tujud mitte tunded

Avameelselt avameelsusest

/ Eveliis / 16 Comments

Ma ei tea, kas see käibki kõikidel blogijatel niimoodi lainetena, et mingil hetkel tunned, et no üldse ei taha blogida. Ma ei pea silmas sellist dramaatilist lahkumist, et enam kunagi ei kirjuta, aga ma olen end leidnud olukorrast, kus ma tunnen, et ma ei taha oma elust avameelselt enam kirjutada. Teha seda, mis minu arvates ( ja teie tagasiside põhjal järeldades) on just selle blogi üks tugevusi olnud. Ma olen alati hästi hinnanud kõiki neid kirju, mis te olete mulle saatnud kui ma olen rääkinud teemadel, mis paljastavad šokeeriva tõe, et elu ei ole alati lill, et need lood on olnud julgustavad, toetavad, mõtlema panevad ja ausad. Mitte et mulle meeldiks see, et paljudel inimestel on probleeme, vaid see, et minu avameelsed postitused on kellelegi tuge pakkunud, äratundmisrõõmu või olnud tõukeks, et midagi muuta/ette võtta.

Ma tunnen, et mul on hetkel täielik madalseis, kerge masendus isegi, ma tean ka, millest, aga ma tunnengi, et ma ei saa sellest kõigest otse ja avalikult kirjutada. Esiteks ma ei taha neid sapiseid ja parastavaid kommentaare, otseselt need ei muuda küll midagi, aga ma ei taha inimestele pakkuda seda rõõmu, et palun, siin on teile täitsa närimata kont, võtke heaks ja lööge hambad sisse. Teiseks ma ei taha, et inimesed loevad ridade vahelt välja hoopis midagi muud, midagi mida ma pole öelnud ega mõelnud ning hakkavad seda analüüsima. Kolmandaks tunnen ma mõnikord, et inimesed teavad minust liiga palju. Ma olen üsna kinnine inimene, kuigi pealt näha jutukas ja pigem rõõmsameelne, siis oma loomult ma väga ei taha end avada. Blogis olen ma end praktiliselt paljaks kiskunud, isegi avatud stringe pole jalga jätnud. Endalegi üllatuseks on see, et inimesed läbi blogi justkui minu sisse on saanud minna, mind häirima hakanud.  Mõnikord kui ma kuulen kelleltki, keda ma vaid pelgalt tean, et jah, ma su blogist lugesin, tuleb mulle peale tunne nagu ma oleks seal samas paljaks kooritud. Ma ei taha, et kõik inimesed teavad, mida ma mõtlen.

Ära siis blogi on lihtne soovitus siinkohal.  Aga see ei ole nii lihtne. See blogi on nagu sõltuvus. Ma tahan kirjutada. Ma tahan olla avameelne. Tahangi tähelepanu ja kommentaare ja kaasarääkimist, isegi negatiivset. Ja siis viskab see kõik mul täielikult üle. Ma tunnen, et inimesed kujutavad mind ette kellegi teisena.  “People´s perception of who Avicii is isn´t who Tim is,” ütles Avicii ühes intervjuus. Mitte et ma end maailmakuulsate muusikageeniustega võrdleks, aga mul on mõnikord seda blogi kirjutades sama tunne. Eriti viimasel ajal.

A kellele see tsirkus?

/ Eveliis / 10 Comments

Ma ei tea, kas teiega on ka nii, aga mul on nii.et kui mind raamat/film/etendus kõnetab, siis ma olen mõnda aega selle lummuses ja mõtted mu peas ketravad aina edasi. Hakkavad oma elu elama ja jõuavad jumal teab kuhu. Esimest korda tundsin ma (teadlikult) seda peale “American Beauty” vaatamist. Ma olin siis 19-aastane. Saate aru, vaatasin just, et film tuli välja 1999. aastal ja mõtlesin, et ahah kümme aastat tagasi, siis hakkasin natuke mõtlema, et oot, ma ei saanud 28-aastane siis olla, et ikka 20 aastat tagasi. Keegi alles ütles mulle, et kui sulle tundub, et 1990-aastad olid alles, siis oled sa suure tõenäosusega 1970 lõpus, 1980 alguses sündinud. Palun, siin teile tõestus. Aga see selleks, peale seda filmi sain ma aru, mida hea teos minu jaoks tegema peab. See peab pugema mu sisse ja panema mind mõtlema, tekitama teisi mõtteid, minema kaugemale ja sügavamale. “Kolm versiooni elust” tegi seda.

Mul on üks tuttav(a tuttav), kes on hääääästi materiaalne. Tema jaoks on oluline, mida teised arvavad ja et ta jumala pärast ei oleks kehvemal järjel kui naabri-Piret. Ta on ka hästi naiivne ja usaldav ega oska üksik olla, nii on ta sattunud näiteks suhtesse, kus ta on õnnetu. Ei, ma ei ole psühholoog, ma ei ole seda osanud ka ise välja lugeda, ta ISE on seda mulle rääkinud. Nendel hetkedel kui ta JULGEB seda tunnistada. Suurema osa 15 kooselatud aastast elab ta endale valetades, püüdes endale ja teistele sisendada, et see on see, mida ta tahab/et see on vaid nii kauaks, kuni ta ise enda iskliku kullapaja välja kaevab ja saab üksinda rikas olla ega pea mehest sõltuma/et tegelikult on nad õnnelikud. Isegi siis kui ta ei taha tüli pärast koju minna, leiab ta mingi aja pärast vabanduse, et tagasi minna. Isegi siis kui ta tunneb, et tahab nüüd lõpuks ometi ise elama hakata, läheb ta paari päeva pärast tagasi. Miks ta seda teeb? Nüüd ma mängin hobipsühholoogi ja ütlen, et ta kardab, mida inimesed siis arvavad kui ta ära kõnnib. Mida temast arvatakse, mida teised räägivad, äkki arvatakse, et on persekukkuja ja mis, oh mis saab siis kui ühel hetkel ei ole raha igaks väiksemakski sooviks. Siis ju arvaks kõik, et on persekukkuja.

Ma ei taha öelda, et raha ei ole oluline. Muidugi on, see, kes väidab, et ei ole, on kas ropult rikas või puhtatõuline hipi. Raha on elus tähtis. Aga on tõesti kaks asja, mida raha eest osta ei saa – enesehinnangut ja armastust. Kui ma mõtlen selle oma tuttava peale, tuleb mulle alati meelde “Tuulepealne maa”, kus üks õde valis rikka, aga õnnetu elu. See oli nii kurb. Mulle tuleb alati seda tuttavat nähes silme ette õnnetu Adele. Ilus ja intelligentne naine, kelles on nii palju kirge ja soovi olla armastatud, aga kes on nii kinni teatud raamides, et laseb abikaasal end muudkui alandada. Valib elu asemel olla õnnetu. Püüdes olla õnnelik.  Üks mu teine tuttav kirjeldas sellist olukorda nii huvitavalt poeetiliselt, pani sõnadesse selle, mida ego ütleks: “Hirm sind hoiab oma toas ja kui kuulekas sa oled, siis ainult natuke sind pureb. Sa oma õnne otsid ja raskusi just selle nimel trotsid. Oh kallis laps sa tea et õnne otsima ei pea, sest õnne leida sa ei saa. Üks kõik kus pole vaatad, sa ikka oled ainult see, kes vaatab. See kes õnne otsib ainult kurbust viha trotsib, elust nii ta mööda kõnnib ja aina rohkem oma õnne nimel jonnib.“

See naine on vähemalt kümme aastat (15 aastast!) olnud õnnetu ja lootnud, et ühel või teisel moel suhe laguneb. Kui siis lõpuks leiab ta endas tugevust võtta ette samm lahkuda, tunneb ta hirmu muutuse ja võimaliku vaesuse (a la et peaks liisima 2017.aasta auto, mitte 2019. aasta mudeli) ees, laseb endaga manipuleerida ja läheb tagasi. Unustab selle, mida ta korraks tundis. ELU ja vabaduse tunde. Selle, mis on pannud ta elama ja juubeldama, et vau…kas see ongi elu. Ta läheb tagasi harjumuspärasesse mustrisse, sest…Sest miks? Siinkohal jäängi ma vastuseta. Ma küsingi miks. Kellele ja milleks see tsirkus? Teesklus? Eskapism? Miks mitte lihtsalt elada?

Muide, mina olen veel ainus, kes selle inimesega suhtleb, ja ta ei ole isegi mu sõber. Tema pärissõbrannad, kes on püüdnud teda aastaid veenda, et ta elab vales, eluvales, kuldses puuris, on lõpuks alla andnud. Ega minagi temaga tema eraelulistel teemadel ei räägi, sest vaevalt ta mind kuulaks, lihtsalt see VAT etendus pani mind jälle sellele mõtlema. Mille kuradi pärast mitte lihtsalt elada, vaid teha tsirkust? Kellele ja mille nimel?