Month: March 2021

Päris probleemid

/ Eveliis / 4 Comments

Teate ju küll, et mul on kohati komme võtta sõna igasugu kollastel draamadel. Mitte et ma neid otseselt jälgiks või need mind isegi huvitaks, aga no jäävad silma kuidagi ja siis ma ikka tahan ka sõna sekka öelda. Nagu viimati uudishimu tappis kassi. Selliste postituste peale läheme me ühe sõbrannaga pea alati vaidlema, isegi korraks tülli, sest ta ei suuda aru saada, miks ma oma aega üldse raiskan selliste teemade peale, eriti kui maailmas on ka päris probleemid olemas. Selles mõttes on tal muidugi õigus, et aja raiskamine on see küll, aga mina olen lihtne inimene ja ei oska alati päris probleemidest rääkida, veel vähem neid lahendada. Nii ma siis kollaseid draamasid lahkangi.

Aga ma olen arenemisvõimeline. Eile lahvatas suunamudijate konnatiigis uus draama, viskasin korraks pilgu peale, see paganama uudishimu ja kass, kuid panin sama targalt selle kinni ja unustasin, sest “what are we like twelve”, kus täiskasvanud inimesed draamatsevad selle üle, kes kellele, mida ütles ja kellele rohkem liiga tehti. Mitte kedagi peale nende endi ei h-u-v-i-t-a! Samas ma saan aru, et sellised draamad ongi “sisuloomine” – kes rohkem draamastoorisid teeb, see ägedam ja tihedama graafikuga sisulooja on. Ma olen sellest vanusest ja/või sisuloomisest välja kasvanud. Isegi mu enda “draamad” Mallukaga tunduvad nii piinlikud, et tõesti mõtlen tagant järgi, aga keda huvitas, mida pada kaanele ütles/ei öelnud.

Selle olulise ja informatiivse sissejuhatusega jõuame me teemani, millest ma tegelikult tahtsin rääkida. Ma ei vaata üldjuhul saateid nagu “Sotid selgeks”, “Laser”, “Märgatud Eestis”, isegi “Pealtnägijat ei viitsi vaadata – need saated on kõik Mareki quilty pleasure. Ma ausalt vaatan iga kell enne Netflixist mõnd sarja. Marek heidab mulle seda ette, et mida need sarjad mulle annavad, et tema vaatab, mis elus toimub, kuid ausalt, mul ei ole sellisest elust vaja midagi teada. Kaklevad naabrid, vandenõuteoreetikud… Ma ei taha. Ometigi jäin ma sel nädalal vaatama Taavi Libe poolt juhitud “Märgatud Eesti” saadet ja sellest saatest (link) ma rääkida tahangi. Või pigem Nõo valla sotsiaaltöötajatest.

Tõsi, me ei näinud saates troopiliste kardinate taha, kuid ei pea olema selgeltnägija, et saada aru, et korras selle kardina taga kõik ei ole. Vaevalt saatejuht teeskleks ja valetaks, et elamistingimused olid kohutavad ning kannatajaks mustuses ja kehvades tingimustes elav kahe-aastane laps. Läksin huvist lugema selle saatelõigu kohta kirjutatud kommentaare Facebookis, alati võtavad sellistes teemades sõna inimesed, kes kõike teavad. Nii ka siin. Loomulikult oli seal inimesi, kes mustuses elavat pere kaitsesid, sest “alloo, no milline kaheaastane laps on puhas ja lapsed teevadki kodu mustaks ja ajavad sassi ja kõik ei pea olema briljantselt puhas ja issand, laps ei peagi riides olema, kaheaastased käivadki vaid “mässudega” (öäk, mis sõna!)”. Jah, see kõik on õige, kuid mustusel ja mustusel on vahe. Meie kodu on ka must, sest väljas on porine, meil on lahmakas energiline koer ja valged seinad. Pange ise võrrand kokku. Siit sealt on ühtteist tegemata või juba laguneb otsapidi. Ja vaatame siis nüüd pilte sellest mustusest, mis on kodus, kus elab kahe-aastane laps ja “alloo, kõik ei peagi briljantselt puhas olema”.

Pildid võetud “Märgatud Eesti” Facebooki lehelt.

Lastekaitsetöötaja ja sotsiaalosakonnajuhataja sõnade järgi on aga kõik korras. Lapsega, kellel on lööve/putukahammustused/nahahaigus ja kes on pesemata, on ka kõik korras, keegi pole andnud teada, et midagi oleks valesti, lasteaias pole ka seda tähele pandud. Pidevalt pidid seal käima nii lastekaitse töötajad ja politsei, kuid mitte midagi ei anna aimu sellest, et lapse elamistingimused on kehvad ja tal oleks parem elada vanaema juures. Ma ei tea, kas Nõos töötavad pimedad inimesed või lihtsalt inimesed, keda ei huvita. Pigem viimast. “A me praegu ei saa rääkida, me oleme lõunal”, “tema ka ei saa rääkida, jah, teoreetiliselt tal lõpeb lõuna viie minuti pärast, aga kes teab, millal ta lõunale sai, sest nii palju oli hommikul tegemist”. Ma tahan päriselt selle peale öelda – fuck you! Mis kuradi “lõunal olemine”! Muidugi peab inimene sööma, kuid ma päriselt jälestan inimesi, kel pastakas kukub kui kell saab viis, kes punktuaalselt peavad lõunat, sest nii on ette nähtud ja ei tegele probleemidega, sest pole nende vastutusala. Kui mul on vaja töö ära teha, siis ma teen. Lõuna või mitte. Ja me ei räägi siin probleemist diivani pehmusega või tarne hilinemisest vaid väikesest lapsest ning vaimupuudega emast, kes elab koos mehega, kes teda (minu arvamusel) ära kasutab. Kedagi ei huvita, kõik teavad, kuid ei tee midagi, sest “pole minu vastutus”, “mina täpselt ei tea”, “meil on selleks töötajad”. Niisama lõunalauas pläkutada ja linte lahti lõigata on tore, aga vastutada ei taha keegi. Vastik!

Kui lapsed elavad Eestis sellistes tingimustes ja sotsiaaltöötajad leiavad, et see on okei ning see pole päris probleem, siis mis on?

Lockdown teine nädal – easy peasy!

/ Eveliis / 14 Comments

Easy-peasy, yeah right! Facebookis sai igapäevaselt juba kurdetud kui kurnav see kodukontor koos lapsega on, ei hakka end kordama. Muidu veel keegi jälle kirjutab, et issand, kui negatiivne sa oled. Ja tegelikult kui nüüd lõpuni aus olla, siis ega ikka nii hull ka ei olnud. Ilukirjanduslikud blogija liialdused. Kodukontoril on oma plussid. Minu kõige suurem peavalu tekitaja oli loomulikult hoopiski pisike koerabeebi Dexter (ja mudane ilm), mis tähendas, et ma pesin põrandat ilma liialdamata kaheksa kuni kümme korda päevas. Ilma selle Kärcheri masinata ma ei kujutaks ette, kuidas ma oleks ellu jäänud. See masin on elupäästja!

Teiseks peavaluks oli mõnes mõttes autota olek ehk siis ei olnud nii, et tuleb tahtmine midagi osta, istud autosse ja poodi. Õnneks leidsin ma sellele ka lahenduse. Wolt küll Ussipessa toitu ei too, selle eest teeb seda kohalik Snäx Café. Küsisite mult, kas soovitan, et olete sealt mööda sõitnud, aga pole julgenud/viitsinud sisse astuda, et kas ikka on väärt. Vaadake kui ilus poke-kauss! Ma muidugi olen see tüüp, kes hea meelega katsetab teele jäävaid veidike kummalisena tunduvaid söögikohakesi, kunagi sai nii (vist) Jõgeva maanteelt avastatud “Postipoiss” (huvitav, kas see ikka veel toimib?) ja ma julgustan teid sama tegema. Pärleid võib leida. Harutee Snäx on üks selline koht.

Dexteri sünnipäevatort (whoop whoop, beebi sai 1-aastaseks!) toodi ka kohale. Vat on leidlikud inimesed – tahad oma koera sünnipäeva eriliseks teha, ei leia sobivat torti ja mõeldud-tehtud, hakkad ise koerakooke tegema. Väga tore ettevõtmine! Dexter muidugi hingas oma sünnipäevatordi ühe hingetõmbega sisse, aga kas te olete ka näinud kui suur see koer on? Et tal midagi alles jääks, peaks tort vist 30kilone, mitte 600g olema.

Nojah. Söök ja lockdown käivad kokku. Sellest ka laual see tagasihoidlik kuivatatud liha käntsakas. Kusjuures, ma söön liha aina vähem, aga sellisele kuivatatud/vinnutatud lihale ma vastu veel panna ei suuda.


Kas teil on ka nii, et täiesti kohutav soov on reisida või kuhugi minna? No et nagu keelatud vili. Aga kuhu sa lähed eksju. Spaasse ei lähe. Kinod ja restoranid on kinni. Reisile ei taha. Ok, tahan, aga ei lähe. Muudkui aga panen reisisihtkohti paika ja muudan neid, et kuhu me kohe reisime kui koroona-olukord paraneb. Sihtkohad muutuvad Lätist USAni. Ma lihtsalt tunnen nii puudust reisimisest. Eelmisel aastal lubasin Idale, et muidugi läheme Berliini tagasi ja siis veel sinna ja sinna ja sinna. Siin me siis oleme. Mitte et Ussipesas midagi viga oleks, siin on üsna idülliline ja täitsa petab ära nagu olekski reisil ja/või spaas, aga ikkagi. Mulle tuli meelde, kuidas me viimane kord Idaga läbi Riia Norrasse läksime, Riia vanalinnas aega veetsime ja igatsus tuli peale. Mhm, Riia ei ole kaugel, aga ma täiega fännan seda linna. Meil on Marekiga Riiaga omad mälestused, mul on Idaga Riiaga omad mälestused, meil on sõprade ja kolleegidega omad mälestused Riiast. Ma armastan Riiat. Oot, nüüd läks küll lappama. Ma isegi ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin tegelikult. Ühesõnaga on vist näha, et ma igatsen reisimist.

Eelmise nädala reede oli küll selline päev, kus ma tundsin end kui tühjaks pressitud sidrun. Tööalaselt oli see kodukontori-nädal kurnav tõesti. Ja kui nüüd tagantjärgi mõtlema hakata, siis võib olla mitte vaid lapse ja koerabeebi pärast, aga selle pärast, et oli palju teha, ma tahtsin tulemusi, pidin keskenduma (mida segas pidev käppade puhastamine ühel ja võikude tegemine teisele), aga ei ole veel oma töös piisavalt pädev. Kõik võttis aega ja reedel panin ma ming hetk lihtsalt arvuti kinni, sest mu aju kärsas. Ma oleksin tahtnud terve nädalavahetuse veeta horisontaalis diivanil, nii nagu eelmisel laupäeval, aga seekord ei olnud see võimalik. Me läksime tühjendama Mareki ema korterit.

Korteri tühjendamine ei olnud iseenesest mingi eriliselt rõõmus tegevus, aga kui see osa kõrvale jätta, siis ma ei ole kunagi varem näinud nii korras ja organiseeritud korterit näinud. Seda oli nii lihtne koristada ja tühjendada. Peale tööd tegime sauna ja tünni ning korraga ma mõistsin Marekit – tegelikult on mõnus end esmalt liigutada ja siis lõõgastuda. Kuidagi teine tunne oli. Lisaks vaadake seda postamenti! Ma olen sellega juba igal pool eputanud, aga on olukordi, kus küll küllale liiga ei tee. Ma olen sellist taga ajanud. Leidnud koledamaid ja kallimaid ning siis selline aare. Mareki enda tehtud. Kellu kooli eksamitöö. Krt, see kuldsete käte jutt ei ole ikka üldse vale. A mu uut külmikut olete ju ka juba näinud? Ma nii rahul. 250 eurot hästi kulutatud. Köök ei vaja isegi enam kapiuksi. Piisas ühest väikesest õnnestunud FB Marketplace ostust.

Mareki ema korter läheb müüki. Kindlasti ei ole see lihtne otsus, Marekil ja ta õel on selle kohaga omad mälestused ja emotsioonid, kuid müüki ta läheb siiski. Imearmas Pelgulinna korter. Kel huvi, küsige julgelt lisainfot.

No ja nüüd kui see eelnev kõik kokku võtta ja lisada siia see, et täna sain üle kahe nädala kontorisse minna (nii tore ja lõbus oli!), siis tegelikult ma ikka ei saa üldse kurta. Kuigi kohati on ikka hull deja vu tunne. 2020 vs 2021. Jälle kordub kõik, kordub uuesti. Pisidetailid on muutunud, aga muidu vaatan neid aastase erinevusega tehtud pilte samal kuupäeval ja mõtlen, et sellist aastat (sellist kahte aastat) poleks osanud ette aimata ka oma unenäos.

Kuidas teie end lockdown 2-s tunnete? Millest kõige enam puudust tunnete?

Edasi-tagasi, Grandiosa, shopping ja sihitu hulkumine

/ Eveliis / Leave a comment

/…/

Me tõstsime autosse viimase kasti mu kunstiajaloo õpikutega ning enne Stockholmi poole suundumist tegime me kõrvalepõike Haugenisse. Britt-Ida ootas meid uksel. „Merry christmas!“ soovis ta emale ja õele, andes neile edasi hilinenud jõulukingid. Mulle tulid liigutusest pisarad silma. Mis sellest, et viis kuud hiljem, kuid mu unistus oli täide läinud – ka ema ja õde said Haugeni jõuludest osa.

„And merry christmas to you too, Lisu,“ naeris ta ning pistis mulle sulle suure koti.

„Hva er det for nå?”* küsisin ma ja jäin vastuse saamiseks Camillale otsa vaatama. ”Kust mina tean,” vastas Camilla itsitades. Mul ei jäänud muud üle kui pakk lahti rebida. Seal sees olid kõige ehtsamad kransekake vormid. Keset suvist soojust seisin ma jõulukink süles Haugeni sinise uksega maja trepil olles kingist niivõrd liigutatud, et ei saanud sõnagi suust. Samal ajal kui mina ikka veel end kokku kogusin, kattis Britt-Ida haugenlikult lookas jõululaua. Isegi seitset erinevat sorti koogid olid olemas.

”Britt-Ida, mul ei ole sõnu,” laususin ma hüvasti jättes, pisarad põskedel voolamas. ”Minul on, minul on,” hüüdis mu väike õde ning lisas “jäi liiker mäi I Norge”.** Ta oli terve õhtu püüdlikult seda naljakat lauset pähe õppinud.  ”Ja takk for oss,” lisasid ema ja onu ühest suust teise naljaka lause.*** Britt-Ida ja Camilla jäid meile ukse pealt järele lehvitama kui me nende hoovilt autoga minema vurasime. ”Minor Earth, Major Sky…” kõlas taustaks maailmakuulsa Norra bändi A-Ha uus plaat.

Tallinna sadamas ootas mind peika tulipunaste roosidega. Mul oli niivõrd hea meel, et kuri kursaõde Ida, tüütu kelner ja Kjetil olid Roomas mind ja Stianit vahele seganud. Mul oli nii hea meel tagasi kodus olla ja piinlik, et ma isegi olin kaalunud Martini „välja vahetamist“ Stiani vastu. Mul tulid piinlikkusest pisarad silma.

„Miks sa nutad?“ ehmatas ta.

„Ah, ei midagi,“ ühmasin ma vaikselt, „sa lihtsalt ei oska aimata kui hea meel mul sind näha on!“

Martin võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind. „Mul on ka hea meel, et sind näha!“ „Mis sellest, et sa paksuks oled läinud,“ lisas ta pärast väikest pausi. Me hakkasime mõlemad ühest suust kõva häälega naerma.

Sama aasta sügisel tegin ma Tartu Ülikoolis ilma mingite raskusteta skandinavistika eriala sisseastumiskatsed. Mu norra keele oskus oli piisavalt hea ja tahe õppida niivõrd suur, et esimesel kursusel olin ma oma kursuse parim, kummutades müüdi, et blond pea, miniseelik ja kõrged kontsad välistaksid õppimisvõime. Teisel kursusel juhtus mu tolleaegse peikaga liiklusõnnetus ning hoolimata sellest, et ma püüdsin oma mõtteid temast eemal hoida veelgi rohkem õppimisele keskendudes, olin ma uue aasta alguseks omadega nii läbi, et tundsin, kuidas mu jõud otsa lõppema hakkas. Ma tahtsin kõigest eemale: inimestest, sellest linnast, ühistest mälestustest. Ma tahtsin ära. Päästerõngana tuli Põhjamaade Ministrite Nõukogu stipendium Oslo ülikoolis põhjamaade kirjanduse õppimiseks.

Lennujaamas saatis mind seekord ära vaid üks inimene – sõber, kes oli mulle raskel ajal toeks olnud, kuid ma tundsin, et sõprusest oli välja kasvamas midagi rohkemat. See hirmutas mind. Lennukisse istudes tundsin ma kergendust.

/…/

 „Kas sa ikka rahadega saad hakkama,“ muretses ema kui me jälle telefonis rääkisime. Kust üldse selline küsimus, ei saanud ma aru. „Ja vaata, et sa sööd!“ Muidugi ma sõin. Külmutatud Pizza Grandiosa ja pakimakaronid, Burger King ja kebab gatekjøkken’ist on ka söök, cafe latte’s ja veinis on ka toitvaid kaloreid. Kõik oli kontrolli all, minu pärast ei olnud tarvis muretseda.

Mul oligi kõik kontrolli all. Olin Oslo Ülikoolis kirjanduse õppimiseks saanud stipendiumi ja pidin ise vaatama, kuidas sellega hakkama saada ja välja tulla. Elamisega läks mul hästi – Guri, kuuldes, et ma Oslos elamispinda otsin, pakkus lahkelt välja, et ma võin järgnevad  kolm kuud end tema külalistetoa diivanile sisse seada.  Loomulikult eelistasin ma ülikoolilinnakus pisikese toa jagamisest teiste üliõpilastega Guri diivanit Majorstueni linnaosas. Mingil määral sai seda kooselu samuti ühikaeluks nimetada. Guri korter oli küll piisavalt suur, et me üksteist liigselt ei segaks, kuid sellegi poolest tuli meil jagada kööki, oodata kärsitult vannitoa ukse taga, arvestada teineteise tujude ja soovidega.

Majorstua’st oli ülikoolilinnakusse Blindern’i vaid 2,5km – täpselt piisav maa jalutamiseks, mis omakorda tähendas raha kokku hoidmist metroopiletite pealt. Kuigi tuleb tunnistada, et nii mõnigi kord sai laiskus minust võitu ja hommikul tuli otsustada, kas osta teepeale jäävast kohvibaarist virgutav piimakohv või metroopilet. Selleks, et eelarves püsida, tuli valida, mõlema lubamine oleks olnud liigne priiskamine.

Söögiga oli aga eriti lihtne. Poed on täis odavaid poolfabrikaate ja muud junk’i,  suur pizza Grandiosa hinnaga 24.90. Ma jumaldasin rämpstoitu  ning korraga ei olnud kedagi, kes oleks jälginud, et ma sööks tervislikult, kolm korda päevas või et ma üldse sööks. Pizza Grandiosat ahju lükates tundsin ma end seitsmendas taevas. „Mmm…Grandiosa,“ mõmisesin ma pesueht norraka kombel, „oivaline ja viib keele alla!“  Pizza Grandiosa on kindlapeale Norra üks armastatumaid kaubamärke ja kuulub iga korraliku norralase söögilauale sama palju kui pruun juust.  Loomulikult oleksin ma endale stipendiumi eest saanud lubada „korralikku“ toitu, nii metroo kuupiletit ja igapäevast cafe latte’t, kuid siis oleks ma ehk pidanud piirama oma Oslo-perioodi lemmiktegevust – shoppingut.

Kolme kuuga õnnestus mul välja nuhkida kõige paremad kauplused, kõige paremad hinnad ja soodsamad pakkumised. On täiesti vale arvamus, et Norra on kallis. Õigel ajal ja õiges kohas on riideid ja jalanõusid võimalik endale soetada kuni 80% tavahinnast. Ma usun, et kohati isegi 90%. Allahinduste aegades ei leidnud ma mingit reeglipärasust. Ei ole nii, et aprillis on allahinnatud vaid talvekaubad ja septembris suvekaubad. Minu arvates on Norras kogu aeg mingid allahindlused – kevadpäevad, suvepäevad, vihmapäevad, kingapäevad, turupäevad, sünnipäevad, esmaspäevad, teisipäevad. Oslos oli kogu aeg allahindlus.

Niisiis muretsemine minu käekäigu pärast oli täiesti põhjendamatu. Ma elasin nagu kuninga kass, täiesti iseendale ja vaid oma reeglite järgi.  Ma tundsin end Oslos elades nagu Christiania-aegsed kunstnikud****, kes elasid muretult (?) vaid üks päev korraga, jalutades mööda Karl Johani, põigates aega-ajalt sisse mõnda kohvikusse või baari, jälgides inimesi ja mõtiskledes elu üle.  Christiania-aegsetest kunstiinimestest eristas mind vaid see, et ma ei kannatanud pideva tühjakõhutunde või depressiooni käes. Samas aga ühendas mind nende suurvaimude hingeeluga tõsiasi, et ka minu elu Oslo-periood oli muretust elust hoolimata täis rahutust ja otsinguid. Ma tahtsin endas selgusele jõuda, oma elu tagasi joone peale saada, siht leida. Ma tahtsin iseennast üles leida. Suurem osa Oslos veedetud ajast veetsin ma üksinda, mõnikord isegi sihitult ringi hulkudes, kuid ma ei tundnud ennast üksikuna, ma tundsin hoopis mingit kummalist vabadust ja nautisin seda täiel rinnal. Mul kujunes selle linnaga välja oma suhe.

* Hva er det for nå?– norra keeles ”mis see siis nüüd on?”

** häälduse järgi ”Jeg liker meg i Norge”, mis tähendab norra keeles ”mulle meeldib Norras”, otse tõlkides ”mulle meeldin mina Norras”

*** takk for oss – norra keelest ”tänan võõrustamast”, otsetõlkes ”aitäh meie eest”.

*Võrdlus Knut Hamsuni romaani „Nälg“ peategelasega, kes üritas end kirjutamisega ära elatada, kuid pidi pidevat nälga taluma ja kunstnike Edvard Munchi, Christian Krogh jt, kes Christianias (Oslo nimi kuni 1925.a ) kohvikutes ja baarides aega armastasid veeta.

Kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda

/ Eveliis / 10 Comments

Mulle on alati meeldinud teistmoodi filmid. Küsige mu õelt, kas ta laseks ühisel filmiõhtul veel mul filmi valida. Ta ütleks ilmselt, et ainult üle tema laiba, sest minu filmivalik on alati…veider. Tema jaoks, mõnikord Mareki jaoks ka, õnneks meeldivad nii mulle kui Marekile erinevad portreefilmid.

Üks meie lemmikfilme on “Kuku: Mina jään ellu”. Ma olen sellest kunagi juba kirjutanud, ei hakka pikalt kirjutama, lihtsalt siiralt soovitan. Arvo Kukumägi on eesti filmi suurkuju. End oma rollidega meie mällu mänginud. Kes seda dialoogi ei mäletaks:

Poeg Margus: “Ma lasin endale linnu teha.” Isa (konstaabel): “Ja ongi kõik – nahk raisus. Sellest ei saa enne lahti, kui sulle kirstukaas peale pannakse.”

Igatahes, see on üks selline film, mida on valus vaadata, aga mis on igat vaadatud minutit väärt. Eluline. Dramaatiline. Ilus. Valus.

Filmi tutvustus ütleb nii: “Alkoholismist paranev Kuku otsib viisi, kuidas võita tagasi usaldus, mille ta on oma pikkade joomahoogude jooksul maha mänginud. Usaldust enda kui näitleja, sõbra ja partneri vastu. Ta tõotab oma naisele Maritile, et kui ta veel peaks käe pudeli järele sirutama, on ta teekond käidud…Kuku külastab arste ja teadmamehi, talle tuleb rollipakkumisi, tuleb meedia tähelepanu. Ka suhe Maritiga saab uue hingamise. Kui tundub, et kõik hakkab ülesmäge minema, siis võidab kiusatus Kuku tahte. Viinapudel on liigagi haardeulatuses. Uus allakäik tuleb raskem kui kõik eelmised, hävitades eneseteostuse võimalused, paisates sassi suhted, pannes proovile tervise ning viies lõpuks Kuku eksistentsi viimase piirini.”

Teine portreefilm, mida me hiljuti vaatasime, oli Peeter Volkonskist.

“Viimane vürst” uurib, kuidas õnnestub leida tasakaalu olme ja aristokraatia vahel. Auväärse sugupuuga vürst Volkonski on eesti laulja, näitleja, lavastaja ja tõlkija. Mis on avaliku imetluse hind ja kas loomingule pühendudes on ruumi kompromissidele? Kuidas nautida vaba vaimu lendu, kui sinna võib iga hetk sisse lüüa argielu paine? Loometegevuse kõrval uurib film ka peategelase alati toetava abikaasa Maria rolli ja Peeter Volkonski suhteid oma lastega.

Ilmselt selle filmi eelduseks on, et vaataja juba teab üht-teist Volkonskist ja on omamoodi fänn, sest kuigi mulle film väga meeldis, siis natukene oli see pinnapealne, ei andnud edasi viimase vüsrti üleelusuurust ja puudu jääb ehk tema tegevuse mastaapsusest. Ma oleksin natukene rohkem tahtnud, aga ei kahetse üldse, et vaatasin, sest Volkonski!

Mulle tuleb Volkonskiga alati meelde üks Siiri sünnipäev. Ta sai kingiks Rosta Aknad plaadi, ma ei saa öelda, et ma tol hetkel oleksin Rosta Akende muusikast väga vaimutuses olnud, Siiri võttis enda ülesandeks mulle Eesti muusikalugu õpetada. Nii me siis umbes 2.17 paiku seal olime – mina, Marek, Siiri ja mõned teised sõbrannad, harjavarrega takti koputavad naabrid, Rosta Aknad ja Majakovski luule: „Послушайте! Ведь, если звезды зажигают – значит – это кому-нибудь нужно? Значит – кто-то хочет, чтобы они были? Значит – кто-то называет эти плевочки жемчужиной? Oh, kuulake! Kui süüdatakse tähti laotuses, siis tähendab, et neid kellelgi on tarvis? Siis tähendab, neid keegi tõesti vajab ning nimetab neid süljepiisku pärliteks? Eks?!“

See lugu on tänaseks üks minu lemmikuid. Ma võin seda uuesti ja uuesti kuulata.

Fred Jüssi “Olemise ilu” on absoluutselt teistmoodi film kui kaks esimest, aga jällegi üks minu totaalseid lemmikuid. Olen seda vähemalt kolm korda vaadanud, sest see on nii ilus. Lihtsaid elutõdesid täis, mõnusalt vaikselt kulgev ja kaasahaarav, hüpnotiseeriv. Õpetlik. Õpetab ka laisklema. Nautima elu ja selle kulgu. Nii nagu Fred Jüssi ütleb: “Küll on õpetatud meid tööd tegema, aga oluline oleks õpetada inimesi laisklema, tähendab puhkama. Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.” 

See film pani minus ja minu jaoks midagi olulist paika. Ja kas pole see ilus ning õige mõte:

Mul ei ole olnud mingisuguseid eesmärke, sest ma ei näe eesmärke. Minu silmade ees on tundmatu maastik, minu tee kulgeb sellesse maastikku või ta suubub sellesse või läheb edasi. Ma ei näe selle maastiku üksikasju. Ma ei näe, mis on mägede taga, mis on teekäänakute taga, mis on teispool orgusid, teispool metsi, aga ma pean teadma suunda. Ja see suund on minus endas olemas. See suund on otsekui mingi heli, mingi toon, mida ma ei tohi kaotada. See on kõige tähtsam. See on peamine. Ja kõik muu tuleb.

Viimase portreefilmina sai ära vaadatud eile “Mephistopheles” Linnar Priimäest. Ja te ütlete, et mina olen liiga terava keelega ja salvav? Vaadake siis seda filmi. Manfred Vainokivi tutvustab filmi järgmiselt: “Olin teelauas Linnar Priimäele üht enda arust geniaalset mõttekäiku presenteerinud kui lugupeetud professor ärritus ja lasi Mephistophelesel enda sisemusest vallanduda. Oli see vast tulevärk. Järgmise veerandtunni jooksul sain teada kogu tõe enda kohta. Priimägi imestas kuidas maakoor üldse suudab nii rumlat inimest kanda. Olles oma valgustava sõimu minu aadressil lõpetanud, leebus ta ja ütles, “Manfred sa pead minust filmi tegema.” Keeldusin sedamaid. Ma võin ju rumal olla, aga ometi mitte nii rumal, et Priimäest filmi teha.  Paraku läks teisiti ja Mephistopheles saavutas oma tahtmise.”

Kuigi Priimägi ütleb korduvalt, et film läheb kindasti nässu, sest filmitegija ei suutvat tema keerukat isiksust edasi anda, ei ole film nässu läinud. See on kaasahaarav portree, mille võiks ära vaadata ka need, kel Priimäe suhtes eelarvamused. Ja vahet ei ole kui te pärast seda filmi teda isegi vihkate (kuigi miks peaks?), sest ka see pakuks filmi peategelasele ilmselt naudingut, rumala inimese arvamus teda ei kõiguta.

Mulle meeldivad sellised filmid. Nendes on midagi teistsugust. Need haaravad kaasa ja panevad kaasa mõtlema, analüüsima enda elu ja ennast. Kuidas teile sellised portreefilmid meeldivad? Soovitage oma lemmikuid.

Tahate teada, mis on julm inimõiguste rikkumine?

/ Eveliis / 7 Comments

Mitte maski kandmise kohustus, vaid see, et ma olen kodukontoris. Lapsega. Ja ilma veinita. Alkoholism? Nope. Ellujäämis-moodus. Ma tean, et ma ei ole üksi! Päisepilt eelmisest aastast Kui mul oli veini. Seepärast vist eelmise aasta lock down oligi chill… Kuidas teil kulgeb kodukontor/lasteaed/kool?

Ma tean küll, et osa teist tahab nüüd öelda, et kodukontor ühe lapsega on nagu spaa, aga hei…Hoiame kokku eksju, ei ole vaja arvustada. Mul on Dexter ja Ida kombo viie lapse eest kohati:D

…

/ Eveliis / 11 Comments

Teate, ma ei oska sellele postitusele isegi pealkirja panna, sest ükski pealkiri ei tundunud selles alaealiste seksi kontekstis ei õige ega piisav. Ma isegi ei ole kindel, kas ma oskan oma mõtted täpselt kirja panna. Püüan alustada algusest. Ma ei ole nunn olnud. Mõnikord kui ma Marekile erinevaid lugusid räägin, pööritab ta silmi ja küsib, et kellega ta ometi abiellus. Mina vastan, et täiesti tavalise normaalse naisega, kes võib olla on olnud tibake vabameelsem. Selle sissejuhatusega tahan ma öelda, et tean, millest räägin.

Eelmise postituse ühe kommentaari valguses ütlen, et võib olla ma tõesti käisin läbi eriti korralike inimestega, sest ausõna mitte keegi meist ei mõelnud 13-14-aastaselt seksist ega pidanud seda normaalseks. See ei tähenda, et meile poleks poisid meeldinud. Muidugi meeldisid. “Tartu raadios” oli tookord ammu mingi tutvumissaade ja me sugulastega helistasime sinna ning käisime mingite poistega deitimas. Aga reaalselt seksi peale ei oleks ma kunagi tulnud ja isegi kui poisid võisid seda loota või sellele mõelda, siis said nad aru, et pole mõtet isegi proovida. Tegi see mind popiks või mittepopiks ei huvitanud mind karvavõrdki. Võib olla siis peaks ütlema, et lisaks normaalsetele sõpradele oli mul ka normaalne kasvatus? Me oleksime vaadanud viltu igaühele, kes selles vanuses seksib. Ja tõesti – mitte 54aastasega, aga ka 20- või 30-aastasega. See poleks minu maailmas okei olnud. Igaüks, kes alloleva pildi 13aastases oleks suutnud näha naist, oleks olnud ja on jätkuvalt pervert. Äkki pean ma tänulik olema ka sellele, et ma nägin 13aastasena laps välja ja ei tahtnudki vanem välja näha? Et mulle meeldis poistega mängida trihvaad, luurekat ja “paper boy” mängu esimesel 386 arvutil?

Kui me minu personaalküsimuse kõrvale jätame, siis vaadake (kasvõi alloleva pildi põhjal) 13-14aastase “naise” näojooni. Isegi kui mulle panna selga miniseelik ja kõrged kontsad ning mind ära meikida, on pildil siiski laps.

  • 13-aastane “naine”
  • 14-aastane “naine”

Probleem ilmselt algab pihta tõesti mitte konkreetsest vanusepiirist, vaid ka survest olla popp ja seksikas, millest viimane on kindlasti kordades olulisem tänapäeva noorte seas võrreldes selle ajaga kui mina olin noor. Paljudel mu sõbrannadel on 13-15-aastased tütred, õnneks ka arukad tüdrukud, kes veedavad aega omavanuste tüdrukutega itsitades, aga nad ei häbene seksist rääkida ning tõepoolest olen minagi kuulnud, kuidas ühel või teisel nende klassiõel on selles vanuses juba mitu partnerit olnud. Kas te tahate mulle tõesti öelda, et me peaksimegi leppima sellega, et mõned tüdrukud peavad end nii küpseks, et “ise langetada see otsuse täiesti iseseisvalt ja ega tunne siiamaani, et keegi oleks mind kuidagi ära kasutanud”, sest mis argumente meil siis veel on? Ise tahtis, tundus et ongi õige aeg, lubatud on ka… Ma ausalt ei suuda jätkuvalt mõista ei seda miks alaealised omavahel peaksid seksima või miks 20+ aastane tunneb, et normaalne on seksida alaealisega kui too ehk näeb ka nagu 20 välja. Kuidas seda muuta? Kuidas muuta seda, et noored tüdrukud peaksid endast nii palju lugu, et ei arvaks, et äge ja popp olemiseks peab seksima ega peaks minusuguseid ka “vanatüdrukuteks” või “vanamuttideks”, kes ei tea, mida nad räägivad? Kui teaks sellele vastust, siis võiks mulle küll auhinna anda. Kahjuks ma ei tea vastust.

Mida muudaks vanusepiiri tõstmine? Nojah. Selles mõttes muidugi mitte midagi, et kui 14aastane leiab, et ta kõik on õige ja keegi ei saa teda takistada, siis ega radiaatori külge ju kinni ei pane. Kusagilt sügavamalt ja kaugemalt tuleb pihta hakata. Sellest, et popp ei ole vaid see, kel on 14-aastaselt olnud mitu sekspartnerit, vaid ka see, kes kannab breketeid ja Simpsoni susse. Seda viimast tegin mina. Poistest sõpradest puudust ei olnud. Populaarsusest ka mitte. Peolt kojujalutajaid oli piisavalt. Ma tahaksin teada, et kas tõesti need, kes ise kaotasid süütuse 13-14aastaselt, leiaksid, et see oleks okei kui nende tütred-pojad teeks sama? Või millal lõppeb lapsepõlv? Mis vanuseni on okei olla laps?

Mida vanusepiiri tõstmine minu arvates muudaks oleks see, et friigid (panen ühte patta kõik, vanusest hoolimata, kes vähemalt alla 16-aastast naisena näevad!) ei saaks ilmselgelt ikka veel lapseohtu naisega ilma karistuseta seksida. Mida rohkem sellest juttu on, seda vähem igasugu jalgpallitreenerid “armastust” avaldada saavad ning staaradvokaadid ei kutsu osapooli leppima, vaid mõistavad ka antud teo hukka. Praegu piisab vaid skandaali puhul sellest, et võta endale advokaat ning poe seaduste taha. Kõik on ju korrektne. 14-aastane teab, mida tahab ja kellega, mida teeb.

Mina ei nõustu. 14-aastane on peast laps (jah, kindlasti on erandeid, kuid siiski!) Paari aastaga muutub palju. Nii füüsiliselt kui vaimselt. 17-aastane on kordades adekvaatsem kui 15-aastane.

  • 15-aastane
  • 17-aastane

Suurim oht tänasel päeval? Noored saavad liiga varakult küpseks. Tänu sõprade ja ühiskonna survele. Ma tean, et ma kõlan nagu oma vanaema, aga kui 6-aastane tahab jõuludeks twerkivat laamat, siis midagi on valesti. Koduses kasvatuses? Njah, nii nagu ei pane radiaatori külge kinni 14-aastast, ei saa ma hoida teleka ja internetita 6-aastast. Vali kanaleid? Valingi. Õhtuse multika, mille vahel olevas reklaamklipis too paganama laama twerkiski. Kõik kisub seksiks ära liiga vara. Jah, seks on hea, aga pagan võtaks on ju ka muud meelelahutust?! Ehk siis kui me hetkel ütleme, et 14 on piisav piir, siis tegelikkuses hakkab kogu “lapsevanema õudus” pihta tunduvalt varem. Mis edasi? Lõpuks leiame, et on okei, et 10-12aastased seksivad, sest nad on küpsed, näevad vanemad välja, teevad oma otsused iseseisvalt ning ei tunne, et keegi neid ära oleks kasutanud.

  • 18-aastane 1999 aastal – sama kui 14aastane 2021aastal
  • 19-aastane 2000 aastal – sama kui 15aastane 2021 aastal

#14poleokei

/ Eveliis / 11 Comments

Tegelikult on õõvastav, et sellel teemal peab üldse sõna võtma, sest ilma ühegi liialduseta oli mul rõve vaadata selle SL Õhtulehe artikli fotosid. Ma usun, et ma ei ole ainus, kel süda pahaks läks. Õnneks on antud lugu Eesti Seksuaaltervise Liidu poolt väljamõeldud, puhtalt selleks, et puust ja punaselt selgeks teha, millises ühiskonnas me elame. 14 on seksuaalse enesemääramise jaoks liiga noor vanus.

Ma võin hetkel 7-aastase tütre emana küll siin öelda, et kui mu tütar peaks tulema koju 54-aastase “peikaga”, siis ma oleksin valmis selle “peika” kruustangide vahele panema, aga fakt on see, et meie seadused lubavad 14-aastasel otsustada, kellega tema seksida tahab. Ja tänapäeva 14 ei ole sama, mis mina 14-aastasena. Kui ma mõtlen ajas tagasi enda peale, siis ma olin kõige lihtsamalt öeldes laps. Muidugi meeldisid meile poisid, muidugi kihistasime me poppide poiste ees naerda, muidugi jalutasid klassivennad meid kontserdilt koju ja jagatud said esimesed kohmetud suudlused, muidugi rääkisime me igasugu asjadest koos sõbrannadega, kuid see kõik oli vaid jutt ning teod olidki lapselikult süütud. Sellised, mis selles vanuses on loomulikud, käivad suureks kasvamise juurde. Me kõik oleme selle faasi läbi elanud. Aga mina olin 14-aastane sada aastat tagasi! Kui mõni 54-aastane oleks meile lähenenud, olen ma kindel, et meie vanemad oleks vanatoidele lihtsalt ja ilustamata pasunasse andnud, sest andke andeks, et ma isegi ei püüa pareat väljendit leida. 54-aastane, kes vaatab 14-aastast kui seksobjekti, on pedofiil. Haige inimene. Punkt. Seda ei saa õigustada ega püüda mõista. Seda ei pea mõistma, vaid hukka mõistma. Mul on hea meel, et ma kasvasin üles ajal, kui laps olla oli okei, me ei kiirustanud täiskasvama.

Kui mu õde jõudis teismelise ikka, sattus ta seltskonda, kus 13-14-aastased tüdrukud nägid välja nagu 25-aastased naised. Ma nägin palju vaeva, et teda sellest seltskonnast eemal hoida, sest kuigi nende jaoks olin ma juba muldvana (üle 20ne), teadsin ma väga hästi, millest ma räägin ja mille eest oma õde hoida. Õnneks on mu õde intelligentne ja sai aru, et tema 14-aastased soovid ei kattu tema 14-aastaste sõbrannade ja sõprade soovidega. Ma olen olnud seltskonnas, kuhu tuligi kunagi hiljem üks neist 14-aastastest sõbrannadest, üks minu tuttavatest vedas ta magamistuppa. Võib olla ma liialdan, aga ma usun, et too poiss oli umbes 25. Minu jaoks piisavalt perversne. Kas te arvate, et too 14-aastane tüdruk ei läinud sinna magamistuppa vabatahtlikult? Muidugi läks, ta tahtis minna! Tema pidas end täiskasvanud naiseks. Muidugi läksin ma vahele. Saatsin koju tolle tüdruku ja sõimasin läbi poisi. Ilmselt ei oleks palju puudu jäänud, et ma oleks peksa saanud. Aga 14-aastast käperdada ei ole okei, isegi kui see oleks tähendanud, et ma saan peksa.

Võib olla on mul vedanud, et ma olin 14aastaselt naiivne ja /või poisilik plika, et ei ole sattunud ebameeldivatesse olukordadesse ega ka valedesse seltskondadesse. Me ise pidasime end küll lahedateks, kuid tegelikult suhtlesime me (heas mõttes) nohikutega. Vanemaks saades me küll jõime poistega salaja (vist) viina ja käisime peol ning tegime igasugu lollusi, kuid ikkagi jäi kõik “lapsepõlve süütute muretute mängude” piiridesse, mis ei tähenda, et ma ei teaks, mida poisid mõelda võivad/mõtlevad. Kas te olete näinud tänapäeva 14-aastast? Just nimelt. Nad näevad tunduvalt vanemad välja ja peavadki end täiskasvanuteks, kes kõike teavad. Mina pidasin end kõiketeadvaks täiskasvanuks 16-17-aastaselt. Praegu ütlen ka, et naerukoht, aga siis ma ju nii ei arvanud, ei arva ka need 14-aastased. Ja nüüd tulevad mängu pedofiilid. Vanus ei olegi oluline, sest 14-aastases seksuaalsust nägev inimene on haige! Isegi kui see 14-aastane kannab paljastavat pluusi, punast huulepulka ja kontsakingi. 14-aastane ON LAPS. LAPSEGA EI SEKSITA. PUNKT.

Kui seadus seda lubab, siis tuleb see seadus ümber muuta. KOHE. Ma ei saa aru, kas need, kes on sellise piirvanuse paika pannud, on lastetud või ise pedofiilid? Sest mitte ükski täie mõistuse juures olev täiskasvanu ja lapsevanem ei suudaks leida, et see on õige ja sobiv vanusepiir. “14-aastane laps ei ole aga veel psühholoogiliselt piisavalt arenenud, et mõista seksuaalse enesemääramisega seotud ohte. Kristo võib kogenud täiskasvanuna pahaaimamatut last kergesti manipuleerida ning panna ta uskuma, et nendevaheline suhe põhineb vastastikusel nõusolekul, kuigi ta tegelikult last seksuaalselt ära kasutab. Senikaua kui Piia usub, et suhe on võrdne ja ta on andnud sellele nõusoleku, ei saa me seda last aidata. Selleks ajaks, kui Piia mõistab, et tema suhe pole olnud päris selline, nagu oli arvanud, on ta kuid või isegi aastaid olnud süsteemse seksuaalvägivalla ohver.” (SL Õhtuleht/Eesti Seksuaaltervise Liit)

Ärge kappi pange, hakake kohe kasutama!

/ Eveliis / 11 Comments

Võimalik, et te mõtlete, et no mis nendes täiesti tavalistes Max Mara saabastes erilist on. Või et mis mul viga on, et nendest nii suure numbri teen. Tegelikult ei olegi asi niivõrd saabastes endis, kuivõrd selles, et nad meenutavad mulle lapsepõlve, toovad kokku mingid mälestused ja neil on omamoodu lugu rääkida.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma ajas minema tagasi sinna aega kui parim hetk elus oli see kui tädi Lola ja Onu Oskar Rootsist kas külla tulid või nänni saatsite. Kui te olete minuvanune ja kasvanud üles Kama šokolaadi, Kalevi nätsu, puukottade ja Marati dressiga (mis siis ei olnud ilus sametine ja heast materjalist), siis te saate aru, mida välismaa pakk või sugulaste külaskäik tähendas.

Mulle meeldis kui onu Oskar ja tädi Lola külla tulid väga lihtsatel põhjustel – nad tõid ALATI kaasa jube palju lahedat staffi. Kommide ja nätsudega sai ikka tükk aega populaarsust nautida. Ja riided, mis nad kaasa tõid. Jube lahedad olid, lahedate piltide ja värvidega (roosa pandaga kampsun oli mu lemmik nii kaua kuni ta mulle selga mahtus ja siis oli ikka jube kahju kui ühel kenal päeval seda enam kuidagi selga ei venitanud, sugulane tegi mulle küll sarnase asemele, aga see ei olnud üldse enam SEE). Ja tossud olid krõpsudega! Muide vanade kirjade hulgast leidsin ma ka hulganisti vanu postkaarte. Üks onu Oskari jõulutervitustega kaart oli eriti omapärane, lisaks tavapärasele jõulutervitusele oli seal kirjas ka: „Saatsime Eveliisile talvetossud. Ärge seisma jätke, las hakkab kohe kasutama.”

Rumal nõukaaegne inimene pani ju kõik asjad kappi hoiule või siis hoidis erilisteks sündmusteks. Ma ei teagi, mis need erilised sündmused olid kui tohtis välismaa kohvi külalistele pakkuda, või välismaa seebi ja hambapastaga pesta. Ja huvitav, millised sündmused oleks olnud piisavad talvetossude kandmiseks?

Kui hästi mõtlema hakata, siis võib-olla see nõukaaegne inimene ei olnudki nii rumal, kuivõrd ratsionaalselt mõtlev. Ta teadis, et kui tossudega midagi juhtub või kaneel ja lahustuv kohvi otsa saab, siis ei saa lihtsalt minna nurga peale poodi või lähimasse kaubamajja, et uued asemele osta. Aga tossud? Kui need lapse jalas otsa ei saanud, siis kapis seistes jäid nad ju väikseks ikkagi? Seega kasu oli igatepidi null. Või siis hoiti neid kapis seepärast, et nad ilusad püsiks ja siis sai neid erilistel puhkudel külalistele näidata ( „Sa vaata vaid kui ilusaid asju seal välismaal tehakse? Kahju ainult, et jäid väikseks enne kui Liisu kandagi sai“) ja kõrvale pakkuda lahustuvat kohvi.

Jah, krõpsudega tossud, välismaa kohv ja erilised sündmused pidid omavahel seotud olema!

Tegelt ma mäletan neid tosse jumalast hästi ja ka seda, et kappi neid ei pandud (ilmselt tänu onu Oskari ettekirjutusele), talve saabudes panin ma need ikka täitsa jalga kohe. Algul mulle need tossud üldse ei meeldinud – need olid valged, punase äärega, aga ILMA krõpsudeta!!!! Eelmised, mis ma ribadeks kandsin, olid krõpsudega, ja ma olin täiesti veendunud, et ka uued on sellised. Krõpsudega tossud olid staatuse sümboliks. Nagu välimaa vildikad (36 vildikaga komplekt oli juba ülitegija) või satsid teksaseelikul ( mingi aeg tulid müügile sellised kihilised teksaseelikud, kus igal kihil oli pitsäär – mida rohkem pitseääri oli, seda kallim see seelik oli ja seda popim sa olid. Mingil põhjusel minu ema mulle sellist seelikut ei ostnud, aga selle eest oli mul lausa mitu 36 ja ka 48 vildikaga komplekti, välismaa pinal ja seljakott ning KRÕPSUDEGA tossud). Saate nüüd ise aru, kui olulised olid krõpsudega tossud!!!! (aga ma harjusin ka nende valgete ja punase äärega tossudega päris hästi ära).

Katkend “Kas see on rumal” raamatust

Ma olen kasvanud üles ajal, mil suurt midagi ei olnud saada ja kõik paremad asjad peideti kappi õiget aega ootama. Nii mitmedki kingad jäid mulle niimoodi väikeseks ja ma tean mitmeid komplekte praetaldrikuid, kahvleid ja morsiklaase, mis kapist kunagi päevavalgust ei näinudki. Seniks kuni mul õnnestus need emalt edale kaubelda (kui te arvate, et see läks lihtsalt, siis oi ei, te eksite). Alguses panin minagi need pühade nõud-kahvlid, ilusad taldrikud ja kristallklaasid kappi peitu, sest nii on alati tehtud, kuid mingil hetkel mõtlesin ma, et olgu igapäev pidupäev ning võtsin kõik need igapäevasesse kasutusse.

Umbes kümme aastat tagasi ostis mu ema endale uhked lakksaapad. Need samad, mille ümber kogu see trall käib. Naabrinaine veel küsis, et mis sest kasu on, et kallid saapad, kui ühtegi kirja pole näha, mis nende hinda välja näitaks. Juba see, et need saapad on oma uhkuses nii diskreetsed, on nende saabaste võlu. Emme pani need saapad kenasti kappi. Isegi karbi ja koti seest ei võtnud välja. Ja ei kandnud neid kunagi! Ma tahtsin neid talt ära osta. “Sul pole nii palju rahagi!” naeris ema ja ei teinud must väljagi. Noh, tegelikult oli tal ka õigus, pealegi pakkusin ma talle poolt hinda. “Ja sa ei oska asju hoida, sa lõhud need ära,” manitses ta mind ja keeldus mulle saapaid andmast. Paar korda on mul õnnestunud neid siiski laenata. Jube enesekindel tunne on olnud. Kõlab tobedalt, aga on ju mõne asjaga nii, et see lihtsalt lisab enesekindlust. Nii need saapad seal kapis seisidki. Aastaid, pimedas, üksinda. Saapad, mis olid mõeldud maailma vallutama, aga ootasid toda õiget aega, nagu nõukaaja jalanõud, mida kunagi ei tulnudki. Milline patt, milline kuritegu saabaste suhtes! Ma olin kindel, et need saapad ei näe kunagi enam päevavalgust. Nõukaaegsed moosipurgid tulid meelde. Keedeti suures koguses moosi kokku, viidi keldrisse ja sealt ei toodud neid enam kunagi välja. Saabastega tundus samuti minevat. Õnneks said nad vähemalt kapis elada.

No ja läks natuke veel aega ning kohati emale jälle meeldetuletamist, et andku need saapad ometi mulle ära. Enam ma isegi ei hakanud pakkuma, et ostan, sest tõenäosus, et ta need loovutab oli niikuinii nullilähedane, aga samas püsis siiski lootus, et tal viskab mu mangumine üle ja ta lihtsalt annab need mulle, et ma vait jääks. Issand, selle lause ära kirjutatuna sain ma aru, et Idal on nii paljus minu geenid! Ühesõnaga 40.juubeliks oli ema küps. Saapad jõudsid minuni. Karbis ja kotis ja praktiliselt kandmata. Viisin kullatükid kohe magamistuppa peitu, sest kas te kujutate ette kui Dexter oleks öösel otsustanud neid endale jalga proovida? Temast võib kõige oodata ja kuna ta on piisavalt rohmakas, siis poleks neist palju ilmselt järele jäänud. Ma ei taha sellele stsenaariumile isegi mõelda, mu ema ütleks vist tütrest ka lahti.

Hommikul kui tööd tegin ja Ida vaikselt ülemisel korrusel mängis, hakkasin ma muret tundma, et äkki mängib mu saabastega. Läksin vaatama. Mu sisetunne ei olnud eksinud. Lubasin lapsel oma isu täis mängida, lugesin sõnad peale, et nendega ei mängita ja et need pole kandmiseks (???) ning panin kenasti kappi peitu. Nööriga sidusin karbi kinni ka. Igaks juhuks. Las nad ootavad seal oma õiget aega, sest tahate ma tunnistan teile saladuse? Ma ei raatsi neid vist ise ka kanda.

Geenid.

Lubasin Idale mängimiseks teised saapad. Ostsin aastaid tagasi, aga kahjuks natuke väikseid. Ära pole ka raatsinud anda, seisavad teised nukralt riiulis ja ootavad. Ma isegi ei tea, mida. Õiget aega ilmselt mitte, sest vaevalt mu jalg väiksemaks läheb.

Aasta draama ehk uudishimu tappis kassi

/ Eveliis / 23 Comments

Mu nädalavahetus möödus ilma televiisori ja suures osas ka sotsiaalmeediata. Kui siis pühapäeva õhtul telefonis skrollisin jäi mulle ette siit ja sealt sõnapaar “draama ja duubel”, “draama ja Marta Laan”. Lugesin erinevate influkate postitusi, et jah, küll on õige, et “Duubel” on “cancelled” ja “amen, see läks küll üle piiri” ja “Marta Laan peaks Draamateatrist ära tulema”.

Esimese hooga mõtlesin, et ma lihtsalt ei viitsi süvenda. “Duublit” niikuinii ei vaata, aga esmaspäeva hommikul sain kusagilt nii palju aru, et “Duublis” oli Marta Laan teinud järgi Rannamaja “staare” Adat ja Seidit ning midagi pole parata, uudishimu tappis kassi. Vaatasin natuke draamatekitanud klippi, palju ei suutnud, sest minu masti huumor see ei olnud, panin lihtsalt teleka teisele kanalile, küll aga pean ma ütlema, et nii palju kui ma vaatasin, siis Marta Laan ja Liisa Pulk (oli vist) tegid Adat ja Seidit VÄGA TABAVALT järgi. Pean silmas näoilmeid ja neile iseloomulikke ilulisandeid, alustades nendest kohutavatest küüntest (mis värk selle uue moega on, et küüned peavad olema võimalikult pikad ja teravad, iga kord kui ma selliseid küüsi näen, tuleb mul kananahk peale). Juttu väga ei süvenenud. Anu Saagimit nägin korraks. Pööritasin tolle šampanjanalja peale silmi ja läksin eluga edasi.

Eluga ei läinud edasi Ada ja Seidi, kes nagu ma aru sain on kohutavalt solvunud, et NEID julgeti parodeerida. Andke mulle andeks, aga mis ajast on SEE kiusamine ja mis ajast ütlevad Seidi ja Ada, keda tohib parodeerida ja kelle üle naerda? Ma vaatasin “Rannamaja” esimest hooaega ja mul on küll meeles, et seal võis “staaride” suust kuulda nii mõningaidki krõbedaid arvamusavaldusi ja solvanguid teiste osaliste kohta. “Raju reedet” vaatasin ma läbi Zevakini klippide ja seal oli ikka väga palju ärapanemist, mõnitamist ja naeruvääristamist. Seda võis, see on meelelahutus. Aga kui naerdakse nende endi üle, siis on see kohutav laim, solvamine, kius? Kahepalgeline, ei? Ma ütleks vaid ühte – ära löö katki peeglit kui peegelpilt ei meeldi. Selline draama teha sellest, et keegi tegi paroodia?

Ehk siis nagu ma aru saan oleme me 2021 aastal jõudnud sinnani, et enam ei ole poliitkorrektne rääkida anekdoote, sest kas mitte nendes ei naerda tihti kellegi üle (mitte kellegagi koos), Henrik Norman ja Pille Pürg võiksid heaga oma pillid kotti panna (mitte et mul kahju oleks, aga põhimõtteliselt), sest muidu on oodata kohtukutset ja “Su nägu kõlab tuttavalt” peaks olema kindlasti keelatud, sest nagu me teame on ka see juba mõnitavaks ja naeruvääristavaks nimetatud. Kogu see tsensuur kuidagi meenutab üht varasemat ajaetappi Eesti ajaloos. Naeruväärne. Piinlik. Et inimstel ei ole pärisprobleeme või on meie “staaridel” täiesti ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang, et nad end pühadeks lehmadeks peavad. Tsiteerides klassikuid – Tule taevas appi! Ja kas pidevalt on vaja kedagi kangutada? Et kui Alari Kivisaart Sky Plusist ei saanud eemaldada, siis nüüd proovime Marta Laant kangutada? A mõelge selle peale kui teete ühe või teise nalja, mis mingil põhjusel solvab kedagi ja keegi selle pärast alustaks aktsiooni, et teid ennast ametist vabasatada. Oleks ehk liiast? Millegi pärast mulle tundubki, et inimesed on kaotanud analüüsivõime, kõik on kohe draama ja solvang ja maailma lõpp.

PS: Eile vaatasin juhuslikult “Duublit” ja pean tunnistama, et ega mulle ei meeldinud ka Mart Sanderi suhtumine ja õigustamine, sest ka mina arvan, et “Duubel” ei peaks selliseid sketše tegema üldse, AGA tema jutus oli siiski iva. Mina mõtlen, et peaksin Ari Matti Mustoneni peale kaebama, sest mina tunnen, et allolevas sketšis ta naeruvääristab mind. Mind kui koerainimest. Kas tohiks?

31. august 1997. Anne-Karin ja printsess Diana

/ Eveliis / 4 Comments

Rotary vahetusõpilasena kutsuti mind igale poole, kõik tahtsid mulle Norrat tutvustada ja nii sai ilma liialdamata Norra risti ja põiki läbi reisitud, igasugu vahetusõpilaste  kohtumised sinna veel lisaks, Lillehammeris kutsuti mind kogu aeg kuhugi külla,  mul oli isegi võimaus käia Norra olümpiamuuseumi avamisel, mille avas kuningas Harald V isiklikult. Jah, vahetusõpilase aeg oli mind mingil määral ära hellitanud. Kui me Britt Idaga ühel vähestest pühapäevadest, kui ei sadanud vihma ning paistis ka päike, Maihaugeni poole jalutasime, meenutasin ma esimest külaskäiku sinna.

Mind ja Yukot kutsus sinna üks tore Anne-Karini nimeline Rotary liige. Meie tutvuse algus oli natukene konarlik. Viga ei olnud üldse mitte minus, ega ka Anne-Karinis. Viga oli puhtalt Norra toidu eripäras. Anne-Karin, kes oli üks neist toredatest inimestest, kes olid võtnud oma südameasjaks mulle ja Yukole võimalikult palju kohalikku eluolu, kultuuri ja ajalugu tutvustada, ootas järgmisel hommikul juba elutoas, kui ma alles vannitoast välja koperdasin. Ta oli äärmiselt täpne inimene.

„Vabandust, et mul natuke kauem läks,“ vabandasin ma. Anne-Karin naeratas vaid sõbralikult. „Pole hullu, noortel naistel läheb ikka vannitoas veidike kauem.“  Ta hakkas mulle kohe meeldima, temas oli midagi eriliselt sõbralikku, nii et ma isegi punastanud. Veel.  „Ma loodan, et sa oled pikaks päevaks valmis, sest pärast muuseumi külastust kutsun ma teid Yukoga enda juurde lõunale, et teile norra rahvustoite tutvustada.“„Vahva,“ hõikasin ma sõbralikult, „nii kaua kuni sa meile lambaliha ja keedetud juurikaid ei paku on kõik tore.“  Minut hiljem sain ma teada, et norra rahvustoit, fårikål ,  on just keedetud lambaliha kapsaga! Kas saaks olla veel ebaõnnestunumat kommentaari ja kohmetumat tutvuse algust! Punastasin rohkem kui ealeski varem. Aga norra rahvustoit pidi ju kala olema? Vahemärkusena tuleb lisada, et ka kala kartsin ma kui tuld, sest ma olin terve oma teadliku elu vältinud kala söömist ühel lihtsal põhjusel – mu ema ei kannata kala(lõhnagi) silmaotsas ka mitte. Ma olin üles kasvanud teadmises, et kala on kurjast. Nüüd aga ähvardas see tore naisterahvas mind kala asemel hoopis keedulamba ja keedukapsaga! Lambaliha olin ma varem ka kogemata proovinud. See ei kõlvanud ju mitte kuhugi. Mõttega, et pean Norras kala sööma, olin ma end kodus juba harjutanud. Keedulammas tuli täieliku ebameeldiva üllatusena.

„Ah, ma tegin nalja,“ püüdsin ma end piinlikust olukorrast välja keerutada, „kui lambaliha on hästi tehtud, siis on see kindlasti maitsev. Ja kui see juba norra rahvustoit on, küllap see ka maitsev on.“ Britt ja Anne-Karin noogutasid heakskiitvalt. Mina tundsin samal ajal suus kasukamaitset.

Maihaugenisse jõudes sain ma aru, miks kohalikud muuseumi uhkust tundsid. Muuseum oli igati seda väärt, et selle üle uhkust tunda. Järgmise kahe tunni jooksul jalutasime me Karini selgituste saatel läbi Norra ajaloo. Vanade majade vahel jalutades püüdsin ma vaikselt ette kujutada, kuidas aastasadu tagasi elati – kuidas mehed jahiretkelt tulid, naised stabbur’ist paremad palad lauale tõid, lapsed rõõmsalt kilkasid.

„Vaata, päris loomad,“ hüüatas korraga Yuko ja näitas näpuga ühe majapidamise õuel jalutavatele lammastele ning hobustele. Esimese hooga ei mõistnud ma tema vaimustust – loomad nagu loomad ikka – siis aga tuli mulle meelde, et Yuko oli pärit Tokyost, kus ilmselgelt kariloomad ei olnud just igapäevane vaatepilt. Mitte et neid ka Tartu kesklinnas vabalt jalutamas oleks võinud näha, kuid maal vanaema juures siiski. Ma olin veendunud, et Yuko vanaema elas pilvelõhkujas. Ja kindlasti mitte ei olnud seal kitsi ja lambaid.

Ma püüdsin kogu Maihaugeni fotofilmile jäädvustada.Mul oli kahju, et olin fotokasse vaid 24-pildise filmi pannud, veider mõelda, et digifotokast ei osanud me tol ajal veel unistadagi, nutitelefonist rääkimata. „Kuidas on?“ küsis Anne-Karin, „kas olete üheks päevaks piisavalt kultuurielamusi saanud?“  Ma taipasin, kuhu ta oma küsimusega tüüris. Aeg oli küps keedetud lambaliha ja kapsa maitsmiseks. Võdistasin õlgu ja tundsin suus kasukamaitset, kuid viisaka vahetusõpilasena vastasin ma Anne-Karini järgmisele küsimusele lõuna kohta, et mina olen küll suurima hea meelega valmis Norra hõrgutisi proovima.  Hoidsin pöidlad pihus, et ma selle lõunasöögi ilma suuremate traumadeta üle elaks. Sellest lõunasöögist sai mu teismelise elu suurim eneseületus.  „Kas maitses?“ küsis Anne-Karin. Yuko noogutas. Mina vastumeelselt viisakusest ka.  Ma olin oma taldriku liiga kiiresti tühjaks söönud. Kuna Yuko tõstis Anne-Karini õhutusel endale teise portsjoni fårikål’i, ei jäänud mulgi muud üle, kui endale lisa tõsta. Ikka selleks, et endast head muljet jätta ja hommikust rumalat kommentaari heastada.  Lisaks sellele oli Anne-Karin meile kinkinud tõeliselt kena päeva, ma ei tahtnud tema külalislahkust kuidagi solvata.

Toiduüllatused ei olnud aga sellega sugugi lõppenud.  Magustoiduks pakkus Anne-Karin meile värskelt küpsetatud vahvleid. „Vahvlid on Norra traditsiooniline magustoit,“ selgitas ta vahvleid lauda kandes. Ma noogutasin teadvalt. „Me teeme kodus ka päris tihti vahvleid.“ „Jah?“ oli Anne-Karin imestunud. „Kuidas te neid valmistate?“ Ma ei saanud aru, mida ta mõtles. „Samasuguse vahvlirauaga,“ vastasin ma. Tundus, et Anne-Karin oli ka vahvliraudade olemasolust Eestis imponeeritud. Ma ei osanud ta küsimuses peale naiivsuse midagi rohkemat näha. Selles ei olnud ju midagi eriskummalist, et ühes Eesti kodus vahvliraud olemas oli. Vähemalt minu jaoks. Norrakate jaoks tulin ma siiski endisest Nõukogude Liidu liiduvabariigist, raudse eesriide tagant, nende jaoks tuli paljude asjade olemasolu ühes tavalises Eesti keskklassi perekonnas üllatusena. Sellest sain ma hiljem aru.

Vahvlites endas ei olnud mitte midagi erilist, need olid täpselt samasugused nagu me koduski sõime, kummaline oli hoopis see, et vahvlitega koos tõi Anne-Karin lauda vaarikamoosi, hapukoore ja pruuni juustu. Hapukoore! Ja juustu? Selgus, et Norras süüakse vahvleid hapukoore või  vaarikamoosi ja pruuni juustu viiluga. Esimese hooga tundus see nii veider ja ebaloomulik, kuid huvitaval kombel oli hapukoore, moosi ja vahvli kooslus täiesti nauditav. Testida jäi veel kooslus juust ja vahvel. Suure juustusõbrana ei osanud ma ettegi aimata, mis mind ees ootamas oli. Juba esimesest suutäiest sain ma aru, et olin teinud suure vea. Isegi viisakus läks meelest. „Mis asi see on?“ küsisin ma, samal ajal kui pruun magus ollus, mis oleks pidanud väidetavalt juust olema, mu hammaste külge kleepus.

„Pruun juust,“ vastas Karin  rahulikult, just nagu peakski kõik juustud just seda moodi maitsema. „See võib küll juustu moodi välja näha, aga juust see küll ei ole,“ vaidlesin ma vastu ja püüdsin suutäit alla neelata. Sel hetkel oleksin ma palju parema meelega vabatahtlikult võtnud hoopis veel ühe taldrikutäie fårikål’i. „Tegelikult on sul isegi natuke õigus, ega see päris „õige“ juust ei olegi. Brunost valmistatakse vadaku, piima ja koore keetmisel. See võtab nii kaua aega, et lõpuks aurustub kogu vesi ja laktoos karamellistub. See annabki juustule iseloomuliku maitse. Me ise mõtleme ka, et brunost on pigem karamell kui juust. Paljud nimetavad seda ka kitsejuustuks, aga ka see pole tegelikult päris õige, sest juustu valmistamisel kasutatakse lisaks vadakule nii lehma-kui kitsepiima. Kõige õigem oleks seda vadakujuustuks kutsuda.“ „Miks te seda üldse juustuks kutsute, kui see ei maitse juustu moodi ja te ise ka arvate, et see päris juust ei ole,“ ei andnud pruuni „juustu“  olemasolu mulle rahu. Selle veidralt magus, aga samas soolane maitse oli mul ikka suus tunda. Anne-Karin hakkas naerma ja kehitas õlgu.  „Ma ei oskagi sulle sellele küsimusele vastata, aga ma tean, et umbes 30% kogu juustust, mis Norras süüakse, on just nimelt pruun juust.

Anne-Karin oli taustaks televiisori käima pannud. Veel enne kui me jõudsime pikemalt rääkida oma toidueelistustest, kuulsime me televiisorist lauset, mis tundus, et ei saa tõsi olla. „Diana, Princess of Wales, has died after a car crash in Paris…”  Tormasime teleka juurde, et saada selgust, kas me olime tõepoolest õigesti kuulnud. Et Printsess Diana on surnud? Järgmised tund aega olime me kõik kui teleka ette liimitud. Sellest külaskäigust on mul igaveseks meelde jäänud lambaliha lõhn, plastiliinist juust ja uudised Diana surma kohta. Kui ma õhtul koju jõudsin, olid ka Britt ja Arne teleka ette liimitud. Telekast käis printsess Diana kohta dokumentaalfilm. Tundsin, et ma ei jaksa seda enam rohkem vaadata. See uudis tegi mind kurvaks. Olin ühtäkki nii väsinud. Komberdasin ülesse oma elamisse ja viskasin end teleka ette pikali. Diana dokumentaali asemel panin mängima MTV. 

Oli 31.august 1997.aastal. See kuupäev on mulle igaveseks meelde jäänud.