Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et aeg on nii kiiresti läinud, et see noor kaunis ja andekas naine saab täna 20-aastaseks. See ei ole ju võimalik, sest me ta emaga ei ole väga palju vanemad kui 20?
Mitte kadunud noorusest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin hoopis öelda seda, et imeline on vaadata noore inimese pingutusi oma unistuste täitmiseks, mitte miski ei pane teda alla vanduma. Täiesti uskumatu ja imetlusväärne pühendumus. Täielik eeskuju.
Ainus asi, mis mind teeb natuke kurvaks (ja paneb end saamatuna tundma), et ma ei suutnud aidata tal lisaraha leida õpingute jaoks. Ma ei tahtnud ikka veel alla anda ja veel paar nädalat tagasi lootsin, et ehk äkki õnnestub. Ja siis tekkis see pagana viiruse-situatsioon, mis kõik pea peale keeras. Mul on nii kahju. Ma olen nii kurb. Mitte et sellest kirjutamisest kasu oleks peale seda, et parastajad saavad naerda, et miks ta arvas, et tal see õnnestuma peaks. Asi ei ole üldse minus, kui siis vaid nii palju, et kui ta peaks oma õpingud pooleli jätma, siis ma tunnen end süüdi ja see pole küll see tunne millega elada tahaks.
Alati on nõme, kui üritad aidata, aga lõpuks sellest kasu ei ole. Inimlik on ka end süüdi tunda, ka siis, kui põhjused üldse sinust ei sõltu. Praegune aeg on väga paljudele noortele keeruline, sest nii paljudel on tulevikuplaanid täiesti sassi löödud. Aga lõpuks jookseb ikka kõik paika – klišee, ma tean, aga alati on jooksnud.
Ma tean jaa, et küll kõik paika loksub ja unistused ei jää täitmata, aga on jah nõme tunne kui nii püüad ja tahad aidata ning siis feilid. Mind ennast on nii palju aidatud ja ausalt oleks aeg tagasi anda, loodetavasti ikkagi ühel või teisel moel õnnestub:)