Ma ei tea, kas see käibki kõikidel blogijatel niimoodi lainetena, et mingil hetkel tunned, et no üldse ei taha blogida. Ma ei pea silmas sellist dramaatilist lahkumist, et enam kunagi ei kirjuta, aga ma olen end leidnud olukorrast, kus ma tunnen, et ma ei taha oma elust avameelselt enam kirjutada. Teha seda, mis minu arvates ( ja teie tagasiside põhjal järeldades) on just selle blogi üks tugevusi olnud. Ma olen alati hästi hinnanud kõiki neid kirju, mis te olete mulle saatnud kui ma olen rääkinud teemadel, mis paljastavad šokeeriva tõe, et elu ei ole alati lill, et need lood on olnud julgustavad, toetavad, mõtlema panevad ja ausad. Mitte et mulle meeldiks see, et paljudel inimestel on probleeme, vaid see, et minu avameelsed postitused on kellelegi tuge pakkunud, äratundmisrõõmu või olnud tõukeks, et midagi muuta/ette võtta.
Ma tunnen, et mul on hetkel täielik madalseis, kerge masendus isegi, ma tean ka, millest, aga ma tunnengi, et ma ei saa sellest kõigest otse ja avalikult kirjutada. Esiteks ma ei taha neid sapiseid ja parastavaid kommentaare, otseselt need ei muuda küll midagi, aga ma ei taha inimestele pakkuda seda rõõmu, et palun, siin on teile täitsa närimata kont, võtke heaks ja lööge hambad sisse. Teiseks ma ei taha, et inimesed loevad ridade vahelt välja hoopis midagi muud, midagi mida ma pole öelnud ega mõelnud ning hakkavad seda analüüsima. Kolmandaks tunnen ma mõnikord, et inimesed teavad minust liiga palju. Ma olen üsna kinnine inimene, kuigi pealt näha jutukas ja pigem rõõmsameelne, siis oma loomult ma väga ei taha end avada. Blogis olen ma end praktiliselt paljaks kiskunud, isegi avatud stringe pole jalga jätnud. Endalegi üllatuseks on see, et inimesed läbi blogi justkui minu sisse on saanud minna, mind häirima hakanud. Mõnikord kui ma kuulen kelleltki, keda ma vaid pelgalt tean, et jah, ma su blogist lugesin, tuleb mulle peale tunne nagu ma oleks seal samas paljaks kooritud. Ma ei taha, et kõik inimesed teavad, mida ma mõtlen.
Ära siis blogi on lihtne soovitus siinkohal. Aga see ei ole nii lihtne. See blogi on nagu sõltuvus. Ma tahan kirjutada. Ma tahan olla avameelne. Tahangi tähelepanu ja kommentaare ja kaasarääkimist, isegi negatiivset. Ja siis viskab see kõik mul täielikult üle. Ma tunnen, et inimesed kujutavad mind ette kellegi teisena. “People´s perception of who Avicii is isn´t who Tim is,” ütles Avicii ühes intervjuus. Mitte et ma end maailmakuulsate muusikageeniustega võrdleks, aga mul on mõnikord seda blogi kirjutades sama tunne. Eriti viimasel ajal.
Mitteblogijatele on see muidugi enam kui mõistetav. Kui esimesed blogid tulid paarkümmend aastat tagasi, siis mulle nad tundusid natuke hullud. Eriti muidugi need, kes pilte panid. Noh, nüüd on pool maailma hull FB-s, Instagramis ja igal pool mujal. Kuigi ma ise pole FB-s ühtegi pilti peale profiilipildi pannud, teistel täägida siiski lasen. Ja pole ka ühtki sõnalist postitust teinud, kui siis paaril korral midagi väga praktilist, isegi jagan väga harva ja laigid mõtlen ka hoolega läbi või noh see tähendab, et mõtlematult ei laigi. Vahel harva kommenteerin mõnda lõime ja vahel natuke ka kahetsen 😀 Olen 32, seega mitte väga vana. Aga ma olen interneti algusest peale olnud väga ettevaatlik ja olen edasi, lihtsalt mõtlen, et kõike seda pole vaja. Et kõik need liigutused hakkavad oma elu elama. Nüüd veel lugesin Postimehest, et iga netis rippuv kassipilt ka kahjustab keskkonda, nii et seda enam 🙂
Aga ma arvan, et eks enamik blogijaid tõmbabki mingil hetkel tagasi ja võtab rahulikumalt, kas paneb parooli alla, ei pane enam pilte vms, sest see kõik muutub ilmselt lõpuks väsitavaks. Aga sinule oleks mul konkreetne soovitus (võimalik, et kaugemaks) tulevikuks 🙂 Ära blogimist lõpeta, aga tee seda teisiti. Esiteks ära pane enam pilte (vähemalt inimestest), ära kirjuta isiklikel teemadel (eeskätt jällegi pere ja lapsed), aga kirjuta mingitel natuke üldisematel, aga siiski kaasahaaravatel teemadel. Mind on huvitanud need lasteaia teemad, huvitaks ka kool võrdluses Norraga või üldse ühiskonda puudutavad teemad, erinevused töökultuuris või mingid üldised asjad ja mõtted, tulevikuplaanid või mingid juhuslikud mõtted, mis pole liiga isiklikud. Lugejaid jääks muidugi vähemaks, aga sedalaadi blogimine olekski midagi muud. On ju terve hulk igasugu vanema generatsiooni blogijaid, kes kirjutavad igasugu huvitavaid asju, kuid pilte ei lisa, nimesid ei kasuta ja liiga isiklikuks ei lähe ja tänu sellele ei teagi neist keegi midagi.
Muidugi siis tulevad mängu juba kõik muud piltidega kontod jne, nojah, tänapäeva raske elu 🙂 Aga alustuseks võid ju lihtsalt natuke liiga avameelset postitust kirjutades mõelda, kas ikka on vaja avaldada. Võib-olla oligi uba lihtsalt kirjutamisest abi..
Minul on sama blokk peal, et tahaks kirjutada, aga samas ei taha ka. Et kui tahaks millegi üle imestuda või natuke end välja kirjutada (ilma et peaks liigselt sõnu valima, et kes kõik võivad seda lugeda), siis saan tagasisides hoopis midagi muud, kui sinna mõelnud või kirjutanud olin. Umbes nagu see sinu aia ja aiaaugu postitus Voronjast. Ja ma lihtsalt ei viitsi. Niiet ma ei olegi mõnda aega üldse nagu midagi kirja pannud. Eeskätt on endal kahju, sest mälumaht on ju piiratud ja blogi on nii tore üle lugeda, et mis tehtud, kus käidud. Aga kuidagi liiga palju avalikku infot niimoodi eksole.
No just. Mul jaoks ka blogi siiski mingil määral nagu kroonika omaks tarbeks, mis sellest et suures osas ka meelelahutusena teistele lugejatele mõeldud, aga no ei taha, et inimesed valesti aru saaks, mida nagu tuleb ikka nii palju. Ja siis mõtlengi, et see info, mis minust netti jääb ja mille põhjal inimesed oma arvamuse kujundavad ei ole ju päris see kes ma olen:) Pole mingi kombetu mats, kes inimeste asju ei hinda vms. Nii vastakad tunded selle blogimisega…
Mina pooldan isiklikumate asjade parooli alla panemist. Saad ise endast välja elada ja inimesed, keda tõesti usaldad, tagasidet anda.
Tead, ma eile mõtlesin, et asi polegi võib olla nii palju isiklikke asjade jagamises, sest ega ma siin ikka üle võlli asju ju ei jaga, aga just nagu ka Hertz kirjutas, et lampi tulvead kommentaarid, mis kuidagi ei ole teemaga seotud ja viivad tuju alla. Ei pane ju näiteks Voronja galerii postitust parooli alla, aga vaadates tagasisidet siis peaks:)
minu arust kõike väga isiklikku Sa ei olegi kirjutanud, on paljastavamaid blogisid, mis lausa Õhtulehte jõuavad 🙂 kõik on hea maitsekuse piires, blogipostitused on huvitavad
ja kes on virisevaks kommenteerijaks loodud siis.. las elab ennast välja, Sinu jälgijaid see ei morjenda!
Ma ikka püüan jah mitte teatud teemasi blogis ülesse võtta, ses mõttes, et ikka wc-s käimised ja tampoonid jms ei ole nagu teemad, mida käsitleda blogis, ometigi tundub mulle, et jagan liiga palju. Samas sinu kommentaar oli armsalt julgustav samas vaimus /võib olla natuke filtreeritult/ jätkata.
Jätka ikka samas vaimus. Ei ole filtreid vaja:D väga hea on nii ausat ja nö ilustamata blogi lugeda.
Aitäh! Ausalt nii armas on kuulda sellist tagasisidet. Vahepeal on vaja, et keegi kiidab vist:D
Eveliis, elu polegi lill 🙂 meil kõigil on perioode, mil tunneme väsimust, tühjust ja deprekat! Kõik on mööduv, vist? Kirjutamist pooleli Sa jätta küll ei tohi, ausalt! Olen kõik su postitused alati läbi lugenud- reisijutud, Idast teemad jne.. Vahepeal tuleb tunne, et tahaks ka sellist elu elada 😁 reisida jne! Õnneks unistamine on tasuta, et kunagi lendan ka päriselt lennukiga… seni lepin autoreisidega, kuniks hirmudest võitu saan 🙂
Kõik, mis kirjutad on aus ja ehe ning lugejaks jään ikka 😜
Ma olen natuke uhke, et aastatega olen endale saanud sellised lugejad, kes tõesti naudivad seda blogi. Aitäh, et siin olemas oled:)
Ma pidasin tükk aega aru, kas kirjutan sel teemal postituse või tulen kommenteerin siin. Nagu näed, olen siin =) Muidu nagu räägiks selja taga või nii.
Brittidel on tore vanasõna: You can’t have your cake and eat it too. Elik: kui meie, blogijad, ei taha, et kõik inimesed teavad, mida mõtleme/teeme, ei saa me blogis täiesti avameelsed olla. Ja vastupidi – kui tahame avameelsed olla, anname avalikkusele, nagu sa ka ise märgid, hea rasvase kondi hambusse. Kui otsustame blogis end paljaks kiskuda, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses, peame valmis olema, et igaüks võib tulla ja me tagumikku arvustada =)
Märkasin su tekstis vastuolu. Kõigepealt ütled: “Ma tunnen, et inimesed kujutavad mind ette kellegi teisena.” Ja veidi hiljem: “Ma ei taha, et kõik inimesed teavad, mida ma mõtlen”. See on ju täpselt see koogivärk – sa ei saa oma tükki samaaegselt süüa ja säilitada =)
Ridade vahelt lugemisest. Selle vastu ei aita küll ükski rohi. Mistahes teksti loeb igaüks meist isemoodi, vastavalt oma silmaringile, elukogemusele, intelligentsile jne jne. Kirjuta üks lause, lase sajal inimesel see lahti seletada, saad sada erinevat varianti.
Ritsik mainis privaatsust nõudvate postituste parooli alla panemist. Hea mõte mu meelest, kusjuures kõditab paroolitute lugejate uudishimu, kui paroolipostitused just liig tihedaks ei lähe. Aga sel puhul saab ju kinnist blogi pidada, valitud publikule. Ritsiku enda blogi on minu arvates suurepärane näide tasakaalust lugejate usaldamise ja privaatsuse säilitamise vahel. See tasakaal peegeldub muide ka mõistvas, heatahtlikus kommentaariumis.
Ja last but not least: kommentaarium on ju sinu võimu all, sa lihtsalt ära anna nõmedikele sõna? Olen ennegi ja mujalgi seda arvamust avaldanud – personaalne blogi pole koht, kus iga issanda lugeja saaks oma sõnavabadust rakendada.
Sa kirjutad kui hea sõbranna. Vahel olen mõelnud, et kutsuks Su kohvikusse 😉 Mulle meeldib, ausus ja vahetus Sinu kirjatükkides. Hetke emotsioonid ja tunded, Sinu maailma nägemine ja seosed – väärtuslik materjal nii lugejale (kaasa mõtlejale) kui ka Sulle endale. Kui vaja saad tagantjärgi analüüsida, mis faktor Sind käivitas ja kuidas edaspidi (kui vaja) seda kontrolli all hoida 😉 Teisalt sa puudutad teemasid ja jagad kogemusi seikadest, millele olen mõelnud…kuid ei ole julgenud ise teha. Kui kirjutasin, et ei julge…mu perekond ja sõbrad pööritaks selle peale silmi…sest nende arvates ei ole ma tavapärane tagasihoidlik eestlane.
Mis puudutab negatiivseid kommentaare ja tagaselja kommenteerimist – mõned lihtsalt on sellised. Kui empaatiavõime puudub, ei ole sinna midagi parata, eks igaüks komista oma hunniku otsa kord ise. Oi-oi kui valus saab olema puhtaks küürimise protsess. Sama mitmekesine kui on loomariik, on ka inimsugu…ehk on siin seos puuduliku lastetoaga ja suhtlemisoskusega. Kui tahad kellelegi midagi öelda, mis võib teises tekitada negatiivse tunde – tee seda 4-silma all, mitte kogu maailmale kuulutades – see lihtne põhimõte peaks iga inimest saatma.
Issand, see vist on üks ilusamaid kommentaare, mis mulle kirjutatud on. Ma muide ühe oma parima sõbranna sain tänu blogile ja et otsustasime päriselt ka kohtuda ning läksime kohvikusse. Nii et kunas lähme?
Kirjutan Sulle 🙂
I don’t know whether it’s just me or if everybody else experiencing problems with your site. It seems like some of the written text on your posts are running off the screen. Can somebody else please provide feedback and let me know if this is happening to them as well? This may be a issue with my browser because I’ve had this happen before. Cheers|