Ega sellel postitusel polegi muud eesmärki kui öelda, et tegin-nägin-mõtlen ja et metsas on ikka pagana hea elada. Vahepeal on selliseid postitusi ka vaja, et endale meelde tuletada, et kõik on hästi ja ilus ning põhjust ei ole vinguda. Ärkad üles, võtad kohvitassi ja lähed jalutad hommikumantlis oma tavapärast hommikujalutuskäiku Dexteriga. Kolmel päeval nädalas sätid end siis korda, viid Ida lasteaeda ja ise tööle. Kes oleks võinud uskuda, et mina, kes ma olen harjunud töötama kodukontoris ja suure aja ise otsustama, mida ja millal teen, naudib tööl käimist, selles mõttes, et kontoris käimist. Ju siis on meeldiv töö? Ja kas te suudate uskuda, et Idal on jäänud vaid kuu aega veel lasteaeda, siis tuleb suvevaheaeg ja algab kool. Ma päriselt ei suuda seda uskuda.

Kuigi ma ise olin plaaninud ta panna mujale kooli, siis lõpuks jäi Ida sõna peale ning ta läheb kohalikku Ääsmäe põhikooli. Lõppude lõpuks saab õppida igal pool kui tahta ja kuna meil see metsast transpordi korraldamine niikunii on veidike keeruline, siis miks teha oma elu veel keerulisemaks ja hakata teda kuhugi kaugemale sõidutama. Niigi olen ma kaks korda nädalas autojuht kui teda linna kaunite kunstide kooli viin. Pole lühike maa sõita, aga saame hakkama. Viimane kord läksin ise samal ajal depilatsiooni – Ida sai küll veidike varem valmis, kuid ootas mind kenasti. Eks ma pean hakkamagi teda natuke iseseisvusega harjutama, sest ikkagi kohe koolilaps. Hiljuti sõitis ta üksinda sõbranna juurest Boltiga mu töö juurde, pole küll ohtlik tegevus ja kõike saab ju jälgida, aga ikka emana mõtled, et issand minu väike beebi üksinda. No ja mis beebi ta siis enam on?

Nädalavahetusel kui ma sõbranna lapsi hoidsin (jälle üks lause, mida ma ei oleks uskunud, et kunagi ütlen), pidin ma ise ära tegema kapis seisnud lambaliha. Ma olin selle välja võtnud sügavkülmast lootes, et Marek selle enne Pranglisse minekut ära puhastab, kuid unustasin. Mul oli kaks varianti, kas üritada või visata see minema, sest uuesti seda ju enam sügavkülma panna ei saanud. Te ei kujuta ette kui hea see tuli. Isegi kui ma ise seda ütlen. Ma olin enda üle nii uhke, sest ikka minu enda tehtud esimene lambaliha. Kui ma olin noorem, siis ei söönud ma lammast üldse, kuniks üks kord sain megalt hästi tehtud lambakintsu. Mu maailm muutus. See oli nii hõrk ja hea! Nüüd ootavad mind külmkapis kaks turska, millest kotlette teha, aga neid ma puhastada ei oska. Õnneks on Marek kodus.

Samuti oleme me jõudnud nii kaugele, et peame hakkama edasi tegelema oma majutusprojektiga. Esimesena tuleb ära osta suvemaja/aiamaja. Mul oli see juba välja valitud, aga nüüd kui võtsin teema jälle üles, selgus, et seda ettevõtet enam ei eksisteeri. Seega pean ma hakkama PRIA taotlust ümber tegema ning leidma uue maja. Kõik teie soovitused on teretulnud. Suurus alla 20m2 (et poleks ehitusluba vaja) ja hind võiks olla maksimaalselt 8000 eurot. Parem kui oleks kuus tuhat.

Ilusat päeva kõigile!

View this post on Instagram

A post shared by Eveliis (@eveliiskundzujev)