad.
sa ise ütlesid, et sul on reaalne võimalus olla kodukontoris, aga et tahaks kohal ka olla, kui minnes viid lapse kooli ja tuled tema tundide lõpu ajal ära nii, et laps saab ka soojas autos koju, siis teed oma kodukontorit ju kodus edasi.
Oot, ma ei saa aru, kus ma ütlesin, et Ida pussnugade sadades ise jalgsi laheb ja mina lähen autoga? Just vastupidi ju ütlesin, et iga ilmaga ei saa.
Ja kodukontorit saab ehk jah teha, aga kas selles mahus. Ega see tööandja mure pole, et ma metsas elan😀
Üldiselt maapiirkondades tehaksegi koolibussi marsruudid laste elukoha järgi. Uuri koolist ja vallavalitsusest järele.
Minu laps hakkas 2.koolinädalast nädalast ise bussiga käima, st. hommikul viisin või mees viis enne tööleminekut lapse kooli ja pärast oli laps pikapäevarühmas, ning peale seda kella 15 paiku tuli koolibussiga koju. Selle miinus oli küll see, et pahatihti jõudis laps kooli 40-50 minutit enne tundide algust ja kui vähe vanemaks sai, hakkas ka hommikul ise kooli minema.
Kõndima pidi umbes 100 meetrit lähimast koolibussi peatusest.
Kusjuures väga kiidan pikapäevarühma, lapsel tekkis õpiharjumus, kõik koju õppida antud asjad tegi koolis ära, kodus ei olnud enam midagi vaja teha ja see iseseisvus on suur asi. Siit sealt on ikka kuulda kuidas vanemad peavad õhtul veel lapsega õppima hakkama. Minu poeg on nüüd 7 klassi küll niiviisi koolis käinud, et mina et tea tema õppetööst midagi, ainult kiituskirjad tekivad veerandilõppudel lauaservale 🙂 Ju siis on kõik korras. Lisaks saavad lapsed pikapäevarühmas ka süüa, see oli meie koolis küll tasuline aga üsna sümboolse summa eest sai ta korralikult kõhu täis enne koju jõudmist. Mitte ei tulnud näljasena koju. Pikapäevarühmas oli ta kolm esimest kooliaastat, edasi on juba tunde nii palju et koolibussi aeg jõuab enne kätte, ainult pikapäevarühmas söömas käib ta endiselt. Ikka parem kui kohalikust poest maiustusi osta ja nendega kõhtu täita. Meie koolil on väga head kokad.
Kiidan samuti pikapäevarühma. Lisaks on koolis olemas ju huviringid? Need täidavad ka osa vaba aega ära. Esimesed klassid ongi see aeg, kui võib tõesti kõik ettejuhtuvad ringid läbi käia, eks hiljem selgub, mis täpselt meeldima hakkab. Minu meelest just hommikune minek on see, mida vanemad võiksid organiseerida. Hommikul on aega alati liiga vähe ja nii väikesel lapsel täpselt ajapeale minna on väga ebamugav. Ma olen vägagi organiseeritud inimene ja pole loomult üldse hilineja, aga kui mingil ajal rongiga tööl pidini käima, siis just see surve, et hiljemalt sel konkreetsel kellaajal tuleb kodust lahkuda, muidu on rong läinud, oli üsna vastik.
Meie ka maal, linnast tuleb buss küla bussipeatusesse. Esimene kord sõitsin lapsega kaasa ise, teisest päevast läks ise, terve trobikond lapsi sõitis keskusesse kooli. Pikapäevarühm….meie koolis suurepärane, meisterdamine, liikumine ja õppimine, kõik organiseeritud, ja siis bussiga koju ja kõnnib ise (kui trenne pole, siis sõidavad ise trenni ka vajadusel ja ma lähen siis trenni järgi). Trenn ja kool erinevas linnas siis. Soovitaks sul endal minna tööle sel ajal kui laps vaja bussipeatusesse viia, kasutada pikapäevarühma ja kui see lõppeb norm ajal, siis üksi koju tulla ning vajadusel trennipäevadel sõita linna trenni, nii et lähed bussipeatusesse vastu (Tallinn tõesti üksi liiklemiseks alguses suur). Kõik loksub paika.
Mina lahendasin nii, et tulin töölt ära kuskil 3 ajal, jõudsin ilusti järgi. Seejärel kodused toimetused ja seejärel kuskil kella 7-8 ajal vaatasin veel tööasju. Mõnikord hoopis kuskil 10 ajal. Aga mu abikaasa viis kooli, ta ei saaks varem ära, tööaeg on tööaeg, kliendid jne.
Nii sai natuke aega lahendatud, siis sai ainult hommikuti viidud, sest ta ise tahtis koju tulla. Hommikuti viimine on ikka siiani tavaks, kui läheb 8ks kooli. Mõnikord on aga vaja hoopis 9ks või 10ks minna. Need on keerulised päevad. Siis peab ise minema ja mõnikord on nii, et ta läheb pigem 1 h varem kooli, kui et ise pärast.
Keeruline on siis ka, kui on mingid üritused koolis – kontserdid vms. Siis ei ole bussi ka. Teiste lastevanematega kuidagi on klapitud.
Aga nüüd on juba viies aasta nii olnud ja kuues tuleb. Hea on see, et meie kandis teised ka kõik sellised hajaasustusest, et kõigil sellised mured. Kurvem vist oleks olla üksinda oma klassist nii.
Ma igatsen ka maale elama, sest võid ju linnas oma majas elada, aga ega sellist tunnet ei ole, nagu teil seal metsas. Ikka üks naaber saeb ja teine niidab muru ja kolmanda kukk kireb ja neljanda koer haugub kõige peale ja tahaks ka aiamajakest, aga krunt on liiga väike jne jne…Nii siin Keilas väikestel kruntidel on…
Aga just lapse pärast olen valmis linnaelu ära kannatama. Et mitte taksojuht olla. Keila on selles mõttes hea valik, et laps saab põhimõtteliselt terve linna ulatuses ise igalt poolt igale poole. Ja seda käimist ikka saab olema. Ei ole nii, et ainus mure on hommikul kooli ja õhtul koju saada. On veel huviringid ja külaskäigud ja ekskursioonid ja muud kooliüritused ja varem lõppevad koolipäevad ja mis iganes… Ja ratas on tore asi, aga ainult oktoobrini. Kohe, kui on väljas pime ja hommikul maa jääs, ei ole rattaga enam midagi teha. Ma sain näiteks ükskord lausa õpetajalt ise märkuse, et saatsin lapse miinuskraadidega jalgrattaga kooli ja laps kukkus. Raske on õigesti elada.
Ma soovitan sul kooli alguses paar nädalat kindlasti puhkust võtta. Kui pole puhkusejääki, siis kasvõi palgata puhkust. Ma ise ei võtnud ja pidin esimese kahe nädala jooksul otsad andma, sest lihtsalt ei suutnud oma tööle mõelda (mis mul on üsna pingeline) ja seda organiseerida ja samal ajal mõelda, mis kell laps kus peab olema ja mis tal kaasa vaja võtta jne… Esimesel koolinädalal näiteks suutis laps kolmel päeval ilma jopeta koju tulla, ühe jättis sõbranna poole, teise jättis muusikakooli, kolmanda mänguväljaku äärde… Ja siis ma käisin ja korjasin neid kokku…
Võibolla Ida ei ole nii hajameelne ja näiteks tunneb hästi kella, aga oma lapse pealt ütlen küll, et esimese klassi alguses on lastel pea ikka täitsa laiali ja nad vajavad ikka palju ema-isa abi…
Kui tööandja võimaldab kodukontorit, siis mina lepiksingi tööandjaga kokku, et töötad kodukontoris ja käid ainult vajalikel kohtumistel kohal. Kuna sa tegeled ekspordiga, siis ma eeldan, et enamus sinu kohtumistest ja kõnedest on nagunii video vahendusel, mitte kontoris kohapeal.
Jõudu!
Kui laps läheb piirkonnakooli, on valla asi talle tagada turvaline koolibussi võimalus. Ainult, et ametnikud ei lappa tööl laste nimesid läbi ja ei ennusta, et see pere vist vajab meie abi, aga seal on ema kodune või isa teeb kodukontoris tööd. Nendega tuleb ühendust võtta ja öelda, et seis selline. Tean lapsi, keda taksoga viiakse kooli, sest see oli vallale odavam, kui bussi saatmine külla. Minu laps läks ise tunduvalt varem kooli, sai süpradega kokku, õpetaja lubas lauamänge mängida. Pärast tunde jooksis nagu nii igaüks ise trenni või ringi.