naiivsed mõtted

Mõtisklused arvamustest ja solvumistest

/ Eveliis / 8 Comments

Eile oli tööl raske päev, ei hakka nendest teemadest rääkima, aga muuhulgas kaaperdati mu töömeil. Üks klient saatis meili, kus oli kaasas manus “tellimus” ja kuna kõik tundus legit, kliendi signatuurid ja kõik jutud, siis muidugi ma püüdsin seda avada,sellest piisas, et tekiks palju pahandust. Uue turuga toimetama hakkamine ei ole lihtne, see võtab palju energiat ja nii nagu kunagi mulle keegi ütles “Norra turuga tegelevad vaid kas hullud või fanaatikud”, siis muidugi olin ma löödud kui tellimuse asemel hoopis viirus tuli.

Toimetasin õhtul kodus oma toimetusi kui helises telefon. Tavaliselt ma ei võta õhtul võõraid numbreid vastu, aga seekord võtsin – oli selline tunne, et pean võtma. Mul oli hea meel, et võtsin. See oli K. (ma ei hakka ta nime välja kirjutama, sest võib olla ta ei taha seda). Ma ei ole temaga kunagi kohtunud, kuid ma tunnen teda juba kaheksa aastat vähemalt – K. on mu blogilugeja, kellega mul on tekkinud eriline side. Väga veidral moel. Ma sõitsin kunagi kogemata keset metsa ta majast mööda ja see oli kõige armsam maja, mida mu silmad olid näinud. Kirjutasin sellest ja ta kirjutas mulle kommentaariks, et see oli tema maja. Meil on mingi omamoodi side. Ma ei tunne teda, aga ma tunnen teda. Ta kuidagi oskab olemas olla kui mul on tuge vaja, ja ka siis kui tal on raske ning mina olen püüdnud teda toetada, on ta oma olemasoluga toetanud mind. Eile helistas ta samuti selleks, et mind toetada. Milline õige ajastus ja kui hea oli üle aasta tema häält kuulda!

Ta oli lugenud minu postitust abivajajast ja Anu oma ning tundis, et peab mind toetama ja tänama, et aitan ning ei eelda halvimat ega paku õnge ja süvaanalüüsi. Ma ei saakski. Nii nagu tema enda puhul on ka selle naisega – ma otseselt ei tunne teda, aga ma tunnen teda (ja olen näinud ka). Ühesõnaga. K. vajas abi eelmisel aastal ja temalt küsimata jagasin ma oma jälgijatele ta kontonumbrit. Ta oli ka oma murest kuhugile kirjutanud, ma tean kui raske on abi paluda, ma mõistsin ta valu ja mure ning kuna mul mingil põhjusel oli tema kontonumber, siis ma otsustasin seda jagada. Ma teadsin rohkem tausta kui ma jagasin, sest ma ei tahtnud, et inimesed teaksid kui raske tal tegelikult on. Oleksid ka öelnud, et tehke rohkem tööd ja müüge maja maha!

Ma mäletan kui ta mulle tookord helistas ja nuttis kui sai aru, miks ta kontole raha hakkas laekuma, me meenutasime eile seda olukorda ja me mõlemad mõistsime, miks me seekord aitasime seda teist hätta sattunud naist. Ka K. , kel ma tean, et ei ole hetkel ikka veel lihtne, aga ta ütleski nii nagu ka mina arvan ja olen tundnud – ma tean seda tunnet kui keegi lihtsalt korraks aitab. Ma ei kirjuta seda siin selleks, et näidata kui suuremeelne ja hea inimene ma olen, kindlasti mitte, ma ei taha ka end ühestki paremast küljest näidata või end upitada, ma lihtsalt olin siiralt tänulik, et K. just eile helistas ja ma sain aru, et midagi teen ma ka õigesti, minust on mingi kasu ja ma muudan midagi. Naaaaatukene, aga siiski. Me rääkisime K.-ga nii kaua kuni mu telefon tühjaks sai (vabandust, K.) ja jõudsime mõlemad järeldusele, et teatud hetkel on vaja lihtsalt nö süsti. Vahet ei ole, kas see raha läheb pärast kohtutäiturile, söögile või kasvõi juuksurile, siis see annab selle tunde, et ma ei ole üksi, ma saan hakkama. Te võite öelda, et aga raskustes inimene ei värvi juukseid, aga mina ütlen teile, et ka raskustes inimene ei pea olema iga päev 18 tundi tööl ja olema iga sekund masendunud, vaid tal on õigus õnnele. Nii nagu haavatud metspardil (kui kaua ma pole muide “Metspardi” ja eluvale näiteid toonud, ah????) ja keskpärasel inimesel on õigus õnnele. Ka eluvalele. Mäletate ju ikka? “Võttes keskpäraselt inimeselt ära tema eluvale, hävib ka tema lootus õnnele”.

Minu 35. sünnipäevaks viis Satu meid Maaemosse. See oli unistuste restoran. Minu bucket list´is. Kas ma oleksin kunagi arvanud, et külastan seda restorani just siis kui olen kõige sügavamas augus – depressioonis, läbipõlenud ja meie pangaarved olid miinuses – hoiatused, ähvardused, maksmata arved, võlad, kohtukutsed olid igapäevane asi, millega hakkama saada. Ometigi jõime me minu sünnipäeval parimat šampanjat ja veine, nautisime kõige paremat toitu ja meil oli võrratu päev, mida on raske unustada. Ma mäletan neid kommentaare, et kuidas saab minna restorani, kus menüü inimese kohta on ca 600 eurot, kui ise oled väidetavalt vaene ja võlgades, aga tollel hetkel oli mul nendest kommentaaridest ükskõik. See oli minu eluvale ja valgus tunneli lõpus, et mul on lootus õnnele, et kõik läheb veel hästi. Tagasi hyttasse jõudes võtsin ma seljast oma Hugo Bossi kleidi tundes end nagu Tuhkatriinu. Satu oli minu haldjast võõrasema.

Meil jäi kokkulepe, et kui me uuesti jalad alla saame, viime meie teda sinna sööma. See restorani külastus oli midagi rohkemat kui lihtsalt toiduelamus. Ma ei saa Satut enam kunagi sinna viia, kuid ma usun, et talle meeldiks, kuidas ma teda omal moel hetkel tänan. Saate mu mõttekäigust aru? Võimalik, et ei saa, ega ma isegi ei saa täpselt aru, mida ma öelda tahan. Vist seda, et mul on nii palju mille üle tänulik olla ja kui veel keegi ütleb, et minust on päriselt kasu olnud, siis ma tunnen, et ma kuidagi annan tagasi selle, mida on antud mulle.

Päisepildil olen ma kõige sügavamas depressioonis. Kas te oskaksite vaid pildi järgi seda aimata? Ma nutsin end öösiti magama ja üle päeva mõtlesin, et ei taha elada. Kui mitte lugeda mu tolle perioodi postitusi, vaid vaadata ainult pilte nii Instagramis kui Facebookis, siis olin ma kõige õnnelikum inimene maailmas. Ma mäletan kui emme mulle alloleva pildi kohta ütles, et ma ei jagaks tol hetkel sotsiaalmeedias pilte, kus meil on seljas brändiriided ja me tundume elu nautivat, sest mida inimesed arvad. Ma vastasin talle, et see on minu moodus masenduse ja olukorraga hakkama saada. Tal oli õigus – inimesed arvasid ja kirjutasidki, et kuidas ta küll ringi tripib ja kannab kalleid riideid ning siis nutab, et on hädas. Aga see oli minu fassaad, minu pööning, kuhu põgeneda.

Kokkuvõtvalt. Me ei tea kunagi, mis toimub fassaadi taga, meil ei ole kunagi täit infot (ma olen alles hiljuti saanud teada, millisel hetkel ma ise maaslamajat olen löönud) ja me ei saa arvata, et meie teame paremini. Ei tea.

Olles kôike seda augus olemist ja masendust, hukkamõistu ning fassaadi läbi teinud/kogenud, olen ma Anu postituse peale solvunud. Samas te ju teate, et mul hetkel solvumise faas 🤷‍♀️

Kolmapäevane kadedus

/ Eveliis / 2 Comments

Istun oma kodukontoris Lillehammeris, teen viimaseid ettevalmistusi ühe projekti launch´iks Norras, blogin, taustaks käib Netflixist “Mad Men”  ja ma tunnistan endale, et olen kade nagu mulle ikka ette heidetakse. Ma olen kade, et mul Ussipesas ei ole kodukontoris sellist telekat ja Netflixi. Vaatan toas ringi ja olen kade, et mul ei ole selliseid maale. Vaatan aknast välja olen kade, et mul ei avane aknast sellist vaadet. Olengi kade.

Aga tegelikult ma istusin ja mõtlesin tõepoolest, et mille peale ma siis kommentaatorite arvates kade olen? Et mul ei ole luksuslikku elu nagu blogijal X? Vaatan veelkord enda ümber ringi ja mõtlen, et kas see pole mitte luksus, et meil on mitu kodu. Lillehammeris ja Ussipesas. Meile on uksed alati lahti. Me oleme oodatud. Istume autosse, lennukisse ja sõidame koju – Lillehammerisse või Ussipessa.

Olen ma kade, et mu blogi pole piisavalt popp ega too mulle mingit kasu peale kirjutamise rõõmu? Ma ei tea, mis on “piisavalt popp”, aga aegajalt mind hirmutab mu blogi suurus. Kasu saamine blogiga ei ole mul olnud omaette eesmärk, kuid meeldiva üllatusena see siiski midagi sisse toob. Tooks ka rohkem kui ma viitsiks reklaamid siia tagasi panna. Ei ole ausalt viitsinud. Asju ma teatavasti väga ei taha, aga blogi on toonud mulle sellised koostööd, mille üle ma olen uhke ja õnnelik. Ei, need ei ole üldse blogimaailmaga seotud. Inimesed on mind tänu blogile avastanud. Ja isegi kui ma blogi järgi paljudele kommentaatoritele jätan lolli mulje, siis las olla. Ma tean, et nende inimeste jaoks, kellega ma tänu blogile olen tutvunud, olen ma “päris intelligentne”.

Olen ma kade, et mul ei ole kodus võrratud meest/armukest/poiss-sõpra, kellega blogis uhkustada? Mul on kodus olemas ainulaadne ja mind armastav mees. See et ma meie probleemidest ka kirjutan ja tema kallal norin, ei tähenda, et ma ihkaks midagi muud. Me olemegi sellised, mitte ninnu-nännud. Käisime reedel teatris ja mu tuttav nägi superhea välja. “E.,ära näe nii hea välja, teistel tulevad kompleksid,” ütlesin ma talle. “Aga see võiks sulle siis motivatsiooniks olla,” vastas Marek mulle selle peale. Peab ta mind peletiseks? Oh ei. Me olemegi sellise huumoriga.

Aga olen ma siis kade teiste välimuse peale? Jaa, eks ma tõesti tahaks tegelikult pikemaid ja sirgemaid jalgu või suuremaid silmi ja väiksemaid hambaid (naljakas, et ma ootan Nordic Hambakliinikust oma raviplaani juba kaks kuud!), aga ega ma sellepärast elamata ei jäta. Kümme kilo tahan kõhnem ka olla, aga see on väga lihtne. Tuleb midagi selle nimel lihtsalt teha. Kotti pähe ei pane, et vanem välja näen teiste arvates. No mis siis sellest. Las ma näen. See ei ole kuidagi põhjus, et olla teiste peale kade. Näete julgen isegi endast poolalasti pildi siia üles panna. Kaalun kümme kilo liiga palju, aga saan ka sellega hakkama. Tahate kommenteerida, palun!

Olen ma kade, et mõni blogi on bränd ja blogijad X ja Y kirjutavad raamatuid? Blogi ei ole minu jaoks esmatähtis, mul on teised ambitsioonid, ma lihtsalt ei kirjuta nendest tegemistest enam, las inimesed arvavad, et istun kodus käed rüpes ja olen kade tegusate inimeste peale.

Olen kade asjade peale? Ma võiksin järelmaksuga osta endale ka uue teleka, uue iPhone X-i, isegi vist auto. Aga ma ei taha. Ma vihkan järelmakse. Ja iPhone 6 ajab (veel) asja ära küll. Ma annan kodust asju ära, et saaks rohkem ruumi ja õhku ja vabadust. Ja kui mõnda asja, mida tõesti tahaks, ei saagi endale lubada hetkel, siis mu meelest on suhteliselt okei, et kõike ei saagi endale lubada. Polegi vaja. Muidu pole unistusi, mille poole püüelda.

Ja lõpuks ma jõuangi sinna, et kadedus ja otsekohusus, nn lapsesuu, on kaks eri asja. Ma näen ja kuulen midagi ning avaldan arvamust. Ilma filtrita. Ka tööalaselt on mul väga raske oma suud kinni hoida. Ma olen kaks päeva vaielnud oma ülemusega, kuigi ma tean, et peaksin vait olema, sest sellises võitluses võidab alati ülemus, aga ma ei suuda. Ma ütlen välja, mis ma arvan temast ja tema otsustest. Olen tema peale ka kade või?

Mind ajavad närvi kommentaarid stiilis “appike, miks sind häirib, mida keegi teine teeb/kannab/ütleb/sööb, kas sul päris probleeme ei ole või ela oma elu”. Muidugi ei kannata mu elu absoluutselt nende teemade pärast ja laias laastus ongi mul suva, mida keegi teeb, aga küsimus… Kui on osaliselt arvamusblogi, siis mille kohta tohib arvamust avaldada, et ei oleks kade? Vaid lihtsalt avaldakski arvamust. Oma arvamust asjadest.

 

Naiivsed mõtted olukorrast

/ Eveliis / 13 Comments

Mina istun siin oma “kodukontoris” diivanil ja loen uudiseid. Aleppost, Saksamaast, Türgist. Osa minust tahaks silmad kinni pigistada ja mitte nendele õudustele mõelda . –  “see on kusagil seal, kusagil kaugel, see ei puuduta mind”.  Kahjuks aga ei toimu sõda enam ammu “kusagil seal kaugel ja ei puuduta mind”, kohad, kus terroriaktid toimuvad, tulevad aina lähemale.Kui ma kõnnin Stockholmis, siis ma mõnikord mõtlen, et see pole ammu enam see linn, mida ma mäletan lapsepõlvest. Ma olen tähele pannud, et metroosse astudes ma teinekord kardan. Me olime Idaga hiljuti kolm tundi öises Stockholmi bussijaamas. Ma ei saa öelda, et ma end turvaliselt tundsin. Ma nägin viha ja vaenu teise nahavärviga inimeste suhtes, üleolekut. Ma saan aru inimeste vihast ja emotsioonidest, kuid rünnata, kedagi vaid teise naha värvi pärast ja teda alandada, kuna ta töötab wc-s uksehoidjana? Stockholm ei ole mu lapsepõlve näoga, see on sõja ja hädade näoga. Kui rongile astub järjekordne inimene korjanduskarbikesega, mõtlen ma, et kas tal tõesti “on kodus viis last, kellele pole süüa anda” või jkas ta kogub “raha, et minna tagasi Rumeeniasse” või on see lihtsalt laiskus ja mugavus. Inimesed vaatavad neid tülpinult, keeravad pea ära. Mina keeran ka pea ära, ei näe neid. Kui mul juhtub taskus olema mõni ülearune kroon, siis ma annan selle tihti küll ära, kuid kolmandale ja neljandale ei ole mul enam midagi anda, ma keeran pea ära ja mõtlen, et aga mis siis kui nad tõesti ongi hädas ja keegi neid ei aita.  “Ah, pagulased,lihtsalt laisad,” kuulen ma kedagi ütlemas.

Jah, kahjuks on ka palju neid, kes tõepoolest ei ole põgenenud otseselt sõja eest, vaid on tulnud mujale elama lootuses lihtsamini hakkama saada, muidugi muudavad sellised inimesed, kes ei viitsi õppida, tööd teha ega teist kultuuriruumi austada, meid vihasteks, aga siis ma mõtlen jälle Aleppo peale. Mis siis kui see “pagulane”, keda me põlglikult vaatame ongi üks neist, kel õnnestus sõja käest pääseda, kas on siis tema süüdi, et sündis vales piirkonnas, kas on tema süüdi selles, et mina seal metroos istudes end temast paremaks pean, leian, et mul on rohkem õigusi eestlasena Rootsis  olla. Uudised Aleppost, kus 40% linnast on hävitatud, kus inimesed on lõksus ja näljas, kus inimesed ei tea, kas tänane või homne öö jääb neile viimaseks, panevad mind mõtlema, et me ei tohiks pagulastesse suhtuda vaenulikult. Me ei tea nende tausta, kuid juba sõna “pagulane” on minu jaoks halva ja vaenuliku kõlaga. Siis aga loen ma uudiseid järjekordsest terrorirünnakust, kahtlustatavana on jälle kinni võetud “pagulane”, ma loen uudiseid vägistamistest ja ma ei tea enam, kas olukord ongi nii hull või püütakse meid meedia abil manipuleerida. Ma olen segaduses.

Ja kurb. Kurb sellepärast, et me püüame näidata end diipidena, kuid tegelikkuses oleme me lihtsalt tühised inimesed. Jah, ma ise olen ka naernud selle üle kui keegi ütleb, et no kuidas sa saad praadi ja magustoitu süüa ning veel alles jätta, kui samal ajal Aafrikas lapsed nälgivad, kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma saan aru, et meie maailm keerlebki “prae ja magustoidu” ümber, me ei näe oma ninaotsast kaugemale. Ma ei ütle, et me kõik peaksime tormama Süüriasse appi või pakkuma oma majas elamist sõjapõgenikele, kuid meie mured on nii naeruväärsed. Mida kinkida lapsele, mehele, koerale, kust saada uus diivan, me tarbime ja kogume nagu pöörased ning kritiseerime minusuguseid “hulle”, kes püüab inimestele selgeks teha, et liigses tarbimises ei peitu õnn. Asjad ei tee meid õnnelikuks. Raha mingil määral teeb, aga ka siin on mingid piirid, millest üle ei tohiks astuda. Kuid aina enam näen ma inimesi, kes raha ja asjade pärast on end nõus maha müüma ja lolliks tegema.

Istun siin oma koledal diivanil ja mõlgutan selliseid naiivseid mõtteid. Aga mul on vähemalt diivan. “Kusagil seal kaugel, seal, kus käib sõda ja terror, mis minusse ei puutu” on kole diivan viimane asi, mis inimestel meele mõrudaks teeb.