Ma ei saaks öelda, et ma enam suur tantsumuusika austaja oleks. Vanasti küll. Kõik Liiva keskuse “Vibe´id” ja Club Tallinn drum n bass peod said läbi käidud. See oli elu, millest mingi hetk sai lihtsalt villand ja tantsumuusika/elektrooniline muusika sai kõrvale lükatud. Ma mäletan kui mingi hetk pasundasid kõik sellest, et Avicii esineb Weekendil.  Me olime just Norrast tagasi ja ma mäletan, et terve linn oli Avicii plakateid täis. Mina pidin ausalt tunnistama, et ma ei tea sellisest artistist midagi. Kui siis mulle mõnda lugu mängiti, tuli meelde, et ah jaa olen kuulnud, aga rohkem emotsioone see ei tekitanud. DJ nagu DJ ikka. Kui ma paar aastat hiljem tema enesetapust kuulsin, ei tekitanud ka see minus erilisi emotsioone. Selles mõttes, et muidugi oli kahju, et noor inimene endalt elu võttis, aga ma ei olnud tema loominguga kursis, ei kuulunud tema austajate hulka ega valanud pisaraid. Elu läks edasi. Aviciiga või Aviciita.

Ja siis sattusin ma igavusest vaatama “Avicii: True Stories” dokumentaali. Ma olen seda dokumentaali tänaseks vaadanud umbes kuus korda. Ja võiks veel vaadata. See on vaieldamatult üks mu viimase aja lemmikumaid. Siiras, sügav, mõtlemapanev. Avab ühe geniaalse muusiku hingeelu. Alles nüüd, peale selle filmi nägemist, saan ma aru, kui suure muusiku – iidoli ja geeniusega- tegu oli. Inimesega, kes tegi kõike kirega, kelle peadpööritava edu taga oli peidus tavaline Rootsi poiss Tim, kes oli nii haavatav, kes ei osanud lõpetada, kes tahtis teistele pakkuda naudingut (põhimõtteliselt oma elu hinnaga), kes otsis muusikas täiuslikkust. Tema muusika ongi täiuslik. Mul on siiralt kahju, et (eriti vana EDM muusika austajana) ma tema loomingusse enne kuidagi üleolevalt suhtusin. Selles mõttes, et nagu öeldud, mu jaoks oli ta nagu iga teine DJ, kes pakkus tavalist tantsumuusikat. Kui ma oleks ta muusikale varem tähelepanu pööranud, oleks mul olnud võimalus näha teda live´s esinemas.

See oleks olnud kogemus. Mulle kui muusika nautijale. Film aga näitab ka lavatagust esinemiste poolt, kuidas ta on väsinud ja ei taha esinema minna, ent võtab end siiski kokku ja teeb laval näo nagu oleks ta seda esinemist oodanud. Kas te teate, mitu esinemist ta tegi oma lühikese karjääri jooksul? 830! Väsinud ja tervisega kimpus, jätkas ta siiski inimestele naudingu pakkumist. Viimane kord vaatasime me seda filmi koos mu ristitütrega, kes tantsib Oslo ooperis. Ta ütles, et mõistab Avicii tundeid ja väsimust. “Inimesed tahavad peale etendust tulla pilti tegema või küsivad autogrammi, aga keegi ei küsi kunagi, kuidas mul tegelikult läheb, kuidas ma end tunnen,” ütles ta. Mõtlemapanevad sõnad?

Viimased kuu aega käib meil kodus ja autos Avicii viimane plaat, postuumselt avaldatud “Tim”.  Ma oleksin selle plaadi kahtlemata ostnud, sest “Tim” tulud lähevad mittetulundusoranisatsioonile Tim Bergling Foundation, mis toetab organisatsioone, kes tegelevad vaimse tervisega, enesetappude ennetamise  ja inimeste vastavateemalise harimisega, looduskaitsega ning muude valdkondadega, mille suhtes Tim kirglik oli, aga läks nii, et ma võitsin selle R2-st. Ma ei võida kunagi midagi. See oli üks neid võite, mis tegi mind nii rõõmsaks. Võib ju mõelda küll, et lihtsalt üks plaat, aga minu jaoks see ei ole niisama plaat. See on midagi palju rohkemat. Ma kuulan laulude sõnu. Mõtteid ja tundeid nende sõnade taga. Muusikalisi käike. Tema muusika on palju rohkem kui lihtsalt tantsumuusika. Ta on muusikasse pannud oma hinge, oma tunded, oma kire. Väsimuse. Tema muusika annab võimaluse samastuda. “Peace of mind” on minu üks lemmikuid sellelt plaadilt, ma tunnen end selles laulus ära. Dear society, You are moving way too fast, Way too fast for me, I’m just tryin’ to catch my breath. Can I get a little peace of mind? And a little bit of silence to unwind?  Või siis kuulake “Heart Upon My Sleeve“. Kui see pole võrratu, siis ma ei tea, mis on.

“Heaven” laulu kirjutas Tim Berling koos Chris Martiniga 2014 aastal, viimase versiooni sellest 2016. aastal. Sel aastal avaldati laulu tribuut-video. See on ühtaegu nii ilus ja nii kurb. Laulusõnad, mis on ajas saanud teise tähenduse:

And I think I just died
I think I just died
Yeah, I think I just died
I think I just died
And went to heaven
And went to heaven

About the tribute video: My name is Levan Tsikurishvili and I have been working with Tim since about 2013. During these years, we made 8 music videos, 3 concert movies and 2 documentaries together. In 2016, right after his last show, Tim, Tim’s childhood friend Awat, and I spent 19 beautiful days in Madagascar, ll Saint Marie. We spoke about everything, laughed, played monopoly, hung out with lemurs, and explored the entire island together. Now, two-and-a-half years later, I returned to the island to remember Tim, to honor his legacy, and to recreate the memories that will stay with us forever. Note: This video is a collection of my smartphone videos plus some parts of unused material from the documentary Avicii: True Stories and newly shot footage. I also did some 3D animations in order to recreate the moments that I did not have any video material from.