Põnev & kuidas ma kahe euro eest kastaneid ostsin

Ma ei mäleta täpselt, kes ja milla kommenteeris, et mul on tunne, et su elus ei ole mitte midagi põnevat, muudkui üks ja see sama, samas kohad ja jutud, vahelduseks Norra pläma ning see kommentaar pani mind mõtlema, et aga mis see põnev on. Meil näiteks on sõbrannadega täiesti erinev arusaam “põnevast” – ühe jaoks on põnev motikaga Eestimaad avastada, teise jaoks “Netflixist” filmide vaatamine ja minu jaoks…Siinkohal jäin ma mõtlema, et minu “põnevus” võib olla nii palju erinevat – sügislillede istutamisest kuni Fotografiska külastamiseni. Kas see samas aga kellegi teise jaoks põnev on, ma ei tea. Maitsed on erinevad. Nii et kui mulle endale tundub, et ma ikka vaid kodus diivanil ei lösuta, siis tõepoolest “aasta põnevaimate tegude” tiitlile ma ei saa kandideerida. Ja mõnikord ongi raamatuga diivanil ka põnev. Kui Dexter laseb. Millegi pärast kipub ta jätkuvalt arvama, et on sülekoer, kelle koht on diivanil kellegi süles/seljas/peas.

See nädalavahetus oli mu jaoks näiteks üsna teguderohke ja/või põnev.

Mulle on alati muuseumid meeldinud, viimasel ajal olen ma nendes kahetsusväärselt vähe käinud. Muidugi koroona-aastad ei ole ka positiivselt mõjunud, kuid nüüd kui muuseumid on lahti, olen liiga palju mõelnud, et “ah, sinna peaks minema” ja jätnud minemata. Jube tobe, aga kuidagi on  elutempo läinud selliseks, et ei ole aega. Või on see laiskus? Pigem vist ikka laiskus. Teatrist ja kontsertidest ma ei räägigi. Ega me eile ka poleks «Estoniasse» läinud kui sõbrad poleks sinna pileteid kinkinud. Nädalavahetusel ei olnud ka meil mingeid plaane, peale koristamise, mis meie majas on mõttetu, sest just kui põranda puhtaks saad, siis tuleb Dexter ja teeb üks null. Ida toast ma ei hakka rääkimagi. Rääkisime õega, et me ei mäleta, et meil oleks tuba sassis olnud või et ema oleks pidanud ütlema, et vot nüüd koristada ära, muidu ei lähe kuhugi. Meil ausalt olid toad alati korras. Ma ei usu, et me valesti mäletame. Idaga on aga teine lugu. Ta tuba on 90% ajast selline nagu seal oleks pomm plahvatanud ja kuna see on jätkuvalt pooliku remondiga, siis kuidagi torkab see segadus eriliselt silma. Ühesõnaga Idal vedas nädalavahetusel, sest emme ja õde tulid külla ning pidime koos loomaaeda minema.

Loomaaed jäi vihma tõttu ära. Pole hullu. Tallinnas on ju küll ja veel kohti, kuhu ka vihmase ilmaga minna. «Vabamu!» hõikas Ida. Veider valik? Võib olla jah esmapilgul tundub, et lapsega sinna, aga ma olen juba varem ka selle muusemi külastamisest kirjutanud ning soovitan seda külastada just ka lastega. Kuigi ma ise võtan nüüd jälle pikalt hoogu, et sinna just üksi minna. Võtta aega ja kuulata neid lugusid. Väga põnev muuseum on. Kes veel käinud ei ole, minge! Kes üksi ei taha minna, kutsuge mind kaasa, siis ma ei saa jälle edasi lükata seda külastust.

Teine minu arvates eriliselt hea muuseum on Fotografiska. Hmm, kirjutasin, et pole väga muuseumides käinud, aga ometi olen ma just Fotografiskasse sattunud viimase kahe kuu jooksul kolm korda ja näinud viit näitust, neist üks parem kui teine. Okei, «Rämps, dipikaste…» näitus ei ole päris minu teetassike ja mulle meeldib igasugu kunst, kuid mul on hea meel, et ka see nähtud on.

Samas Nick Brandti näitust läheks ma uuesti vaatama. Olen seda käinud vaatamas giidiga kui nüüd ka omapäi ning see lihtsalt on selline näitus, mis paneb vaatama, kuulama, mõtlema, analüüsima. “Nick Brandti võimas väljapanek käsitleb Aafrika eheda looduse eskaleeruvat hävinemist inimeste käe läbi, näidates maailma, kus põgenenud loomadel pole enam ruumi ellu jääda. Rahvusvaheliselt tuntud Brandt loodab oma tööga tõsta teadlikkust käimas- olevast hävingust, seda tehes saavad vaatajad valida, kas neil on energiat tegutsemiseks, et me saaksime siiski ära hoida halvimat, mida inimkond teeb. Kõik meie saame olla osa paremal inimlikumal, kaastund- likumal ja jätkusuutlikumal teel sellel planeedil, nii väikestel kui ka suurtel viisidel.»

Uskuge või mitte, aga Fotografiska restoranis ma ei olnud siiani söömas käinud, see on olnud üks neist “peab kindlasti minema” kohtadest, kuid kogu aeg on see edasi lükkunud. Kas see läheb arvesse, et ma olen sealt lõunapakkumisi woltinud? Ega vist, sest kuigi ka woldituna on sealne toit võrratu, siis see pole ligilähedanegi resto enda kogemusele. Atmosfäär, vaated, teenindus. Imeline teenindus. Toit nii hea, et ma oleks oma makrellitaldriku ka puhtaks limpsinud kui see ebaviisakas poleks. Ja kui lähete sööma, siis kindlasti ärge magustoitu vahele jätke. Ma ei ole suur magusasõber ning 99% kordadest ma magustoitu ei võta. Vedas, et siin võtsin. Nüüd ma pean end kokku võtma ja perekonna brunchile viima.

Põnev õhtu lõppes multikate ja varajase magamaminekuga. Palun öelge, et ma ei ole ainus, kes “multikates räägib”. Noh näiteks, et töö juures on mingi dialoog ning ma suudan sinna sisse pikkida ühe või teise lause multikast. Täitsa lõpp, ma ei saa sinna midagi parata. Samas kõik ju teavad, et ma olen lapsemeelne.

Järgmise päeva olin ma plaaninud mittepõnevate koristustöödega, sest kusagilt tuleb seda koristamist ju alustada. Ma tean, et teid painab küsimus, miks Marek ei korista. Ma tahaks öelda, et ta on katki. Teeb remonti ehk võttis lõpuks kuulda mu viginat, et aitab muru niitmisest, et ehk hakkaks poolikuid projekte lõpetama ning imekombel hakkabki “kolaruumist” tekkima mõistlik panipaik. Aga millegi pärast ei jaksa ta peale oma töid enam koristada. Milline ebaviisakas käitumine, onju? See tähendab seda, et koristamine on jäänud minu ja Ida õlgadele. Viimasest ei ole väga suurt kasu. Ta koristab küll, aga tema lähenemine koristamisele on üsna kunstipärane. Ta võib puhastusvahendiga puhtaks küürida kõik kapiuksed ja lauad, kuid ei märka oma toa laualt kommipabereid ära visata, põranda pealt sodi koristamine on talle tundmatu konseptsioon.

Tal vedas.

Koristamise asemel veetsime me mõned tunnid hoopis “õigel pool küla” Kõrvitsapeol. Porikuu festival ikkagi ju käimas ning ühtteist vahvat siinkandis toimumas. Kõrvitsaid vedasime ka koju. Mul on plaanis nädalavahetusel ukseesist dekoreerida. Kas ma sellega ka hakkama saan on omaette küsimus, kuid parem ikka kui “peaks tegema” nagu ma aastaid mõtlen. Põnev☀️

Ostsime üht teist kohalikku veel kaasa ning ühe leti juures oli pisike poiss, kes ütles, et aga tema müüb kastaneid. Küsisin, et palju siis kastan maksab. “Neli eurot,” vastas ta. Ütlesin, et see on üsna krõbe hind, aga ma võiksin talt ikkagi ühe osta kui ta hinna näiteks euro peale langetaks. Poisi ema ütles kõrval, et see on väga hea diil, et võtku vastu, kuid poiss ei olnud rumal. Mõtles natuke ja ütles, et ta ikka tahaks nelja eurot. Kauplesime siis seal veidike, kuniks väike ärimees Nossov oli nõus euroga. Kuna selgus, et mul oli rahakotis kaheeurone, siis läks kastaniost küll veidike mu eelarvest välja, aga siiski 50% esialgsest hinnast sai alla kaubeldud. Ma natuke tundsin end küll pahasti, et olin just enne kastanipuu alt paar kastanimuna tasuta taskusse pistnud Ida tungival soovil, aga lohutasin end sellega, et siis ma ei teadnud, et need on erilised õnnekastanid, mis maksavad neli eurot tükk. Samas ma olen Ida käest viieka eest “võileipa” ka ostnud, tundub, et lastepoodide hinnad ongi sellised krõbedamapoolsed.

Õhtu lõppedes sain ma Idalt “salakirja”. Seda saate Instagramis allolevas postituses näha. On jah nii, et ma muutun sügise alguses kuidagi melanhoolseks, kurvaks ja isegi kurjemaks. Läheb üle ka, aga mõnda aega tunnen, et olen “oma mullis” ja pahur. Kah omamoodi põnev.

Oli see nädalavahetus põnev või mitte, eks see ongi vaatenurga küsimus. Ma ise siiski arvan, et päris niisama hallist argipäevast halli argipäeva, kus mitte midagi ei timu, ma elust läbi ei kulge Ja selle “ei toimu” all, ma ei pea silmas mingit hullu actionit, sest laias laastus on mu elu tõesti tavaline töö-kodu-kool-tö-kodu-kool, kuid näiteks ma ei suutnud enam suhelda ühe inimesega, kelle elu koosnes vaid olmest. Vot see on üks paganama igav elu. Minu mõistes. Tema jaoks oli külmkapi koristamine ja uue pesumopi ostmine põnev. Nagu ma ütlesin, vaatenurga küsimus.

Mis värvi on minu Eesti täna?

Mul oli eile väga tore päev. Ma armastan Eesti taasiseseisvumispäeva ja selle tähistamist. Võtsin selle puhul Ida ja ta sõbranna kaasa ning läksime linna peale. Muuhulgas käisime Vabamus, väga soovitan külastada kui te ei ole veel külastanud. Ma ise olin seda juba ammu planeerinud, aga kogu aeg juhtus, et “ah homme” või “järgmine nädal”. Nüüd on käidud. Esimest korda, ja see ei jää kohe kindlasti mitte viimaseks. Võib olla ma ei oleks oma peaga lastega sinna läinud, sest nimi tundub muuseumil esimese hooga ehk lapse jaoks natuke sünge. Okupatsioonide muuseum ei ole ju esimene koht, mis pähe torkab kui mõtled, mida seitsmeaastasega koos teha? Hea on, et nägin Ringvaates, et seal on erinevad õpitoad ja perepäev ning selle otsuse tegin. Väga põnev oli ka lastega, sest võimalik on võtta pere e-giid ja tegevusraamat ning täitsa põnev on lastega koos muuseumi uurida. Muidugi peab valmis olema küsimusteks, millele kohe ei oska ehk lapsemeelselt vastata, aga e-giid teeb õnneks väga head tööd. Samas võib lastel lasta seal ka niisama ringi vaadata ja uudistada. Meie lemmikuks sai Perestroika-lift. Ma püüdsin neile vanakooli gaseeritud vee masinat ka tutvustada, aga seda vaatasid nad suure võõristusega ja ütlesid mulle kui ühest suust – “hull oled, seda vett me küll ei joo!”. Kindlasti tahan ma tagasi minna ka üksinda. Arusaadav, et lastega ei saa süveneda kõike sellesse, millesse tahaks. See on muuseum, kus iga pilt ja ese räägib oma loo. Nii palju kui mul õnnestus süveneda, oli jube põnev. Kahjuks jäi kõige põnevama koha pealt pooleli. Nagu järjejutt.

117763214_686243855580655_8670498834757417658_n

Õhtul kodus kaasaostetud lilli vaadates, neid samu kollaseid, tundsin ma enda sees (jälle) kurbust. Ma ei vaadanud presidendi vastuvõttu, sest ma ei suuda tema mõtetega kaasas käia, teda mõista ning tundsin, et ma ei taha (kindlasti jälle näpuviibutus) kõnet kuulata. Kui vaadata tuttavate reaktsioone peetud kõnedele, siis vist tegin õigesti. Mina olen ka see rumal, kes arvab, et pidupäevadel võiks midagi ilusat rääkida. Vahelduseks. Aga see vist käib eestlaseks olemise juurde, et sellist asja ei juhtu. Ühesõnaga, ma katsin lauda, mõtlesin oma mõtteid ning mida rohkem ma neid kollaseid lilli vaatasin, tundsin ma, et ma olen jobu. Suure algustähega.

Vabaduse väljaku ääres on alati olnud lillemüüjad, kellelt ma ikka lilli olen ostnud kui sinna satun. Sattusin ka eile. Müüdi kenasid rukkililli. Muidugi ma ostsin. Rukkilillede müüja kõrval istus üks vana proua, kes samuti müüs lilli ja õunu. Valik oli kehvake – need kollased, mõned närtsima kippuvad pelargooniõied ja paar lahtist roosiõit. Võtsin talt need kollased õied ja lapsed võtsid mõned õunad. Tädike tahtis rohkem õunu pakkuda, aga ma ei võtnud. Küsisin, mis ma talle võlgnen nüüd. Ta ei osanud vastata ja ütles, et noh euro. Andsin kaheeurose. Panin lilled kodus pidulauale. Ja jäin mõtlema. Võib olla see proua oli aiast kokku vaadanud, mida saaks müüa, et oma pidulauale midagi paremat lubada. Võib olla tal ei ole üldse raha. Miks ma rohkem õunu ja kõiki neid lilli ära ei ostnud. Ma olin lastele ostnud ülehinnatud makroonid ja viis eurot maksvad pulgakommid, aga ma ei tulnud selle peale, et osta ära kõik need vanaproua lilled? Jobu. Tõeline jobu. Ma ju tean kui naeruväärsed on pensionid. Vabamus kuulates meie inimeste lugusid, nende üleelamisi, tunnen ma (nagu tegelikult kogu aeg olen ka arvanud), et me ei hooli oma eakatest, ei väärtusta ega hinda piisavalt nende panust. Need kollased lilled sümboliseerisid mulle korraga kõike seda, mis on Eestis ühtaegu ilus ja valus. Ilus pealispind ja peidus päriselu.

Minu  tänane Eesti on nende kollaste lillede värvi.

118205737_620921552175328_5067196322664290601_n