Ärkan äratuskella helina peale. Heidan pilgu kellale, kell on kolm, mõtlen korraks, et olen hulluks läinud, kuid tean, et pean seda kogeda saama. “Ma ei käi kirikus, ma võin seal käia, vaadata ja kuulata natuke, aga minu kirik on mets,” ütleb Fred Jussi oma filmis. Ma tunnen, et mets on ka minu kirik. Varem kui kunagi varem tunnen ma, et mu hing vajab energiat. Mu hing vajab kosutust. Mets ja muusika on need, mis mulle seda pakkuda saavad.

Istun autosse ja alustan sõitu Kuusalu poole. Kõrveaia tallu on tund aega sõita.  Ma suudan tee peal ära eksida, sõidan kilomeeter mööda kitsast ja pimedat metsateed ja palun, et gps ei ajaks villast ning 790 meetri pärast tõepoolest keeraks tee tagasi maanteele. Tagurdada ma selles kohas ei oskaks. Naeran endamisi, et hea, et ma oma autoga ei ole, see võiks kõige ootamatus kohas välja surra ja mitte uuesti käivituda. Selles metsas on kindlasti karusid.

Näen eemalt maanteel autode tulesid. Olen pääsenud. Kas ka õigel teel, seda ma veel ei tea. Vaikselt hakkab valgemaks minema. 4:46 olen ma Kõrveaia talus. Jalutan koos teiste uniste nägudega inimestega vaikuses taluhoovi. Ilus on. Nii ilus on. Mõtlen omi mõtteid ning kõnnin “lava” poole. Leian istekoha ning jään pimedat metsa vaikuses imetlema. Mets magab veel.

Rändlindudega üheskoos saabuvad meie esivanemad, kes sünnivad uuesti meie lastes, muudavad viljakaks maa ja sigivaks karja. Tulevad hõimude esivanemad oma rõõmude ja muredega, sündide ja surmadega. peiede ja pidudega. Surm on meie elu osa, teispoolsuse väravahingede krigin viib meele peast. 

Uus algus tuleb tasa, kevadet kuuleb ka pakase paukumises. Mehed ja naised, naised ja mehed. Armastus on iseasi. Sõnaga saab tappa ja ravida, kaotada ja hoida. Sünnisõnade teadjad saavad nihutada maailmade piire. Saavad tervitada tulnukaid teisalt. Meie pulmad ja matused seovad kokku erinevaid maailmu. Siis võme meelekergelt pidutseda ja suureliselt võistelda, kes laulab vägevamalt.

Väravad on valla.

Kes on läinud – tuleb kindlasti tagasi. Mu lapsel on mu vanaema silmad. 

Mets ja linnud on ärganud. Muusika, etendus ja loodus saavad üheks. Karu kuuleb ja mets mäletab. Kontserdi lõppedes on mets teist nägu. Kõik on muutunud. Istun uuesti autosse ja sõidan kodu poole. Automakist kõlab Dagö uus plaat. Kõik tundub nii sürreaalne, ebamaine kogemus. Teen tee peal kohvipeatuse. Kell on seitse. Marek hakkab ilmselt ärkama, mõtlen, aga Ida peaks veel magama.

Koju jõudes võtab mind uksel vastu Ida. “Emme, kas sa võiks nüüd telolaadija anda?” Otsin kotist laadija ja viskan diivanile pikali. Ehk tuleb uni. Ei tule, emotsioonid on liiga laes. Telekast tuleb “Pulkson on hädas”.  Lõpuks vajub silm kinni. Korraks. “Kas see on koerašampoon?” küsib Marek. Kuidas ta ei näe, et ma magan, mõtlen ma ja tõstan pea, et talle öelda, et see on vale šampoon ja ta peab poest uue ostma. Püüan uuesti magama jääda, kuid enam ei suuda. Ei suuda ka siis kui teised poodi lähevad. Vaatan telefonist pilte ja videokatkeid. Vaim on värskuse ja une segune. Kus ma käisin, mida ma kogesin.  Oli see siis nüüd unes või ilmsi? Müsteerium.

Lindude äratamine. Viimane etendus.