…kuidas sain parkimistrahvi või kuidas mu söögilaua toolilt tuli vilt ära ja kraapis mikroprao mu uude tammeparketti JOU. Te ju ikka teate seda laulu?
Aga MSN-i enam pole, ja tegu polnud ka mikropraoga, nii et here we go. On vana hea blogihala aeg
hala
Kuidas süümepiinadega hakkama saada
Igal suvel on mul sama tunne. Tunne, et ma olen üks kehv lapsevanem. Ei, mitte selle pärast, et ma Idaga pahandan ja ta peale häält tõstan aegajalt (mida ma küll ka täna tegin ja tunnen, et täna on see päev, kus lisaks vabanduse palumisele tuleb ka last natuke asjadega ära osta), vaid sellepärast, et ta lasteaias käib. Just see, et ta päevad on pikad. Tal endal ilmselt ei ole küll selle vastu mitte midagi, aga kui ma kell seitse hommikul olen esimene lasteaia ukse taga ja kell kuus õhtul viimane, kes lapsele järele läheb, tunnen mina süümepiinu.
Samas ei saa ma sinna mitte midagi parata. Ma lähen vara hommikul tööle, aga vahemaa pärast linnaga ei jõua ma siiski nii palju varem, et saaksin piisavalt palju varem õhtul liikuma hakata. Või siis läheb aeg liiga kiiresti ja enne kui ma arugi saan, on kell pool kuus ning lasteaeda jõuan ma poole seitsmeks. Poole seitsmeks õhtul! See on 12 tundi lasteada. Sama hästi võiksin ma ta mingisse ööpäevaringsesse lasteaeda pista tundub mulle vahel. “Tule mulle rattaga järele!” palub ta viimasel ajal. Jah, ma võiksin, oma kehakaalu arvestades lausa peaksin seda tegema, kuid kui ma veel kodust hakkaksin peale tööd rattaga liikuma, jõuaksin ma kohale alles siis kui lasteaed suletud on. Mulle meeldib tööl käia, noh nii laias laastus, aga mulle üldse ei meeldi need vahemaad linnaga. Pagana raske on töötav, ja maal elav, ema olla!
Sel nädalal olen ma püüdnud seda kõike leevendada sellega, et oleme õhtul läinud näiteks Keilasse parki. See on megailusaks tehtud. Lausa uskumatu mu meelest, et Keila, millest ma siiani suurt pidanud ei ole, on muutumas nunnuks ja armsaks linnakeseks.
Eile (kuna ma jälle rattaga ei jõundud, sest koosolekud venisid tunduvalt pikemaks kui ma olin planeerinud) lubasin ma tal sõbrannadega Ääsmäel mängida. “Pool tundi maksimaalselt!” lugesin ma talle sõnad peale. Jajah, poolteist tundi hiljem olime me ikka kohalikus skatepark’is. Ei, ega ma ei kurda. Tegelikult oli nii vahva vaadata, kuidas nad omavahel seal toimetavad ja seletavad ja jooksevad ja lõbutsevad ning ma ise hakkasin kuidagi seda kanti hoopis teise pilguga vaatama, nii et hakkas täitsa meeldima, aga kogu nende õhtuste tegevuste juures on üks teine “aga”. Teistmoodi süümepiinade-aga.
Kodus on kõik tegemata. Pesu kuivab mul nööril juba kolmas päev. Taimed jäid eile kastmata. Aknad on pesemata (kuigi lubasin, et teen selle ära). Muru on niitmata (nüüd kui võililled on ära õitsenud, siis on rõve). Sada muud asja veel. Lisaks on mul pooleli mõned projektid, aga kui Ida kell üheksa ära kustub, siis tunnen ma, et tahan ise ka magama minna. Lihtsalt ei ole jõudu arvutit lahti teha. Peaks, aga ei jaksa. Sellest ei hakka ma rääkimagi, et söögiks ostan ma kaasa paki lihapalle, viskan need fritüüri või teen meile mõned võileivad. Ei mingit tervislikku, vaheldusrikast toitu siin. Ja nädalavahetusel kui võiks, siis ma lihtsalt ei viitsi. Tuleb see miks-ma-ei-ole-hea-perenaine-süümepiin veel lisaks peale. Ja siis ma naudingi kui keegi tuleb külla, kes tahab süüa teha. Jube egoistlik minust, aga mis ma teen kui ma olen väsinud igasuguks gurmeeks?
Homme plaanisin ma sõita Tartusse. Ma ei ole oma sõbrannasid nii ammu näinud ja meil on Valgamaal õhtusöök üle saja aasta. Ma olin nii elevil. Täna ma enam ei tea, kas mul on võimalik sinna sõita. Jah, ma tahan, jah, ma tean, et peab puhkama, aga samas ütleb mu kohusetunne, et üks tööasi on nii oluline, et see on vaja ära teha nädalavahetusel. Saaksin Ida saata ta sõbranna vanematega loomaaeda ja ise ehk need asjad valmis teha. Teine osa minust, see muretu ja “lükka kõik homsesse”-mina, ütleb, et taevas ei kuku alla ja ma ei saa kõike enda õlgadele võtta, teadmata isegi, kas keegi seda tegelikult hindab. Siis aga tuleb jälle see tüütu süümepiina-mina õlale koputama ja ütleb, et sa pead seda tegema. Ma tunnen justkui kohustust.
Marekit ei ole veel viis päeva. Ma tunnen, et ma ei saa sellega hakkama. Mõistan ta põhjendust, aga tunnen ikkagi, et ei saa hetkel hakkama üksinda. Liiga palju on teha, liiga vähe on aega, liiga palju on segaseid asju. Täna ärkasin ma 4:30! Issand, need süümepiinad lasteaia, töö, kodu ja sõprade pärast ajavad mind hulluks. Miks mu sõbrad üldsegi nii kaugel peavad elama?
Kuidas ma vea tegin ja mõtlesin, et peaks uue mehe leidma
Pealkiri on muidugi klikkbait, ei hakka ma siin mingit uut meest leidma, lihtsalt eile viskas see üksiku naise olukord üle korraks.
Alguse sai see sellest kui ma öösel pidin oma süü tõttu, et olin talle vale toitu andnud, välja vedama Hugo karvase ja paksu vaiba, mis oli täis mitte kõige tahkemat number kahte. Vedasin selle öösel välja ja mõtlesin, et kuidas kurat ma selle siis hommikul puhtaks saan. Asi polnud mitte selles, et ma ei oleks pesemisega hakkama saanud, aga see oli vaja kuhugi üles vinnata ja teate, mul ei ole lihtsalt jõudu üksinda rasket vaipa tirida. Kahekesi oleks see lihtsam olnud, aga keda ei ole jälle käepärast võtta on abikaasa. Muidugi sain ma lõpuks hambad ristis vaiba vinnatud vana kiige peale, aga absoluutselt mitte ilma sinikateta. Mul on selline lollakas nahk, et kohe kui kuhugi vastu läheb, on sinikad taga. See ajas mind pahuraks.
Mis sellest, et väljas oli selle aasta esimene suveilm ja kõik tundus olevat idüllilähedane, olin mina sisimas juba pahuralt meelestatud. Käisime Idaga Keilas second-handis, mõte oli küll leida mulle endale midagi, sest emavaalad peavad ka midagi selga panema, kuid poest ma mingeid xl riideid endale selga ostma ei hakka, käsi ei tõuse, sest see oleks nagu alla andmine, et selline ongi uus mina, ma ei ole nõus. Mulle me muidugi midagi ei leidnud, selle asemel oleks võinud aga Idale pool poodi ära osta. Seal on alati hästi palju armsaid lasteriideid. Tulime koju, istutasime viimased lilled ära, kastsime taimed, proovisime uusi kleite, tegime pilte, korjasime lilli, vedasime välja suvemööbli, mina suutsin ära lõhkuda päikesevarju ja Idalt pahandada saada, et kas ma ei oleks võinud oodata kuni isa tuleb, suutsin vastu podiseda, et selle peale saab suvi otsa kui ta lõpuks koju tuleb ja nautisime päikesepaistet. Kõik oli idüllilähedane. Kuniks ma tegin vea ja küsisin igavusest instastory’s kas ehk on mulle küsimusi.
Esimene küsimus oli, kuidas mul päriselt läheb. Nüüd jumala eest, ma ei süüdista küsijat, tegu on ühe mu lemmikinimesega (internetimaailmas), aga see küsimus pani mind mõtlema, et kuigi on üks imeilus päev, ei tunne ma end üldse hästi. Ma tundsin, et ma olen tegelikult pahane, et Marekit kodus ei ole. Jah, ta on hetkel töötu ja tal ei ole ühtegi kohustust ning loomulikult tuleb teisi aidata, kuid korraga tundus mulle, et mulle ei meeldi see, et ta on esimene, kes teisi aitama jookseb ning enda asjad selle võrra kannatavad, edasi lükkuvad, tegemata jäävad. Kas teised tulevad aitavad teda ka? Ausalt, ma ei ole siidinäpp, ma võin tööd teha (muidugi ma eelistan seda mitte teha), aga mul ei ole oskusi ega jõudu. Ma ei oska aiavõrku paigaldada ja ma ei teagi, kuidas ning mida vaja teha on. See tähendab, et tean, aga ilma Marekita neid asju teha ei saa. Tema peab olema aju ja mina torisev abiline. Ega ma ka ei taha suve niisama maha päevitada terrassil, see eluetapp on läbitud, see on igav. Ma tahan siin asju edasi teha. Koos oma mehega. Või siis pean ma leidma Mareki äraoleku ajaks endale mingi varumehe, kes mind aitab?
Lisaks on mul üks poolik projekt, mis on oluline, kuid ilma Marekita see edasi ei liigu, sest keegi peale tema ei oska seda teha. Nüüd see venib jälle TERVE NÄDALA edasi, aga seda on liiga palju, ma kardan, et sellele tagajärgedeks on see, et projekt läheb luhta. Tõsi, ta käis vahepeal Pranglist ära just selle projekti pärast ja tõsi, palju oli segadust ja asjad ei olnud valmis, kuid korraga tundus mulle, et see oligi justkui ettekääne veelgi kauemaks kodust ära jääda. Mulle tundus see kõik korraga temast egoistlik ja lühinägelik. Ma ei taha olla näägutav naine, kuid mulle tundus, et võib olla peaks ma seda olema, ütlema, et vot nüüd on asjad nii, et teed selle projekti kõige pealt ära ja alles siis lähed teistele appi. Muidugi ma tunnen seda kõike juba kirja pannes, et see on nii tobe ja vale on sellist asja jälle ilkujatele lugemiseks kirja panna, aga kogu see olukord teeb mind närviliseks, sest mul on ka Marekit hetkel vaja. See visiitabielu on praegu, just sel hetkel mu jaoks liiga kaua kestnud. Liiga kaua järjest, ühte jutti. Kindlasti on kõigel mingi põhjus ja kõik juhtub mingi põhjusega, aga see venimine teeb mind närviliseks.
Kõik see Insta-ilu, mida ma eile jagasin, tundus selle kõrval ka nii feik. Samas ju ei ole. Meie elu Ussipesas selline ongi, ausalt, kuid ikka tundus feik. Milleks seda kõike jagada, kellele? Instagram on ikkagi ilusateks pepupiltideks ja giveaway’deks, mitte mingi meeleheitel koduperenaise lillepiltideks, mis isegi ei oma tegelikult kunstilist väärtust.
Mõtlesin oma mõtted ära, olin pahur edasi ja Ida sai vist aru, et mul on vaja end liigutada. “Lähme sõidame rattaga tädi Maie juurde!” tegi ta ettepaneku. Maie juurde on kolm ja pool kilomeetrit. See kokku seitsmekilomeetrine sõit pole Ida jaoks mingi vahemaa. Täiesti uskumatu, kuidas see laps jõuab rattaga vuhada. Tagasi sõites ei teinud ta ühtegi peatust enne kodu ja no mina olin ikkagi kordi rohkem väsinud kui tema. Paar päeva tagasi sundis ta mind talle rattaga lasteaeda järgi minema, et saaksime koos tagasi sõita. Ma ei saa vastu ka vaielda, sest emavaal peabki end natuke rohkem liigutama. Muide, kaaluteemadel me kodus enam rääkida ei saa, sest rumal nagu ma olen, siis muudkui korrutasin siin Ida ees, et ma olen paks ja paks ning loomulikult lõppes see ühel ilusal päeval sellega, et Ida puhkes nutma kui teda sööma sundisin, sest ta arvas, et mina tahan teda paksuks ajada ja ise kõhnaks saada. Sain oma õppetunni ja rohkem me kodus kedagi paksuks ei kutsu. Totaalne body positivity. Mitte et ma ise seda jama usuks, aga lapse ees, et mitte tekitada temas ebakindlust, toitumishäireid või jumal teab mida, olen ma nõus vanapaganasse/jumalasse ka uskuma.
https://www.instagram.com/p/CAiRzjXpxKk/Õhtul keerasime end kerra, vaatasime buuvide multikat (mulle täiega meeldib see multikas! samas mulle meeldivad suht kõik multikad) ja ma mõtlesin endamisi, et midagi on ikka valesti küll kui peale nii ilusat päeva ma rahul ei suuda olla. Muidugi ei ole Mareki äraolek ainus põhjus, on ka teisi põhjuseid, millest ma avalikult rääkida ei saa, aga esimest korda elus kaalun ma, kas teen õige otsuse, mis on õige otsus – see on nii kurnav. Ma olen viimasel ajal päris palju valesid otsuseid teinud, enam ei taha, ei jaksa. Seda enam, et ma olen ka natuke segaduses, et mis seisukoht võtta, kas vaadata sügisesse optimistlikult, et maailm avaneb taas ja ärielu läheb täiega ülesmäge, või uskuda musti stsenaariume, et hullem on alles ees. Ja selle viimase mõtte valguses ma mõtlengi, mis on (rahaliselt) õige otsus. Seniks kuni mul on kaks suurt kohustust veel tasuda, pean ma eelkätt mõtlema rahaliselt. Aga ma olen ju tuntud selle poolest, et teen oma ostuseid lähtuvalt südamest ja sisetundest. Hetkel on isegi mu sisetunne segaduses.
Kas keegi saaks minu eest otsused ära teha? Sorry, et sellisel ilusal nädalavahetusel selline melanhoolne hala, aga no kui ei ole kellegagi arutada, ja tegelikult ei taha ka teistega nendel teemadel rääkida, siis kuidagi tuleb endast see jama välja elada. Vana hea blogiteraapia. Lõpetuseks minge vaadake mu Insastoryst laivi, mis Ida salaja tegi. Sellest sai eile õhtul mu heatuju-video. “Mu ema on nii hull,” ütleb Ida seal. Got that right, girlfriend!“I find television very educating. Every time somebody turns on the set, I go into the other room and read a book” (Groucho Marx )
Meie varahommikud algavad tavaliselt sellega, et Ida nõuab multikaid ja õhtud lõppevad sellega, et Marek vaatab saateid, mis mind närvi ajavad. Tegelikult ta otseselt ei vaata, aga tal peab telekas taustaks käima ja kui telekas just ETV peal pole, siis tuleb sealt ikka igasugu s…a. Mõnikord jään ma ka vaatama ja siis pärast vannun end, et päriselt raiskasin ära mitu tundi oma elust vaadates asju, mis mind absoluutselt ei huvita. No ütleme näiteks Kuuurija või Krimi või Reporter või või Naabriplika või …Prrrr!
Meil oli (UUS) telekas vist üle kuu aja remondis. JUBA TEIST KORDA, GARANTII AJAL (ent ometi pidime me väljakutse ja remondi eest maksma, sest viga ei leitud?!????) ja kuigi mind ajab marru see, et meie telekas ON vigane ning ma ei tea, kas süüdi on Euronics, kes on meile müünud vigase teleka ja ei võta seda tagasi, või Elisa, sest peale seda kui Starman asendus Elisaga ei ühendu meie telekas enam internetiga, oli mul hea meel kui seda riistapuud meil kodus ei olnud. Asi polegi niivõrd nendes saadetes, mille peale me oma aega raiskame, vaid see tohutu müra, mis sealt tuleb. Ausalt, kui telekas ei ole ETV peal, siis reklaamid ja muu mõttetu ning kasutu müra ajavad mu pea valutama. See vali taustamüra. Uksest ja aknast voolab igasugust infot niikuinii päev otsa ja siis veel õhtul lisaks. Ma kuulaks taustaks muusikat või veel parem naudiks üldse vaikust, aga ma ei ela üksinda ja nii ma pean arvestama ka teiste pereliikmete soovidega, mis tähendab hommikul kell kuus “Ladybug” multikat (neil hommikutel kui meil õnnestub telekas Netflixiga ühendada) ja õhtul kella kuuest muud taustamüra.
Jummel, kus ma tunnen, et televiisori olemasolu häirib mind. Ma tahaks olla nagu Groucho Marx, aga ma ei ole nii intelligentne. Või ma olen piisavalt laisk, et teise tuppa minna, nii et ma teen oma asju arvutis siin samas diivanil selle müra keskel ja mõtlen, et for the love of God, miks ma end piinan (ja siis internetis halan)! See kuu aega ilma telekata oli nii ilus aeg. Või no jällegi. Valetan. Tegelikult me ju vaatasime koos filme kas Ida toas telekast DVD-sid või paar korda Marekiga arvutist filme, kui ma üksi kodus olin, siis ma vedelesin ka reede õhtul Ida toas ja nautisin filme telekast, aga see ei ole nagu sama kui otseselt zombie´na kogu seda saasta vaada, mida helendav kast meile pakub.
Täna ka. Tulime koju. Nautisin võimalust olla ilma telekata nii kaua kui sain, vaatasin koos Marekiga poole silmaga “Radarit” (Eeva Esse Kuperjanovi pataljoni baaskursuse eksperiment oli nauditav!) ja kui teised läksid magama panin ma teleka sekundi pealt kinni, sest “Krimi” algusmuusika tegi mu kõrvadele juba füüsiliselt valu. Ma luban pühalikult, et alates homsest keeldun ma teleka ees istumast, sest ega need saated paremaks ei lähe.
Protected: Inkasso
Miks mina ei suuda end kokku võtta?
Vaatasin eile seda muutumise saadet ja muutusin vihaseks. Enda peale. Kurat võtaks, seal oli naine, kes kaotas 87 kilo ja muutus tõeliseks kaunitariks ja mina ei suuda oma paksu p…t diivanilt püsti ajada, et saaksin kaotatud vaid kaheksa kilo. Kümme korda vähem! Aga no ei suuda. Istun diivanil, vaatan oma volte ja pakse kintse ning virisen. Selle asemel, et minna jooksma või teha mõned kõhulihaste harjutused. Ei tee, no ei suuda end püsti ajada. Ju ei häiri piisavalt eksju. Nojah, kahe otsaga asi. Ühelt poolt ega tõesti nagu ei häiri, aga teiselt poolt mõtlen, mis mõttes ei häiri. Peaks häirima. Mulle ei meeldi 30+ mammid. Ma ei taha mammi olla. Veel.
Ma olen liiga noor selleks, et kanda korrigeerivat pesu kui tahan selga panna liibuvamat kleiti või jumpsuiti. Aga ma pean seda tegema, sest muidu olen ma nagu väiksemat sorti Michelini mehike. Rõve on tegelikult mõelda, et pean laiskusest tekkinud volte korrigeeriva pesuga peitma. Ja no söön küll tervislikult, aga siis tuleb tahtmine saia ja juustu süüa, veini juua ning jälle on kõik vaev vastu taevast. Kaalule ei astu ma juba ammu, sest see number vaid ärritab mind, aga peegelpilt ei valeta, riided, mis seljas ebamugavad on, ei valeta. Traagiline, et inimene ei suuda end kokku võtta.
Kuu aega tagasi käisin ma hambaarstil, olin hakkamist ja energiat täis, et nüüd lõpuks teen oma hambad korda. Maksku mis maksab. Nüüd aga ei ole ma hambaarstilt saanud raviplaani juba kuu aega. Olen kirjutanud vähemalt neli kirja, et kas mu meil on kadunud, aga ei saanud vastust. Õhin kadus ka ära, hakkasin juba mõtlema,et ju siis ei olnud õige aeg, sest noh…teadagi, mis põhjustel võiks ju edasi lükata. Käisin ka teise hambaarsti juures, järgmisel nädalal peaks uuesti minema, aga tahaks edasi lükata. Kuidagi loobumise ja käega löömise tunne tuli.
Las ma siis olengi selline pekine ja koledate hammastega vanamoor.