autosõit

Vikerraadio

/ Eveliis / 29 Comments

Juba aastaid kuulan ma hommikul autoga sõites Vikerraadio hommikuprogrammi. Nii ka täna hommikul. Mulle meeldib see “igav vanainimeste” raadio, sest seal ei ole üleliigset müra ja lärmi. Ma ei ole väga hommikuinimene ja hommikuti ajab mind ilgelt närvi loll loba. Natuke teemast kõrvale, aga eile õhtul koju sõites kuulasin ma Rahva oma kaitset R2-st. Ma sain Mart Juurest täiesti aru kui ta ütles, et ilgelt nõme, et see konkreetne saade on hommikul ette lindistatud, et siis teda ajavad kõik asjad närvi, et hoopis teine asi on saadet teha otse ja õhtul, siis tunduvad paljud asjad hoopis meeldivamana. Ma olen samasugune. Seepärast ma armastangi hommikuti Vikerraadiot. Armastaks veel natuke rohkem kui Taavi Libe alles oleks, aga no tuleb leppida, et elame muutuvas maailmas. Kuulamata ikka ei jäta.

Täna hommikul räägiti kahest teemast, mis mind kõnetasid ja kohe tundsin, et pean ka oma arvamust avaldama. Esimene neist oli autoeksami-turism. Ehk siis levib trend, et inimene elab näiteks  Tallinnas ja käib siin autokoolis, aga eksami sooritamiseks läheb mõnda väiksemasse linna, sest seal on eksami sooritamine lihtsam. Arusaadav tegelikult. Aga nõme ikka. Ma mõtlen, et okei kui seda tehakse põhjusel, et ei taha pikalt järjekorras oodata, saan aru, et eksamiaegu ei ole suuremates linnades varnast võtta, aga eks selle turismi eesmärk on ikka lihtsamini load taskusse saada. Mu meelest on see nii jabur. Ses mõttes, et okei, saan eksami tehtud ilma valgusfooride ja ringristmiketa, aga kammoon, kui igapäevaselt peab siiski sõitma suuremas linnas, siis kui suur on tõenäosus, et liikluses ebakindel juht mingil hetkel nii endale kui teistele ohtlikuks muutub. Ma mõtlen, et inimesed võiksid natuke oma ajusid kasutada kui juhilube teevad, sest no kõige olulisem ei ole see, et load käes, vaid see, et ka sõita oskaks.

Kusjuures veel üks asi.

Kuigi ma ise sõidan ja eelistan iga kell sõita automaatkäigukastiga autoga, siis minu arvates peaks eksami sooritama siiski manuaalkäigukastiga. Miks ma nii arvan? Lühidalt öeldes arvan ma, et automaatkäigukastiga oskab sõita ka treenitud ahv, aga liikluses oleks parem kui ei oleks treenitud ahvid sõitmas, vaid inimesed, kes suudavad autoroolis ka mõelda. Mõelge nüüd ise – automaatload, väikelinnas tehtud eksam, pähe tuubitud vastused. Kui palju see inimene tegelikult autot juhtida oskab ja liikluses hakkama saada?

img_4345

Teine teema, mis mind hommikuprogrammis kõnetas, oli läbipõlemine (“>link). Töös ja pereelus. Ma tean, mis on tööelus läbipõlemine. See on tegelikult hirmus kogemus, aga millegi pärast ei taha eestlased ikka veel aru saada, et ei võida see, kes saab teise ees uhkustada, et teeb nädalas 100 tundi tööd ja pole aastaid puhanud. Me ei luba endale “molutamist”, sest äkki keegi läheb selle ajaga kuhugi eest ära. Jõaub kaugemale? Aga kuhu? Lähemale mõnele terviserikkele või läbipõlemisele. On see seda väärt tõesti? Kas te teadsite, et inimestel lausa soovitatakse võtta “molutamisetund”? Ma tean, et eestlastele on kombeks öelda, et issand mul on nii kiire ja sain alles kell üheksa kontorist ära ja üldse ei jõua midagi, aga teate miks ei jõua. Ei jõuagi selle pärast, et me ei luba endale “molutamist”. Jajaa, ma tean inimesi, kes väidavad, et nemad teevad kaheksa tundi järjest tööd ja ei tegele üldse kõrvaliste asjadega.  Huvitav, kas nad ise ka usuvad seda ja elavad mingis eluvales või on see mingi poos – äkki mind ei hinnata piisavalt kui ma kogu aeg ei räägi kui palju mul teha on ja kui vähe on aega. Ma tean ettevõtteid, kus töötajad nimelt saadavad meile hilistel õhtutundidel, sest nii jääb neist mulje, et nad teevadki rohkem tööd ja on rohkem pühendunud. Ma ei mõista seda. Võimalik, et ma olen liiga kaua elanud ja kokku puutunud Skandinaaviaga, et minu jaoks on oluline “hygge”. Kvaliteetaeg oma pere ja sõpradega, oma hobidega, mitte pidev töötamine. Ja see ei tähenda sugugi, et ma oleks laisk või looder, ma lihtsalt ei näe vajadust teeselda. Pühapäeva öösel ei saanud ma enne poolt kolme varahommikul magama, sest mul olid ühed kliendid saabumas hilise lennukiga ja ma tahtsin teada, kas nad jõudsid kokku lepitud transpordiga ilma sekeldusteta hotelli, kas check in oli okei, et kui midagi on, siis ma ei vasta unise häälega, et oot, mis, ma magasin, ei saa aru… Kui on vaja teha tööd ka öösel, siis ma teen seda, aga mitte reeglina ja näitamiseks. Ma töötasin kunagi ühes ettevõttes, kus oli kohustuslik Skype´is olemas olla 08- 22 ja tunni aja jooksul vastata. Kuna ettevõtte omanik oli ööinimene, siis tihti alustas ta vestlusi keskööl ja hiljem ning hinnatud olid need töötajad, kes kell kolm öösel temaga kaasa vestlesid. Mina olin üks neist kell-kolm-öösel-Skype-inimestest. Kuni enam ei jaksanud. Mis te arvate, kas mu töömaine langes ja korraga olin ma töötaja, kes ei panusta piisavalt? Muidugi.

Miks me sellest tobedast suhtumisest juba üle ei saa.

Perest läbipõlemine tundus aga võrreldes tööga veelgi hullem. Tööga on  tegelikult lihtne. Valid uue töö, lähed puhkusele, aga uut peret ju ei vali või puhkust nagu ka ei võta? Või noh…võid ju valida uue pere, aga see ei tohiks olla mu meelest esimene moodus oma läbipõlemist ravida. Perest puhkusele minek ei tohiks olla häbiasi. Minu jaoks näiteks on täiesti loomulik, et ma vajan aegajalt aega vaid ka iseendale. Ilma süümepiinadeta naudin seda kui ma olen täiesti üksinda kodus või spaas või jumala eest kasvõi tööreisil. Ometigi on palju inimesi, kes seda teha ei julge ja tulemuseks on depressioon ning läbipõlemine. Muide, välja tuli ka see, et tulemuseks võib olla ka suitsiid ning kui naistel ei mahu see isegi top15, siis meeste puhul on läbipõlemisest tingitud suitsiid lausa viiendal kohal. Ma mõistan seda. Naised räägivad, mehed elavad sissepoole. Üsna tihti ei võeta kodusest elust tingitud läbipõlemist tõsiselt ja arvatakse, et sellega saab kenasti ise toime tulla. Tegelikkuses aga on sellisel juhul tihti vaja ka ravimite abi. Minu läbipõlemine oli tingitud paljude asjade kokkulangevusest. Ilmselt oli seal osake ka kodust läbipõlemist, sest spetsialisti poole pöördusin ma alles siis kui kodus lained üle pea käisid. Mul oli hea psühholoog ning mulle määrati antidepressandid ja ma sain oma august välja. Te ei kujuta ilmselt ettegi kui sügav see auk oli, kust ma välja pidin ronima.

Ma tarvitan antidepressante nüüd juba üle kolme aasta. Tänu sellele kogemusele oskan ma ksujuures rohkem hinnata nii ennast kui ka oma aega. Veel kolm-neli aastat tagasi defineerisin ma end vaid läbi töö. Tänaseks olen ma aru saanud, et töö on vaid osake minu elust. Sinna kuulub ka nii palju muud.

Vot seepärast mulle meeldibki Vikerraadiot kuulata, et seal räägitakse päriselt asjalikel ja huvitavatel teemadel, mis mind kaasa mõtlema panevad. Seda ei saa öelda SkyPlus´i kohta.

 

 

Asjad, mis mulle meeldivad

/ Eveliis / Leave a comment

Sõidame Norra poole, mul oli kiiresti vaja teha üks makse, pole probleemi, lükkad telefonis sisse hotspoti ja teed mobiilis mobiil-id´ga makse. Täitsa lõpp, kuidas mulle meeldib mobiil-id, teeb elu nii lihtsaks. Järgmisel hetkel leidsin ma end mõtlemas suvalistele asjadele, mis mulle meeldivad.

  1. Telia Skandinaavia mobiilipakett. Saan rahulikult netis surfata ja hotspoti teha, ei pea muretsema, et kas on või ei ole internetti ja samas ei maksa end vigaseks. Hea kindel kuutasu ja elu on palju lihtsam. Eelmisel aastal kui emmega mägedes seiklesime, oli mul hullult palju tööasju teha, aga pea mitte kusagil ei olnud internetti. Olin sunnitud oma internetti kasutama. Ja muudkui sain sõnumeid “olete ületanud kuumahu, tellige juurde”. Nüüd juhtub seda harva.
  2. Mobiil-id. Geniaalne leiutis. Ma kasutasin veel aasta alguses pinkalkulaatorit ja pidasin seda piisavaks. Ajas asja ära küll, aga mobiil-id on lihtsalt geniaalne.
  3. Alexander Ling sinine kleit. Armas Anu tegi selle täpselt mulle ja see on ilma liialdamata olnud terve talvehooaja mu lemmikkleit. Ma vist kannan selle ribadeks, sest nii mugavat kleiti ei ole mul peale oma vana Hugo Bossi kleiti olnud (aga see ei lähe mulle enam loomulikult selga). Mulle meeldib ka mõelda, et see on mu õnnekleit. Olen seda kandnud kahel väga olulisel kohtumisel ja mõlemad on lõppenud minu jaoks väga positiivselt.
  4. Lendav taldrik resto. Ma olen palju kuulnud, et seal ei ole hea India toit ja need, kellele sealne toit meeldib, ei tea mitte midagi India toidust. Tunnistan ausalt, ega ei teagi väga palju, aga mulle lihtsalt meeldib see koht. Seal on alati superteenindus, Idaga on seal hea käia, toit maitseb ning taskukohane on ka.
  5. Käisime sõbrannaga mõni nädal tagasi Fafa´s pitat söömas. Halb ei olnud, aga hea ka mitte. Sõbranna kiitis Papa Joe´d. Nädal hiljem sattusin venna õega sinna falafelit (inside joke´ina loen ma seda hetkel soomepäraselt) sööma ja nüüd kiidan ise ka. Tahate head falafel-kogemust, minge sinna!
  6. Padise mõis. Sest lihtsalt kodulähedal ja nii mõnusa atmosfääriga.
  7. Kõue mõis. Minu vaieldamatu lemmikkoht Eestis. Mulle meeldib see traditsioon Ida sünnipäeva seal pidada. Selline mõnus peretraditsioon, puhas kvaliteetaeg.IMG_3230.JPG
  8. Autosõit. Kuigi ma armastan jalutamist, rattasõitu ja mulle meeldib ka ühistransporti kasutada, siis ma ei kujutaks elu ette ilma võimaluseta istuda vajadusel autosse. Ja sõita. Kasvõi Norra. Saksamaale. Itaaliasse.
  9. Norwegian. See lennufirma. Head piletihinnad, mugav ja meeldiv. Pole siiani hilinenud ka.
  10. Lilled. Ma olen täielik lillehull. Mul peavad kodus pidevalt lilled vaasis olema. Seepärast on kevad ja suvi ikkagi mu lemmikaastaajad. Tasuta lilled. Igal pool. Isegi umbrohi sobib vaasi panna ja on ilus.IMG_6650

28 kilomeetrit ja kolm tundi

/ Eveliis / 3 Comments

Nagu juba Facebookis öeldud, siis minu järgi võiks ilma hakata ennustama. Fakt on, et iga kord kui ma pean Lillehammerist Oslosse (ja tagasi) sõitma, on kohutav ilm. Heal juhul vaid lumetorm, halvimal juhul… No täna oli see halvim juhus.

Viisin hommikul Ida lasteaeda ja hakkasin lumetormis Oslo poole liikuma. Teed väga näha ei olnud, sain lõpuks omal nahal teada, miks teede ääres need punased kepid on – ilma nendeta ei oleks kuidagi võimalik näha, kus tee lõpeb ja kuristik algab. Mis kuristik? Oslosse viib ju kiirtee? Noh….kuna linnas oli juba kaos ja Ida lasteaed asub linna ääres, kust saab Oslo poole minna ka läbi käänulise poolmetsatee ilma Lillehammerisse tagasi keeramata, siis muidugi valisin ma selle tee. Ütleme nii, et ei olnud kõige hullem, juba kuidagi harjunud nende lumiste oludega.

Raadios räägiti kogu aeg õnnetustest ja suletud teedest ja “äärmiselt kehvadest ilmaoludest”. Kella kolmest pidi eriti hulluks minema. Teades KUI ruttu võib ilm Norras muutuda, siis ega ma väga ei kahelnud ka kui räägiti jäävihmast. Mis sellest, et hetkel oli väljas -10,5 kraadi ja sadas paksu kohevat lund.

27294750_1628305263874678_2056502113_n

Oslosse jõudes sain ma aru, et oodata ON kehvasid ilmaolusid, sest raadios hakkas aina rohkem rääkima õnnetustest ja suletud teedest, ikka ja jälle rõhutati, et kella kolmest läheb Hedmarkis ja Opplandis (kus ma elan) eriti kehvaks.  Näha oli, et temperatuur muutus ja Oslost tagasi tulles hakkaski poole tee peal märga lund sadama. Õnneks olin ma igati graafikus ja pidin Lillehammeris tagasi olema juba kell 13.

30 kilomeetrit enne Lillehammerit otsustasin veel poes käia, mõtlesin, et Lillehammerisse jõudes käin veel autopesulast läbi, maksan arved ja muud maksimist ootavad asjad, bookin Pariisi ööbimise, koristan köögi ja alustan söögitegemisega ning alles siis lähen Idale lasteaeda järele. Aega ju oli maa ja ilm. Oli-oli. 28 kilomeetrit enne Lillehammerit sattusin ma ummikusse. Ei saanud enam ei edasi ega tagasi, sest sõidusuundi eraldavad need metallist piirdepostid. Ja alles siis sain ma aru, et SEE õnnetus, mille pärast ÜKS tee suletud oli, oligi SEE tee, kuhu ma sattunud olin. Oli selge, et enne jäävihma ma koju ei jõua.

27153100_1628305250541346_1133146142_n

40 minutit peale ummikus seismist oli mul jäävihmast juba suhteliselt suva, ma hakkasin mõtlema, kas ma Idale lasteaeda järele jõuan. Kell hakkas juba kolm saama, teatavasti korjavad korralikud vanemad oma lapsed hiljemalt kell neli lasteaiast ära ja pealegi pannakse lasteaed kell viis kinni. Ummik ei liikunud aga kuhugi! Vaadates seda kohta, kuhu ma seisma jäin, käis mul peast läbi mõte, et jumal tänatud, et laiem koht, saab ringi keerata kui vaja. Mitte et seal oleks kuhugi minna olnud. Aga keegi mind ikka natuke kaitseb, sest ühel hetkel avastasin ma, et paar autot eemal oli keegi avastanud piirete sees vahe ja asus seda lumest puhtaks kraapima. Ma läksin talle appi. “No kurat, midagi ei toimu ja midagi ei räägita, me ei saa siin ju lõpmatuseni seista,” sajatas ta. Ma nõustusin temaga, sest mul oli vaja ju Idale järele jõuda. “Aga siit peaks me välja saama küll,” arutas ta, ise samal ajal jalaga piirete vahele käiku uuristades. Saime koos ava lahti kaevatud, soovisime teineteisele edu ja…tema põrutas esimesena vallist läbi. Mina tema järel.

Ummik, mis teele oli tekkinud, oli HULLUMEELNE. Sama hullumeelne oli minu plaan mägiteelt Lillehammerisse liikuda, aga mis mul muud üle jäi. Paar minutit peale seda kui olin libedale metsateele keeranud kuulsin ma raadiost hoiatust, et Lillehammerisse viivat kiirteed tuleks vältida ja teelt maha sõita nii pea kui võimalik. Ehk siis ega ma teisiti koju poleks saanudki. Etteruttavalt võin öelda, et ilmaolud läksid tõesti nii kehvaks, et veel tunnike ja ma oleks sinna metsa jäänud.  Mu auto ei oleks lihtsalt mäest ülesse vedanud. Praegu oli mu ainus mure teed näha.

27043571_1628305280541343_1754934492_n

Lillehammerisse ma jõudsin. KUIGI oli ka paar olukorda, kus ma olin risti keset teed ja peaaegu kindel, et siit ma omal jõul enam edasi ei saa, aga sain. Ida sai ka lasteaiast õigeaegselt ära toodud. Alles siis PÄRIS tsirkus algas. Nagu ma olen rääkinud, siis Lillehammer asub küngaste peal ja kui ma ütlen künkad, siis ma pean silmas Munamäe-kõrguseid mägesid. Satu juures elamise plussiks on see, et tema majani saab läheneda ülevalt poolt, aga Klaudia ja Jaagup elavad reaalselt ühe sellise Munamäe tipus ja sinna on vaid üks moodus – mäest ÜLES. Ma olin üsna skeptiline ja valmis hullemaks ralliks, aga ma ei olnud valmis selleks, mis mind ees ootas.

Kõige pealt proovisin ma koju saada otseteed. See oli aga lumest ja jääst ja vihmast nii libe, et polnud lootustki. Ma ei pidanud isegi tagurdama, ma lihtsalt libisesin ühest 90kraadisest künkast alla. Minu taga olev autojuht vandus ja viibutas rusikaga nagu ma oleks nimelt seal ees ukerdanud. Oli ilmselge, et otseteed ma üles ei saa. Proovisin ühest laugemast mäest. Sain poolele teele, aga ikkagi mitte piisavalt kaugele. Jälle tuli mul mäest alla tagurdada. Siis tuli mulle meelde kolmas tee – tundus laugem ja oligi. Suss käis autol all ringi, kütuse kulu oli 23-41 liitri vahel, aga ma sain üles. Ja siis oli mul ees buss!  Pagan noh! Ma pidin mäenõlvale seisma jääma. Siit alla ukerdamine oleks olnud juba paras töö ja ma vaimusilmas kujutasin ette, kuidas ma sinna jäängi. Imekombel sain ma sealt siiski minema. Tundus juba päris hea. Samas KÕIGE HULLEM JA JÄRSEM osa ootas mind veel alles ees.

Võtsin hoogu ja hakkasin üles nühkima. Ei midagi. Poolel teel pidin ma jälle alla andma. Tagurdasin mäest alla tagasi. Sain end ümber keeratud ja proovisin uuesti. Jälle kord jõudsin ma vaid ühe järsema tõusuni ja edasi ei midagi. Auto lihtsalt libises tagasi. Nagu ma jala pidurilt ära võtsin hakkas auto tagurpidi minema sinna kuhu ta ise tahtis. Küljepeeglist nägin ma vaid lähenevat garaaži. Teadagi, kuidas see lugu lõppeb, mõtlesin ma, ent ometigi õnnestus mul veidi enne garaažiust auto kinni saada. Nüüd aga istusin ma kinni lumehunnikus. Teate, mis on täiega veider?  Ma suutsin end sealt edasi-tagasi nõksutades välja saada. Ja liuglesin jälle mäest alla. Mul oli niiiiiiiiiiiiiiiii megapalav, et ma olin akna lahti teinud ja seepärast olid tagumised aknad udused, nii et põhimõtteliselt ma lihtsalt liuglesingi mäest alla teadmata täpselt, kuhu ja miks. Midagi küljepeeglitest aimasin, aga mitte eriti palju. Uuesti. Püüdsin suurema hooga mäele peale lennata, aga ikka jäi auto jõudu väheks. Äkki suudan ma end kuidagi ukerdada hotelli parklasse, mõtlesin ma. Las siis auto jääb sinna ja edasi tuleb jalgsi minna. Ma SAINGI parklasse, aga loll jonn minus mõtles, et sealt hotelli juurest saaks ehk parema hooga mäest üles keerata, no et ehk saab suurma hoo sisse ja üles ning loomulikult pidin ma seda proovima. Teadagi lõppes see sellega, et ma jõudsin TÄPSELT SAMASSE KOHTA nagu eelmised neli korda ja pidin hakkama jälle mäest alla tagurdama. Midagi nägemata ja lihtsalt poolhuupi ukerdades, aga ega suurt vahet polnud, sest auto liikus põhimõtteliselt sinna, kuhu ta ise tahtis.

Sain jälle mäest alla ukerdatud ning mulle meenus üks kõrvaltee. Võib olla saan sealt üles ja suurema kurvi võtta ning edasi jõuda? Mõeldud peaagu proovitud. Õnneks sõitis samal ajal minust mööda Jaagup ja ma tundsin, et peale viit ebaõnnestunud katset nende Munamäe tipus asuvasse koju jõudmist, on aeg alla anda. Ukerdasin auto hotelli parklasse ja sinna see auto meist maha jäi.  Ida, kes oli kogu selle show maha maganud, tegi silmad lahti ja ei saanud üldse aru, miks me auto suvalisse kohta maha jätsime.

Homme on teistsugune ilm. Eks ole näha, kas hea või halb teistsugune. Kui külmetab ja jäätub, siis on pekkis. Kui…ma ei tea, ma ei jaksa nii kaugele mõelda. Paganama talv, ma ütlen! Ma olin 28 kilomeetrit koju sõitnud KOLM tundi. Läbi nagu Läti raha.