Kunagi ütlesin ma Marekile naljaga, et kui ta mind kunagi oma naise asemel hakkab kutsuma lapse emaks, siis ma lahutan temast. Mu meelest oli see nii jube kui mees ja naine muutuvad vaid emaks ja isaks. Ma olen sellest ka palju kirjutanud, kuidas mu meelest on oluline osata jääda ka meheks ja naiseks. Viimased poolteist aastat olen ma aga kahjuks elanud koos oma lapse isaga. Või isegi mitte vaid lapse isaga, vaid ISAGA. Pole harv juhus, kui Marek meile ütleb, et mis ma teiega, lapsed, küll peale hakkan. Ma ei ole sellele varem erilist tähelepanu pööranud, kuid just viimasel ajal olen ma aru saanud, et minu abikaasa on isa rolli võtnud liiga tõsiselt.
Kui beebieas üritasin ma Idat oma tuppa magama saada, siis erinevatel põhjustel juhtus siiski nii, et Ida kolis meie magamistuppa, meie keskele. Et pikk jutt lühikeseks teha, siis selleks, et ma saaksin magada, kolisin mina meie magamistoast välja. Tänaseks päevaks ongi meie magamistuba “Ida ja issi tuba” ning Ida tuba “emme tuba”. Nüüd on Ida varsti nelja-aastane ning ma otsustasin, et on aeg hakata Idat oma toaga harjutama. Me vahetasime eile Idaga voodilinu ja ma seletasin Idale, et suured tüdrukud ei maga emme-issi keskel, pikalt veenmist ja ma jõudsin nii kaugele, et Ida oli nõus kolima voodi servale. Me tegime talle voodi kõrvale maha patjadest ja tekkidest pehme pesa, sest edasi oli mu mõte hakata teda meie voodist samm-sammult välja puksima. Ida oli rahul. Uus pesa tundus põnev. Natuke nagu eemal, kuid samas siiski meie (st issi) läheduses. Me läksime Idaga voodisse multikaid vaatama.
Mis siis juhtus kui issi magamistuppa tuli? “Ida, kus sa magad? See ei ole ju üldse sinu moodi!” hüüatas ta üllatunult kui nägi, et Ida ei maga voodi keskel. Ida selgitas, et issi magab keskel. Selle peale Marek vihastas, sest tema ei maga keskel, talle ei meeldi keskel magada. Mulle ka ei meeldi oma lapse voodis teises toas magada. Mulle ei meeldi ka valel voodi poolel magada. Kuid ma eeldasin, et kaks täiskasvanut suudavad ajutiselt valel poolel/vales kohas magada, selleks, et..no meie magamistuba oleks ikka meie magamistuba. Lõppes kõik see aga sellega, et vihastasin ka mina. Kolisin tagasi “oma tuppa” ja Marek taastas meie voodis tavapärase issi-lapse-magamisrutiini. Esimest korda meie kümneaastase abielu jooksul läksime me magama teineteisele “head ööd musi” soovimata.
Meie majas elavad koos isa, ema ja laps. Naiseks ja meheks olemiseks ei ole meil KOOSaega olnud juba kaks aastat. Lapseta ERALDIaega on meil piisavalt olnud, kuid koos KAHEKESI oma mehega ei mäleta ma, kuna me viimati midagi tegime. Põhjused selleksi on osaliselt tingitud kanaisadusest. Õhtuti läheb laps magama vaid issiga. Selle asemel, et mulle poolel teel vastu tulla ja kannatada ära mõned nutmised, kuid viia laps siiski õhtul magama enne kui me ise magama läheme, hoiab Marek Idat üleval (ka siis kui on näha, et laps tahaks juba ammu magada) nii kaua, kuni ta ise üleval on. “Sest issi ei taha veel magama minna!” “Las ma vaatan selle saate ära,” ütleb ta Idale ja on vihane, kui unine Ida teda siis segab. Hommikuti ärkab Ida ka koos issiga. PUNKT kell kuus. Ma panen oma pea pakule, et Ida ei ole enam närb magama, sest vaadake, Marekil on üks suur miinus – ta norskab ja kõvasti! Ida magab tema kaisus nagu kott. Seega ei oleks probleemi, et ta magaks kauem. Minuga ja kõigi teistega magab Ida vähemalt poole kaheksani. Ta on lihtsalt harjunud kõike tegema issiga sünkroonis.
Selle tagajärjed? Mina ei ole hommikuinimene. Ma teen oma tööd tihti õhtuti kui Marek ja Ida magama lähevad. Kell kuus ärkamine on seega minu jaoks puhas piin. Ma olen väsinud ja pahur. ERITI väsinud ja pahur olen ma nendel hommikutel kui me peame kõik koos kodust välja minema, ühe autoga, kuid see on juba hoopis teine teema. Ka Marek on väsinud ja pahur, tema on pahur ja väsinud, sest ta on Idale teener, Ida on tema külge klammerdunud, Ida ei tee mitte midagi issita. Kui Marekile sellest rääkida, saab ta justkui aru, kus probleem on, kuid midagi ei muutu. Mina tunnen varsti,et ma ei jaksa enam. Mulle tundub, et Marek ei jaksa enam. Mis saab siis kui me kumbki enam ei jaksa? Üks on tüdinenud vaid issi ja lapsega koos elamast. Teine on tüdinenud vaid issi olemast, kuid teeb ise kõik selleks, et see nii jätkuks. Aegajalt ärritub ja plahvatab.
Ärge saage minust valesti aru. Ma jumaldan oma last. Ma armastan oma meest. Mulle meeldib, et Marek on hooliv ja armastav ning hea isa. Ma lihtsalt tunnen puudust oma abikaasast. Oma mehest. Oma kaaslasest. Meie ajast. Meist. Mehe ja naise suhtest. Kui ma diivanil teleka ees Marekile kaissu poen, hakkab Ida nutma “minu issi”. Ma võiks paluda mõnel nädalavahetusel tädidel-onudel last hoida, ma võiks kasvõi mõnel tööpäevaõhtul seda paluda, kuid ka see on mõttetu, sest vaadake kui Marek pole parasjagu issi, siis on ta töönarkomaan. Mul ei ole mõtet teha plaane, sest ma saan vastuseks, et praegu ei ole seda või toda tööl, see või too on haige, see või too on puhkusel, ma pean asendama, tegema, olema…Tööl. Kui te otsite inimest, kes kõiki aitab ja kogu maailma töö ära teeb, enda ja oma pere arvelt, siis te otsite Marekit.
“Head aega, lapsed!” ütles Marek kui hommikul tööle läks. Ida hakkas nutma. “Kui sa ei nuta, siis issi toob sulle kommi!” Võitluses kommide vastu olen ma end kaotajaks tunnistanud. Ida on issi välja dresseerinud, et hommikusöögiks on “kaks kommi”. Esimese asjana hommikul antakse Idale kätte kaks šokolaadikommi, sest muidu hakkab Ida nutma. Mõnikord Ida unustab siiski hommikused kommid. Aga seda ei unusta issi. Ma olen kommide ja söömise teemadel “issiga” nii palju kakelnud, et ma enam ei jaksa. Varsti ma ei jaksa “kanaisandusega” ka enam võidelda. Samas ma ei taha selle olukorraga sugugi leppida. See teeb mind õnnetuks.
Ma küsingi nõu. Kuidas elada koos kanaisaga?
Järgmine osa: “Kuidas elada koos töönarkomaaniga?”
Kas sul pole mõnd tuttavat terapeuti, kelle spetsialiteet oleks lapse areng? Äkki autoriteetse inimese selgitused toovad talle arusaama, et ta teeb ise jama. Paraku pean ütlema, et miski ei parane enne kui te hakkate samades olukordades sama moodi käituma, ehk siis vaja on jõuda kokkulepeteni, kuidas millegi puhul käituda. Ja neile kokkulepetele tuleb 100% kindlaks jääda.
(Siinkohal tänan kõiki kõrgemaid jõude, et oleme suutnud peaaegu 4 aastat kasvatada oma last laias laastus nende põhimõtete järgi, mis juba enne lapse sündi kokku leppisime.)
PS! Mul on üks tuttav psühhoterapeut, kelle erialaks on lapsed ja laste areng. Kui mahti saan saadan talle su postituse lingi ja äkki ta nõustub paar nõuannet andma.
Ma tean jah, et miski ei parane enne kui… Seepärast sellest kirjutada otsustasingi, et saaks nõuandeid, mida päriselt ette võtta
Ma arvan ka, et teil on natuke abi vaja, kõigil kolmel. Omast kogemusest kiidan väga http://tasapisi.ee/tegevused-tervisele/psuhholoog/, Kristina Tulk. Kõigepealt peaksite ilmselt minema kahekesi, et omavahel põhilised asjad selgeks saada ja siis juba kolmekesi, koos Idaga, et selgitada, kuidas ja miks nüüd edasi hakkab olema. Mulle tundub, et esimeseks tulebki see magamise teema ära lahendada ja kui sellega korras, on juba palju lihtsam edasi minna.
PS! Ma olen aru saanud, et te toimetate Idaga päris palju ka ilma issita, kahekesi, reisides? Kuidas te siis hakkama saate magamise ja kommide ja muuga? Loll mõte äkki, aga vbla tasuks mingi sinu ja Ida kahe õhtune / hommikune rutiin filmida ja Marekile näidata, et ei pea alati tegema TÄPSELT nii nagu laps tahab ja maailm ei kukugi kokku? 🙂
Hästi palju jõudu teile!
Kui ma olen Idaga kahekesi, ei ole meil mingeid probleeme. Ida läheb magama, st ma panen ta magama, kuid see ei tähenda, et ma peaksin tema kõrvale jääma, ka hommikul saab ta ärgates ise hakkama mingi aja ja laseb minul vedeleda. Komme ta teab, et minult ei tasu küsida. Ida on väga iseseisev ja tubli laps, kuid samas väga osav manipuleerija nendega, kes seda lasevad;)
Selle kirjelduse järgi on rollid peres üpris segamini läinud. Nii mõneski mõttes on Ida ju perenaise rolli üle võtnud. Näib, et saab ( ja usun, et Ida jaoks oleks kasulik) viia sisse mõned olulised muudatused, aga seda vaid juhul kui muutusi soovite päriselt te mõlemad mehega. Kui ilmneb, et tegelikult tema midagi muuta ei taha siiski siis pole küll sul mõtet kahega võidelda nagu ka juba ütlesid. Eks ta ole, et keegi ei tea ju milliseks emaks/isaks ta saab enne kui see juhtub. Marek peaks mõtlema läbi prioriteedid elus, töö -laps- naine suunal ja kui ta jõuab järeldusele, et paarisuhe ongi tema jaoks kolmandal või neljandal kohal siis mis sa ikka ära teed. Jõuga ei muuda ju. Aga kui see nii pole aitaks ummikust kindlasti paarinoustamine välja ja siis peaks ka motivatsiooni olema, et uut moodi proovida.
minge imago paariteraapiasse ning kui vähegi klapib siis ka koolitusele (mul endal on plaanis aga praegu pole saanud veel aegu klappima), kiidetakse: http://sillejogeva.com/imago-suhtekoolitused
a kas sa mehega oled sel teemal rääkinud, et tunned end kõrvalejäetuna ema, isa rollina ja naist polegi enam kellega väljas käidakse vms?
tihti on inimestel mõndadel kombeks kõigi teistega enne asju arutleda ja siis alles omavahel, pigem peaks vastupidi olema.
nt. mingi söögikohas on midagi halvasti või mingis laevas midagi juhtub, enne minnakse meediasse ja võibolla hiljem räägitakse sellest seal kus tegelikult probleem tekkis.
võtke paariks korraks lapsehoidja kuus ja käige koos väljas. oma aega leidke. ning last peaks koos õpetama, mitte et isa lubab kõike ja ema ei luba ja teisiti. siis laps saab segaseid signaale ja hoiabki isa poole aint, sest isa on ära hellitanud ta:P.
Loomulikult olen ma oma mehega rääkinud, ja mitte vaid mina üksi ei ole sellest oma mehega rääkinud. Blogisse kirjutades mõtlen ma mõned teemad väga läbi ja kaalun enne avaldamist, kas üldse avaldada ning millised on tagajärjed:)
Nendest pole ma kunagi aru saanud, kes esimese hooga meediasse pasundama jooksevad, et leidsid ühes või teises kohas toidu seest juuksekarva, selle asemel, et seda restoranis öelda:)
Ma arvan ka, et kui asi Idat puudutab, siis ei aita siin miski muu peale üksmeele. Kui üks lubab ja teine mitte, siis see on lapse jaoks nii meeletult segadusseajav. Muidugi ma saan aru, et sellele üksmeelele jõudmine ei pruugi üldse kerge olla. Marek peab vast lihtsalt natukene mõttetööd tegema ja aru saama, et väike nutt last ei tapa. St. ma ei ütle, et peakski kõigele ütlema “ei” ja laskma lapsel pidevalt nutta, aga kui ta enne hommikusööki oma kahte kommi ei saa, siis ta ilmselt jääb ikkagi ellu ja ei saa suuri hingehaavu sellest 😀
No tegelikult see keelamine/lubamine on veel enam-vähem. Ses mõttes, et ma ei keela Idal meie voodis magada, kuid ma tahaks, et ma magaks seal ise tema asemel. Ka ei keela ma tal komme süüa vms, aga minu käest ta isegi ei nõua selliseid asju.
Ma tean, et Marek teoorias teab, et nutt ei tapa, kuid ta on lühikese süütenööriga ja siis tulebki see “ah võta” ja “ah tee”, peaasi, et vaid ei nutaks. Seda aga Ida ongi kenasti ära kasutama õppinud
Lugedes seda postitust, siis… tundub, et Sinu abikaasa on Sinu vastu kaotanud igasuguse huvi ja kasutab last kilbina. Muutuda saab teie pere elukorraldus ainult ja ainult siis kui mõlemad täiskasvanud seda soovivad. Sinul on see soov olemas, Sinu abikaasal see soov puudub. Teie pere toimib praegu kahe erineva poolusena. Ühel on Ida ja Marek, teisel poolusel Sina. Üksinda.
Jah, ka selline võimalus on olemas tõesti
Mina pooldan radikaalseid lahendusi- Marekile kinga.
Lahendus on intrigeeriv ja ajas naerma, kuid ma selle jätaks siiski kasutamata:)
pereteraapia võiks siin aidata küll. ainult ühe poole arvamust lugedes tundub, et tegemist on suhteliselt tüüpilise olukorraga, kuigi tihtipeale on peredes olukord vastupidine. suht levinud on olukord, kus naine kutsub oma meest ja last oma lasteks ja talle tundub, et ta peab kogu perekonna eest vastutama. mees tunneb end tuttavas olukorras, sest ta saab sellist paarissuhet, millega ollakse lapsepõlves harjunud, ta saab olla laps kelle eest hoolitsetakse, aga temal pole kohustust vastu hoolitseda, sest naine ei ootagi temalt seda. ema ju ka lihtsalt hoolitses lapse eest ja kõik toimis. naine küll sisemas ootab, et mees võiks ikka täiskasvanu olla, võrdväärne naisega, võtma vastutust, koristama ilma meeldetuletuseta enda ja teiste järgi ja otsustama asju nii, nagu kõigile oleks parem. aga see kahe lapsega ema ka ei oska enam rolle teistsuguseks sättida. kirge selle mehe vastu, kes on talle lapse eest, on ka keeruline tunda. või vastupidi – kirge nagu polegi, seepärast naine ka mehe lapse rolli taandas. sai nüüd ümbernurga jutt, aga mõte vast jõudis kohale.
töönarkomaania kohta ka vastus. töönarkomaania põhjus on pea alati põgenemine isiklike probleemide eest.
Jaa, nõus, aga samas mitte nõus. Või noh siis tähendab see terve elu põgenemist ja seda ma juba ei usu. Töönarkomaan on ta alati olnud.
ma küll usun, et mõni mees pole kunagi armastanud oma isiklike probleemidega tegeleda ja eelistab end pigem töösse matta. nii tüüpiline eesti mees ju.
tead, ma tean päris paljusid naissoost töönarkomaane ka, ja lisaks veel igasugu isikliku elu ja staatusega töönarkomaane. on vist ka lihtsalt grupp inimesi, kel on jõhker saavutamisvajadus või kes lihtsalt ei usalda teisi otsuseid võtma/vastutama.
ma täna lausa uurisin natuke seda teemat, väga huvitav oli:)
See kindlasti ei ole eluterve ega jätkusuutlik peremudel, sest sassis rollid viivad varem või hiljem kriisini. Ja praegu ei saa öelda, et kaotaja oled Sina ja võitja Ida, sest tegelikult selles olukorras on kaotajaid tegelikult 3. Ja tulevikule mõeldes saab Ida eluteele kaasa vale peremudeli, mis ei aita tal omakorda luua õnnelikku perekonda. Soovitan uurida perekonstellatsioonide kohta. Näiteks http://sisemineareng.ee/
Kas Marekit saaks kuskile nädalaks vms saata ja te saaksite Idaga harjutada oma voodis oma toas magamist ja nt kokku leppida, et Ida tuleb teie voodisse hommikul, et issi-emme magavad oma voodis jne.
Või las ta lõhub puid, kuni sa Idat õhtul magama paned, ning nuttu/hala ei kuule 🙂
Marekit ei ahvatle selline perspektiiv, et laps kl 20-21 magama ja õhtu on enda päralt?
Kui ma olen Idaga kahekesi, siis ei ole mingi probleem ta magama panna siis kui mina tahan:)
Siis saada Marek iga õhtu kl 20-21 välja, teeb Idale musi-kalli-pai ning tuleb tagasi, kui Ida on oma toas, kui muudmoodi ei saa 🙂 Aga see on raske, kui ta kanaisa on, ma käin iga õhtu mitu korda oma last paitamas, kuigi ta alates 10. elukuust magab oma toas 🙂
suvel on Marek lihtne majast vâlja saada. ta ei suuda nimelt suvel enne kui kottpimedaks läheb tuppa tulla;)
Marek, would you read it?
Run man run …
very fast and very far
Kas ja millal te siis seksite?
No on selge, et sellele küsimusele ma blogis vastama ei hakka😀 ma usun, et siin on avameelsust juba niigi piisavalt
https://www.rahvaraamat.ee/p/kuidas-meie-lastest-kasvavad-v%C3%A4ikesed-t%C3%BCrannid/28262/et?isbn=9789949901623
Soovitan lugeda ning mitte end heidutada lasta karmist pealkirjast.
Alati, kui loen, kuidas kirjutad oma mehest, hakkab mul temast kahju. Ta on hea isa, aga näib, et sinu vastu on huvi kadumas ja nende postitustega sa ainult kiirendad huvi kadumist, Ükski mees ei kannata kuigi kaua, et tema elu intiimseid üksikasju kogu naailmale laiali laotatakse. Kas te omabahel neist asjadest rääkida ei saa? Sa nagu mängid kannatajat, aga mees näib nende postituste puhul tõelise kannatajana, kes on sunnitud oma armastuse ainult tütrele suunama.
ma ei mängi kannatajat ega ka ole kannataja, laias laastus ei saaks ma oma eluga rohkem rahul olla. samuti ei pea tundma kaasa Marekile, sest 1) ta ei ole kunagi kannataja üheski situatsioonis ja 2) on ta äärmiselt intelligentne, et saada aru, millised mu postitused on pilkamised ja millistesse tasub ka süveneda või mida võiks analüüsida.
kui Marek peaks blogi, siis oleks ta ilmselt Eesti üks vihatumaid mehi oma sõnavõttude pärast, ka minu aadressil, aga me mõistame teineteist ja minu õnneks ei ole ta väga kirjutaja tüüp.
Mina olen oma pikaajalise suhte tänu oma suurele suule peaaegu tuksi keeranud. Lahanud oma pereelu sõbrannadega ja ei saa salata – isegi võõrastega. Mees teadis, ei öelnud midagi, kannatas vaikselt- sest mul oli ju vaja kellegagi rääkida. Selle asemel, et rääkida oma kaaslasega, rikkusin mina rämedalt oma pere privaatsust. Mitte ükski mees ei kannata pikas perspektiivis seda, et tema eraelu avalikult lahatakse, ükskõik kui haritud või intelligentne ta on ( minu omal on kaks magistrikraadi nt). Ja tead mis mina pärast kümmet aastat kooselu olen mõistma hakanud, mehed ei ole sellised plähmerdised nagu meie, naised, ja ei peagi olema. Ja kui tahta, siis me tasakaalustame teineteist kenasti aga selleks peab järeleandmisi tegema. Sulle soovitan: istu maha ja tee üks eneseanalüüs. selline aus, julm ja vb isegi eneseirooniline. Väga paljud asjad on meis endis kinni ja lahendused ei olegi tegelikult ei tea mis keerulised. Soovin Sulle ja su perele ainult head. ( Mõttearendus lihtsalt- vb Sinu mees tunneb, et tütart saab ta rohkem usaldada kui sind, sest tema ei lao hiljem kõiki olukordi blogisse teistele lahkamiseks?)
Mulle paistab see kõrvalt pigem põgenemine, mööda vaatamine, kui kanaisandus. japäris ausalt, siis ma ei saa aru ega suuda ka uskuda, kui ütled, et ei saaks oma eluga laias laastus rohkem rahul olla, kui samal ajal on selline probleem. võib-olla ma eksin, aga see tundub märksa sügavam ja laiahaardelisem, kui pelgalt kanaisandus.
Minu jaoks on ainus pärisprobleem kanaisandus, muidu on meie elus hetkel nii palju põnevat, et saangi öelda, et pole pikka aega nii rahul olnud. Üks probleem ei tähenda rahulolematust:)
sa peaksid kaaluma sellise postituse kutsutamist, kui sa üldse tahad, et midagi väärikusest ja suhtest alles jääb. mida mees sellest kõigest arvab, et sa teda maha teed ja taga kirud. ning sa ise paned oma lood meediasse või mis. et seal on juba igasugu kommentaare, mis mindki paneb kahtlema, kas ikka mees eraldi lapsega magades ei ole veider. kas kunagi ole mainind et sul omal oli perevägivald. siis vaat, et su mehel ei ole veidrusi küljes. sest vahel kahtlased inimesed saavadki omavahel kokku ja eitavad kõike.
loodan, et olete ikka normaalne pere ja saate oma asjad korda. ning edevusest või murest” kõike asju netti ei pane.
1) ma ei tee oma meest maha, ma rõhutan igal pool, et mul on väärt mees (ka selles postituses), kuid ma võin ta üle naerda, ta ei ole lumehelbeke ja laias laastus on tal kama kaks, mida ma oma blogis kirjutan.
Ei, see ei ole veider, et ta tahab lapsega koos magada, ta on lihtsalt äärmiselt hea isa ja kui laps tahab, siis laps otsustab ja isa teeb nagu laps tahab. Selles ongi minu jaoks probleem, et meie majas otsustab laps. Ei ole vaja hakata mingeid väärakusi otsima meie perest
Hea vanem oskab ja julgeb lapsele piire kehtestada. Lapsel on piire tarvis. Lapsel on vaja ka vanemaid, kes on omavahel ühel meelel. Marek on kindlasti armastav vanem, aga see, kuidas tema ja teie mõlemad lapsega käitute, ei ole sellele lapsele hea.
Sinu enda jutust tuleb välja, et ei otsusta laps, otsustab ikka Marek. Laps võib nõuda, et talle kommi ostetaks, kuid otsuse teeb vanem. Laps võib nõuda, et tema magaks ema asemel koos isaga (???), aga otsustavad seda vanemad. Kirjutad ka, et laps oli valmis leppima sellega, et magab ääre peal või voodi ees madratsil, kuid meest see vihastas. Mees on ju see, kes on otsustanud lapsele hommikuti kommi anda, kogu aeg kommi osta, lapsega koos magada ja isegi last endaga koos üleval hoida.
Ma lugesin ja mõtlesin, et kas see postitus on klikkide saamiseks natuke “üle võlli” kirjutatud või teie elu ongi päriselt selline. Kaks kommi igal hommikul? Kas see nt lapse hemoglobiini tasemele või hammastele pole juba mõjunud? Lapsel on ikkagi vaja mingeid mõistlikke reegleid ja kui olete mõlemad liiga leebed ja neid kehtestada ei suuda, teete ju lapsele halba sellega tegelikult. Kuidas ta hiljem kollektiivis hakkama saab kui on harjunud kõiges oma tahtmist saama? Siin on sinu asi ka ennast kehtestada ja selleks tulebki tekitada kasvõi konflikt kui muidu ei saa. Selline eraldi magamine suhtele kasuks küll ei tule, võta midagi ette enne kui hilja. Teraapiatele ma raha ei kulutaks, teie probleemid on üsna lihtsalt lahendatavad kui ise ennast kehtestada suudad. Mina teeks selle Ida oma voodisse magamamineku järsult ja ühe korraga, nelja aastane ei saa sellest enam mingit traumat. Sina (mitte mingil juhul isa esialgu) hakkad teda oma voodisse magama panema, loed igal õhtul unejuttu, võite kinkida uue ägeda kaisulooma jne. Kisa on lihtsalt jonn ja see tuleb ära kannatada. Meie oma kaheaastast tõstsime nii kaua järjekindlalt oma voodisse kuni ta enam välja ei tulnud ja sai aru et nii hakkabki nüüd olema. Alla ja järgi anda ei saa, reeglite kehtestamises peab vanem olema visa ja järjekindel. Edu!
Magus mõjub hemoglobiini tasemele?
Mõtlesid ikka veresuhkrut ehk?
Mõtlesin, et kui laps sööb igal hommikul kaks kommi, siis ta ju korralikku hommikusööki ei söö ühelgi hommikul, sest kommid ajavad ju isu ära. Ja selline vilets toitumine võib pikas perspektiivis vereanalüüsid kajastuda.
Ma ei poolda kommide söömist, see hommikune söömine on igas mõttes vale, aga võibolla me ärkame siis nii vara, et kell 9 sööb ta lasteaias kenasti. Viletsast toitumisest ei saa ka tegelikult vist rääkida, sest lasteaias on korralik söök ning kodus ka ikka üritan jälgida, mida me sööme. Kommid on halb ja kahjulik harjumus
Lapsega seonduv on väga lihtsalt lahendatav, kui mees ja naine saavad probleemist ühtemoodi aru ja on valmis seda lahendama.
Teraapiat on vaja teie paarisuhtele.
No Sa just ütlesid, et Marekil on blogist kama kaks…aga see on ometi suur osa Sinu tegevusest või ma ei saa aru, kui ütled, et päevad on tegemisi täis ja see blogijutt on ju ka päris pikk…kas sa käid tööl ka hetkel? Saan aru, et Norra poodi pole.Aga milles siis ikka mehe superomadused seisnevad, kui koguaeg on tegelt lahkhelid?
Antud postitust kirjutasin ma 20 minutit. Ööpäevas on 24 tundi.
Kas see, et me oleme eriarvamusel teatud asjadest tähendab automaatselt, et mees on halb?
Aga te olete elulistes ja väga tähtsates asjades eriarvamustel ja suht pidevalt…ja ainult Idaga koos olles tundub Sul kah stress olema. Kohati näib, et tahaksid, et elu ja Ida sealhulgas oleksidki vaid piltidel näitamiseks..
Millised need elulised ja väga tähtsad asjad siis on? Teist osa sellest kommentaarist ma isegi ei kommenteeri. Või ei – kommenteerin siiski. Kui see nii oleks, siis ma näitaks VAID roosat mannavahtu.
Minu ema armastas öelda, et paar peab olema ühisel meelel ja ühisel keelel, siis on perekond. Ja ma usun, et tal oli õigus, sest muidu ei elataks koos ligi 50 aastat, kui surm poleks vahele tulnud, oleksid nad tänase päevani koos. Jah, ka neil oli raskeid ja väga raskeid aegu, voodihaigete vanemate põetamine, autoavarii, haigused ja kõik muu, mis 1940.aastatel sündinud inimestel tui üle elada. Sellega võrreldes on tänapäeva elu vist liiga lihtne ja osatakse teha probleeme ei millestki.
Kui lapsel ei ole reeglid, võib temast kasvada ebakindel inimene, samamoodi saadab valesid signaale see, kui üks vanem lubab ja teine keelab. Muidugi, tark laps õpib ära, kuidas seda ära kasutada enda huvides. Aga kui tuleb puberteet, võib see olukord teha väga suure karuteene teile mõlemaile. Juba 1.klassi minek osutuks sellise graafiku puhul probleemiks. Koolislaps väsib ära, koolis päeval ei magata, kool algab tavaliselt kell 8, erinevalt lasteaiast, peab kooli lapse viima iga päev ja kindlaks ajaks ja laps peaks olema
jõudnud süüa ja piisavalt magada. Iseseisev nutikas laps saab koolis õppetööga kindlasti hakkama ilma, et teda oleks vaja kodus eraldi vee õpetada lugema, kirjutama, arvutama.
Aga t a ei pruugi hakkama saada kooli distsipliiniga, õpetajate korraldusetele allumisega ja kõige muuga, mida tavaline kool kaasa toob. Muidugi, teil on waldorfkooli võimalus ka.
Teen sulle ettepaneku blogichallenge’iks kirjutada üks postitus Marekust positiivselt, ilma seejuures positiivse asjana mainimata heaks isaks olemist. See mõjuks tasakaalustavalt siinsele pildile. Kirjuta vahel millestki muust ka miks ta sulle meeldib.
kõlab nagu hästi-hästi raske ja väsitav olukord. mulle tundub see kanaisadus natuke suutmatusena ennast kehtestada, mis neljasega võib-olla on nunnu, aga võib ühel hetkel päris keeruliseks muutuda. mitte ükski lapsevanem ei tee lapsele pidevalt (ja arutult) meele järele olles talle teenet – vastupidi.
ma arvan ka, et üks perenõustamine tuleks teile kõigile kasuks. ole vapper!
Iseenesest ei ole ju kanaisandus halb, sest iga kell pigem kanaisa kui rongaisa, aga sul on õigus, et probleem on pigem piiride seadmises, enese kehtestamises ja ühes printsessis, kelle tuleviku me ise niimoodi nunnutades pekki keetame ja see on see, millega võidelda tuleb:)
Mhmh, mul ka see kanaisadusele kalduv isend, aga teil on asi ikka way-WAY üle käte ja igasugustest proportsioonidest väljas. Nende omavaheline suhe läheb lõpuks keeruliseks niiviisi ja Idal võib empaatiavõimega raskeks minna kui ta ise alati #1 on. Aga ma näen muidugi väga hästi, mismoodi selline olukord tekib ja ei usu eriti neid “kasutab last kilbina” jutte. Mulle tundub see lihtsalt natuke nagu kergema vastupanu tee. 😀
Aa, ei need “kasutab last kilbina” jutud on rumalus. Asi ongi kergemas vastupanus, mis on üle käte läinud ja vajab lahendamist.