eesti elu

Mis värvi on minu Eesti täna?

/ Eveliis / 13 Comments

Mul oli eile väga tore päev. Ma armastan Eesti taasiseseisvumispäeva ja selle tähistamist. Võtsin selle puhul Ida ja ta sõbranna kaasa ning läksime linna peale. Muuhulgas käisime Vabamus, väga soovitan külastada kui te ei ole veel külastanud. Ma ise olin seda juba ammu planeerinud, aga kogu aeg juhtus, et “ah homme” või “järgmine nädal”. Nüüd on käidud. Esimest korda, ja see ei jää kohe kindlasti mitte viimaseks. Võib olla ma ei oleks oma peaga lastega sinna läinud, sest nimi tundub muuseumil esimese hooga ehk lapse jaoks natuke sünge. Okupatsioonide muuseum ei ole ju esimene koht, mis pähe torkab kui mõtled, mida seitsmeaastasega koos teha? Hea on, et nägin Ringvaates, et seal on erinevad õpitoad ja perepäev ning selle otsuse tegin. Väga põnev oli ka lastega, sest võimalik on võtta pere e-giid ja tegevusraamat ning täitsa põnev on lastega koos muuseumi uurida. Muidugi peab valmis olema küsimusteks, millele kohe ei oska ehk lapsemeelselt vastata, aga e-giid teeb õnneks väga head tööd. Samas võib lastel lasta seal ka niisama ringi vaadata ja uudistada. Meie lemmikuks sai Perestroika-lift. Ma püüdsin neile vanakooli gaseeritud vee masinat ka tutvustada, aga seda vaatasid nad suure võõristusega ja ütlesid mulle kui ühest suust – “hull oled, seda vett me küll ei joo!”. Kindlasti tahan ma tagasi minna ka üksinda. Arusaadav, et lastega ei saa süveneda kõike sellesse, millesse tahaks. See on muuseum, kus iga pilt ja ese räägib oma loo. Nii palju kui mul õnnestus süveneda, oli jube põnev. Kahjuks jäi kõige põnevama koha pealt pooleli. Nagu järjejutt.

117763214_686243855580655_8670498834757417658_n

Õhtul kodus kaasaostetud lilli vaadates, neid samu kollaseid, tundsin ma enda sees (jälle) kurbust. Ma ei vaadanud presidendi vastuvõttu, sest ma ei suuda tema mõtetega kaasas käia, teda mõista ning tundsin, et ma ei taha (kindlasti jälle näpuviibutus) kõnet kuulata. Kui vaadata tuttavate reaktsioone peetud kõnedele, siis vist tegin õigesti. Mina olen ka see rumal, kes arvab, et pidupäevadel võiks midagi ilusat rääkida. Vahelduseks. Aga see vist käib eestlaseks olemise juurde, et sellist asja ei juhtu. Ühesõnaga, ma katsin lauda, mõtlesin oma mõtteid ning mida rohkem ma neid kollaseid lilli vaatasin, tundsin ma, et ma olen jobu. Suure algustähega.

Vabaduse väljaku ääres on alati olnud lillemüüjad, kellelt ma ikka lilli olen ostnud kui sinna satun. Sattusin ka eile. Müüdi kenasid rukkililli. Muidugi ma ostsin. Rukkilillede müüja kõrval istus üks vana proua, kes samuti müüs lilli ja õunu. Valik oli kehvake – need kollased, mõned närtsima kippuvad pelargooniõied ja paar lahtist roosiõit. Võtsin talt need kollased õied ja lapsed võtsid mõned õunad. Tädike tahtis rohkem õunu pakkuda, aga ma ei võtnud. Küsisin, mis ma talle võlgnen nüüd. Ta ei osanud vastata ja ütles, et noh euro. Andsin kaheeurose. Panin lilled kodus pidulauale. Ja jäin mõtlema. Võib olla see proua oli aiast kokku vaadanud, mida saaks müüa, et oma pidulauale midagi paremat lubada. Võib olla tal ei ole üldse raha. Miks ma rohkem õunu ja kõiki neid lilli ära ei ostnud. Ma olin lastele ostnud ülehinnatud makroonid ja viis eurot maksvad pulgakommid, aga ma ei tulnud selle peale, et osta ära kõik need vanaproua lilled? Jobu. Tõeline jobu. Ma ju tean kui naeruväärsed on pensionid. Vabamus kuulates meie inimeste lugusid, nende üleelamisi, tunnen ma (nagu tegelikult kogu aeg olen ka arvanud), et me ei hooli oma eakatest, ei väärtusta ega hinda piisavalt nende panust. Need kollased lilled sümboliseerisid mulle korraga kõike seda, mis on Eestis ühtaegu ilus ja valus. Ilus pealispind ja peidus päriselu.

Minu  tänane Eesti on nende kollaste lillede värvi.

118205737_620921552175328_5067196322664290601_n

Hruštšovkade uus tulemine

/ Eveliis / 13 Comments

“Meie maja taga on maja, ja hüval ja kuralkäel, maja ees ka on maja, me elame Lasnamäel. Meil on seina taga naabrid, neil öösiti möirgab makk, ja krohvi kraabitud on sönad, loll Ivar ja Vasja durakk,” lauldi kunagi “Pätu lugudes”. Mäletate? Iga eestlase helesinine unistus oli elama saada Lasnamäele või Annelinna, sest kraanist tuli sooja vett ja üles-alla sõitsid liftid.

Mõnda aega sai seal elatud suures õndsuses ja õnnetundes. Uue aja saabudes muutus endine unistus millekski piinlikuks, kust kiiresti oli vaja välja sipelda. Kerkima hakkasid uuselamurajoonid ja inimesed nägid kurja vaeva, et saada laenu sinna endale korteri soetamiseks. Uus ja ilus. Nagu kunagi Lasnamägi ja Annelinn. Ma olen mõnd sellist elamurajooni vaadates imestanud, et miks ometi tahavad inimesed soetada korteri uuele Lasnamäele. Linna ääres, kehva transpordiühendusega ja koledad isikupäratud karpmajad papist tubade ja äravahetamiseni sarnase sisekujundusega. Ma olen uusarendusi vaadanud ja mõelnud, palju neid ometi veel vaja on. Kas neist juba ei piisa? Kas kõikidele uutele kolemajadele jätkub elanikke? Ilmselt ma ei peagi oma maainimese peaga seda mõistma. Kusjuures ma üldse ei välista, et me elame tulevikus (Ida algkooli aja) kusagil linnas, aga see selleks, ma tahan lihtsalt öelda, et ma ei ole linna ja uute elamute vastu. Ma lihtsalt ei mõista mõningaid projekte.

Umami restoranis Tallinnas olete käinud? Päisepilt ei ole küll selle restorani aiast, kuid võiks sama hästi olla. See oli imeline oaas keset kivikõrbe. Ma olen seal küll käinud häbiväärselt vähe, kuid need külaskäigud on olnud täpselt sellised nagu läheks heale sõbrale külla. Eriti suvel kui saab istuda õunapuude vilus ja nautida ühe ideaalse aiaparadiisi vaikust. Ei ütleks, et seal samas aia taga on tiheda liiklusega magistral. Kahtlemata üks Tallinna ilusamaid ja hubasemaid paikasid. Tänaseks päevaks on kõik ilmselt juba kuulnud, et restoran suleb märtsis oma uksed.

Muidugi kurvastab mind ka restorani sulgemine, aga rohkem kui see tõsiasi, kurvastab mind põhjus, miks see juhtub. Idüllilise villa asemel, kus restoran tegutseb, ehitatakse kortermajad. Ma saan aru, et turumajandus ja võidab see, kellel on kõige rohkem raha, aga mind teevad sellised otsused, et ilma pikemalt mõtlemata lükatakse buldooseriga laiali imeilus villa koos õunapuuaia ja jasmiinidega selleks, et Mustamäed “arendada”.  Me oleme ajaloost igasugu arendusi ja modernseid ehitisi näinud. Näiteks Harju tänaval väärika ja vana arhitektuuri kõrval saab nautida  ka 1960-aastatel ehitatud “modernset” kirjanike maja. Jumal tänatud, et vanalinna arendamine ja moderniseerimine vaid selle majaga piirdus. 60ndatel plaaniti maha lammutada 70% Tallinna vanalinnast ning rajada suur magistral Balti jaamast läbi vanalinna kaubamajani.

Hardi Volmeri “Elavad pildid” näitab Eestimaa lõputut remonti ja soovimatuid külalisi. Keskseks tegevuspaigaks oleva korter kaunis kalasabaparkett valatakse üle punase lakkvärviga, et see ajastu hingega paremini sobiks, vabaduse saabudes hakkavad maja ümber sebima kinnisvaralasulid. 2019 aastal ajalugu justkui korduks. See on üks kummaline segu 1940, 1960 ja 1990ndatest aastatest. Hruštšovkad ja punane lakkvärv  või moodsad uusarendused ja plazad.

Puhas semantika.

Uued karbid kerkivad, inimesed kõlistavad rõõmsalt võtmeid, mälestus kaunitest villadest jääb aina kaugemaks, kui inimesed mäletaks võiks neil peas kummitada Pätu laul. Või miks mitte “Mustamäe valss”. Nüüd elan Mustamäel, korter on aus ja hea, ning selle õnne eest Fortunat kiitma pean. Nüüd elan Mustamäel – tahta mis võiksin veel!  

Eestis olles Eestist eemale//Home & Away

/ Eveliis / 20 Comments

Juba 1997.aastal rääkisin ma vahetusõpilasena uhkelt kõikidele, keda huvitas või kes oskasid huvi teeselda uhkelt kui tore Eestis elada on. Muidugi lähen ma Eestisse tagasi, vastasin ma natuke solvunult, kui mult küsiti, kas tahaksin Norrasse elama jääda, nüüd kui ka keelt oskan. Miks ma peaksin tahtma mujal elada olles eestlane, pööritasin ma silmi. Ega see tunne kuhugi ei kadunud, olen ikka Eesti patrioot ka edasi olnud – pean au sees laulupidusid, arvan, et meil on kõige ilusam hümn (peale Soome võib olla), olen uhke eestlaste saavutuste üle ning armastan Eesti kööki, muusikat, kunsti. Alati on hea koju tulla.

Viimasel ajal olen ma aga hakanud mõtlema, et mulle meeldibki mõte tulla koju, mitte tulla Eestisse. Seda on tegelikult endale ja teistele kurb tunnistada, aga ma olen hakanud Eestist kaugenema. Kodu ja pere on tähtsad, aga Eestiga on mu armastussuhe jahenemas. Ma ei tea täpselt, millest see on tingitud, aga viimasel ajal on mind midagi häirima hakanud. Sõitsime eelmisel nädalal laevast maha ja õde ütles õigesti “jälle see hall Eesti”. Võib olla häiribki mind see Eesti viiskümmend halli varjundit. Mitte ainult ilm, vaid olek ja hoiakud, suhtumine. Kõik on ükskõikne, morn ja õel. Eestis elades ei saa sellest aru, sest ise muutud samasuguseks. See üldine õelus neelab kõik endasse. Sellet saab eriti aru kui oled eemal olnud Eestist.

Eile seisin ma Chicagos keset tänavat ja püüdsin telefonist aru saada, mis suunas ma minema pean. Ma nägin turist välja, loomulikult. Juba esimene inimene, kes must möödus, peatus ja küsis, kas ma vajan abi ja juhatas mind lahkelt õiges suunas. Kodutut Anthonyt, kes mind hotelli juhatas, mäletate? Samal ajal loen ma Eestis uudist, et möödakäijad ei peatu isegi vanainimesest, kes libedaga on pikali kukkunud ega saa püsti. Joodik või kodutu, mõeldakse ja kõnnitakse mööda. Hall sügis ja vihmane talv ei aita minu tunnetele just kaasa. Dubais lennukisse istudes mõtlesin ma kadedusega nende eestlaste peale, kellega seal kohtusin ja kes seal elasid. Veab neil, mõtlesin ma. Ma tahaksin ka, et töö mind sinna elama viiks. Või jumala eest, miks mitte USA-sse. Ei, ma ei ole pimestatud suurlinna tuledest, ma mõtlen lihtsalt, miks me üldse Eestis elame. Sest meie kodu on siin?  Aga kodu ei pea ju Eestis olema?

Veidrad mõtted (mitte esimest korda) koduteel kui mu ainus mõte on, et palun Nordica hiline, sest ma ei taha viimasest lennust maha jääda. Ma olen eilsest saadik liiga palju lennujaamades oodanud (dämn droonid!), ma tahan koju. Ma tunnen puudust oma jonnakast kelmikast sarmikast Idast ja Mr. Poppinsist ka natuke. Aga ma ei tunne puudust inimestest, kes mornilt poes kassasabas seisavad ja müüjale naeratada ei oska.

//

Already on 1997, when I was an exchange student in Norway, I told proudly everyone who wanted to listen or pretended to be interested in listening how good it is to live in Estonia. I always replied “of course I will go back”, sometimes feeling a bit insulted, when I was asked whether I wanted to stay in Norway. “Why would I want to live somewhere else if I’m Estonian” I couldn’t stop but wonder. This feeling has not gone anywhere, I am still patriot to Estonia – I enjoy the singing festivals, think that our national anthem is the prettiest (expect for Finnish maybe), I am proud of what Estonians have achieved and absolutely love Estonian cuisine, music, art. It always feels good to come home.

Recently I have realized that I like the thought of coming home, but not coming to Estonia. It is actually sad to admit to myself and also to others, but I have started to move away from Estonia. My home and my family are important, but my love affair with Estonia is starting to fade. I am not really sure what is the cause for all this, but something has started to bother me. We arrived back to Estonia last week with my sister and when driving off from the ferry she said the golden words “this grey Estonia again.” Maybe this is what is bothering me, the fifty shades on Estonia? I am not only talking about the weather, but also the way people are and their attitude. Everything is numb and apathetic, angry and mean. When you live in Estonia, you don’t sense this, because you become one with all this. This overall bitterness is swallowing everything. And you understand this when you have been away.

Couple of days ago I was stood in Chicago in the middle of the street trying to understand which way my phone is directing me. Obviously I looked like a tourist. Already the first person, who passed me, stopped to ask if I needed any help and kindly led me into the right direction. He was a homeless guy called Anthony. Meanwhile I read news in Estonia about how people walked pass an elderly person who had slipped, fallen down and couldn’t get up. “Drunk or homeless” is what they were probably thinking and just kept walking. Grey autumns and rainy winters don’t really make things better. When I was flying back from Dubai, I was so jealous of those Estonians who I met and who lived there. How lucky are they. I wish my work could take me to live there or why not even to America. I am not blinded by the city lights, I am just thinking why do we live in Estonia? Because our home is here? But home doesn’t necessarily have to be in Estonia does it?

Weird thoughts (not the first time) on my way back home when my only wish was for the last connecting flight to be delayed, because I didn’t fancy spending a night in the airport. Since yesterday I have spent too much time waiting in the airports, I want to go home! I miss my stubborn crazy Ida and I miss Mr. Poppins too, a little bit. But I don’t miss all these people standing in queues with their long faces who cannot spare a smile to the cashier.

 

 

 

Kas nad kondoomist ei ole midagi kuulnud?

/ Eveliis / 14 Comments

Mulle meeldib “Kodutunne”, kohe päriselt ilma igasugu irooniata on mul hea meel, et selline saade olemas on. Esiteks sellepärast, et see avab mu silmad ja näitab tegelikult Eesti elu ja olusid sellisena nagu need on, ilma klantspiltide glamuurita. Teiseks sellepärast, et see tuletab mulle meelde kui õnnelik ma ise peaksin olema (ja, ma tean, et see on klišee ja ammu ära leierdatudki, kuid), ausalt, mul ei ole õigust millegi kallal viriseda, suur osa minu muredest on need nn first-world-probleemid. Kolmas ja peamine põhjus, miks saade mulle meeldib on see, et inimesed, kes elavad täiesti uskumatutes tingimustes, saavad abi. Sellist abi, mis neil endil ilmselgelt üle jõu käiks. Ma ei kujutaks ette, kuidas on elu majapidamises, kus vesi tuleb kaevust, kui mu oma vanaema ei oleks veel paar aastat tagasi vett kaevust toonud. Asi, mis meile tundub elementaarne, on teistele suurimaks sülle kukkunud õnneks. Pesumasin. Kas te kujutaksite oma elu ette ilma pesumasinata? Või et laste pesemiseks tuleb soe vesi pesumasinast? Mina pidin aasta tagasi Idale pudru tegemiseks sooja vee saamiseks kohvimasinat kasutama, see oli juba piisavalt õudne, kuid minu oma valik – ma oleks võinud käega lüüa ja Eestisse tulla, kus mul on soe vesi ja elektripliit ja kõik muu heaks ning mugavaks eluks vajalik. Aga käia külmas ja lagunenud välikempsus? Teha süüa lagunenud puupliidil? Magada katkises ja kitsas voodis? Mina ei suuda selliseid tingimusi endale ette kujutada, kuid paljude jaoks on see täiesti tavaline argipäev.

Mõnikord inimesed kritiseerivad, et miks üks või teine pere abi sai, et kas ta ikka oli selle ära teeninud. Minu meelest ei olegi see nii väga oluline, sest 99,9% juhtudel elavad neis kohutavates tingimustes lapsed ja iga laps väärib inimväärseid elamistingimusi, ka siis kui vanemate kohta võiks mõelda, et aga miks nemad. Abivajajaid on palju ja rohkem kui me arvatagi oskame ning kui kasvõi käputäis saab abi, siis mul on hea meel. Jah, mulle meeldib see saade ja mul on alati eluhammasrataste vahele jäänud inimestest kahju. Ka sellest pargipingil magavast odekolonni joovast “parmust”, sest me ei tea kunagi kogu tema lugu, miks ta sinna sattus. Seda, et oma viga, tehku midagi, iga inimene on oma saatuse sepp, ütlevad vaid küünikud ja südametud inimesed. Igal lool on mitu tahku.

Mis mind aga “Kodutunde” juures alati ärritab ja isegi vihastab on see, kui palju lapsi need inimesed vaesusesse sünnitavad. Näiteks viimane saade. Naine, kes oli kehvade elamistingimuste pärast ja selleks, et lapsele tagada mingigi stabiilne elupaik, pannud oma lapse lastekodusse ja lootis, et saab kiiresti jalad alla, et laps lastekodust koju tagasi võtta, sai vahepeal (vist oli kahe aasta jooksul!) veel kaks last. Ma saan aru, et inimene on üksik, otsib armastust ja hellust, astub ämbrisse ja satub elu jalgadele saamise asemel alkohoolikust maniaki kaissu, kuid pagan võtaks, mis toimub su peas kui sa saad veel kaks last samal ajal kui su üks laps on ikka veel lastekodus ja sa oled vaesem ja kehvemal järjel kui kirikurott.Miks sa tahad sellist kurba elu oma lastele? Miks sa ei mõtle? Seksige mu pärast nagu jänesed, aga iga inimene, ka isegi alghariduseta inimene, teab, et olemas on kaitsevahendid. Ja ärge tulge mulle ütlema, et võib-olla mees keelas. See näide ei ole erand, vaid pigem reegel.

Lisaks nendele lastele sai ta veel kolm last. KOKKU UUS LAST! Ma mõtlen, et okei, said kolm last, aga sa ju pidin nägema, millistest tingimustes sa elad ja mida sa oma lastele suudad/ei suuda pakkuda. Kas unistus suuremast toimetulekutoetusest on tõesti nii mõjuv põhjus sünnitada lapsi vaesusesse. See on laste suhtes lihtsalt julm! Öelge, mis tahate, aga mulle tundub ka, et pigem on reegel, et vaesus sünnitab vaesust juurde. Selle saate peategelane oli ise lastekodus olnud, sinna sattus tema enda esimene laps, kelle esimene laps omakorda pea sama saatuse osaliseks sai. Ema läks minema, laps jäi vanaemale kasvatada, okei, parem ikka kui lastekodu, kuid mõte jääb enam-vähem samaks. Sama muster, samad probleemid, sama vaesus. Kokku ikka jälle palju lapsi.

Ma vaatan neid saateid, inimestest, kes seal virelevad on kahju, aga siis vaatan ma seal virelevaid lapsi ja mul läheb hari punaseks, et keegi nii vastutustundetult sigib. Muidugi on kõige olulisem armastus, kuid tihti on nendes vaestes peredes lisaks halbadele elamistingimustele ja rahamuredele ka alkoholiprobleemid, teinekord ka narkoprobleemid. Miks peaks üks ema tahtma, et ta lapse lapsepõlv mööduks sellises keskkonnas? Jah, okei, ma saan täiesti aru, et said üks-kaks-kolm last, jäid tööst ilma, mees jättis maha, majanduslik olukord kehvenes järsult, elukoht laguneb ja tahab remonti, siis ma saan aru, et püüad anda endast parima, et halva mängu juures head nägu teha ja hakkama saada. Lihtsalt mulle ei mahu pähe, kuidas sellises olukorras saab veel teist samapalju lapsi juurde soetada, ka pole reegel, et lapsed on sama mehega!

Ma ei tea, kas linnadesse ja küladesse tuleks panna üles tasuta kondoomiautomaadid, et vaesust kontrolli all hoida või tuleks need inimesed uuesti kooli, terviseõpetuse tundi saatma – seal õpetatakse, et seksida saab ka nii, et ei jää rasedaks!