See on lugu varamust kui kõik läheb viltu ehk mis on tsivilisatsioonist eemal elamise miinused. Teate kui hea meelega ma olen selle nädala esimestel tööpäevadel üles ärganud. Põhjus? Koolivaheaeg ja sada korda kiirem tööle jõudmine, sest ummikuid peaaegu ei ole. Nagu eile nii ka täna ärkasin hiljem, tegin kaasa kohvi (et kokku hoida!) ja pakkisin end ja Idat kokku. Sõitsime lasteaia poole. Mu auto on viimased päevad teinud üsna koledat ja kurjakuulutavat (katki mineku) häält, aga ma ikka võtsin tast viimast. Marek oli uued jupid ära tellinud ja ma olin üsna kindel, et auto peab vastu veel need mõned päevad sõitmist. Ütleme nii, et kui juba mina hakkan muret tundma, et kas ma jõuan punktist A punkti B, siis on autol ikka midagi viga. Nii ma siis hoidsin hinge kinni, et jõuaks vähemalt Ida lasteaeda ära viia. Jõudsin.

Siis oli otsustamise koht. Kas pingutada koju tagasi sõita – sest mul on ju hoovis ootamas veel üks poolkatkineterve auto – või jätta auto lasteaia lähedale ja püüda sealt bussiga edasi minna linna. Hommikuti on selleks sealt isegi võimalus ja pool tundi ootamist poleksi nii tappev olnud, aga siiski no milleks, kui kodus on teine poolkatkineterve auto ootamas. Pealegi kui auto sinna jätta, siis peab hiljem hakkama seda ära organiseerima ja alati on oht, et selleks oleks vaja puksiiri (lisakulu, mida eelarves poel!). Venitasin autost välja viimase ja sõitsin koju. Panin teise auto (ikka vanast heast massilülitist) tööle. Poiss läks kenasti tööle nagu paugupill. Miks ka ei oleks pidanud, ta alles jaanuaris tli remondist.

Mis saaks valesti minna eksju? Valesti saab minna see, et autol ei olnud kütust. Jällegi kui mina ütlen, et autol ei ole kütust, siis on seda seal ikka vääääga vähe. Ma olin siiski valmis riskima tanklani sõitma. Ma tunnen selle auto hingeelu suhteliselt hästi ja ta on hingeaurudel need viis kilomeetrit tanklani välja venitanud küll. Oleks see kõik nii lihtne olnud. Eile tankima minnes avastasin ma, et olen oma pangakaardi ära kaotanud, pigem unustanud sularahaautomaati, aga no poteito potaato eksju. Kaarti mul igatahes ei olnud. Eile oli mul rahakotis sularaha, nii et ei pidanud tanklasse põrandaid pesema jääma, aga täna oli mul rahakotis sentides umbes 2,30 ja selle eest ei saa suurt midagi. Võib olla meil on kodus kütust? Enamasti meil ikka midagi on. Nagu kiuste, seekord ei olnud. Helistasin Marekile, et kas tal pole mingit salaurgu kodus, kus oleks a) kütust või b) sularaha. Muidugi ei olnud.

(Tegin kirjutamisse pausi, sest mulle tuli meelde, et Ida hoiupõrsas koliseb müntidest. Oma kurbuseks avastasin sealt 70 siin riigis kasutatavat senti ja hunniku välismaa raha, millest teps mitte tolku pole.)

“Miks sa ei öelnud, et sul kaarti vaja on?” pahandas Marek. Ma ei teadnud, et mul seda täna vaja on. Eile tankisin ju auto ära ja kuna mul õnneks oli tellitud uus pangakaart, siis ma väga ei muretsenud selle kaduma läinud kaardi pärast – plaanisin lihtsalt minna täna pangakontorist läbi ja uue kaardi ära tuua. Kõik tundus nii lihtne. Nüüd aga istun kodus, joon külma kohvi ja olen pahane. Esiteks pean ma trahvi maksma ripsmetehnikule, et ma viimasel hetkel ära ütlen ajast ja teiseks avastasin ma, et koduarvutisse ei tule mul ühe meilikonto meilid sisse, aga ma ootan paari väga olulist meili.

Ei ole üldse minu hommik. ÜÜÜÜÜÜÜÜÜLDSE MITTE.