Kui Jaagup mulle eile ütles, et praktiliselt nende maja juurest läheb metsa matkarada, oli mul täna vastupandamatu soov see järele uurida. Idal polnud samuti väikese matka vastu mitte midagi ja nii me metsa matkama läksimegi. Umbes kolm kilomeetrit hiljem jõudsime me vana hea suusahüppetorni juurde. Olgugi, et ma tegelikult oleksin tahtnud suurema ringiga tagasi minna (kui ma vahetusõpilasena Lillehammeris elasin käisime me Briti ja Arnega seda rada igal hommikul), kuid ma hakkasin kartma, et võib olla läheb (võib olla kümne kilomeetri pikkuseks veniv rada) Idal raskeks. Kivide ja kändude ning juurikate otsas pole ka lihtne teda süles ka tassida. Nii mängisime me täna klassikalist Lillehammerisse sattunud turisti, pildistasime suusahüppetorni ning seeni.
Minul oli täna ka koosolekute ja kohtumiste vaba päev, nii et väike paaritunnine jalutuskäik võrratus sügiseses looduses ei teinud üldsegi paha. 10 337 sammu!
Õhtul saime me kokku Muinasjutuga (tädi Satuga). Ida oli juba kaks päeva mulle pinda käinud, et kuna, kuna, kuna. Isegi “lilled” oli meil vaja korjata. Eks nad natuke kuivanud olid, aga minu meelest ikka armas ja millegi pärast tuli mulle meelde seik oma lapsepõlvest kui ma Ivo Linnale ägeda esinemise puhul lavale nõgeseid viisin. Kui te satute Lillehammerisse, siis kindasti minge Hvelvetisse sööma. Saate ehtsat Norra toitu, suurepärase teeninduse ja atmosfääri osaliseks. Fårikåli (kapsas hautatud kondiga talleliha), mis maitses IMELISELT, süües tuli mulle meelde esimene Lillehammeri õhtusöök, kui me söögilauas toitudest ja maitseeelistustest rääkisime. “Ma söön kõike, välja arvatud lambaliha ja keedukapsast,” ütlesin mina. Järgmisel hetkel toodi lauale Norra rahvustoit fårikål. Jepp. Aga ma olin siis 16. Mu maitsemeel ei olnud siis eriliselt arenenud.
