Loen blogisid ja kommentaariume. Jõudsin Marimelli blogisse, kus ta ilus olemisest räägib. Ma olen iseenesest nõus ühe kommentaariga, et mitte raske ei ole ilus olla, vaid raske on kole olla, sest no ei usu mina, et loomulikult ilusad inimesed väga palju enda tuunimise peale aega raiskavad. Käivad kuus korra depilatsioonis, ehk maniküüris ja pediküüris, aegajalt juuksuris, mis väga suurt planeerimist ei tohiks nõuda. Aga mind ajab ilgelt närvi, et inimestele on nende välimuse kohta vaja halvasti öelda. Ja ma ei pea siin silmas riietusstiili või muud sellist, vaid midagi sellist, mida ise muuta ei saa.
Ütleme, et oled keskmisest kõveramate jalgadega, aga tunned end sellest hoolimata kenana. Ikka on keegi, kes leiab, et issand, no kuidas sa end ometi kenaks pead, vaata oma kõveraid jalgu. Oled keskmisest lühem, aga tunned end kenana. Ikka on keegi, kes leiab, et sihuke jupats ei saa ju kena olla. Oled keskmisest matsakam, keskmisest kollasemate hammastega, keskmisest hõredamate juustega, keskmisest…No vahet ei ole. “Kas sul kodus peeglit pole?” loed kommenaare. Mul on tuttavaid, kes mu meelest on ka pigem koledad, aga no peavad end imekauniteks. Mõni inimene ei ole tõesti klassikaliselt ilus, kuid on enesekindel ja enesekindlus on ilus.
Kas ilus ja endast heal arvamusel tohib olla vaid klassikaline missimõõtu iludus? Või tohin mina ka end ilusaks pidada? On vigu, mida saab muuta ja vigu, mida mitte nii väga, eksju. Ka end tuunida mingi piirini on okei.* Ilu on ju vaataja silmades. Iga pott leiab kaane. Olete ju teinekord mõelnud mõnda paari vaadates, et issand, kuidas nii ilus naine/mees nii koleda mehe/naisega koos on? See on okei, me kõik arvustame ja mõtlema ja kritiseerime ja räägime taga, mida me aga ei tea on see, mida üks või teine ilusaks peab. Minule ei meeldi näiteks kiilaspead. Minu sõbrannale aga meeldivad. Minule meeldivad hallid juuksed. Minu sõbranna naerab, et see karjub “daddy issues” järele. Sama on minuga. Mõne arvates võin ma olla kole kaltsakas, ometi on mul kõrval mees, kes mind armastab. Lausa ilusaks peab. Ja kui ma nüüd julgen ka end “järjekindlalt ilusaks” pidada, siis mul ei ole ka mitte kunagi austajatest puudu olnud. Kogu aeg on keegi mu ümber tiirelnud. Ma ei kujuta seda ette ega räägi seda sellepärast, et uhkustada (asi pole üldse uhkustamistväärt), vaid sellepärast, et ühele kole, aga teisele ilus. Kui mitte klassikaliselt. Siis ilmselt omapäraselt ja enesekindlalt.
Eluvale? Võib-olla. Aga aitab edasi.
*ei pea siin silmas, et panen endale kõik võimalikud lisad ja siis räägin, et armastage end sellisena nagu olete.
No ma olen ka praegu nt pea 30 kg raskem kui oma abikaasaga kohtudes – olin siis 15 ja 48kg. Loomulikult ma pole rõõmus, et nii palju ülekilosid turjal, samas nii vähe enam kaaluda ei tahakski, ideaal oleks tagasi 60kg peale kuhu ka püüdlen. Aga nüüd 35sena ja olles sellises kaalus tunnen ma ennast ometigi kuidagimood paremini, enesekindlama kindlasti 🙂 Tol ajal oli iga asja pärast vaja põdeda.
Ja pean ütlema, et kui muidu ei viitsinud ennast muudmoodi tuunida kui iga 6 nädala tagant juuksuris käies, siis eelmise aasta märtsist proovisin küüntel geellakkimist ja vot see on küll mugav, kui keegi sul iga 3 nädala tagant küüned korda teeb, ise ei viitsi 🙂
Mul olid väga kaua geelküüned, sest mugav oli. Kuna ma aga pikki küüsi ei taha, siis vahetasin geellaki vastu. Muidugi ma ei viitsi tegelikult ka maniküüris käia, aga geellakk on samuti jumala kingitus naistele ning lõppkokkuvõttes kannatan selle tunnikese kuu jooksul ära;)
iseenesest muidugi võib igaüks end pidada milleks tahes. küll aga on mainitud blogija erakordselt halb näide kontekstis, et milleks on vaja kellelegi pidevalt halvasti öelda – millise mõnuga see tandem pidevalt teiste välimuse kallal võtab, on vist teada.
jah, mina ei pea teda ilusaks ka koos botoxiga (mis mõõdukalt pole iseenesest ju sugugi patt), aga tema puhul kehtib küll, et nagu koer külale…
See on muidugi iseasi küsimus ja olen nõus, et nende kriitika teiste suhtes on nii mõnigikord ebaadekvaatne. Samas ei muuda see ju fakti, et ennast võivad nad ikka ilusaks pidada? Ma ma olen päris krõbe arvustaja ja votan vastu ka kriitika, kuid ennast pean siiski pigem ilusaks;)
nagu öeldud: pidada võib ükskõik milleks (ja võib ka seda väljendada), aga ise avalikult sellisel toonil teisi kritiseerides peab arvestama, et keegi võib samaga vastata. ja sinu kriitikas ma ei ole nagu märganud sellist põhikoolilikku “izzand mis tal seljas on, endal nii paksud käed” üleolevat ärapanemist.
Hahaa @ endal nii paksud käed #irooniline
Aga teemasse tulles, siis ennast võib muidugi ükskõik milleks pidada, mõnikord aga juhtub, et ühiskondlik arvamus ei tule selle nägemusega kaasa. Näiteks toodud proua on lihtsalt nii ebaadekvaatselt kõrge enesehinnanguga, et ta enda juures neid samu miinuseid, mida teistele ette heidab, kriitiliselt hinnata ei oska.
Allakirjutanu on muudeks täiega ilus, juuksuris käin kord kahe kuu jooksul, depilatsiooni kord kuus ja muidu enamasti lihtsalt pesen end. 😀 Ei mingit pidevat tuuni ist. Samas olen ma ka väga lühike nii et mõne meelest ilmselt kole nagu pime öö. Ja tal on õigus seda arvata, täpselt nagu mul on õigus end ilusaks pidada. 😉
Jp ja nii ongi. Täna pikk postitus neljandast õest: “Kui need kolm õde on ikkagi sellised ütleme aplad miisud, kelle pepule pole patt oma kätt panna (ahistaja, ma tean!), siis selle neljanda õega oleks paslik minna kuhugi kolhoosipõllule kartuleid võtma.
Ja need kartulid saaks kindlasti hästi võetud, sest ma tean, et see tädi oleks oma töös superhea. Kui sa näed ikka nii maakas välja, siis mida muud sa ikka teha oskad. See tädi kohe ei sobinud sinna algusest peale.”
Nagu wow! Kes nii üldse kirjutab? Ma arvan, et päris paljud jätavad neile inetuid kommentaare just selliste postituste pärast. Ja minumeelest on Karin Tammaru väga kena naisterahvas!
Enda puhul olen märganud, et mõni väliselt ilus tuttav on kuidagi väga inetuks muutunud oma mäda iseloomu pärast. Samas mõne imeilusa sisemusega inimese iluvigu ei märka ja muutuvad ajaga aina kaunimaks.
Okei, see on üsna koledasti kirjutatud, olen nõus, aga mäletate, ma olen ka nõustunud, et Kersti Kaljulaid näeb vabal ajal välja nagu Orisaare seeneline? Kui nüüd lugeja mind kenaks ei pea, kas mul pole siis õigust seda öelda?
Minul on ka ebaadekvaatselt kõrge enesehinnang mõnede arvates. Mu enda arvates on suhteliselt adekvaatne. Täitsa tean oma plusse ja miinuseid. Aga küsimus. Kui ma näen kena naist, kellel on koledad hambad ja seda ka ütlen, kas see siis tähendab, et ma olen enda vigade suhtes pime või lihtsalt nendin fakti?
Ma nüüd sugugi ei kaitse Marimelli, see “neljanda õe” kirjeldus oli päris kole, aga ütleme, et ta teab, et ta miinuseks on paksud käsivarred, siis ta ilmselt panebki ka teiste juures seda rohkem tähele ja julgeb öelda, et nende käsivartega peaks kandma teist kleiti/pluusi? Ma ei tea, lihtsalt teoretiseerin.
Ja kui nüüd libedale teele minna, siis ma olen enda arvates suht hea stiilitajuga, kritiseerin tihti teisi, paljud minuga ei nõustu. Kas siis ühiskondlik arvamus ei tule minu nägemusega kaasa?
Küsimus on toonis, kuidas asju edasi antakse. Põhjendamatu üleolek ongi põhjendamatu, minu meelest on sageli just see domineeriv tolles mainitud blogis. Ja ühiskondlik arvamus sageli ei tulegi meie nägemusega kaasa. Minu meelest on isegi meil sinuga ilusast naisest kui universaalsest nähtusest erinev arusaam. Fakti võib nentida, aga arvustamine on midagi muud. Nii et küsimus on ikkagi toonis nagu ma alguses ütlesin, ka selles toonis, millega kirjutatut loetakse.
No meil on siiski laias laastus sarnane arusaam, kuigi ma pooldan tuunimist tibake (loe: palju) rohkem kui sina, aga tooni ja üleoleku suhtes olen nõus
“Aga küsimus. Kui ma näen kena naist, kellel on koledad hambad ja seda ka ütlen, kas see siis tähendab, et ma olen enda vigade suhtes pime või lihtsalt nendin fakti?”
Sedasi öeldes ilmselgelt nendid fakti, aga kui ütleksid samas olukorras hoopis, et issand kui koledad hambad, nendega saaks ju laudu hööveldada, miks inimene ometi neid klotse korda ei lase teha, siis on veits teine asi ju?!
Ma olen siin Myyiuga pointiga absoluutselt nõus. Marimelli näide sellesse kontekst hästi ei passi, sest inimene, kes kommenteerib teisi “Issand, see oli nagu kiles viiner oma kleidiga”, olles ise absoluutselt samasugune kiles viiner OMA kleidiga või “Appi, millised pekised käed, need oleks vajanud küll katmist!” olles ise täpselt samasuguste kätega… See näitab, et inimene mitte ei ole leppinud iseenda vigade ja eripäradega, vaid et ta üldse pole neid teadvustanudki. Et teiste juures Mari-Leeni need asjad häirivad, aga enda juures isegi ei saa aru, et tal on SAMAD ASJAD! See on eluvale!
Ma arvan ka, et enesekindlus on vägagi ok, aga olgem ausad Marimellidel ajab see pott juba üle ääre. Eilse postitusega kadus igasugune huvi lugeda nende postitusi. Inimene kritiseerib näitlejat, kes on kõvasti peenem, kui ta enda abikaasa. Jääb mulje, et nad on mitte enesekindlad vaid pimedad:D
Mulle tundub, et teiste välimuse arvustamine on vägagi seotud inimese enda enesehinnanguga ja selle tegeliku, mitte selle mis välja paistab. Harmooniline ja enda eest hoolitsev naine on alati kaunis ja tema ilu ei pruugi märgata see, kes pole endaga rahul ning enda enesehinnangut on näiliselt hea tõsta läbi teiste välimuse arvustamise.
Ja Eveliis, oled muidugi ilus naine ainult, et ka nn. tuunitud naised võivad olla ilusad. Peaasi on see, et inimene ise on rahul ja särab. Pole kûll selle blogija pidev lugeja, kelle tuunitud välimus ja jutt iseenda armastamisest sind häirib. Kuid nende kirjutiste põhjal, mida ma temalt lugenud olen, ei ole ma märganud, et ta teiste naiste välimust arvustaks. Võib-olla ma ka eksin, pole selle blogimaastikuga nii tuttav veel.
Üldiselt, minu meelest, kui miski sind teises inimese ärritab, siis on see koht, millega tuleb enda juures tööd teha.
P.S
Muidu hea kirjutis sul ja naiste välimuse teema kütab alati ka kirgi.
Tolle blogija välimus mind ei häiri, mu meelest on väga kena naisterahvas. Mis mind häirib on see jutt, et armastage end sellisena nagu olete, mis ei lähe tuunimisega kokku. Tuunimine on okei ja ausalt öeldes mõni inimene võiks end rohkem tuunidagi. Ma tean inimest, kes võiks olla kena, aga ei pööra oma välimusele üldse rõhku ja näeb võidunud juustega välja nagu paadialune. Samas on tal kena keha ja ilusad näojooned.
Aga see selleks.
Ma tean seda ütlust küll, et see, mis teiste puhul häirib, häirib enda juures, aga ma selle ütluse 100% tõesuses kahelda. No ei ole päris nii. Mõni loll asi ikka häirib selle pärast, et see lihtsalt on loll.
Mina ei ole näiteks enesekindel. Pigem vastpidi. Ja ilusaks ennast pole ka kunagi pidanud. Samas ei olema iial avalikult või endamisi teiste naiste või meeste välimust kritiseerinud. Sisemist ilu, jah, aga välist mitte. Seega ei ole alati enesekindluse asi, pigem ikka suhtumise ja suhtlemise.
Aga mis su enesekindlusetuse põhjus on? Ma huvi pärast surfasin su pilte, mu meelest oled sa küll pigem ilus kui mitte.
😊 Lapsi just ei hirmuta, onju!
Tegelikult pean ennast mitte ilusaks, sest olen ebakindel, mitte ei ole enesekindel, sest pean ennast mitte ilusaks. Ja ma lihtsalt nendin seda kui fakti, mitte ei otsi kiitust!
Minu enesekindlustuse põhjuseid on kindlasti mitmeid. Ma olen üpris häbelik inimene, kel tegelikult on raske inimestega suhelda (mida on raske uskuda arvestades, et töötan edukalt klienditeenindajana) ja sellest tulenevalt olen üpris üksik inimene. Ja ma arvan, et see on hea kasvulava enesekindlustusele – tunne, et sind ei märgata või et oled teisejärguline.
See ei tähenda, et mul on nii kohutav elu ja palun mind haletseda. Ei, ma saan hakkama ikka. Lihtsalt vahel on raskem ja vahel mitte 🙂
Ei, ega ma ei arvanudki, et sa kiitust otsid ja kohutavat elu elad. Ei tunne ju sind, aga no ei tundu selline inimene:)
Mu WordPress on vaimustuses sellest, kui palju klikke mul täna järsku on! Kõik tahavad vist näha, kas ikka on peletisega tegemist või mitte 😀😀😀
😂😂😂
Ilusad inimesed muutuvad ajaga järjest tavalisemaks, tavalised inimesed lähevad järjest ilusamaks. Mulle väga meeldib see mõte ja minu puhul vastab see 100% tõele. Tõelised kaunitarid, kellega ma kohtunud olen, on muutunud nii tavaliseks, sest mida aega edasi, seda rohkem leiad tema juures ka vigu (eriti veel arvestades, et kadedus paneb neid vigu otsima veel kiiremini :D), samas kui tavalise välimusega inimese juures just olen avastanud aegamööda, aga oi, tal on nii kaunis naeratus, paeluv pilk ja just nimelt näiteks ka see enesekindlus, mis tutvudes kohe silma ei paistagi.
Minu meelest võiks üldse välimusest vähem rääkida/kirjutada.
See on loogiline, et iga inimene peaks ennast vaatamata kõveratele jalgadele või imelikele hammastele ilusana tundma, iseasi, kas seda pidevalt kuulutama peab… See pidev olen -ilus-rinnale-tagumine on lihtsalt niiiiii imelik. Issand, lihtsalt ole noh! Tunne ennast hästi ja kiirga positiivsust ja ongi hästi! Ega see teiste poolt märkamata ei jää!
Ja hinnata oma ilu (olgugi see ilu nii suhteline kui ta on) selle järgi, kas mehi ikka tiirleb ümber, on juba naljakas. Nagu mehed ainult ilu pärast tiirleksid. 😀 😀 Mehed tahavad igasuguseid asju… Kes tahab endale “ema”, kes nende eest hoolitseb, kes tahab vabameelset ja piisavalt “litsakat” naist, kes otsib kedagi, kellega on ühised huvid jne jne jne
Teiste inimeste välimuse arvustamine on lihtsalt madal. Ok, mulle ka tundub, et üks on ilus ja teine kole, aga ma ei pea vajalikuks seda kusagil kuulutada. Miks peaks???
Marimellid vist isegi oma reisipostituses kuskil mainisid, et reisil arvutasid kogu aeg teisi inimesi ja ise kartsid, et äkki keegi saab eesti keelest aru… Et päriselt ka sõidad puhkusele ja ei oska seal muud paremat ja mõnusamat teha?
Kohati soovin, et oleksin mees. Puhtalt sellepärast, et oleks vähem seda pidevat välimuseteemat. 😀
Sa said mu pointist ilmselt valesti aru. Asi polegi ehk selles, kas ilus või kole, vaid just selles, et iga pott leiab kaane ja iga pott otsibki erinevat kaant. Ilu pole siinkohal esmatähtis.
Ja no, miks peab kuulutama ja sel teemal üldse rääkima? No vaata, sada korda olen ma äelnud, et kuna ma pean blogi, siis mina panen need mõtted kirja, mida ilma blogita inimesed omakeskis arutavad. Nii lihtne ongi.
Issver mina olen küll ikka megailus inimene- oma perega ei jõua ära kiitagi, vahest kutsume lausa naabrid appi kiitma 🙂
No vaata kui tore, et nii kauneid inimesi olemas on. Naabritel ka kindlasti hea meel;)
naabrid on mu ilust sillas 😀
Veab neil. Tahaks et sa mu naaber oleks;)
no peaaegu..kiviviske kaugusel 🙂
Päeva lõpuks pole ju tegelikult vahet, kas see eluvale on päriselt ka vale või siis mitte. Kui edasi aitab, siis go on ja kelle asi peaks olema? Ja nagu sa ütlesid, siis on asju, mida me muuta ei saa. Saame leppida, muuta oma suhtumist.
Või siis, noh: “Ilus oli olla, sest kole oli möödas, kahju ainult, et ei juhtund miskit erilist.”
Ma ise tajun, et aina vähem võtan vaevaks oma peas kritiseerida, mis või kes keegi on, sest…no milleks. …Pigem vaatan selle pilguga, et huvitav on. Elu on mitmekesine.
Üks näide minu elust.
Olen tähele pannud, kuidas mu ämm teinekord inimesi kirjeldab nende välimise kaudu või siis lihtsalt kellestki rääkides mainib ka, et kui peenike/paks või ilus/kole too on. Ise kuulan ja mõtlen, et milleks see vaja oli? See info (e siis tegelt tema isiklik arvamus) ei anna sellele vestlusele midagi juurde. Kahjuks on see omadus kandunud edasi ka tema lapsele e siis minu abikaasale. Vb on lihtsalt asi selles, et ta on mees, aga tihtipeale on tal kellestki rääkides vaja ära märkida ka midagi välimusest.
Mina oma peres pole sellist asja kunagi täheldanud. Lapsena ma kindlasti ei osanud sellele tähelepanu pöörata, aga nyyd olen haknud seda jälgima. Mu ema ei maini kunagi ise midagi välimuse kohta. Vb on asi selles, et ta pole ka ise kõige peenem inimene, aga siin ongi vastupidiseks näiteks kohe Marimell. Ja yldse on need teemad “kes on ilus, kes mitte” tänapäeval suht mõttetud, sest me kõike teame, kes kui palju end mis iganes viisil tuunib ning kes ongi loomulikult ilus, sellel pole vaja seda tõestada.
Selle postituse kirjutamine näitabki, et sul ei ole ülikõrge enesehinnang, vaid sa näed ennast objektiivselt koos kõikide miinuste ja plussidega. Kui sa päriselt hingepõhjas arvaksid, et oled miss modell ja Eesti kõige seksikam naine, siis sa ju ei suudaks sellist postitust kokku pannagi. Kuna 90% inimestest on täiesti tavalise välimusega (pole kaunitarid), siis minu arust on igati tervislikum sellega leppida ja võtta seda välimuse asja rahulikult. Kui et ennast mingi hässtäg dove-seebi-riil-bjuuti-ruulz ühiskonna raames kreisiks ainulaadseks kaunitariks pidada. Tervisliku enesehinnangu ja õnneliku elu pärast ei ole vaja endal naba paigast liigutada ja vägisi mingit kaunitari-mõttemalli endale suruda. Tervislik ja õnnelik oleks rahulikult elada ja leppida sellega, et oled nagu oled – keskmine “käib kah” välimusega šimpansist kenam ahv, aga mitte vägisi midagi erilist ette kujutada.
Tead, see kommentaar on…selline natuke vildakas. Mul on väga kõrge enesehinnang, aga see ei tähenda, et ma tahaks olla või peaks end kõige ilusamaks inimeseks maailmas, veel vähem surun ma seda endale peale või kujutan ette. Kõrge enesehinnang ei võrdu vaid välimus. Kui ma seda kirjutasin, siis jube kurb, et ma kirjutada ei oska paremini.