Vaatasin eile seda muutumise saadet ja muutusin vihaseks. Enda peale. Kurat võtaks, seal oli naine, kes kaotas 87 kilo ja muutus tõeliseks kaunitariks ja mina ei suuda oma paksu p…t diivanilt püsti ajada, et saaksin kaotatud vaid kaheksa kilo. Kümme korda vähem! Aga no ei suuda. Istun diivanil, vaatan oma volte ja pakse kintse ning virisen. Selle asemel, et minna jooksma või teha mõned kõhulihaste harjutused. Ei tee, no ei suuda end püsti ajada. Ju ei häiri piisavalt eksju. Nojah, kahe otsaga asi. Ühelt poolt ega tõesti nagu ei häiri, aga teiselt poolt mõtlen, mis mõttes ei häiri. Peaks häirima. Mulle ei meeldi 30+ mammid. Ma ei taha mammi olla. Veel.
Ma olen liiga noor selleks, et kanda korrigeerivat pesu kui tahan selga panna liibuvamat kleiti või jumpsuiti. Aga ma pean seda tegema, sest muidu olen ma nagu väiksemat sorti Michelini mehike. Rõve on tegelikult mõelda, et pean laiskusest tekkinud volte korrigeeriva pesuga peitma. Ja no söön küll tervislikult, aga siis tuleb tahtmine saia ja juustu süüa, veini juua ning jälle on kõik vaev vastu taevast. Kaalule ei astu ma juba ammu, sest see number vaid ärritab mind, aga peegelpilt ei valeta, riided, mis seljas ebamugavad on, ei valeta. Traagiline, et inimene ei suuda end kokku võtta.
Kuu aega tagasi käisin ma hambaarstil, olin hakkamist ja energiat täis, et nüüd lõpuks teen oma hambad korda. Maksku mis maksab. Nüüd aga ei ole ma hambaarstilt saanud raviplaani juba kuu aega. Olen kirjutanud vähemalt neli kirja, et kas mu meil on kadunud, aga ei saanud vastust. Õhin kadus ka ära, hakkasin juba mõtlema,et ju siis ei olnud õige aeg, sest noh…teadagi, mis põhjustel võiks ju edasi lükata. Käisin ka teise hambaarsti juures, järgmisel nädalal peaks uuesti minema, aga tahaks edasi lükata. Kuidagi loobumise ja käega löömise tunne tuli.
Las ma siis olengi selline pekine ja koledate hammastega vanamoor.
Millise hambaarsti juurde lähed? Mul ka vaja hambumus korda saada, uuest aastast see plaanis, aga tahaks kindlasti väga head ja nunnutajat arsti 😀 Järelmaksuvõimalus on ka muidugi oluline.
Citymedi oli plaan minna, aga no ma ei teagi…tahaks tühsitada juba aega:S Hambaarst ise oli küll tore ja meeldis.
Mind näiteks just ärritas see eilse saate “oi kui tubli, võttis end kokku, muutis oma elu jne”. No ei olnud see naine tubli! Kogu see tulemus saavutati ju kirurgilise sekkumisega! Ei võtnud ta ennast kokku! Õgis komme veel isegi enne oppi edasi ja suutis VEEL 5 kilo juurde võtta! Ja need hambad! Vastik oli kuulata ta virisemist “häbi oli minna hambaarstile”. Krt, ega need hambad tal siis kõik korraga suust ei pudenenud ju? Ikka ükshaaval ju! Miks siis kohe ei läinud kui esimene, teine, kolmas hammas lagunema hakkasid- mille pärast siis sel ajal häbi oleks olnud? Raha taga ka asi ei saanud olla, elasid ju küllalt uhkes aiaga majas.. Kokkuvõttes: minu silmis see naine sai teenimatult uue välimuse (pigem oleks võinud uued hambad ja välimuse teha mõnele tulekahjus või liiklusõnnetuses kannatanule, kes tõesti ise süüdi ei ole oma koledaks muutunud välimusel!) ja ise ei teinud ta selleks mitte midagi, et oleks põhjust teda kiita!
No jah, ma vaatasin saatest vaid viimast viit minutit, aga mind ajaski nærvi, et ma ei suuda hetkel kui mul on vaja vaid kaheksa kilo kaotada, end kætte vötta, et kas l¨opuks olen ka selline (vabandust väljenduse eest) hambutu paksmagu, sest lihtsalt olin liiga laisk
Ei saaks rohkem nõustuda. Viimasel ajal tuleb neid “imelisi ja fantastilisi edulugusid” järjest meedias ja kõik on saavutatud läbi operatsiooni. Ei poolda nende inimeste ülistamist ja pedestalile tõstmist.
just minu mõtted!! ta ei teinud mitte midagi peale selle et õgis ennast paksuks
ma olen Margega, st tema arvamusega jumala nõus. See naine ei näinud ise vaeva, kõik tehti talle ette-taha ära. Ikka nii raisku oli endal minna lasknud. Lõpuks oli ilus tuunitud naine. oleks tüesti pidanud valima kellegi sellise kellega on õnnetus juhtunud vms.
Sa oled ikka päris õel. Okei, oletame, et ta oleks need 80 kg kaotanud nö oma jõududega. Ma ei usu, et nahk oleks samamoodi tagasi tõmmanud, see oleks kõik lotendama jäänud. Ja ikkagi oleks olnud vaja kirurgilist sekkumist.
Aga ta ei võtnud!!! Õgis ainult juurde ja halises.. Oleks ta ISE alla võtnud ja siis rippuvat nahka kirurgiliselt lasknud eemaldada- minu lugupidamine!
80 kilo on mõnes mõttes lihtsam kaotada kui 8-t. Mida lähemale normaal/ideaalkaalule, seda visamalt ju läheb, see peab ikka paras toidu kogus olema, mis kaalu selliseks kergitab, selle pealt on lihtsam korrektuure teha kui natukesest saiast ja veinist korra nädalas loobuda. Ja 5-8kg üle ongi selline kaal, et otseselt ei häiri, aga tahaks….kui viitsiks….
Ma tahtsin ja viitsisin, ajasin end püsti ja võtsin selle maha ja mitte midagi ei muutunud paremaks vähemalt, natuke nagu läks hullemaks ainult. Sest ma arvasin koguaeg, et asi on selles kaalus, nüüd tuleb välja, et asi pole kunagi kaalus olnudki vaid ikka sisemuses. Sest ikka on puudu, see, mis sul on ilmselgelt olemas ja mis on kõige olulisem detail nii välimuses kui olemuses – enesekindlus.
Et selle kaalu pärast ei ole vaja väga põdeda, võib ju alla võtta (esteetilistel põhjustel, 150kg ei käi siia alla :P), aga ei pea.
Ma ei tea, miks see kaal mind just nii väga häirib, saan ju ise ka aru, et ei ole ma miski elevant, aga no häirib, ajab vihale, et ei viitsi midagi teha. Siis saaks vähemalt teada, kas asi oli kaalus vöi on midagi muud kusagil peidus.
Ma mõistan su tundeid, ise samasugune kohati 🙂 Aga muus osas olen Margega nii väga nõus! Kõik, mis puudutas eilse saate peategelase tervislikku toitumist ja füüsilist aktiivsust (pärast siis), selles osas on ta muidugi tubli ja müts maha ta ees. Aga noa, süstla ja laseriga torkimised ei näita tublidust. Osad protseduurid olid ka ilmselgelt liigsed – jäi mulje, et teatud kliinikutel oli teatud protseduuridele vaja reklaami teha ja eks siis teeme selle katsejänese peal ära.
Füüsilist aktiivust ma küll ei näinud seal- ei olnud juttu, et ta pärast mõnda trenni oleks teinud vms. Ja toitumine- kui sul ikka maost mööda juhitakse toit, otse soolde, siis mis muret sul nii väga ongi toitumist jälgida? Lõualott tõmmatakse ka niitidega pingule ja.. 🙂
Ma saadet ei vaadanud aga lugesin uudist. Mul on hea meel, et ta oma elu paremuse poole sai (eriti ta lastele mõeldes) :). Ülal toodi välja, et ta pole seda väärt- me kõik oleme ju vigu teinud. Nii suuri, kui väikseid. Peab tunnistama, et ta oli ikka päris sügavas augus ning sealt omal käel on juba väga raske välja ronida.
Kui pika aja peale ta 80 kg kaotas ja kas loomulikul teel?
Eks on ikka vahe ka, kas võtta alla telesaates, kogu Eestimaa silme all, terve meeskonna toega, kodust elu elades, maovähendusoperatsiooniga 80 kg või iseseisvalt 8 kg. Mind pandaks saatesse, antaks eratreener, toitumiskava, pulsikell ja kodust elu elades, siis võtaks ka alla selle üleliigsed 8 kilo vabalt :D. Kahjuks vist minu vastu ühelgi saatel huvi pole, sest ma pole väga kole ja väga paks 😀
Aga minus tekitas sarnase tunde eilne saade. Mõtlesin ka, et kurat, rohkem peab tahtma. Põhiline, millele mõtlen, on see, et tegelikult inimene iga aastaga vananeb ja sellega langeb tegelikult iga aasta ka pisut päevase kaloraaži vajadus. Aga kas keegi arvestab sellega? Pigem süüakse rohkem, ahvatlusi on järjest rohkem ja need on majanduse kasvades järjest rohkematele inimestele kättesaadavamad.
Ehk siis oht on see, et olles praegu alla 30-aastane, oma 8 üleliigse kiloga (olen normaalkaalus, aga no ma tean kui hea ma näeksin välja 8 kg vähemkaaluvana), et kui neid kilosid praegu maha ei võta, siis iga aastaga lisandub veel natukene ja veel ja lõpuks ongi ülekaal käes ja mõtled ühel päeval peegli ees, et what have I done? 😀
Heh .. I know what you are feeling. Minu pikkuse juures (161cm) oleks ideaalkaal u 60kg, mida ma kunagi oli ka … isegi vähem. Keska lõpus kaalusin 55kg. Nüüd, 15 aastat ja ühte last hiljem olen olukorras, kus ma ei taha alakaalu või ideaalkaalu. Ma tahan kaaluda 65kg ehk veidike nagu end trimmida … ja oi kui raske on end kätte võtta, et see viimased 5 kilo kaotada. Nagu reaalselt, ma ei suuda end mitte kuidagi motiveerida oma näksimis kontrollida. Ma teadvustan täielikult, et ma teen seda igavusest (noh pigem ma olen harjunud olema KOGUAEG rattas, et kui teinekord on lõdvem hetk, siis suu peab ikka käima). Aegajalt suudan end välja jooksma viia, aga ei midagi korrapärast. Masendav on lihtsalt enda pärast, et kuidas saab üks täiskasvanud inimene nii motivatsioonivaene olla. No kohutav. Ehk viriseda enda üle on hea, aga söök maitseb ka hea 😀 Tahaks ajule teha restardi ja panna end hoopis teistpidi mõtlema ja motiveerima :S
Täpselt mina noh. Teadvustan ka, et näksin samal põhjusel ja peaks seda mitte tegema, ise armastan kõndimist, aga kas ma kõnnin.. nope, mitte midagi
Kirjutasin pika kommentaari, et hakkasin jooksmas käima. Jooksmise valisin ka seetõttu et “see nagu kõndimine aga võtab vähem aega”. 🙂
Sellised saated on tohutult motiveerivad minu jaoks. Kui oli see mingi eelmine kaalusaade siis ma tundsin, et mina ei tohi nii lõtv olla. Selline laiskus enda suhtes on minu jaoks põlastusväärne. (aga seal kaalusid inimesed üle 100 kg. ei kommenteeri alla selle kaaluvaid hetkel). Seadsin päevanormiks 1500 kcal ja arvutasin iga päev oma söögid kokku. 162 cm olen ja kaalusin 57 kilo. sain 7 kg maha ja harjumus normaalselt süüa jäi alles. kes pole rahul, hakaku arvutama ja vaadaku telekast paksude saateid. mind aitas.
162cm pikk ja 50kg on ju alakaal, ma ei saa sellest kondibukett moest aru, et kui pole uhtegi kurvi ja riided ripuvad nagu riidepuul😐
esiteks nõustun nendega, kes leiavad, et selle muutuja eest tehti päris suur töö ära.
teiseks (ja esimese edasiarenduseks, just mõtlesin selle peale mingi hetk) – tänapäeval on raha eest lihtne ilus olla. lavameik, pikendused, lühendused, asendused, vormivad pesud ja mis kurat veel, you name it. midagi ei meeldi? lõikame ilusaks, süstime täis, kontuurime ära! kõik on nii ilusad! vahet pole ju, et nö ehtsat ja algupärast on seal veel vaid mõtted peas, kui sedagi.
…ja siis on mingid lollakad, kes sellega kaasa ei lähe. ilmselgelt tunduvad need viimased kogu selle tuuningupillerkaari kõrval vähem säravad, aga tead? need lollakad on äratuntavad ja isegi endiselt ilusad ka siis, kui selle vähesegi (täiesti ilma kontuurimata ommmmg) meigi maha ja oma täiesti mittevormiva pesu seljast võtavad. loodetavasti saate aru, mis ma mõtlen.
+1
Ma olen mõelnud neid muutumissaateid vaadates, et aga miks peab nendele alati selga panema piduriided, pähe juuksepikendused, küüned, tugev meik, miks nad ei propageeri tavalist argiilu. Olgem ausad, meigi ja rahaga saab sitast ka saia teha, aga paljud meist siis argipäevaselt tugeva lavameigiga ringi käivad.
vot, just, said mu hüplikule mõttele pihta. saateosalised võiks ju muutuda selliseks, et peseb pea ära, võtab meigi maha ja riided seljast, ja on ikka mõistlikult ilus, terves kehas terve vaim.
No jaa, ma täitsa tahaks nende imeliste muutujate argipäeva näha. Dress selga, kunstjuuksed pesemata krunni, välja kasvanud geelküüned ja ära kukkuvad kunstripsmed? Tuunimine on okei, aga nii nagu sa ise kunagi kirjutasid, tuunida võiks nii, et see ei paistaks kilomeetrite kauguselt silma
Räägin endast. Pole mingi edulugu, aga ehk aitab kujundada realistlikku arusaama.
Hakkasin augusti keskel (või lõpupoole, pigem?) jooksmas käima. Põhjuseks nii vaimne kui füüsiline tervis, depressiooni ennetus, jõudluse kasvatamine ja seljalihaste parem toonus. Kuu aega olen nüüd ka unehäiretega ka maadelnud mis kõik suurest stressist.
Alguses jooksin u 4-5x nädalas, to “self meditate” (&medicate), nüüd on see jäänud järjest harvemaks, vean võibolla korra nädalas end välja end kuna puudub korrektne varustus, kui on soojem ja ei saja. Õnneks käin ka jala tööl, nii et päris liikumisvaeguses ma pole. Alguses mõni km, aga nüüd 4-5 km… Ma ei jookse kiiresti aga siht pidevalt, kõnnitempos kui üksikud muud korrad välja arvata, rohkem ei viitsi joosta ka 🙂
Üldiselt… ma olen väga vähe teinud, versus siis inimesed kellel hoolikalt välja töötatud kava ja menüü. No jah on asjad mida ma söön vähe, jahu-ja lihatooteid nt.
Vahel probleemide eest jooksmine (prokrastinatsioon?) aitab mõne teise häda lahendada, sest mida ma panen tähele, on see, et jalad ei väsi ära ega valuta (olen tööl palju jalgel), selg on vähem valus, keha paremas toonuses, ja päris mitu kilo kadunud. Jah mul on unehäired, aga need on möödumas, ma ei tarvita mingeid ravimeid, I manage.
Füüsilist ja mentaalset pauerit on kordades rohkem kui oli enne.
Et noh, see on mingis mõttes lihtne ja ei ole ka, sündis kõik suurest vihast, tüdimusest ja jõuetusest 🙂 Mitte enda või veel vähem üldisest inimarmastusest.
Ära mõtle sellele et peab, aga käi korra ära, huvist, see nakatab 🙂 Jookse kuni jõuad, kuidas jõuad, siis kõnni, kui tahad jookse veel, kuni pea täiesti tühi.. knock yourself out, ühesõnaga. Võta endale need minutid (10-20),
oluline lihtsalt tehnika, et end ei põrutaks 🙂
Meediat üldiselt mittetarbiva inimesena (televusserit pole, lehti veidi loen) ei saanud ma aru millest furoor 🙂
Pole su blogi lugenud järjepidevalt, küll aga mõned aastad jupiti, naasen selle juurde kuna see ilus, intellektuaalne, aus, eluline (erinevalt mõnedest teistest staarimatest mille postitused liiga väikekodanlikud ja argised stiilis “asjad”, “minu titt”, “minu v_tt”) ja pakub ohtralt kaunist pildimaterjali ja värskeid ideid.
Mõne inimese elust saaks korraliku raamatu, diibi kunstifilmi, samas kui mõne teise oma küündib napilt seletuskirjani või päädib võsa-petsi 5 minutilise dokumentatsiooniga.
Ülemine fraas ei käi selle muutuja kohta vaid mõne teise, kellega sa oma pead oled vaevanud.
Transformatsioon/metamorfoos on tõepoolest vapustav, aga mulle on jäänud kahjuks mulje, et edulood, millega inimene pole ise otseselt vaeva näinud- see tähendab siis lihtsalt sülle kukkunud õnne stiilis iluopid, lotovõidud jne- kipuvad kolinal kokku kukkuma, kuna selle taga puudub sügavam visioon ja plaan (naastakse vana elustiili juurde või jätkatakse seda bojaarile kohaselt, ostetakse pesumasinaid enese harimise või investeerimise asemel, sa saad aru küll).
Soovin sellele naisele parimat, et ta suudaks “saavutatu” säilitada ja ka juba olemas olevad imelised loomuomadused, mitte et kaunitarist sirguks empaatiavõimetu supermõrd vms. Et see tore tõesti püsiks, võimenduks ning oleks talle abiks kõige tegemisel mis siiani tegemata jäänud.
Tundud sellest muutujast mingites punktides oluliselt erinev.
Sul on korralik originaalne lõuend, võrratu stiilitaju, piisavalt energiat-elujõudu ja loomingulisust et ise täiesti funktsioneerivana toime tulla.
Loodan et sa katsetad jooksmist, võid kaasata ka armsa kaasa ja lapse, et kes sõidab rattaga või kõnnib, selle point on veel see et saad Idat väsitada ja ta ei ole ehk nii valiv magamiskoha suhtes, suudab uinuda isast eraldi, nabanöör saaks lõpuks katkeda ja saaksid ka ise püsivama une.
Võib-olla on sellised teistmoodi strateegiad ahvatlevamad või innustavamad, see oleks nagu mitu kärbest ühe hoobiga. Ehk siis kui sa pole inimene kes mõtleb pidevalt endale, oleks aktiivsemad hetked kingiks tervele perele. Igal juhul see võiks täiesti õnnestuda, see on üldises plaanis lihtne ja odav.
Kui pelgad end päevavalges näidata, pole probleemi, mina jooksen õhtuti pimedas, aga mitte vahetult enne magama minemist, kuna see seda veidi segab. Väike vein peale jooksmist on muidugi imelisem kogemus 🙂
Minul tekkisid seda saadet vaadates samad mõtted, mis kadil. See muutus oli muidugi vapustav, aga mida enam saade arenes, seda enam hakkasin mõtlema, et mis nüüd, kuidas ta selles uues endas elama hakkab. Välimus on üks asi, aga kõik, mis sellega kaasas käib. Mötlesin lotovöitudest ja nendega seotud lugudest, kus inimesed aru kaotavad ja rumalusi hakkavad tegema.
Ma siiralt loodn, et too naine (Ulvi vist) koos uue kestaga ise kaduma ei lähe. Enesusk on hea ja elurööm ja köik positiivne. Jääks see nii. Ja sellele perele soovin ka hästi palju head. Nad tundusid nii kokkuhoidvad ja armastavad inimese olevat.
Eveliisile päikest ja sulejooksu. Mönus on sind ikka lugeda!
Ok mul see kommenteerimine muutub juba krooniliseks 😀
Sorri… ehk leiate andestust…
Mulle tundub et maovähendusoperatsioone teostatakse üsna kergekäeliselt. Sellel ka omad tagajärjed ja tüsistused, leidub isegi surmajuhtumeid. Rutiiniks saab muidugi erinevate toidulisandite pidev tarbimine ja et seda edukalt teha, see eeldab rahakotti ja teadlikkust. Vesilahustuvad rasvlahustuvad, kahevalentsed-trivalentsed ühendid, ja nii edasi. Mis mida pärsib.
Üldiselt, on see nüüd teab mis raskus, aga süsteemi ja distsipliini on vaja.
Üks jook, mis mul aitab näksimise soovi väga edukalt pärssida, on selline:
https://www.yerbamate.hu/custom/matetea/image/data/product/yerba-mate-tea-mate-green-fitness-400g.jpg
Seda müüakse Solarises, hetkel alega. Väikesem pakk oli alla 4 euro.
Pidevalt kohvitades tekib kiiresti liigne ärevus või suureneb tolerants kofeiini suhtes, see tähendab suuremaid koguseid mis lihtsalt ei mõju. Mate teega ma pole veel sellist efekti täheldanud. Ei oma ka dehüdreerivat mõju.
Aga sellel ka omad trikid ja nipid, et kuidas valmistada.
Kes tahab, googeldagu, katsetagu, minu puhul töötab 🙂
Selle postituse eesmärk polnud kindlasti mitte kiitust välja meelitada lugejatelt, aga tead, see esimene osa pani end ikka hästi tundma küll. Ja mul on nädalavahetusel kohe päris korralik plaan natuke liikuda looduses, esiteks on hetkel välja nii mõnusalt karge ja värske ja teiseks neid boonuseid võib lisaks kaalukaotusele teisigi olla;)
Minu eesmärk polnud ka keelitama-meelitama tulla, lihtsalt mul sarnaseid mõtteid olnud sel teemal varasemalt… ja võibolla ka tulevikus, ei saa ju välistada 😀 Eksole… 🙂
Seda olen ka täheldanud, et erinevaid inimtüüpe lähenemiste ja elufilosoofiaga (optimism, järjepidevus), nt palavalt armastatud (irooniaga) obsessiivne “kiiremini-kõrgemini-kaugemale” isiksustüüp. Pakuks et neil ka probleeme toitumishäiretega. Ilmselt nad saavutavad enam aga mida ja mis hinnaga, suhted näiteks. Mina olen muutlikum, väsin samadest asjadest üsna kiiresti.
Erinevalt sõbrannast kes lapsest saati ja ka peale lapse sündi tegeles aktiivselt liikumisega, mulle tundub et ta analüüsis iga oma liigutust väga põhjalikult ja kirglikult, sellise mängulise perfektsionismi tõttu suutis ta saavutada mingisuguse edu, et nüüd treener väljamaal. A’la practice makes perfect ja tal pole minu teada kunagi olnud mingeid komplekse ja negatiivset energiat oma toimingute taga.
IMinu lähenemine on teistmoodi teaduslik, isegi koomiliselt kuiv. Ütlen et “ma pean ainevahetuse hoidma kiirena”, “lihasmass ei tohi langeda!”, “aju vajab HAPNIKKU”, jne. Kui keegi kasutab oma füüsist loomiseks või eneseväljenduseks (tants), või mingeid mõõdetavaid verstaposte paremate tulemuste märkimiseks, siis minu ihus elutseks nagu mingi parasiit kes üritab peremeesorganismi toimimas hoida 😀
Aga siis tekibki esimese korraga hasart, ja jooksed end paar õhtut järjest “tühjaks” kuni sund- ega muremõtteid enam pole, võimalik et oled isegi leidnud neile lahenduse, ja noh pokaal veini õhtul on alati hea mõte (muide, veinijoogast oled kuulnud?), nädala pärast juba kõht vähem üle värvli… märkamatult kuu aega hiljem juba ka reitelt ja säärtelt sentimeetreid kadunud… nii see käib. Ei maksa lihtsalt kaalu otsas elada. Mul näiteks polegi kaalu. Muutused hakkavad niikuinii toimuma kohe kui oled midagi muutma hakanud, lihtsalt kõik ei ole silmaga näha, mõnus olek kõige tajutavam. Teed seda mängu ilu pärast, mis iganes sind tiksuma paneb.
Minu teada hakkasid voodirežiimil inimesel lihased atrofeeruma ka juba mõndade päevade möödudes (mäletan seda ühe tuttava pealt, kes jala murdis kunagi, et paari kuuga oli ta jõudlus lihasmassiga drastiliselt langenud, mitte et ta ka enne eriline gladiaator oleks olnud). Infoks veel selline artikkel:
http://www.mensfitness.com/training/build-muscle/exercise-recovery-and-losing-muscle
Aa, ja veel, kui palju kcal kulutad pead ka neid kusagilt juurde saama, nii et näksimine on täiesti OK ja isegi kohustuslik 😉
Kalli kalli ja ilusat algavat nädalavahetust sulle ja perele!
(Lähen isegi teen ühe tiiru, pole seda libeda ligase lehe teemat juba mõni päev)
Seet tädi kaotas oma kilod maooperatsioonigabja kaunitariks sai ta umbes kümne erineva opi ja süsti abil, lugesin seda nimekirja ja see oli õõvastav. Õõvastav nägi ta muidugi enne välja. Aga mu su reied ei aja sind ikka nii oksele ja poest leiad coolid riided selga ikka. Pluss üks asi on vedeleda tasuta opilaudadel, teine asi ise vaeva näha. Paljud on minevikus kinni, aga olgem ausad, Sa (ega ka ma) ei saa kunagi tagasi käsivarsi, mis meil 19 aastaselt olid 😀
Sa Eveliis pole absoluutselt paks, sa oled kena kehaga sale naine. Sa kannad väga hästi välja moodsaid kui ka klassikalisi rõivaid. Sul on väga hea maitse. Tajud stiili. Kaalu pärast ära yldse põe. See on sul just see mis peab.
Vabanda mind. Kuid See, mis sind tõesti palju vanemaks teeb on sinu sisemine rahulolematus. Sa oled seesmiselt väga miskitmoodi õnnetu, mitte rahul, ja vot see paistab välja sinu tõsiselt kurnatud näos 🙁
Piltidelt vaadates, siis 7-10 aastat tagasi sa olid rõõmsameelne, kena, naerusuine, aga nyyd oled sa tõsine, mossis, suured (mure/rahulolematuse) kurrud/ sygavad kortsud suu ja nina juures, ja suunurgad (suu hoiak) on ikka väga allapoole vajunud. Sa ei maga hästi, sa mõtled liiga palju erinevate asjade pärast, suurendad omi muremõtteid, näed neid hiiglastena, elad asju liiga läbi enda sees. See on su sisemine mure/rahulolematus/õnnetu miski, mis sind muudab väliselt vanemaks. Kohe, kui sa hakkaksid asju uuesti positiivselt nägema, ja tunnetama sisemist rahulolu, õnnetunnet, uut hoiakut, need murekortsud kaovad iseenesest. Ma tean millest ma räägin.
Mingil määral on sul õigus, aga mingil määral mitte. Näiteks, et ma magan väga kehvasti ja see on koheselt näos näha, osaliselt on sul õigus, et välimus on vananenud murede tõttu, kuid samas võin ma vabalt ollagi see nö vananev tüüp. Samas sügavad kurrud vms mulle tegelikult meeldivad, on alati meeldinud (ma olen üks selline friik kellele on teiste kortsud alati meeldinud) ja nende pärast ma ei suuda ka enda puhul probleemi näha. Näen peeglis ikka 36aastast ja ei põe, et ei näe noorem välja. Kehakaal aga häirib mind, sest see on puhtalt laiskusest tingitud.
tead sa mis, ma olen nüüd lugenud ja mulle paistab, aga sa kustud ja närbud ja kaod ja hääbud ja sul pole jõudu, sest su kõrval ei tundu olevat inimest, kes tõesti hoolib ja toetab. need osad meeleheitlikud postitused ja pildid, kus te perega aerutate ja….tead, need ei veena. sa tundud oma argipäevas väga üksi ja väga kurb.
anna andeks, ma tõesti ei tahtnud midagi halvasti öelda. ära panna. ehk ma eksin. oleks, et ma eksin. aga kui ma ei eksi, siis võib vabalt juhtuda, et sa suredki ühel päeval elusalt. kaua sa jaksad?
See on ausalt kõige koledam ja kurvem kommentaat ja mul on siiralt kahju ning häbi kui olen jätnud mulje, et mu kōrval pole hoolivat ja toetavat inimest.
Tegelikult on ju niipidi oluloselt parem, kui ma eksin. Ehk ma pean siis hoopis enda otsa vaatama, miks ma sellist asja postitustest välja loen. Veel kord, vabanda, kui metsa panin.
Mina tunnetan hoopis vastupidi. Mulle näib et pere pole yldse probleem, Ida ja Marek on toredad, kindlasti Marek toetab.
Aga.. “muret/probleemi” ma tunnetan hoopis seoses tööga. Mulle näib, et Eveliis jubedalt peab vaeva nägema, et leiva peale vorsti teenida.
Jube rahmeldamine ja rabelemine tundub kogu see tema töö ja need projektid. Kui ta kirjutab et sõitis siia, sõitis sinna, sinna koosolekule, teiselt koosolekult, siis jälle autoga meeletult sõitmist ja jälle vaja sinna minna ja sõita, ja tihti veel koos väikese lapsega, kes on igati tubli. Kõike seda lugedes tekib mul endal mingit sorti vaimne väsimus ja neil hetkedel ma alati mõtlen Eveliisi peale, et issand, kuidas ta seda suurt ja rasket “koormat” yksi kanda jaksab. Ma arvan et selles ongi point, Eveliis peaks saama endale veits rahulikuma töö, mis oleks korralikult tasustatud aga hetkel mulle jääb mulje, et nii see pole, ja seepärast ka selline meeletu rahmeldamine et midagigi teenida. Ida on see, kes Eveliisile jõudu annab.
Aa ei, selle töö ja rahmeldamisega ei ole tegelikult üldse probleemi. Suvel oli rahmeldamist sest mul oli kolm erinevat projekti, aga see kestiski vaid kolm kuud ja tegelikult on patt nuriseda, sest koik need projektid olid mulle niiiiiii südamelähedased, et uuel suvel teen kindlasti seda uuesti. Mul on rõõm, et mulle sellised projektid on usaldatud😍
Mu praegune töö on tegelikult tâpselt selline nagu mulle meeldib ja mida ma olen terve elu ka teinud. See on omamoodi elustiil, kindlasti läheksin ma rahulikuma tööga hulluks. Ma olen kaks aastat 9-5ni tööl käinud ja see oli masendav, reaalselt.
Tööalast Marek ikka kannab palju hullemat koormat, minu meelest, aga talle ka meeldib. Ja peaasi et temale sobib.
Ida annab meile mõlemile jõudu (iroonilisel kombel ka muidugi võtab jõudu) ja Marekist toetavamat abikaasat on vist raske leida. Ei ole ta ka täiuslik ja muidugi me ka tülitseme, aga isver ma ei osanud ettegi kujutada, et keegi arvaks et meil on probleeme 😬
Kulla kooliõde. Sa võiksid enda suhtes vähem kriitiline olla ja ennast armastada sellisena, nagu sa oled (natuke krõbedad sõnad enda kohta, sellepärast arvan sedasi). See aga ei tähenda, et ei võiks soovida ennast muuta. Ja küll see aeg ka tuleb, kui motivatsiooni leiad ja siis ka need mõned kilod maha lähevad. Kirjutasin ka oma lehel, et tillukesed halvad harjumused võivad kaalulangetamist segada, kui viitsid, siis uuri täpsemalt, mis.
Edu ja usun, et su kaasale oled sa tääna täpselt sama kena, kui teie esimesel kohtumispäeval tema arvates olid 🙂
kle ole marurahulik, korrigeeriv pesu on puhas kuld. 😀 mul nt kõht hoooopis teise kujuga kui kolm rasedust tagasi – ripub, raibe. ma mõtlen, et… mis seal’s ikka?! selleks ongi kõrged värvlid ja kehakondoom-tüüpi pesu! pole sa mingi mammi!
Oo kõrged värvlid on tõesti jumalikud, God bless nende väljamõtlejat!
Hambumuse korrigeerimisest rääkides…soovitan kindlasti kunagist Ortodontiakeskust, praegune Unimed. Neil on kontor Tallinnas ja nt ka Tartus. Minu ravi läks maksma 3000€, aga seal on võimalik maksta nende pakutava järelmaksuga, mis kusjuures on intressivaba. Maksad 20% sisse ja siis iga kuu nt 100€. Järelmaksu on võimalik võtta kogu ravi ajaks, mis mul oli 2 aastat. Ortodont ise oli ka super 🙂 ilusad hambad on midagi imelist.
Kui tahate näha, mis sellest “muutumisest” alles on, siis googeldage Ulvi Savin. Asi on ikka iseloomu(tuse)s nähtavasti..
Mis asja sa sokid? Näita siis tõendeid sellest iseloomutusest, mitte mingit läbi lillede ussitamist. Alles paar päeva tagasi oli artikkel ja video Õhtulehes. Täitsa normis oli.